|
|
Kuidas eestlasi õpetati
maju värvima ja kempsus käima
tekst: Ene Pajula,
Eesti Kodukaunistamise Ühenduse juhatuse liige
Eestlased on oma
kodukultuuri üle olnud aastakümneid väga uhked.
See oli üks neid asju, mis aitas meil pisutki taluda jõhkrat
okupatsiooniaega – tunne, et selles valdkonnas oleme okupantidest
määratult paremad.
Mäletan, kui 1970-ndatel
käis üks mu sõbratare tüdrukuteansambli
koosseisus Siberi-ringreisil. Neil oli kontsert suurlinna Novosibirski
uues imposantses kultuuripalees. Vaheajal küsisid nad maja
perenaiselt, kus on tualett. Perenaine oli võtnud vöölt
võtmekimbu ja keeranud tähtsa näoga lahti ühe
suure ukse. Vastu lõi kahtlaselt värske õhk.
Siis viipas perenaine tüdrukud välja: "Posmotrite,
tam kustõ!" (Vaadake, seal on põõsad!)
Mu sõbranna oli rabatud, sest tema ei mäletanud aega,
mil mõnes Eesti avalikus hoones - eriti veel kultuurimajas
- oleks puudunud tualett, olgu siis või kuivkäimla
näol.
Olime uhked, et meie arusaam kultuurist ulatus kaugemale ajalehe
pealt söömisest. Et eestlaste asulad, vastupidiselt
idanaabritele, olid korras, teed sillutatud, muru niidetud, hekid
pügatud. Nii koduaias kui ka ettevõtete ja avalike
asutuste ümbrusse oli enamasti istutatud ilupuid ja -põõsaid
ning rajatud lillepeenraid. See pole alati olnud nii.
Mälu värskendamiseks tuleb appi võtta ilukirjandus.
Kes on lugenud Mart Raua raamatut "Kirvest ja kuu",
see teab, et välikäimlaid hakati talude juurde intensiivsemalt
püsti panema alles eelmise sajandi kahekümnendatel,
mil hakkas kehtima vastav seadus. Ent veel kolmekümnendatel
käidi suvel põõsas, talvel laudas. Loos "Kirves
ja kuu" seletab taluperemees konstaablile, kes tema juurde
käimlat kontrollima tuli: "Noh, suvel on ju päris
mõnus värskes õhus oma asju ajada. Talvel võib-olla
mõtledki, et võiksid seinad ümber olla, aga
siis on maa külmunud ja ehitada ei saa." Ilu- ehk tollases
keeles rohtaedade peale hakati taludes mõtlema samuti umbes
sajand tagasi ja see oli valuline protsess - vaadake Karl Ristikivi
romaanist "Rohtaed" järele, kui muidu ei usu. Seda
enam hämmastab, millise kirega asuti Eestimaad kaunistama
vahetult enne sõda.
Üldrahvalik
üritus
Tänapäeval
nimetaksime seda tohutu ulatusega mainekujunduskampaaniaks, mille
eesmärk oli muuta mitte ainult traditsioonilised suvituspaigad,
nagu Pärnu, Haapsalu, Narva-Jõesuu ja Kuressaare,
vaid kogu riik, iga viimane kui ääremaine küla
ja sooservas paiknev talu selliseks, kus oleks endal ilus elada,
lapsi kasvatada ja kuhu poleks piinlik kutsuda ka kaugemaid külalisi
ehk sise- ja välismaiseid turiste-puhkajaid. Üleriigilise
ulatuse sai kodukaunistamise hoogtöö peakomitee moodustamisega
23. aprillil 1936. aastal. Peakomiteesse kuulus 49 liiget, sealhulgas
sise-, põllutöö-, teede-, haridus- ja sotsiaalminister.
Viimane, Oskar Kask, nimetati ühtlasi peakomitee esimeheks.
Peale nende kuulusid peakomiteesse veel riikliku propagandatalituse
juhataja, piiskop, metropoliit, Kaitseliidu ülem, Naiskodukaitse
esinaine, riigimaade ja metsade valitsuse, koolivalitsuse, riigiparkide
valitsuse ja põllutöökoja direktor, tuletõrjeliidu,
ajakirjanike, maaomavalitsuste ja linnade liidu esimees, majaomanike,
põllutöö-, inseneride, kalandus-, õpetajate,
meierite ja agronoomide koja esimees, jne jne. Viimase, neljakümne
üheksandana on registreeritud raudteevalitsuse ehitusameti
arhitekt.
Aga sellega asi veel kaugeltki ei piirdu. Et hoogtöö
ikka hoogustuks, selleks moodustati kaks tehnilist komiteed. Üks
teedeministeeriumi juurde, kuhu kuulusid ministeeriumi järelevalveinspektor,
riigiparkide valitsuse direktor, peaarhitekt, rakenduskunstiühingu
"RaKu" esindaja ja majaomanike koja esindaja. Teine
põllutöökoja juurde, kuhu kuulusid põllutöökoja
nõuandetalituse juhataja, ehitustalituse juhataja ja Eesti
Metsaühingute liidu teaduslik sekretär. Põllumajandusministeeriumi
juurde loodi aianduse erikomisjon, mida juhtis aiandusnõunik,
keda assisteerisid aiandus-mesinduse keskseltsi juhataja ja kutseaednike
ühingu esindaja.
Maakonnakomiteede koosseisu kuulusid maavalitsuse esimees, maainsener
või arhitekt, maakonsulent, maakoolivalitsuse juhataja
ja Isamaaliidu maakomitee esindaja. Lisaks loodi üle kogu
riigi 507 vallakomiteed ja 409 alakomiteed, kuhu kuulus 7995 liiget.
Nii näiteks tegutses Pärnumaal 91 ja Läänemaal
46 komiteed - ainuüksi Taali vallas oli 8 ja Kõrgessaare
vallas 6 komiteed. See oli üldrahvalik üritus, oli president
Päts nii autoritaarne kui tahes, ainult tema käsust
poleks kõigi nende inimeste liikvele lükkamiseks ilmselt
piisanud.
Täpne
plaanimajandus
Tänapäevane
käibetõde on see, et kui tahad mingi ettevõtmise
välja suretada, siis moodusta komisjon või veel parem
- sihtasutus. Tundub, et enne sõda see veel ei kehtinud,
sest asi hakkas suurejooneliselt toimima. Nii näiteks sai
12. septembril 1937 korraga 120 kohas teoks üleriigiline
kodukultuuripäev, millest võttis osa 35 000 inimest.
Tänapäeval oleks see võrreldav laulupidude ja
ehk ka "Teeme ära!" koristustalgutega. Ometi oli
see veel palju suurema ettevõtmise väike algus. Plaane
tehti ikka tõsiselt. Oleme harjunud, et viis- ja muid aastakuid
korraldati plaanimajanduse mekas Nõukogude Liidus ja arengukavasid
hakkasime koostama alles Euroopa Liidu survel. Ometi tundub kõik
olevat juba ammu olnud. "Lääne Elu" (26.02.1938)
kirjutab, et Haapsalu linnavolikogu kinnitas kuurordi 10 aasta
arengukava; "Uus Eesti" (10.11.1939) annab teada, et
200 uue kooli- ja 112 vallamaja ehitatamiseks on koostatud kolm
viisaastakuplaani, milleks maaomavalitsuste liit palus asutada
vallamajade ehitusfondi; ajaleht "Maa Hääl"
(10.11.1939) teavitab Wastseliina põllumeeste seltsi poolt
korraldatud nelja-aastasest võistlusest, mis andis rahuldavaid
tulemusi.
Kodukaunistamise Hoogtöö Peakomitee raporteerib (ERA,
f. 1093, n 1, s 63, 65, 265), et 1937/38 hooaja kestel tehti Tartumaal
kooliümbruse heakorrastamise ja haljastamise plaanid kõigile
koolidele ja umbes 100 talundile. Sel hooajal korraldati 474 kodukaunistamise
kursust, 181 kodukaunistamise nädalat, 54,5 km puiesteid,
71,7 km sissesõiduteid, 136 km elavtarasid maanteede kaitseks,
92 uut parki, 609 uut iluaeda ja 1375 viljapuuaeda. Kuna teravat
puudust tunti ilupuudest, siis rajati üle maa 366 uut puukooli,
neist 86 Pärnumaale ja 77 Virumaale. Avaldati puude-põõsaste
nimekirjad, mida ühest või teisest puukoolist saada
oli. Näiteks Haapsalu puukoolist soovitati "siberi ja
euroopa lehist, elupuud, suurt läätspuud, saksa ja saarvahtrat,
hobukastanit, valget akaatsiat, ameerika hõbepuud, valget,
lillat ja metsikut sirelit, künnapuud, musta ja punast leedrit,
helepunast ja verevat viirpuud, põõsas- ja pihlenelast,
siberi kontpuud, kartuliroosi, metsviinapuud, lumimarja"
jne jne.
Peakomitee nendib, et "maahoonete osas valitseb värvimistööde
alal traditsiooni puudus" ja asub värvimise õhutamisele.
1936.-1937. aastal korraldati 95 maakondlikku värvimiskursust,
millest võttis osa 2312 inimest. Virumaal värviti
selle aja jooksul 725, Saaremaal 150, Pärnumaal 350, Valgamaal
200 ja Petserimaal 325 maja. Raudteeamet värvis 20 000 m2
oma haldusalasse kuuluvaid hooneid õlivärvidega, 50
000 m2 rootsivärviga ja 15 000 m2 lubjavärviga. Kodumajade
värvimiseks jagati omavalitsuste kaudu tasuta värvi,
aga värvi õpetati tegema ka ise. 1938. aasta septembris
avaldati kõigis maakonnalehtedes õpetus, kuidas
keeta vastupidavat rootsivärvi. Umbes samal ajal anti lehtede
kaudu juhiseid üleriigiliseks sügiseseks puudeistutamiseks,
muuhulgas juhiti tähelepanu sellele, et kontrollida tuleb
ka varem istutatud puude olukorda. Maakonnalehed analüüsisid
asjaolusid, mis kodukaunistamist pidurdavad. "Pärnu
Päevaleht" täheldab (12.02.1939), et peamiselt
on need materjalide vähesus, propaganda puudus, kehvus ning
inimeste ülekoormatus. Samas Võru ajaleht "Elu"
rõõmustab (30.12.1938), et Võrumaa aiandus
elab üle suurt tõusuaega - tööle on pandud
18 aiandusringi, mida juhendab 14 asjatundjat. Ajalehed õpetavad
rajama kiviktaimlaid ("Kiviktaimla - aedade suurmood"
"Rahvaleht" 12.09.1939), sest kindlasti on talukruntidel
lagunevaid paest või põllukivist laudahooneid, mis
lammutatuna annavad kiviktaimla rajamiseks head materjali. Kaks
kärbest ühe hoobiga: saab platsi rusudest puhtaks ja
majaesise või -taguse kauniks. Rõõmustavalt
palju räägitakse valmistumisest puhkajate vastuvõtuks
paikades, mis seni polnud millegi eriliselt suvitusväärsega
silma paistnud, nagu näiteks Antsla, Kunda, Petseri, Põltsamaa,
Rakvere, Sangaste, Tõrva, Vasalemma ja Võru.
Ei saa märkimata jätta, et ajal, mil Eesti riigis panustati
üksmeelselt kodukaunistamisse, värviti ruutkilomeetrite
kaupa maju, rajati tuhandeid uusi koduaedu ja sadu kooliaedu,
planeeriti kümnete hektarite kaupa parke, istutati sadu kilomeetreid
maanteeäärseid elavtarasid (hekke), puukoolides harjutati
lõunapoolsemaid liike meie karmimate talvedega, toodi sisse
uusi lillesorte, tegeldi mujal Euroopas hoopis teistlaadi projektidega.
Kuna samades ajalehtedes, kus rõõmustatakse, et
Eestisse on suveks oodata 9000 rootslast ("Postimees"
21.04.1938), et Pärnu ja Narva-Jõesuu saavad Stockholmiga
otseühenduse ("Postimees" 26.01.1938), et Narva-Jõesuu
kuulutas surma tolmule ("Rahvaleht" 19.05.1938) ja (sic!),
et Narva on täiesti kosunud sõjahaavadest ("Uus
Eesti" 9.03.1938), kirjutatakse ka sellest, et tulemas on
Itaalia-Saksa sõjaväeline liit, et Moskval on võimas
relvastuskava - tuleva aasta alguseks kavatsetakse valmis ehitada
20 000 lennukit, alatine sõjavägi koosneb 2,5 miljonist
mehest ja välja on õpetatud 300 000 lendurit ("Päevaleht"
10.04.1938), ning et Saksamaa esitas Tšehhile valju protesti
("Uus Eesti" 26.05.1938).
Nagu me hästi teame, veeres halastamatu sõjavanker
paari aasta pärast mitu korda järjest üle meie
äsja sõjahaavadest kosunud, värskelt värvitud
ja kauniks kujundatud Eesti. Ent see on hoopis teine teema. Ometi
on tõde see, et mõne aastaga kiirkorras eestlaste
teadvusse istutatud kodukultuuri alused langesid soodsale pinnasele
ja neid ei unustatud enam kunagi.
|
Konkursi “Kaunis eesti kodu
2009” üks võitjatest: Helma ja Mati Heinmetsa
Nurme talu Kiruma külas Mustjala vallas Saaremaal. Foto
EKKÜ arhiivist |
Unustatud
vana
Kodukaunistamisliikumise
omamoodi peakomitee on Eestis olemas praegugi, küll mitte
nii suur kui enne sõda, aga 30-liikmeline siiski. MTÜ
Eesti Kodukaunistamise Ühenduse (EKKÜ) keskjuhatuses
on esindatud Presidendi kantselei, kõik maakonnad, neli
suuremat linna - Tallinn, Tartu, Narva ja Pärnu -, Eesti
Muinsuskaitse Selts, Eesti Dendroloogia Selts ja Eesti Kultuuriseltside
Ühendus. Eesti Kodukaunistamise Ühendust on algusest
peale tõhusalt juhtinud Tallinna Tehnikakõrgkooli
rektor Arvi Altmäe. MTÜ loodi 1998. aastal president
Lennart Meri algatusel.
Kuna enne sõda võeti kadukaunistus käsile nii
laiahaardeliselt ja tulemuslikult, siis pole ime, et see köitis
ka Lennart Merit. Praegu on teistsugused ajad, meie riigi toimimise
ideoloogia on teine. Kui enne sõda oli kodukaunistus riiklikult
juhitud tegevus, inimesi innustati nii prääniku - tasuta
koolitused, värv, istikud, presidendi ja vähemate ametimeeste
käepigistus - kui ka piitsaga - omavalitsustel oli nii kontrolli-
kui ka mõningane trahvimisõigus; konstaabel vaatas,
et käimla oleks olemas ja et seda ka kasutataks, siis tänases
lausliberaalses Eestis on inimese koduõu ja firmaomanikule
kuuluva hoone ümbrus põhimõtteliselt tema sügavalt
isiklik asi. Kui tahab, siis koristab ja kaunistab, kui ei taha,
siis ei tee üht ega teist. Eriti hull oli olukord 1990-ndate
esimesel poolel, kui kodukaunistamist pidurdasid taas "materjalide
vähesus, kehvus ning inimeste ülekoormatus". Inimesed,
eriti maainimesed, olid kiiretest muutustest põhjustatud
vapustustest oimetud ja neil oli miljon muud muret peale eesaias
vohavate nõgeste. See pani president Meri mõtlema.
Ühelt poolt oli riiklik mainekujundus muutunud eluliselt
tähtsaks, kordades tähtsamaks, kui see oli enne sõda,
teiselt poolt on ju teada, et president Meri otsis Eesti Nokiat
ja erakondade-üleseid eesmärke, mis võiksid Eesti
ühiskonda liita ja inimesi ühendada sõltumata
nende rahakotist või rahvusest. Nii kutsus president 1997.
aasta kevadtalvel kokku maavanemad.
Maavalitsuste
osatähtsus
Miks just maavanemad?
Selleks oli tal mitu põhjust. Kuna tundub, et valitsuse
heakskiitu ta riikliku programmi väljakuulutamiseks ei saanud
(tõe huvides tuleb siiski öelda, et 2001. aastast
hakati toonase peaministri Mart Laari ettepanekul kaunimatele
kodudele välja andma peaministri tänukirja ja mastivimplit.
See traditsioon katkes 2009. aastal masu tõttu) ja kodanikuühiskond
oli veel täiesti olematu, samas kui maavanemad olid tollal
regionaalpoliitika arvestatavad elluviijad. Lennart Meri, kes
tahtis kindel olla, et liikumine tõepoolest käivitub,
pidas maavanemaid selle kindlaks toeks. Maavalitsus sai oma inimeste
hulgast anda maakondliku koordinaatori ning tagada oma eelarvest
ka vajaliku ressursi, mida maakonnakomisjon paratamatult vajas.
Ühtlasi kindlustas maavalitsus liikumisele ka n-ö riikliku
autoriteedi ja andis presidendile kindluse, et tema tunnustus
pälvitakse tõepoolest läbi mitmekordse sõela.
Leidnud toetust peaaegu kõigi tollaste maavanemate juurest,
kuulutas president Meri 1997. aasta emadepäevakõnes
"Estonia" kontserdisaalis eeloleva aasta kodukaunistamise
aastaks, sõnades: "Mu kallid Eesti emad! Asuge koos
isadega, koos oma tütarde ja poegadega korraldama meie eesti
kodu. Tehkem kodud puhtaks ja kauniks nii seesmiselt kui ka väliselt.
See on kõige lihtsam ja jõukohasem viis muuta kaunimaks,
puhtamaks, rikkamaks ja tugevamaks kogu Eesti." Enesestki
mõista asus Lennart Meri ka Eesti kodukaunistusliikumise
patrooniks.
Presidendi patronaaži all on keskjuhatuse liikmete ülesanne
läbi aastate olnud presidendi ja hiljem ka peaministri tunnustuse
nominentide väljaselgitamine kõigis maakondades; iga-aastase
albumi koostamine auhinnatud kodudest; Eestimaa kaunistamise pikaajalise
strateegia väljatöötamine: alates 2000. aastast
on igal aastal keskendutud ühe kitsama valdkonna esiletoomisele:
väravad, viidad, bussipaviljonid, kalmistud, linnused, lasteaiad,
koolid, pargid, väljakud, veekogud, tervisespordirajatised,
tööstusmaastik, kortermajad jms.
Kuigi Eesti Kodukaunistamise Ühenduse keskne tähelepanu
on alati olnud pühendatud kaunitele kodudele, on eripreemiatega
hinnatud ka kaunimaid valla-, linna- ja metskonnakeskusi, heakorrastatumaid
tööstusettevõtteid ja spordirajatisi - ei saa
ju Eesti Vabariigi Presidendi eesmärgiks olla vähemat,
kui innustada inimesi muutma puhtamaks ja ilusamaks mitte ainult
kodu, vaid kogu maa.
Võtmega
taldrik
Patroonina on jätkanud
ka järgmised presidendid - nii Arnold Rüütel kui
ka Toomas Hendrik Ilves. Viimase presidendi ametiajal on järjest
teravamalt hakanud ilmnema üks häiriv seik. Kuna EKKÜ
keskjuhatus on teinud oma tööd tasakaalukalt ja suurema
meediakärata, siis kipub presidendi eestkoste all olevat
kodukaunistamisliikumist varjutama üks teine, samuti kauni
kodu nime all toimuv, aga äriliste eesmärkidega konkurss,
mida korraldavad ajakiri Kodukiri, Pindi Kinnisvara ja SEB. Kodukirja
konkurss keskendub küll peamiselt kodude sisekujundusele,
kuid liigub sealt järjest väljastpoole. Inimesed on
mõneti segaduses: kas siis polegi tegemist ühe ja
sama üritusega? Teada on juhtumeid, kus Kodukirja autasustatud
tulevad küsima, kus on see võtmega taldrik, mis nende
teada auhinnaga kaasas käib? Aga võtmega taldrik käib
kaasas ainult presidendi enda auhinnaga. Kui Kodukirja konkursile
võib igaüks ennast ise kirja panna, siis presidendi
konkursile pääseb ainult maakondliku komisjoni otsusega
- selleks tuleb läbida valla- ja maakonnavoor. Kahtlemata
on ajakirjade korraldatud ja hoopis teistel alustel läbi
viidud Kauni Kodu konkursid tänuväärsed, kuid Eesti
Kodukaunistamise Ühenduse sihipärast ja metoodilist
tegutsemist, samuti riikliku tunnustuse vahendamist need asendada
ei suuda.
Seda enam teeb praegune olukord asjaosalised murelikuks. Avalikkusele
pole ilmselt üllatus, et maavalitsuste eksistents on juba
pikemat aega kahtluse all. Masuaegsed rahakärped on sundinud
maavalitsusi oma tegevust kõvasti kokku tõmbama
ja inimesi koondama. Esimesena läksidki löögi alla
need valdkonnad, mille maavalitsused on võtnud enda peale
vabatahtlikult ja mille täitmist ei reguleeri seadus. EKKÜ
keskjuhatus on koondamiste tõttu maavalitsustes juba kaotanud
või kaotamas mitmeid vanu läbiproovitud liikmeid.
Nii et on aeg järele mõelda - kes on see organisatsioon,
kes võtab kodukaunistamise koordineerimise maakonnas üle
siis, kui tekib olukord, kus maavalitsus seda enam teha ei suuda
ja kust tuleb ressurss? Kas selle üle võiksid arutleda
omavalitsusliidud? Kodukandi-liikumine? Kõik koos? Võimalusi,
ilmselt ka koostöövõimalusi, oleks mitmeid. Et
president Meri taastatud ja Eesti Kodukaunistamise Ühenduse
hoitud 75-aastane järjepidevus ei katkeks.
|
|
|
