Kultuur ja Elu 2/2010

Kultuur ja Elu 1/2010

Helen Lokuta esineb sel suvel Eurydikena

küsis: Heili Vaus-Tamm
foto: www.birgitta.ee

“Orpheus ja Eurydike” lavastuses on lauljad reaalses ruumis, aga nende alter ego´d saksa tänavateatrist lendavad publiku pea kohal või laskuvad mööda seinu.

Birgitta Festivalil tuled publiku ette mütoloogilise kangelanna Eurydikena, siiani pead oma tähelennuks Rossini “Tuhkatriinut” ja unistad osalemisest “Sevilla habemeajajas”. Tunned end mõnusalt Rossini muusikas ja meie aja jaoks ontlikult lustlikus süžees?
Muusika helgus on see, mis meeldib. Ja see, et häält saab virtuoosselt kasutada, sellega saab väga palju edasi anda.

Kas ise ka lavastada tahaksid? Kas ajad oma liini ja vaidled lavastajatega?
Ei, ma ei vaidle ega sekku lavastajatöösse. Aga kui rollikäsitluse loogilises käigus tekib küsimusi, siis lähen ja uurin. Mulle meeldib põhjalikult oma osast aru saada. Aga tulevikus ise lavastada... Miks mitte? See mõttekäik pole mulle võõras.

Kas mõni lavastus on nii vastukarva olnud, et oled loobunud rollist?
Ei ole. Kui miski ei meeldi, läheb vastuollu minu tegelaskuju või muusikaga, küsin: miks on see vajalik? Ja kui see mulle ära põhjendatakse, siis olen nõus. Lavastaja näeb ju tervikpilti. On lavastajad, kellega on tekkinud selline hea dialoog – no näiteks Walter Sutcliffe (“Cosi fan tutte” lavastaja rahvusooper Estonias), Michiel Dijkema (meie “Tuhkatriinu” lavastaja). Kui Soomes Wagneri “Lohengrini” tegin, siis Caspar Holten põhjendas hästi, tal oli väga erilaadne nägemus, aga oskas seda seletada (nüüd tuleb see lavastus ka Birgitta Festivalile).

Mis peab rollis olema, et selle vastu võtad? Kas koduteatris rollist keeldumist ka endale lubada saab?
Siiani pole vaja olnud keelduda. Ikka minu häälele on pakutud. Iseasi, kui mulle vokaalselt ei sobiks, siis ei tohi pingutama hakata.

Mis oleks sisuline unelmate roll – mitte muusikaliselt, vaid süžee poolest?
Tulevikus kunagi tahaks Delilad (ooper “Simson ja Delila” – toim.) teha – see on selline sisuline roll. Kuigi negatiivne kangelane. Aga see pole tähtis. Tema negatiivsuse kaudu tuleb loo sõnum välja. See on huvitav, piibliteemaline ooper. Wertheri Charlottet tahaks teha ning palju muid häid rolle, mida loodan, et õnnestub teha.

Kuivõrd oma tegelaskujuga samastud? Kas mõni roll on sind ka niipalju mõjutanud, et oled näinud endas mingeid muudatusi – vaimseid, kas või kõnnakus vms?
Kindlasti mõjutab roll tugevasti siis, kui seda välja töötan. Sel ajal muutun ka ise alatadlikult, tahtmatult. Kui Carmenit välja tõin, ütles abikaasa, et ära siis nüüd kodus ka Carmen ole, ole ikka Helen edasi. Eks need karakterid mõjutavad rohkem, mis on minu enda omast erinevad. Nendega on rohkem tööd. Siiani on vast Tuhkatriinu kõige lähedasem olnud, seda oli kõige lihtsam teha.

Kui palju üldse n-ö rollifilosoofiaga tegeled? Kas seda on ooperiteatris sinu arust üldse vaja?
Väga on vaja. Filosoofiline skelett peab olema paigas, siis saab selle peale ehitada. Aga sõltub stiilist. Kui on moodne lavastus, pole ajalootausta peensusteni vaja uurida, ajastutruu puhul küll. Kui minu tegelaskuju kohta on mingi novell või romaan, olen need küll läbi töötanud.

Missugune on sinu meelest ooperi tulevik või ideaal? On ju museaalsed kostüümidraamad, kaasaega toodud lavastused, mis püüavad igihaljastele teemadele kaasajas katet leida, siis väga kontseptuaalsed ja raskestimõistetavad avangard-projektid...
Minu meelest toimib kaks suunda – klassikaliste vahenditega võtta vanast parim ja lahendada seda tänapäevases võtmes, ja teine, nagu ütlesid, minna äärmustesse. Kui filmikunstist paralleeli tuua, siis nagu Borat ja Bruno. Mina eelistan tänapäeva toodud, aga oma elegantsi ja stiilsuse säilitanud, selliseid miksitud lavastusi. Mulle meeldib neis kaasa teha, kui vaid sõnum oleks sees.

Üldiselt peetakse Kesk-Euroopa lavastusi Eesti publikule liiga kardinaalseteks. Milliseid oled ise näinud ja kuidas on meeldinud?
Mina olen vaid häid asju näinud. Eriliste perverssuste peale pole sattunud.

Kuidas suurte majade – Meti ja Covent Garden toodangut hindad?
Väga hästi. Seal on suured võimalused. Aga sisuliselt... On need väga klassikalised? Leian, et on hea, kui on säilitatud mingeid traditsioone ja näidatud, et ooperis on esmatähtis siiski muusika.

Mis meeldib/ei meeldi ooperite filmiprojektide puhul?  
See on super idee, tõmmata ligi rohkem ja nooremat publikut. Sellega on kaasa tulnud suur hulk inimesi. Geniaalne leid.

Kuidas teatri intriigidealtis õhkkonnas omavahelistesse tülidesse suhtud?
Eks püüan eemale hoida ja oma närvirakke säästa. Kui asi mind ei puuduta, üldjuhul ei sekku. Kui aga on tegemist ilmse ülekohtuga, siis räägin selle inimesega, avaldan talle toetust. Kui olen üleväsinud, lähen kiiremas korras koju, see on mu pelgupaik. See on parim paik lõõgastumiseks ja laadimiseks. Käin Nõmme metsas jooksmas, võtan aega iseendale… mis puutub teiste peal oma pingete väljaelamisse, siis eks mu abikaasa on selle kõik endale saanud. Aga meil on selline usalduslik, pikaajaline suhe, et ta juba oskab mind mahalaadida. Ega ma ei kalla seda tema kaela, aga halba emotsiooni ma ei saa jätta enda sisse – ma ei suuda, see sööks mu ära. Pean saama rääkida. Aga mul on ka palju sõbrannasid, kellega suhtlen. Vaimselt laen end kirikus. Minu kodukirik on Pirital Valguse Tee kogudus. Aga käin ka kinos, teatris, loen palju.

Suured staarid käivad kriisikolletes laulmas jne. Kas sina oled mõelnud vanglates või hooldekodudes laulmisele? Või läheksid kuskile sõjakoldesse, kui vaja?
Olen käinud vanglates, vanadekodudes, lastele laulmas. Aga ega ma ei lahmi. Kui tunnen, et on oluline, et just mina seda teeks, siis lähen.

Kui tahaksid kunagi rajada omanimelise fondi, siis keda-mida see fond toetaks?
Heategevusele olen palju mõelnud. Konkreetset plaani pole veel valmis välja käima. See valdkond peab olema minuga väga seotud, olema endale selge, miks just mina seda teen.

Birgitta Festivalil astud üles Eurydike rollis. Mida see tegelaskuju või siis Orpheuse-Eurydike reaalse maailma ning surnute riigi vahet käimine sinu jaoks tähendab?
Selle süžee puhul on oluline, et kõik me eksime. Ja kõik vajame ka andestust – seda, et meile antaks teine võimalus ning seda, et armastuse jõud suudab saata korda imesid.