|
|
Ühest 40 kirjaga seotud
seigast ja inimestest
tekst: Heldur Sander
Tallinna botaanikaaias 1975–1997
Teatavasti allkirjastati
1980. aastal 40 erineva kultuuriinimese ja teadlase poolt nn 40
kiri, mis dateeriti 28. oktoobriga 1980. Selles kirjas astuti
välja venestamise, massilise sisserännu ja nõukogude
korra poolt rahvale tekitatava ängi süvenemise vastu.
Seoses selle kirjaga tuntust kogunud Andres Tarandi nn päeviku
uustrükiga kerkis mälupilti üks kirja levitamisega
seotud juhtumitest, mida siinkohal meenutan.
1981. aasta alguse ühel
päeval saime 40 kirja mitmes eksemplaris lugeda Botaanikaaias,
Kloostrimetsa 46 maja allkorrusel, kus ma töötasin.
Mina andsin kirja edasi ülikoolikaaslasele ja heale tuttavale,
loodusgeograafia haridusega Lyle, kes oli abielus Soome kodanikuga.
1981. aastal töötas ta tollases Tallinna Polütehnilise
instituudi (TPI) ühes teadusliku uurimise laboris. Tema tegutses
kiirelt edasi: labori fotopimikus tegi fotograaf Tõnu hulga
fotopaljundusi. Koopiamasinat ju veel ei tuntud. Fotopaljundused
läksid sama teed laialijagamisele. Tõnul olid tolle
aja kohta head ilmutusmaterjalid ja fotopaberid kasutada, tema
sai neid Rootsist. See aga võiski saatuslikuks saada...
Laialijaotamise rõõm ei kestnud pikalt: ühel
heal hommikul oli auto labori ees ja Tõnu toimetati ülekuulamisele
Pagari tänavale, kus asus tollal KGB peakontor. Uurija üks
esimene küsimus oli: kellelt said? Tõnu teada pidi
Ly olema parasjagu Soomes, seega ta nime välja käiski
ning lasi naeru peale: „Aga ta on juba Soomes, minge püüdke!“
Ly aga oli veel kodumail, seda Tõnu ei teadnud.
Järgmisel hommikul oli kaheliikmeline (teine naisisik) ülekuulajate
üksus autoga Ly maja ees. Korterisse sisenedes kutsuti Ly
autosse vestlusele. Miks autosse, kuigi Ly kutsus neid ikka viisakalt
tuppa diivanile? Ei olnud sel ajal nähtavasti nii väikesi
lindistamisaparaate, autosse olid need kuhugi ette paneeli sisse
monteeritud.
Autos kõlas ähvardav lause: “Teil oli kavas Soome
sõita, no me veel vaatame, kuhu te sõidate –
Soome või Siberisse!”
“Kas te sooviksite rahvusvahelist skandaali, kui minu mees
(loomulikult teadsid organid, et abikaasa oli Soomest) hakkaks
Punase Risti kaudu meie titasid
taga nõudma, kui mina oleksin teie poolt Siberisse saadetud?”
kostis selle peale noor naine, kel jäi tuppa voodisse kahekuune
lapsuke ning esimene oli parajasti lastesõimes.Püüdes
juttu asjalikumaks pöörata, lisas ta, et on juba Siberi
igikeltsaalal, Norilski kunagistest laagritest sadu kilomeetreid
põhja pool kaks korda kliimavaatlusi käinud tegemas,
ikka kisuks sealne ilus loodus tagasi, aga nüüd on need
lapsukesed hoida ja kasvatada...
Mõned lugupidamist väärivad isikud siiski N Liidus
olid – veteranid ja lapsed. Organid jäid nõutuks:
“Me veel vaatame!”
Järgnevalt sai
Ly kutse TPI parteisekretäri karmile jutule, kus selgitati,
mis nõukogude noorteadlasel (tolleaegsel vaneminseneril)
sobib teha ja mis mitte. Tõnu aga saadeti maalt välja
– Rootsi, kus tal oli sugulasi (jälle tagantjärele
huvitav käik). Ly helistas telefoniputkast mulle hoiatuseks.
Minagi olin juba saanud (nagu mitmed TBA töötajad) kutse
prokuratuuri, mis paiknes tollal mäletamist mööda
Vismari tänaval. Igatahes läksin ma Tarandi juurde koju
ja rääkisin talle asjade sellisest käigust. Head
nõu ma temalt seekord ei saanud. Mina käisin Vismaris
ära, kuigi oleksin võinud käimata jätta.
Nii reageeris kutsele üks hea töökaaslane August,
öeldes: “Põrgu nad käigu!”
Eks ma rumal olin, et sinna üldse läksin. Mäletan,
et uurija toas oli dokumentide press kahe paksu puust plaadiga
ning selle peal rull, millest üle käisid kahelt poolt
pingutusnöörid. Mõtlesin veel tollal endamisi,
et kas käsi pannakse vajadusel sinna vahele. Mingit udu ma
seal uurijale ajasin ning keerutasin niisama. Põhiline
küsimine oli ikka, kust kirja said, kellele edastasid jne.
Sellele vastust nad mult ei saanud. Ega Ly ka öelnud, kellelt
kirja sai, ta väitis, et leidis oma ühiskorteri postkastist
ja pole ka alles, kiri läks fotolabori prügisse. Sellest
ajast jäigi ta organite jälgida. Tema piirkonna tolleaegne
tubli majavalitseja aga andis talle aeg-ajalt sellest teada: “Ma
ütlen teile, Teie korterit jälgitakse ja minult küsitakse
ka”. Edaspidi, kui ta linnast kuhugi suunda lahkuski (lapsuke
süles, teine vankris), pidasid tema sõitudel silma
peal mees ja naine gazikuga. Huvitav kord oli: kui oli vaja jälgida
naisinimest, pidi jälgijaks olema lisaks meesisikule ka naine.Puhkasime
kord suvel kolme pere ja nende väikelastega Vergi kalurikülas.
Ühel päeval helistas Ly sealt kohalikust postkontorist
Moskvasse, kus töötas tema abikaasa. Jutu sees räägiti
ka sellest, et lähiajal Tallinnasse sõites võiks
mees külastada ka Vergit. Viimase külastamine välismaalase
poolt oli tol ajal aga mõeldamatu. Järgnenud oleks
välismaalase väljasaatmine N Liidust.
Ju kuulati kõnet pealt. Kui Ly sõitis mõne
päeva pärast lastega Tallinnasse, veeres järgmisel
hommikul Vergi majaõuele gazik, sedakorda lähedalt
Rakverest. Autost väljunud isikud tundsid huvi, kes majas
viibivad, toimus ka maja ülevaatus. Ju nad lootsid sealt
leida mõnd välismaalast. Näis, et süsteem
toimis vägagi operatiivselt. Hirmu see kõik siiski
ei tekitanud. Rohkem meie vastu ka huvi ei tuntud.
Seoses 40 kirjaga loetud teosed:
Kiin, S., Ruutsoo, R., Tarand A. 1990. 40 kirja lugu. Olion,
Tallinn.
Tarand A. 1995. Kiri ei põle ära: päevaraamat
1980– .... Eesti Päevalehe Kirjastus, Tallinn.
|
|
|
