|
|
|
Nõmme turg. Foto Leho Lõhmuse
erakogust. |
Nõmme vaim lööb
pähe
Nikolai von Glehn saab ausamba
tekst: jaanika kressa
Ööl vastu
30. aprilli põles maha vastrestaureeritud 80-aastane Nõmme
Turuhoone. Nõmmekatele tundus toimunu uskumatu, paljud
võrdlesid seda kodu põlemisega. Aasta pärast
saab Nõmme 85. sünnipäeval uue sümboli:
Turuplatsi ääres, Mustamäe nõlval, hakkab
Nõmmel silma peal hoidma Nikolai von Glehn.
Nõmme Heakorra
Seltsi üks taasasutajatest, Nõmme ajalooga tegelev
Leho Lõhmus kuulis ajaloolise turuhoone põlengust
alles hommikul. Rahumäel elavale Lõhmusele tulekuma
koduaknasse ära ei paistnud ja Viimsis töö juures
raadiot kuulates arvas ta esiotsa, et keegi teeb kuu viimasel
päeval erakordselt jõhkrat nalja.
Saladuslike
ja lahendamata põlengute sari täienes
Mõistes, et tegemist
polegi libauudisega, oleks Lõhmus nagu puuga pähe
saanud. „See oli uskumatu. Turuhoone oli aastakümneid
räämas ja midagi ei juhtunud. Nüüd tehti korda
ja põles maha,“ kinnitas Lõhmus, et see oli
tugev šokk kõikidele nõmmelastele. „Järgmisel
päeval käidi juhtunut vaatamas, mõned nutsid,
turuhoone, mis maani maha põles, oli ju Nõmme sümbol.”
Soojusenergeetikuks õppinud Lõhmus on rääkinud
ekspertidega ja veendunud selles, et tule kiire levik toimus füüsika
seaduste järgi. Turuhoone oli ju üks suur ruum ja kui
päästjad ühest kohast veejoa sisse suunasid, siis
vesi aurustus, surve tõusis, lõi terves hoones aknaklaasid
eest ning tuli levis ühtlaselt kõikjale.
Kuidas aga toimus hoone süttimine? Kindel on vaid see, et
tuli ei saanud algust kohvikust, mis oleks olnud elektririkke
puhul kõige loogilisem. Kindel on ka see, et uue hoone
ehitamise maksab kinni kindlustus.
„Oli jutt, et Nõmme turu filiaal tuleb Lasnamäele,
kas astuti sellega Lasnamäe maffiale varba peale?” viskab
Lõhmus õhku küsimuse, mis ei saa vastust ilmselt
kunagi. „Võime ainult oletada, kuid uurimine ei tõestanud
midagi ja eksperdid ei leidnud midagi, sest hoone põles
maani maha,” nendib Lõhmus. Nii võib Nõmme
Turuhoone põleng jääda jätkama lahendamata
tulekahjude jada. Eesti Draamateatri ja Niguliste kiriku põlemine,
samuti korduvad põlengud Vabaõhumuuseumis ning ka
Tartu Ülikooli peahoone süttimine jäid ju ka lahendamata.
Peale pritsimaja
on siin kõik põlenud
Nõmme pritsumehed
saabusid Lõhmuse kinnitusel kohale küll kohe, kuid
Nõmme ajaloos olla viimase 100 aasta jooksul teadaolevalt
pritsumaja vahetus läheduses olnud 10 suurt põlengut.
„Peale pritsimaja on siin kõik põlenud,”
nendib Lõhmus. Heakorraseltsi taasasutajana teab ta rääkida,
et 1908. aastal Nikolai von Glehni asutatud seltsi (Wohlfahrtsverein)
esimene saavutus oli just turupidamise loa taotlemine ja kaks
aastat hiljem Tuletõrje seltsi asutamine.
„Selts tegeles linna planeerimisega. Oli vaja mingit organit,
ajude kogu, sest enne tegi Glehn kõike üksinda. Tuletõrje
Seltsi puudumine oli Nõmme arengule tõsiseks piduriks,
sest Nõmme maju kindlustusseltsid ei kindlustanud,”
räägib Lõhmus.
1912. aastal asutati sama seltsi eestvõttel Nõmmel
ka politsei, 1914. aastal saavutati juba suvituskoha õigused
ja seati sisse suvitusmaks. Viimane lubas omakorda rohkem tähelepanu
pöörata heakorrale.
Hakati taotlema ka omavalitsusõigusi, aga maailmasõda
tuli peale ja kahe sõja vahel polnud sakslaste asutatud
selts Nõmmel enam sama aktiivne kui enne. Pigem hakkas
ta hääbuma ja sundlikvideeriti 1939. aastal kui selts,
mis polnud mitme aasta jooksul mingeid aruandeid esitanud.
Nõmme
kui vene küsimuse pantvang
Nõmme Heakorra
Selts taastati 1988. aastal. Aasta varem kirjutasid kolm meest
– Koit Väinsalu, Hannes Walter ja Leho Lõhmus:
„Meie, kokkutulnud, otsustasime luua Eesti Muinsuskaitseklubide
Nõukogu Nõmme Abikomitee. Selle eesmärgiks
on taasasutada Nõmme Heakorra Selts, et kaasa aidata Eesti
Muinsuskaitseklubide Nõukogu tegevuskava elluviimisele
Nõmmel.”
Nüüd, 22 aastat hiljem, on selts Lõhmuse sõnul
ikka veel elujõuline ja liikmeskond, mis alguses paisus
200-ni, on stabiliseerunud 30-le, kellest 2/3 on need, kes alustasid.
„Tegeleme Nõmme probleemide esiletõstmisega,
aga seltsi põhiline eesmärk, Nõmme linn, on
taaastamata,” tunnistab Lõhmus, et iseseisvumine oli
aktuaalne kuni 1993. aastani, kuni tegutses Nõmme linna
taastamise kogu, mille liikmed olid Nõmmel tegutsevad organisatsioonid.
„Nõmme on vene küsimuse pantvang,” nendib
Lõhmus. Paremerakonnad ei soovi Nõmme Tallinnast
lahutamisest kuuldagi, sest siis poleks neil riigi pealinnas enam
mingit lootust kunagi võimule saada. Ebaõiglaselt
kannatavad aga Nõmme ja nõmmekad, sest nemad annavad
hääled ühtedele ja linnaosa valitsuses võtavad
kohad sisse hoopis teised.
„Nõmme on alati oma valitsejaid infiltreerida suutnud,
olgu nad alguses millised tahes, lõpuks lööb
Nõmme vaim neile pähe,” lohutab Lõhmus.
Ta teeb tagasivaate Eesti aega ja kinnitab, et enne sõda
elas Nõmmel suhteliselt palju valgeid vene emigrante. „Nad
ei tahtnud Tallinnas elada, sest ei saanud seal oma seltse registreerida.
Eesti valitsus suhtus emigrantidesse tõrjuvalt, sest tahtis
hoida häid suhteid Nõukogude Liiduga,” tuleb
Lõhmus ootamatult lagedale ebameeldiva paljastusega ajast,
mil Päts oli president ja Laidoner juhtis vägesid.
Hannes Walter
valis õige momendi
„Ka sakslasi oli
Nõmmel palju ja nii sakslastel kui venelastel oli oma kirik.
Nõmmel oli ka üks väheseid Vabadussõja
mälestussambaid, mis säilis läbi nõukogude
aja – Nõmme Rahukirik oli ju Tartu rahu mälestuskirik,”
libiseb Lõhmus kiirelt üle ajaloo.
„Kui me 1987. aastal hakkasime seltsi asutama, siis anti
meile võimalus avaldada Õhtulehes väike artikkel.
Hannes Walter ei viitsinud seda kirjutada, tal oli käed tööd
täis, sest Eesti sõjaajalugu oli ju täiesti lahti
kirjutamata. Ta ütles mulle, et kirjuta sina. Tänu sellele
hakkasingi ma Nõmme ajalooga tegelema – Hannesele
jäid kõrgemad sihid ja mina jäin Nõmme
ajaloo peale,” meenutab Leho Lõhmus kunagise tööjaotuse
otstarbekust. Nõmme tähtpäevadest ja ajaloost
kirjutab Lõhmus Nõmme Sõnumitele siiamaani.
Hannes Walter, kes 1998. aastal Kaitseministeeriumis Saksa poolel
võidelnutele teeneteristid ja vabadusvõitleja mälestusmedalid
läbi surus, on tänaseks manalamees.
„Hannese teema oli sõjaajalugu ja teenetemärgid
oli tema üksikvõitlus. Lennart Meri pani talle seda
pahaks ja nende suhted jahenesid pärast seda sündmust
oluliselt,” räägib Lõhmus. Kuigi Hannes
Walter oli veendunud rahvuslane ja bolševismivastane, tabas
Walter Lõhmuse sõnul oma plaani läbiviimiseks
ka õige momendi. „Praegu tuleks sellest kohutav põrsakisa,”
muigab Leho Lõhmus, kes on üks väheseid Nõmme
ajalooga tegelevaid inimesi tänapäeval, kuigi tuntud
eelkäijaid võib ta mitmeid nimetada.
Uusrikkurid
võtavad männid maha
Lõhmuse arvates
peaks koolides õpetatama kodulugu. Kui Nõmme linnaosas
oli veel olemas kultuuri- ja hariduskomisjon, tõstatas
Nõmme Heakorra Selts seal ka selle küsimuse.
„Linnaosavalitsus tegeleb esmajärjekorras teisejärguliste
küsimustega ja haridusosakond on likvideeritud. Nõmme
halduskogu on aga vaid nõuandev organ, ta on nii sõltumatu,
et temast ei sõltu mitte midagi,” kirjeldab Leho Lõhmus
Nõmme tänapäeva. Kuni kodulugu ei õpetata
ja noored patriotismi koolist kaasa ei saa, pole Lõhmus
kindel, et rahvahääletuski linnale iseseisvuse tagasi
tooks.
„Inimene, kellel pole juured Nõmmel, mõtleb
teisiti. Ta ei hooli sellest, et Nõmme on metsalinn, et
kui teda ülevalt vaadata, siis maju ei paista, vaid Nõmme
paistab nagu mets. Ainult mõned üksikud katused on
näha, näiteks see koletis siin turu vastas. Ideaalis
peaks patriotismi kaasa saama kodust, aga kui kodus on uusrikkuritest
vanemad, kes võtavad krundilt männi ka maha, siis
on ainuke lootus veel koolil ja kodulootunnil,” selgitab
Lõhmus. Nõmme elanikkond on sõjajärgsel
ajal mitmekordseks kasvanud ja siia on saabunud liiga palju inimesi,
kellel pole juured Nõmmel. Kuigi Nõmme oli eesti
aja alguses veel emigrantide linn, oli tollane kogukond Lõhmuse
kinnitusel 1940. aastateks juba tugevaks saanud.
Glehn jääb
Nõmme sümboliks edasi
Kuigi tänapäeval
pole nõmmekate võitlusvaim eriti laiapõhjaline,
tegutseb Nõmme rongijaamas Nõmme ajalugu kajastav
muuseum juba kümmekond aastat. Sealsamas tähistati isegi
Andres Larka 130-ndat juubelit, kuigi sellest, et kindral ka elas
Nõmmel, pole nähtaval mingit märki.
„Kindral Larka on Nõmmel elanud erinevatel aegadel
koguni kolmel erineval aadressil, kõigis paraku vaid lühikest
aega. Siin tekib kohe küsimus, et kui tähistada, siis
milline neist. Pealegi olid need üürikorterid,
oma maja tal siin polnud. Vabadussõja autasuks sai ta Voore
mõisa südame, mille hiljem müüs ning ostid
Jõgisoo vesiveski Saue vallas. Oli ta ju isegi möldri
poeg,” selgitab Lõhmus.
Eesti Sõjaajaloo muuseumis töötav Lõhmus
näeb probleemi laiemalt: „Küsimus on ka üldises levinud patsifismis.
Sõjandust ja sõjaajalugu ei peeta tihti üldse
kultuuri osaks. Eesti mees kaotas relva kandmise õiguse
alles 1560. aastal, kuid pole seda sisuliselt tagasi
saanud tänapäevani. Nõmmel pole tähistatud
mitte ühegi sõjaväelase elukohta. Ning ega ka
ülejäänud Eesti selles valdkonnas eriti silma paista.”
Nõmme Kaitseliidu ajaloo ja mitmeid teisi Nõmme
ajalugu puudutavaid uurimusi kokku kirjutanud Leho Lõhmus
kinnitab, et kuigi turuhoone põleng oli tohutu kaotus,
pole Nõmme jäänud sümboliteta – Glehni
park, loss ja Kalevipoeg on alles.
Nõmme Heakorra Seltsi eestvedamisel hakati turuhoone taastamiseks
ka raha korjama. Et aga uus turuhoone kerkib vana eeskujul kindlustusrahast,
kasutab selts laekunud annetusraha uue Nõmme sümboli
tarvis. Nimelt on Nõmme Heakorra Seltsi lähim eesmärk
panna mälestusmärk Nõmme asutajale. Mälestusmärk
hakkab paiknema Nõmme turu kõrval Mustamäe
nõlval, konkursi võitnud skulptor Aivar Simsoni
loodud Nikolai von Glehni kuju avatakse 12. novembril 2011, kui
möödub 85 aastat linnaõiguste saamisest.
Glehni mälestusmärgi
rajamist saab endiselt toetada, annetades Nõmme Heakorra
Seltsi kontole Nordea Pangas: 17001806995.
* * *
Põles Nõmme
sümbol ja hingeside vana Eesti ajaga
|
|
|
Hävinud turuhoone
tähendusest räägib ja Nõmmet iseloomustab
Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti muinsuskaitseosakonna
peaspetsialist Oliver
Orro.
Küsis Jaanika Kressa
Mille poolest oli tules hävinud
Nõmme turuhoone haruldane?
Oliver Orro: „Hävinud Nõmme turuhoone
oli unikaalne esmalt seetõttu, et ta oli viimane säilinud
puitpaviljon. Niisuguseid suuri puitpaviljone, nagu oli Nõmme
turuhoone, ehitati Eestimaal turu- ja laadaplatsidel nii tsaari-
kui Eesti ajal piisavalt palju, aga need on kõik hävinud
ja nüüd hävis ka see viimane. Teised vanad turuhooned,
mis säilinud, on kivihooned, näiteks Rakvere turuhoone
või Tartu turuhoone Emajõe ääres, mis
on Voldemar Tippeli projekteeritud, need on hoopis mastaapsemad
kivihooned, teistsuguse arhitektuuriga.
Tegemist oli ka kuulsa arhitekti loominguga. Robert Natus oli
üks silmapaistvamaid kahe maailmasõja vahelisi baltisaksa
arhitekte, kõk tema projekteeritud majad on väga olulised.
Praegune linnavalitsuse maja Tallinnas Vabaduse väljakul
on tema projekteeritud, Nõmme Saksa Lunastaja kirik on
üks tema loomingu tuntumaid töid, lisaks palju eramaju
Nõmmel nii saksa kui eesti tellijatele. Ka tema enda villa
Nõmmel Seene 8 on väga elegantne.
Kolmanda aspektina oli tegemist Nõmme sümbolehitisega.
Turuhoone, kus käib väga palju inimesi, on kindlasti
koht, millega on väga paljudel nõmmekatel isiklikke
mälestusi. Inimesed on alati teadnud, et see hoone on seal,
käinud seal juba näiteks lapsena vanaemaga jne. Nõmme
turuhoone oli tähendusrikas ehitis ka selle poolest, et oli
säilitanud oma eestiaegse funktsiooni läbi nõukogude
aja. Ta oli turuhooneks ehitatud, aga ta polnud ainult kommertshoone,
vaid me saame siin rääkida ka kultuurilisest järjepidevusest.
Turg on ikka selline koht, kus inimesed kohtuvad, näevad
tuttavaid ja vahetavad uudiseid.
Lõpetuseks võib öelda, et tegemist oli ka lihtsalt
ühe Eesti kõige suurema puitsõrestikehitisega
üldse ja vääris tähelepanu juba oma mastaabi
poolest.”
Nõmme turuhoone
taastatakse, kuid kas on juba otsustatud, millisel kujul ja määral?
Vähemalt välise vormi osas peaks ta tulema ikka koopiahoone.
Ilmselt interjööri osas on võimalikud ka väiksemad
muudatused, kuid põhiline ruumimulje läbi kahe korruse
peab tulema sama, kesklööviga basilikaalne hoone peab
säilima. Müügibokside paigutuse ja laiuse osas
on võimalikud ka väiksemad muudatused, aga kuna projekteerimine
alles käib, siis ma ei oska öelda, mil määral.
Ei oska öelda ka seda, kas ehitatakse puitsõrestikhoone
või ehitatakse hoone silikaattellistest või fiboblokkidest
ja ainult kaetakse puitlaudisega – siin on olemas mõlemad
võimalused ja muinsuskaitse antud juhul, kuna ajalooline
substants on täielikult hävinud, ei hakka taotlema selle
taastamist. Pole ilmtingimata vajalik, et uus ehitis oleks kandvate
konstruktsioonide osas täpselt samasugune puitsõrestikmaja.
Oluline on, et tema välimus jääb endiseks.
Kuidas turuhoone süttis ja kas keegi võis olla huvitatud
selle hävitamisest?
Eks seda selgitab uurimine. Ma saan aru, et on juba uuritud ja
konkreetset põhjust ei suudetudki tuvastada, sest ehitis
oli niivõrd tugevasti põlenud. Jäid mõlemad
versioonid: süütamine või süttimine mingist
elektririkkest. Kindlustus uurib edasi ja ma pole praegu pädev
sellele küsimusele vastama.
Alati, kui midagi sellist juhtub, leidub inimesi, kes tahavad
selle taga näha mingeid poliitilisi jõude või
kellegi erahuve, maffia kurja kätt või isiklikku kättemaksu.
On vandenõuteooriaid, aga kuni pole tõestust, siis
ma ei soovi nendesse süveneda.
Kas Nõmme on miljööväärtuslik
ala ja kui palju on siin üksikmälestisi?
Nõmmel on Tallinna kõige suurem miljööala,
mis hõlmab kogu vana hoonestuse Pääskülast
kuni Rahumäele välja. Uue üldplaneeringuga soovitakse
seda küll vähendada, aga me pole sellega nõustunud.
Miljööala sees on ka toodud esile komplekt väärtuslikke
hooneid, mis riikliku kaitse all ei ole, kuid on väga olulised
ehitised ja peavad kindlasti säilima. Üksikuid kaitsealuseid
mälestisi on Nõmmel üle 30 maja.
Kuidas kerkivad miljööalale
hooned, mis siia ei sobi?
Erinevad on arusaamad ka sellest, mis on sobivus. Mõned
inimesed sooviksid näha vaid vanade hoonete koopiaid, niisuguseid
Nõmme stiilis maju, mõned on sallivamad moodsa arhitektuuri
suhtes. Nõmmel on alati ehitatud oma aja mõistes
üsna radikaalselt moodsaid maju. Kindlasti oli see ju ka
üsna tuntav elamureform, kui pärast 1920. aastatel valitsenud
traditsionalismi ja hilisjuugendit 1930. aastatel lamekatusega
funkvillad kerkima hakkasid, mida me praegu ometigi peame Nõmmele
väga omaseks ja väga väärtuslikuks hoonestuskihistuseks.
Mina ei ole Nõmmel sugugi moodsa arhitektuuri vastu. Teisalt
on Nõmmele tõesti kerkinud ka väga veidraid
maju, mis juba ainuüksi oma mastaabi poolest erinevad väljakujunenud
keskkonnast või paiknevad krundil kuidagi ebatraditsiooniliselt
või lihtsalt esindavad Nõmme kohta ebatavaliselt
madalat ahitektuurset taset. Nõmmel on läbi aegade
ehitatud ikka nii-öelda „arhitekti arhitektuuri“.
Iga maja Nõmmel (kui maha arvata pärast sõda
Pääskülla ehitatud nn Soome barakid) on kellegi
ainukordne looming, isegi kui projekteerija näol on tegu
tagasihoidliku ehitustehnikuga, mitte päris tipparhitektiga.
Isegi nõukogudeaegsed inividuaalelamute tüüpprojektid
olid sageli heade arhitektide tehtud. Kurb on seetõttu
Nõmmel näha 1990. aastatel kerkinud odavaid välismaa
kataloogimaju, selliseid ei tohiks sinna mitte mingil juhul enam
rohkem ehitada, Nõmmel võiks iga maja olla ikkagi
Nõmme jaoks projekteeritud.
Miljööala reeglid olid seni üsna lõdvad.
Oli küll miljööala, aga polnud sätestatud
täpseid kaitse- ja kasutustingimusi, mida siin teha võib
ja mida mitte. Nii juhtuski, et vahel said kooskõlastuse
ka niisugused projektid, mis ei oleks pidanud kooskõlastust
saama, sest Tallinna Kultuuriväärtuste Ametis käisid
ainult teatud hulga väljavalitud väärtuslikumate
vanade hoonete ümberehituspojektid, mida üritati hoida.
Ülejäänud projekte meie amet ei näinud, nende
üle otsustas linnaplaneerimise amet, aga kuna see amet peab
tegelema väga erinevate küsimustega, siis ilmselt nad
ei jõudnud miljööala puudutavatesse küsimustesse
piisavalt süveneda.
Nõmmel on päris palju olnud ka ebaseaduslikku ehitust
– ala on suur ja ehitusjärelevalve pole alati töötanud
piisavalt tõhusalt. Paljud inimesed on maju ümber
ehitanud ilma igasuguse arhitekti projektita ja vahel on see tulemus
kaunis veider. Lisaks kehtivad planeeringud praeguse seaduse järgi
enam-vähem igavesti, mis tähendab, et Nõmmel
on ka terve hulk vanu detailplaneeringuid, mis on kehtestatud
juba 10 või isegi 15 aastat tagasi.
Pärast Eesti taasisesesisvumist olid paljud inimesed vaimustatud
uutest avanenud võimalustest ja neile tundus, et võibki
teha kõike. Eriti pärast nõukogudeaegseid väga
rangeid norme, kui oli täpselt paika pandud, kui suurt eramaja
tohtis ehitada, soovisid inimesed nüüd ehitada väga
suuri ja väga luksusliku ruumiprogrammiga maju. Praegu oleks
vaja regulatsiooni, et detailplaneering kehtib näiteks vaid
7 aastat, tegelikult on on aga nii, et kui inimene ostab krundi,
kuhu on 15 aastat tagasi tehtud planeering, siis tal on ka õigus
selle järgi ehitada.
Kas Nõmme
võiks saada eraldi linnaks?
Nõmme on kindlasti Tallinna linnaosadest olnud kõige
iseseisvam, aga see küsimus tuleks esitada poliitikutele,
mitte muinsuskaitsjatele.
|
|
|
