Kultuur ja Elu 2/2010

Kultuur ja Elu 1/2010

Mart Siilivask: “Oleks patuasi Koidu seltsimaja muinsuskaitse alla mitte võtta!“

tekst: JAA NIKA KRESSA

Ajaloolane Mart Siilivask, taustal Viljandi Koidu seltsimaja. Foto: Anna Rosalie Uurde

Muinsuskaitseliikumine tõi 20 aastat tagasi välja sinimustvalge lipu ja tegutses rahvusluse esiliinil. Milliste küsimustega maadleb riiklik muinsuskaitse täna ja milline on inimeste arusaam vana ja väärtusliku hooldamisest, selgitab muinsuskaitseekspert, ajaloolane Mart Siilivask.

Intervjuu sündis muinsuskaitsekuul, mil ta koostas ekspertarvamust Viljandis Jakobsoni tänaval asuva Koidu seltsimaja muinsuskaitse eritingimuste kohta.

Muinsuskaitses on Eesti küll jagatud kaheks, aga mitte ajalooliselt Eesti- ja Liivimaaks, vaid mingit diagonaali pidi, nagu pae- ja maakivipiirkond?
Mart Siilivask: „Muinsuskaitse eritingimuste määramise ja uuringutega tegelevad kaks eksperti, minu piirkond on Lõuna-Eesti osakond, kuid tõepoolest on see jaotus mõneti geograafilisest määratlusest erinev ja võtab enda alla ka Lääne- ja Ida-Virumaa.“

Olete Viljandis koostamas eritingimusi kahele objektile: haridusreformile jalgu jäänud Valuoja koolimajale ja Koidu seltsimajale, kus üle saja aasta tagasi sündis meie laulupidude hümn. Avaldus seltsimaja kaitse alla võtmiseks sai tehtud juba aasta tagasi. Miks menetluse alustamine nii kaua aega võttis ja millega on Koidu seltsimaja puhul tegu?
Mina hakkasin Koidu hoonega tegelema äsja, umbes kuu aega tagasi. Kui Valuoja koolihoone lugu päevakorda tõusis, selgus, et veel üks objekt ehk siis Koidu seltsimaja on järge ootamas. Ma teadsin selle hoone olemasolust küll ja olin ka projekti varem näinud, kuid kui teda põhjalikumalt vaadata, siis ta on eriti põnev! Kahjuks pole ma käinud Koidu majas, kui Ugala siin mängis, aga saal ja õhkkond tuletab ju praegugi kõike veel meelde. Siin on 1960. aastate kihistus säilinud nii ehedalt, see on atmosfäär, miks näiteks Vaiko Eplik ja paljud teisedki tahavad just siin kontserte anda.
Kahtlemata on tegemist Eesti ajaloo kontekstis rahvussümboli ning kõrge ajaloo- ja kultuuriväärtusega hoonega, mis väärib senisest paremat kohtlemist ja ilmselt ka kohaliku võimu suuremat tähelepanu.

Nii et Ugala-aegsed muudatused ja tollane olukord võiksid saada samuti kaitstud ja tulevikule alles jääda?
Ka see on kihistus, kui arhitektid tegid veel tööd. Ja on päris huvitav, kuigi midagi varasemast mätsiti omakorda kinni. Kuid nendes ümarates vormides on ta omapärane ja ehe. Me ei pea ühes mälestises alati üritama taastada tingimata ainult seda kõige algsemat, kuigi on hea, kui suudame ka sellest midagi välja tuua.
Palju lollusi tehti ka sellel ajal, aga osa on väärtuslik, mis võiks säilida. Koidu praeguses saalis oleks nagu ühel ajahetkel, ilmselt siis 1970. aastate keskpaiku, kui Ugala otsustati uude majja kolida, elu seisma jäänud. See on äärmiselt põnev hoone.

Koidu maja asub kvartalis, mille hoonestus algas 1870. kandis, selts ostis hoone 1911. aastal ja ehitas suuremaks. Mida teie pilk seda hoonet vaadates näeb?
Pööningul on veel esimese ehituse, arvatavasti 1870. aastatest pärineva ärihoone katuseviilud. Selle maja omandas selts 1902. aastal Holstre valla mehelt Juhan Viidikult. 1911. aastal on temast tehtud moekas juugendlik seltsimaja, see on mõnus, veidi naiivrahvuslikult egiptipärane, väga stiilne, nii nagu sellel ajal kombeks oli. Koidu seltsimaja peegeldab kõike ajastule omast väga hästi, see on põnev.
1937. aastal on hoonet seestpoolt veelgi uhkemaks muudetud, sest on tahetud seltsile paremat saali, ilmselt hakati siis ka kino näitama. Ka praegune fuajee on pärit 1930. aastatest, sellele on lisandunud hilisem kihistus. Arhitekt Johannes Fuks (1901–1978) on siin midagi teinud, säilinud on küll ainult tema joonis lavatornist, mis pärineb aastast 1949 ja on päris ilus. Aga lavatorn, mida näeme praegu, esindab küll 1960. aastate koledamat poolt.

Millest lähtute oma hindamisel, kas võtate Koidu seltsimaja kaitse alla? Mis saab lavatornist?
Mina ei ole küll otsustaja, aga oleks patuasi teda kaitse alla mitte võtta. Tasub meenutada, palju meil seltsimaju omal ajal oli ja palju neist on tänaseks alles jäänud. Vanemuine ja Endla on läinud, Säde varemetest rekonstrueeritud, Kannel põhjalikult ümber ehitatud, ka Estonia on hoopis teise kihistuse all – seal annavad tooni 1950. aastate Alar Kotli ja Evald Okas. Nii on Koit peaaegu ainukene, mis on nii ehedal kujul säilinud!
Lavatorn tõenäoliselt kuhugi ei kao, eks ta tuleks üle vuntsida.

Ka arhitekt Ülo Stöör on teinud sellele hoonele mingi projekti, kuidas seda iseloomustate?
See oli 1986. aastal, tundub, et siis kavandati mingit suuremat ümberehitust ja tema on ettenägeliku inimesena teinud nii inimliku projekti kui võimalik, et hoonet säästa. See pole aga tellijale meeldinud, kaks aastat hiljem on tellitud uus projekt, kus alles on jäänud vaid fassaad, hoone ise on aga paisunud mitu korda suuremaks. Õnneks sai nõukogude aeg enne otsa ja nii jäigi projekt vaid paberile, seetõttu ongi väärtuslik hoone kogu oma paljukihilisuses sälilinud tänaseni.

Kas Koidu seltsimajast saab nii ajaloo- kui ka arhitektuurimälestis? Kas te saate panna piiri, et keegi, kes selle hoone hiilgeaegu pole näinud ja minevikust ei hooli, ei hakka seal lammutama?
Seda küll, jah. Mälestise staatus paneb sellele piiri. Hoone arhitektuuriline iseloom peab igal juhul säilima ja põhikonstruktsioonid ka. Mingeid mööndusi tuleb teha, muudatused, mis hoone arhitektuuriga kaasa mängivad, on mõeldavad. Kindlasti saab uue ja vana kokku viia nii, et tulemus ei karju.
Kui inimesi, kes mäletavad, enam pole, aga hooned veel mäletavad, siis hakkavad ajapikku ka inimesed mõistma ja uuesti mäletama, kui nad nendesse hoonetesse satuvad.
Kahju muidugi, et Koidu selts kui omanik ei osutunud elujõuliseks. See on kurbloolisus, et idealismiga võeti maja tagasi, aga edasi ei osatud minna.

Enamik tollastest õigusjärgselt tagasi taotlejatest on tänaseks surnud. Paradoksaalne on see, et kui selts poleks saanud maja tagasi, siis seda maja meil täna ei oleks. Viljandi linn on siiamaani vimmas, et ei saanud maja endale ja maha müüa, mida näitab seegi, et linn seltsimaja põhimõtteliselt ei toeta.
Ometi on see hoone, kuhu kohe oleks vaja uus katus peale saada! Et ärgast vaimu ei ole ja vanade asjade väärtust ei osata hinnata, on üldine probleem. Pealiskaudsel pilgul mõjub Viljandi päris hästi, kui aga hakata mõtlema, mis selle kena ja mõnusa miljöö moodustab, siis see on just vana, valdavalt sõjaeelne kihistus – tsaari- ja eestiaegsed majad, mis on ajale vastu pannud. Kui hakata lähedalt vaatama, mis seisundis need on, siis hakkab kõhe. Paljud abihooned on suhteliselt ripakil, katused iga hetk kukkumas.
Isegi Laidoneri platsil seisab üks omaaegse Viljandi esindushooneid, kunagine võõrastemaja Grand Hotell. Seal pole isegi niipalju tehtud, et omanik oleks murenevale fassaadile võrgu peale tõmmanud, et kivitükid inimestele pähe ei kukuks. Kui ei saa omanikku kätte, siis saaks ju midagi ära teha ka linn oma vahenditega ja nõuda kulud hiljem omanikult välja, selline võimalus (asendustäitmise menetlus) on ju ka ehitusseadusega ette nähtud. Kui raekojaga silmsidemes on niisugune hoone ja midagi ei liigu aastaid, siis see ütleb midagi linnavalitsuse kohta. Ja seda linnas, mida kunagi juhtisid nii võimekad inimesed nagu Otto von Engelhardt ja August Maramaa.

Kas ka plastikakende paigaldamist kaitsealale saaks piirata ja mida soovitate teha Koidu seltsimaja akendega?
Plastikakende teema on üldine probleem. See on inimestele kergema vastupanu teed minek, usutakse, et nii saab justkui kergemini sooja kätte ja ei pea vaeva nägema, aga see rikub maja ära ja suuremas pildis rikub see ka kogu linna. Kaob mõnus ja miljööväärtuslik keskkond.
Koidu seltsimaja aknad on unikaalsed: osa on pärit 20. sajandi algusest, aga on ka vanemaid, 19. sajandisse kuuluvaid, mida 1911. aasta ümberrehituse käigus üksnes korrastati. Oleks hea, kui saaksime seda eestlaste alalhoidlikku traditsiooni jätkata ja aknad restaureerida. Vana akna võlu on selles, et ta on eriline ja ehe, kui tellida uued aknad, pole neil enam seda eripära – uued aknad on igas linnas ühesugused.

Kui Viljandis üldiselt ringi vaatate, siis mis veel silma torkab?
Tegemist on pirruga, mis põleb kahest otsast (antagu mulle andeks algsest kontekstist väljarebitud folkloorne väljend): ühtepidi me rikume hooneid ja sellega hävitame linna, teispidi rikume me linna sellega, et me ei tee mitte midagi, lihtsalt laseme laguneda, kuni hooned kukuvad kokku ja need tuleb ära lammutada.
Viljandis on õnneks veel mõni hoone, mis on 1990. aastatest puutumata jäänud, kui oli see kõige suurem ümberehitusbuum. Detailid on säilinud, aga nad tahavad hoolt, eriti hoonete katused, iga auk tuleb õigel ajal kinni panna, et asi toimiks. Kõige hullem on, et hoonete hooldamise traditsioon on meil ära kadunud ja omanikutunnet pole tekkinud. Ka sellel Koidu seltsil, kes küll on õigusjärgne omanik, pole olnud omanikutunnet.

Laulukoor pole majaomanik...
Vanasti lauldi, aga samal ajal tehti väga tõsiseid asju ka. Kui vanu protokolle lugeda, siis tegeldi ikka väga tõsiste ja maiste asjadega.
Kui selts tegutseks aktiivselt, küll siis ka vahendeid leiaks. Inimesed, kel on vana Viljandi südames, võiksid aktiivsemad olla, nende hääl võiks rohkem kõlada.

Kuidas kommenteerite Muinsuskaitseameti Viljandimaa inspektori väidet, et kaitse alla võetakse ajalooline hoone alles siis, kui seda ähvardab otsene oht?
Kriteeriumid on ikkagi teised, hoonel peavad olema mälestise tunnused. Koidu seltsimaja puhul on olemas nii kultuurilooline kui arhitektuurne väärtus, kuid hoone (ja eesti rahva eri põlvkondade järjepidevuse, mida see hoone kehastab) säilimise seisukohalt on veelgi olulisem see, mida see maja täna inimeste jaoks tähendab.

* * *

Koidu seltsimajast..

Ülo Stöör,
Viljandi rajooni ja linna peaarhitekt aastatel 1966–1976

Tulin Viljandisse tööle peaarhitekti ametisse 15. aprillil 1966. Üsna pea puutusin kokku Ugala teatri peanäitejuhi Aleksander Satsiga, kellel olid suured plaanid, kuidas Koidu Seltsimaja ümber ehitada teatri vajadusteks. Hakkasin asja uurima. Vanim dokument, mille arhitektuuriosakonna arhiivist leidsin, oli Ugala direktori asetäitja J. Kangilaski kiri 1. juulist 1945, kui sooviti teha hoones ümberehitusi. Seega oli enne mind juba 20 aastat tegeldud hoone suuremate või väiksemate ümber- ja juurdeehitustega. A. Sats kutsus mind teatrisse nõu pidama.
Läksin kohale, käisime koos hoone läbi ning ajasime juttu kohvitassi juures. Ta soovis ehitada uue saali ja külastajate ruumid Posti tänava poole, ning jätta vana saal tagalavaks ja endised külastajate ruumid näitlejate ja teatripersonali vajadusteks. Kuulasin tema mõtted ära, hindasin olukorda ning ütlesin, et see tähendab ju teatri sulgemist ehituse ajal mitmeks aastaks. Arvasin, et õigem oleks taotleda uue teatri ehitamist uues asukohas, aga seniks piirduda jooksva remondiga.
Sats suhtus minu ettepanekusse õige kriitiliselt. Andis mõista, et tunnen vähe Viljandi olusid ning olen veel liiga noor selliste otsuste tegemiseks, et aeg oleks „pilvedelt alla tulla“. Nii lõppes meie õpetlik vestlus.
Sats otsustas tellida projekti vana hoone ümberehitamiseks teatri vajadustest lähtudes. Ma ei olnud projekteerimise vastu, sest teadsin, et uus projekt näitab ka ümberehituse maksumuse. Arhitekt Johannes Fuks koostas projekti aastal 1967. Selle eelarvest selgus, et ehituse kulud hakkavad lähenema uue hoone maksumusele. Raha ei eraldatud ja projekt jäi riiulile.
Mina jäin oma seisukoha juurde kindlaks, et on vaja ehitada uus teater uues asukohas. 1969. aasta märtsis avanes selleks võimalus.

Koidu seltsimajast käisin mööda päris pikalt ja see maja on mulle alati sümpaatne olnud, käisin seal kunagi ka pidudel, teadsin Fellini. Kui trummilaborile oli ruume vaja, kus askeldada oma kuuajalist maratoni, siis tuli meelde just Koidu seltsimaja. Saime seal ööd ja päevad läbi trummi mängida nii, et see kedagi ei seganud. Hakkasime majas ringi vaatama ja avastasime, et ta vajab küll sättimist, aga on ootamatult hästi säilinud ja mulle meeldib see kultuuripärand, mida ta endas kannab.
Selle seltsimajaga on plaanid, et proovime oma tegevust intensiivistada ja maja järk-järgult renoveerida. See ei peagi saama sügiseks valmis, see ei pea saama kevadeks valmis, see töö võib kesta 10 aastat. Ma täpselt ei tea, milliseid piiranguid muinsuskaitse eritingimused meile seavad, aga loodan, et me saame seal kontserte teha, et seal tohib elada ja seal tohib praktiseerida rütmimuusika harjutamist; et seda maja tohib näidata, et seda tohib kasutada praktilise löökpillimuuseumina, et seal sees tohib pildistada ja filmida, et seal tohib pidada kohvikut.
Raha tuleb kombineerida mitmest allikast, et maja rohkem ei laguneks ja edasi areneks. Ma näen seda pikas perspektiivis. Ka viljandlased võiksid seltsimajal regulaarselt silma peal hoida ja anda oma pisikene panus kas või pileti ostmisega – püüame maja uksed hoida lahti aina rohkem ja rohkem. Tegime korda ka siseõue ja plaanime seal suvel pisikesi kontserte teha, kindlasti peab minema ka suuremaks projektide kirjutamiseks.
Trummilabori idee on noor, alles detsembris sündinud, aga seltsimajas harjutatakse nüüd reaalselt iga päev. Kannatust ja kõik läheb hästi! Maja on ääretult heas asukohas, tal on suurepärased lisaväärtused kontserdisaali ja teiste ruumide näol, aga esialgu peab olema suur altruist, et seda maja kasutada igapäevaselt. Seal on külm ja niiske, kanalisatsioon küll toimib, aga pole päris selline, millise keskkonnaga noored on jõudnud harjuda. Loodame, et seda vedrut jätkub.