|
|
|
Anti Poolamets |
Vastupanuvõitlus –
vabaduse tee otsing
Tekst: Anti Poolamets,
õigusteadlane
Meie tõendame avalikult
ja otsekoheselt kogu maailmale, et meie, eestlased, kaitseme oma
rahva olemasolu, oma põlist eluruumi ja oma rahva vabadust.
- Jüri Uluots 1944 -
Rahvus ja
riik
Kuidas hinnata vastupanu? Kas kaasaegse ajaloolase
või juristi pilguga vaadates leiame üles õiguspäraseimad
ja parimaid lahendused? Oleme riiklikult mõtlevad inimesed,
kui püüame hoolega leida minevikust seda vastupanuvormi,
mis tundub tagantjärele Eesti riikluse jaoks kõige
õigem. Püüame leida Teise maailmasõja
draama keskelt oma valitsust, allesjäänud riigi järjepidevuse
kandjaid, seda õiget jurisdiktsiooni. See on tagantjärelegi
vajalik nagu kolmanda tee otsimine Teise maailmasõja päevil.
Siiski on oluline olla valvas, et me ei jätaks nii ida- kui
lääne poliitikute ja meediarünnakute hirmus teisi
vastupanuvorme tähelepanuta, piirdudes üksnes nende
hetkedega, kus valitsus ja rahvas üheks said. Tuletagem meelde,
et oleme suurema osa oma eksistentsist olnud riigita rahvas. Kui
klammerduksime üksnes oma väejuhatuse ja formaaljuriidiliselt
korrektse valitsuse juhtimise all toimunud vastupanuvormidele,
siis peaksime maha kandma kõik, mis enne iseseisvust ning
peale selle kaotamist tehtud. Eesti saatuseks on olnud riigi ebapüsivus,
ent rahvus on jäänud kõikides tormides alles,
püüdes teha omaenda valikuid ka võõra
võimu all. Võime öelda, et riigita olekus on
neid valikuid tehtud palju, kasvõi Rootsi armees teenimise
näol Põhjasõjas brutaalse idavaenlase vastu.
Ka see on olnud mõjukas võimalus oma tulevikku kujundada
ja meelsust näidata.
Euroopas on praegugi mitmeid riigita rahvusi,
nagu baskid, ometi ei saa me öelda, et nad pole ajalooline
rahvas, vaid uurime nende valikuid ja otsustusi ajaloo poolt antud
mänguväljadel. Liikudes selle mõttega edasi,
võime tõdeda, et hoolimata Eesti sõjalise
vastupanuta kapituleerumisest 1940. aastal ning riiklike organite
kaotamisest, jäi alles rahvus, kes jätkas ka ilma keskse,
õiguspäraselt toimiva suveräänse valitsuseta
oma oluliste valikute tegemist ning ei muutunud üksnes ajaloo
objektiks, vaid leidis võimalusi sündmuste mõjutamiseks
endale sobivas suunas. Selle vastupanu esimeseks näiteks
olid 1940. aasta suve vastukandideerimised okupantide valimislavastusele.
Tuhandete inimeste poolt okupeerija meelevallas vastutegutsemine
tähendas suurt julgust, mille eest paljud pidid maksma oma
elu ja vabadusega. Endine saksa ja vene poliitvang Enn Sarv on
seda nimetanud esimeseks bolševismivastaseks rahvahääletuseks.
1941. aasta suvel tormipuhanguna tekkinud massiline
ja altpoolt organiseeritud rahvasõda okupandi vastu oli
samuti riigita jäetud rahva omaalgatuslik tegevus –
Eesti kodanike kui riigivõimu kandja otsustus. Tiit Noormets
on nimetanud seda tolleaegses Euroopas pretsedenditu kiiruse ja
mastaabiga sõjaliseks organiseerimistööks, mis
tipnes Omakaitse loomisega. Seda on nimetatud ka teiseks bolševismivastaseks
rahvahääletuseks.
Me peame olema mõistvad oma kodanikkonna iseseisvate otsuste
osas – oli ju Eesti Kongressi valiminegi 1989. aastal suurim
omaalgatuslik rahvaaktsioon õiguslikult järjepideva
Eesti riigi loomise nimel ja seda ometigi okupatsiooni ning võõrvägede
ähvardava kohaloleku tingimustes. Sarnast olukorda näeme
ka Eesti sõduri valikute osas Saksa okupatsiooni ajal.
Üle kümne tuhande vabatahtliku, bolševismivastase
võitluse lepingu Saksa sõjajõududega sõlminud
julgestus- ja idapataljonide liikme tegid ajaloos korduvalt ette
tulnud eestlase valiku: millise vaenlase vastu on nende meelest
hetkel tähtsaim välja astuda? Mis on Eestile parim?
1944 –
kolmas rahvahääletus kommunismi vastu
Selle saatusaasta otsustused on oma mõõtkavalt
ja tagajärgedelt tähtsaimad kogu Suure Sõja jooksul.
Saksa okupatsioonivõimude poolt 30. jaanuaril välja
kuulutatud mobilisatsiooni suhtes oleks eesti rahval kriitilise
suhtumise näitamiseks olnud mõjutusvahendiks jalgadega
hääletamine ehk massiline mobilisatsioonist kõrvalehoidmine.
Näeme hoopis vastupidist. Rahvuslik valik langes olulisimale
ülesandele, mida võis toimiva valitsuseta rahvas täita
– oma territooriumi kaitsmisele. Teatavasti on maa-ala üks
riigi tähtsamaid tunnuseid.
Seega tegid Eesti kodanikud valiku oma piiride kaitseks riigi
hävitanud, genotsiidi toime pannud ning seega ohtlikuimaks
vaenlaseks peetud Nõukogude Liidu vastu. Seda otsust aitas
nähtamatu valitsuse ning tegeliku riikliku autoriteedina
suunata ja legitimeerida Vabariigi Presidendi kohusetäitjana
Jüri Uluots. Tema raadioesinemine, millega kutsuti 7. veebruaril
kõike väljapanevalt Punaarmee rünnakule vastu
astuma, oli hetkeks, kui seadusliku Eesti riigivõimu esindaja
sai taas kokku Eesti kodanikuga. Siin hakkasid kokku saama riigi
jaoks kolm kohustuslikku osist: rahvas, maa-ala ja kõrgeim
võim. Kõrgeim võim Uluotsa isikus, mis oli
sellel hetkel küll moraalne, mitte vahetut valitsemist korraldav,
käsitles Saksa võimu ajutise abivahendi ja sõjalise
liitlasena, kuni olude muutumiseni: “Meie arvestame selles
sõjas reeglitega ning meil on õigus abi vastu võtta
igalt poolt, kust see meile tuleb. Seekord aitavad meid sakslased
ja sellepärast võitleme nendega koos. Teist ega kolmandat
võimalust ei ole. Peame selles võitluses kõik
jõu kokku võtma. Need kes seni on endid tagasi hoidnud,
astugu välja ja mingu frondile.”
Järgnev Eesti piiride kaitse kirjutas tule ja mõõgaga
Eesti ajaloo kuulsamaid lehekülgi ning parandas varasema
kapitulatsiooni vigu. See lükkas ümber kõik süüdistused
selles, et eestlane ei ole oma maa kaitsmiseks midagi ette võtnud.
Edukas vastupanu äratas rahvusliku uhkuse ja lootuse iseseisvuse
taastamiseks. Selleks pidid 1940-nda aasta vigadest õppima
ka meie riigimehed, kes koos eesti sõduriga suutsid seekord
saatuse poolt ette antud eksami edukalt sooritada.
Kommunistlike ründevägede jõudmine Eesti piiridele
oli murranguks ka Eesti iseseisvuse täielikku õiguslikku
taastamist põranda all suunava jõu ning “kolmanda
tee” visade otsijate tegevusele Eesti Vabariigi Rahvuskomitees.
Senine vastuseis Saksa mobilisatsioonidele asendus rahvuslike
jõudude ühisrindeks koondumisega ning täieliku
toetusega üldrahvalikule relvavõitlusele. See oli
vundamendiks Uluotsa ja põrandaaluse EVRi ühistööle,
mis tipnes 1944. aasta septembris. Peale paljude EVRi tuumiku
liikmete vahistamist sakslaste poolt aprillis, valiti tuumiku
esimeheks jälitamise all olnud Kaarel Liidaku asemele Otto
Tief, kelle sõprus Uluotsaga aitas palju kaasa edasisele
koostööle.
Õiguslik kangelastegu
Otto Tief jääb Eesti ajalukku ennekõike
1944. aasta septembris, kahe okupatsiooni vahel, hetkeks tekkinud
võimuvaakumi ajal ametisse astunud Eesti seadusliku valitsuse
peaministrina. Valitsus kuulutati välja 18. septembril 1944
Vabariigi Presidendi ülesannetes oleva Jüri Uluotsa
poolt, kui oli selge rinde lagunemine ja vägede väljaviimine
sakslaste poolt. Ajalooline kogemus 24. veebruaril Eesti Vabariigi
väljakuulutamisega silme ees, leidsid riigimehed, et on aeg
on seda julgustükki korrata. Oli ju 24.veebruaril 1918 Eesti
võim Tallinnas püsinud avalikult vaid ühe päeva,
ent jäänud siiski otsustavaks riiki loovaks ajahetkeks.
Võiks öelda, et Vabariigi Presidendi ülesannetes
olev Jüri Uluots, kes ise oli saatuslikul 1940. aastal peaminister,
sai võimaluse ka enda varasemaid vigu parandada. Uluots
lahendas Otto Tiefi valitsust ametisse nimetades Eesti riigi järjepidevust
tagavad küsimused. Kuulutati välja seaduslik Vabariigi
Valitsus, Vabariigi President pääses välismaale
oma tööd jätkama, mitte ei jäänud pantvangi
nagu 1940. aastal. Maailmale avaldati protesti uue Nõukogude
okupatsiooni vastu ning jätkati relvastatud vastupanu nüüd
juba Eesti seadusliku valitsuse olemasolul. Peale seda õiguslikku
kangelastegu toimusid kokkupõrked pealetungiva vaenlase
ja nüüd juba Vabariigi sõdurite vahel Tõdva
jõe ääres ja Keila lahingus. Valitsusele püsiva
sõjalise jõu loomiseks ei jäänud lihtsalt
aega. Sõjaline tegelikkus sundis valitsuse Punaarmee eest
taganema Läänemaa randa, kus peeti viimane koosolek.
Alusepanek eksiilvalitsusele oli veel üks otsustav veaparandus
võrreldes 1940-nda aastaga. Seaduslike esindajate olemasolu
välismaal annab põhjust võrdluse toomiseks
Poola pagulasvalitsusega II Maailmasõja ajal. Londonis
asuv Poola valitsus oli moraalne ja õiguslik suunaja Poola
partisanivõitlusele.
|
Tiefi valitsuse sõjavägede
ülemjuhataja kolonel Jaan Maide ja sisekaitseülem
Juhan Reigo Nissis, 22. september 1944.
Foto: H. Evert. |
Metsavendlus
– partisanisõda lõpuni
Hoolimata reaalset võimu omava Eesti
Valitsuse puudumisest kodumaal, võib öelda, et kümmekond
aastat peale Punaarmee sissetungi küdenud metsavendlus oli
rahvusvahelise õiguse järgi ehtne partisanisõda
okupandi vastu. Tänu sellele võime oma sõjalise
vastupanu aastateks lugeda erinevatel viisidel ja erinevat vormi
kandes koguni viisteist aastat, alates 1941-nda aasta Suvesõjast.
Õigusfilosoof Carl Schmitt on oma raamatus “Theorie
des Partisanen” rõhutanud, et relvastatud isikust
teeb partisani poliitiliste motiivide olemasolu. Partisanivõitlus
ei nõua keskse juhtimise ja legitiimse tegelikku võimu
omava keskvalitsuse olemasolu, vaid ongi enamasti elanike omaalgatuslik
võitlusviis, mille tagajärjel peaks tekkima või
taastuma toimiv valitsusvõim. Võib küll öelda,
et Leedus oli partisanisõda palju massilisem ja tsentraliseeritum,
ent see tulenes ennekõike leedulaste vähesemast osalemisest
Teise maailmasõja rindevõitlustes ning oma õiguslikult
olemuselt olid Eesti, Läti ja Leedu partisanisõjad
sarnased. Kuna selles sõjas ei sõlmitud ei rahu-
ega kapitulatsioonilepingut, peamegi selle lõpuks lugema
järk-järgulise vaibumise.
Genotsiidikurjategija Arnold Meri väljendas oma õigustuseks
küüditamises osalemisele: “Kahest halvast variandist
oli väljasaatmine parim, sest vastasel korral oleks veri
voolanud.” Meri märkis, et “vaenulik element”
küüditati eduka kollektiviseerimise, relvastatud võitluse
vältimise ja “küüditatavate endi kaitsmise
eesmärgil.” Okupandi ülim hirm rahvasõja
ees viis ta võitlusesse isegi laste, naiste ja vanuritega...
Sõnaga
kurjuse impeeriumi vastu
Vabadusvõitleja ja poliitvang Sergei
Soldatov on võrrelnud relvastatud vastupanu hilisemate
võitlusvormidega. Ta on tõdenud: “Eesti Leegion
sõdis 1944. aastal tervele maailmale nähtaval võitlustandril,
vahendiks olid Teise maailmasõja moodsad relvad, selles
osalesid tuhanded inimesed, kes ohverdasid oma elu, tervise ja
vabaduse, tal oli liitlasi antibolševistliku rinde raamides
– hollandlaste, taanlaste, valloonide, flaamide ja sakslaste
seas, ning ta kaotas sõja Nõukogude Liidule. Eesti
Demokraatlik Liikumine võitles 1968–1974 nähtamatul
rindel, vahendiks oli tulihingeline sõna, selles osales
kümneid inimesi, kes panid kaalule oma tervise ja vabaduse,
tal oli liitlasi Nõukogude Liidu Demokraatliku Liikumise
raamides – läti, leedu, armeenia, ukraina ja vene teisitimõtlejate
seas ning see purustati 1974–75 KGB poolt. Kuid juba vähem
kui poolteise aastakümne pärast kadus ka kõikvõimas
KGB maakamaralt!”
Ühiseks jooneks oli see, et relvastatud
vabadusvõitlus andis üle aastakümnete leegitsevat
eeskuju mittevägivaldsele vabadusvõitlusele. Avaliku
vastupanu tipphetkeks ning selgeima riigiõigusliku mõtlemise
väljenduseks tuleb pidada 23. augustil 1979 aastal avalikkuseni
jõudnud Balti Apelli, mis lükkas käima järjekordse
iseseisvust nõudva kampaania välismaal.
Püha Graali otsinguil
Peale massilist, impeeriumit kõigis
valdkondades murendavat võitlust 80-ndate lõpus,
viis 1991. aasta 20. augustil ja järgneva aasta jooksul lõplikult
järjepidevuse alusel õigesse vormi valatud riigivõim
üle aastakümnete kokku meie rahvusriigi vundamendikivid.
Riigi esimese parlamendi valisid üksnes õigusjärgsed
Eesti kodanikud ning meil oli oma valitsuse all olev ajalooline
Eesti rahva maa-ala. Riigivõimu osiste kokkuotsimine ja
Vaba Riigi taastamine, mis oli kestnud nagu Kuningas Arturi Püha
Graali otsingud, oli jõudnud lõpuni. Kui Jüri
Uluots ja Otto Tiefi valitsus olid saatnud kaardi Püha Graali
leidmiseks üle mere, siis nüüd andis saladuse valvuriks
olnud Vabariigi Presidendi kohusetäitja eksiilis Heinrich
Mark selle Eesti parlamendi ees 8. oktoobril 1992 üle uutele
kandjatele. Samal ajal avaldati meie rahvusreliikvia peidukoht.
Eesti esimene sinimustvalge lipp toodi Hansu-Mardi talu korstnajalast
päevavalgele, sümboliseerides otste kokku sõlmimist.
Meie riigi olemasolu eest seismine pole lõppenud –
peame olema valmis ära tundma ja vastu hakkama katsetele,
mis meie suveräänsuse, ajaloolise maa-ala ja kodanikkonna
lammutamisele ehk riikliku kolmainsuse vastu on suunatud. Vabadust
tuleb kaitsta kogu rahva jõuga ja vajadusel oma elu hinnaga.
|
|
|
