|
|
|
Nurk räägib oma muuseumis
ehtsa sõja üle elanud telefoniga, seinal on aga
sõjaaegsed plakatid. |
Erki Nurk kogub mälestusi
meie isade võitlusest
Erkit külastas K&E
toimetus
Erki
Nurk on 15 aastat kogunud Saksa ja Soome armees sõdinud
eestlaste esemeid, fotosid ja mälestusi. Täna on tema
Tallinnas asuvas erakogus Saksa vormi riietatud mannekeenid ja
palju videolindistusi, kus mehed oma sõjateest räägivad.
Erkit on
Teine maailmasõda huvitanud varajasest lapsepõlvest
peale. “Niipalju kui ma mäletan, olen selliste huvidega
olnud kogu aeg,” mõtiskleb ta. “Esimene asi,
mida ma mäletan, oli mu isa juubel, oli saunapidu, kohal
oli palju muusikainimesi, mina olin seal ainukene laps. Hirmus
tants ja trall käis, ma tulin saunast, istusin ja vaatasin
pealt. Järsku oli mu silme ees Wehrmachti pannal, mis oli
ühel mehel pükste peal, ma püüdsin pilguga
haarata – kas haakristi näen. Võisin olla 9-aastane,”
meenutab Nurk. Pandlaga mees laulnud tollal ühes kooris,
pannal olnud roheline. Esimene mõte, mis poisikesel seda
nähes tookord pähe tuli, oli see, et kuidas sihukene
asi üldse säilinud on.
Lapsepõlve meenutades kinnitab Erki, et kodus ema ega isa
küll mingisuguseid sõjajutte, ei rääkinud.
Perekonnast ei sõdinud keegi Teises maailmasõjas
kummalgi poolel, aga vanaisa sõdis Esimeses maailmasõjas
– sellest on säilinud ka päevikud – ja vanavanaisa
Vabadussõjas.
Saksa teema
tuttav ja oma
Paljude poiste jaoks
on huvi sõjaajaloo vastu saanud alguse filmidest. Ka Erki
vaatas lapsepõlves sõjafilme, muidugi ainult vene
omasid, sest teisi siin ei näidatudki. “Ainsad eestlased
Saksa mundris, keda näidati, olid filmis “Inimesed sõdurisinelis”!
Mul on silme ees need kaks tegelast kuulipilduja taga, kellel
olid puulehed kiivri vahel, kes olid suurelt kaadris. Neil oli
ka sinimustvalge käise peal näha.”
Nurk möönab, et kuigi huvi sõjafilmide vastu,
mida ju kõik poisikesed vaatasid, oli tavaline, siis tema
huvi just saksa teema vastu oli algusest peale pisut teravam ja
teistmoodi kui teistel. “Seda on raske seletada. Tagantjärgi
olen palju mõelnud ja süüvinud, et miks ja miks.
Palju tundus lihtsalt tuttav ja oma, see oli millegi äratundmine.
Ometi kõikides mu lapsepõlve sõjafilmides
võitsid viisnurgaga mehed ja meie olime pahad. Alati jäid
saksa mundri kandjad negatiivseteks, see on ka põhjus,
miks ma tahan selle teemaga tegeleda ja sõjaajalugu uurin,”
selgitab Nurk.
Olles lugenud paljusid Teist maailmasõda puudutavaid raamatuid,
paljude meeste sõjamälestusi, mõjus talle eriliselt
just Heino Susi raamat “Sarviku sulased”, kus on kirjeldatud
Tšehhi põrgut ja on juttu Untersturmführer Mürgist,
kes ennast sõja viimasel päeval maha lasi. “See
lugu jäi mulle eriliselt meelde, ma tundsin mingit teistmoodi
ärevust,” räägib Nurk.
Ärevus hakkas meest kimbutama sedavõrd, et ta on mitmel
korral sensitiivide juures käinud, soovides midagi teada
saada oma eelmistest eludest. Esimene oli talle pakkunud, et ta
on eelmises elus olnud poolsakslane-poolprantslane ja langenud
Tartu all. “Selle jutu järgi olen kuskil Tartu rindel
maetud,” räägib Nurk. Teine sensitiiv aga rääkinud
koguni, et ta ongi Mürk! Et eelmine kord olid Mürk ja
nüüd oled Nurk.
Untersturmführer Mürgiga on seotud ka selline müstiline
lugu, et Erki Nurga tädi, kes elab Rotterdamis, saadab vennapojale
igal aastal sünnipäevaõnnitlusi ja vähemalt
kaks korda on Erkile tulnud tädilt ümbrik, mille peale
on kirjutatud Herrn MÜRK. “Mitte Nurk! Seal on olnud
konkreetselt just M ja Ü tähed. Kuna tädi hästi
ei näe, siis kirjutab ümbrikule tema hooldaja, kes ometi
teab, et proua enda nimi on Nurk ja et ta kirjutab vennapojale...
Kustkohast tuleb see MÜRK jällegi... ja seda on kirjutatud
nüüd kaks viimast aastat... Tädi ei tea ju sellest
kummalisest seosest midagi.”
Sõjakraami
korjajaid on palju
Mõistagi: igaüks
selliseid esemeid ei korja, oma elu niisugusele ajaloole ei pühenda.
Selleks on mingit pisikut vaja, arvab mees, kes pole mitte lihtsalt
asjadeotsija, vaid kelle kogus on kindlad asjad.
“Muuseum pole selle kohta päris õige öelda,
sest ma ei müü pileteid ja mul pole ka lahtiolekuaegu,
aga loomulikult on see kogu ka teistele näitamiseks,”
räägib Nurk, kes seni pole oma kogule mingit reklaami
teinud.
“Muidugi, kui koolipoisid tunneksid huvi, siis ma heameelega
jutustaksin neile. Kõik see, mida olen kogunud, eriti fotod,
kuulub ju tegelikult rahvale vaatamiseks ja äratundmiseks,”
tunnistab mees.
Tõsised kollektsionäärid on Nurga sõnul
omavahel pigem rivaalid. Ka need, vist eriti need, kellel on rohkem
ühist ehk ka sisemine äratundmine taga.
“Kadedus on eestlaste hulgas nii levinud, et meie siin väiksel
maal midagi koos teha küll ei saa!” muutub muidu vaoshoitud
mees emotsionaalseks.
Neid, kes sõjakraami otsivad ja korjavad, olla siinmail
aga palju. Kuigi kindlat territooriumi ühelgi kogujal ametlikult
pole, üritatakse tegelikkuses piirkondi märgistada.“Olen
oma huvi tõttu piisavalt kokku puutunud ka vene inimestega
ja saanud teada, kui teistsugused on nende arusaamised sõjast
ja ajaloost,” räägib Nurk. Venelastel olla ettekujutus,
nagu oleks Eestis olnud hirmus palju punaseid, kes tahtsidki N
Liitu kuuluda. Nendega rääkida on olnud raske, kuid
kollektsionäär on ennast tagasi hoidnud ja püüdnud
olla diplomaatiline.
Kogust on
puudu vaid üks detail
“Kui olin noorem
ja mul oli teadmisi vähem, ei saanud mina sellest aru, miks
Punaarmeesse mobiliseeritud eestlasi rohkem üle ei tulnud,
aga siis ei teadnud ma tagapõhjasid, näiteks et Velikije
Luki all olid nad kotis ega saanud tulla. Mõnel mehel aga
mängis eestlase kohusetundlikkus ka oma osa. Nad pandi kohtadele
ja nad täitsid käsku, kuigi oleks saanud üle tulla,
näiteks 1941. aastal Porhovi ruumis,” arutleb Nurk.
Vanadelt meestelt on ta kuulnud sedagi, et need vähesed,
kes venelase poole üle jooksid, olid enamjaolt setud. “Setusid
ei saanud usaldada, nad reetsid, kui üks tilk vene verd juba
sees oli, eks see tõmbaski – muud seletust sellele
pole.”
Sõjakraami korjajaid kiputakse Erki sõnul aga liiga
kiiresti mustadeks arheoloogideks tembeldama. “Lahingutandritelt
võib asju niisama leida, need jäid maha, leitud esemed
ei seostu tingimata laipadega,” väidab Erki, et need,
kes metallidetektoriga ringi käivad, ei ole tingimata hauarüüstajad.
Asju leitakse ka lihtsalt sambla alt ja pannakse kodus auväärsele
kohale, kui ühte mälestust meie isade võitlustest.
Enamus asju tema kogus on pärit Eestist, ka Lätist,
mõni üksik asi on Soomest, ohvitserimundrer mannekeeni
seljas aga Saksamaalt ostetud. "Peaksid olema esindatud enam-vähem
kõik eestlasest sõduri detailid mundritele ja varustusele,
kuid puudu on veel üks oluline detail: Eesti 20. Diviisi
lõkmed E ja käsi mõõgaga või
lihtsalt E mõõgaga. Pole õnnestunud seda
kuskilt leida..."
Vanad sõjamehed
on kinnised
Vanad sõjamehed
on noore mehe huvisse ja hobisse suhtunud reeglina alguses suure
umbusuga. “Kui oled inimene tänavalt, lähed ja
küsid sõjasündmuste kohta, siis ei räägi
sinuga keegi. Nad on väga kinnised. Eestlased on üldse
kinnised, endiste sõjameeste suhtumine on kohati aga selline,
et mis sa, poja, tead... Aga vestluse käigus, kui märgatakse
sügavat huvi, muutuvad vanad avatuks ja imestavad sellise
huvi üle,” selgitab Nurk.
Oma kogu puhul peab ta kõige tähtsamateks just kindlate
isikutega seotud, n-ö looga asju, kui on teada, kellel ja
kus midagi seljas või kaasas oli. Need asjad on hinnalised.“Nii
kummaline kui see ka ei ole, see teema võtab kogu mu aja,
olen sellesse pühendunud, ma ei saagi teisiti, olen põhjalikkuses
kinni,” tunnistab ta. Samas on talle selge seegi, et eriti
suuremaid mõõtmeid see tegevus enam võtta
ei saa, sest asju enam eriti palju ei leia, lihtsalt aeg saab
ümber .
“Kui vanad ka ära kaovad, siis on meil kohustus see
pärand edasi kanda...” ütleb Erki. Sellele, et
tal oma kogu pärast kunagi pahandusi võiks tulla,
pole mees mõelnudki. Mis saaks siis, kui tuleks uus okupatsioon?
– “Talitan oma südame järgi, mis seal ikka,
eks relv kätte ja massile vastu – teist varianti küll
ei ole,” on tal vastus kohe võtta.
|
|
|
