Kultuur ja Elu 3/2009

Kultuur ja Elu 2/2009

Mart Niklus. Foto Anna Rosalie Uurde

Mart Niklus: Darwin on mu silmaringi avardanud

Küsis: Jaanika Kressa

Korduvalt meelsusvangina GULAG-is olnud Mart Niklus tähistas tänavu 22. septembril oma 75. sünnipäeva. Peatselt näeb eesti keeles trükivalgust ka Charles Darwini peateos „Liikide tekkimine”, mille tõlkimist alustas Niklus juba rohkem kui pool sajandit tagasi.

Pärast järjekordset kokkutulekut suvel ühes rahvuslaste lemmikpaigas teatas Niklus e-kirjas, et „isamaapäästjate” omavaheline kraaklemine on tüütuks muutunud ning et pigem eelistaks ta pühenduda Ch. Darwini eelmainitud teose esmatrüki 150. aastapäeva tähistamisele.

Eesti on vaba, kuid vabadusvõitlejaid ei hinnata. Kas seda osati ka ette näha?
Väidetakse, et me olevat ennast vabaks laulnud (kellest või millest?), ent kui iseseisvad me praegu tegelikult oleme, selle üle võib vaielda. Eesti teisest vabadussõjast ja sellest osavõtnutest ei soovi võimulolijad ju kuuldagi. Selle asemel kanoniseeritakse ja heroiseeritakse kommunismiehitajaid – mida aasta edasi, seda avalikumalt ja pealetükkivamalt. GULAG-i vangina mina küll seesugust olukorda ette ei näinud. Hiljem, kui hurraaoptimismiga alustanud Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei (ERSP) jäi loorberitele puhkama, viskas relvad põõsasse ja hakkas kommunismiehitajatega „mõistlikke kompromisse” otsima, sain küll aru, et desovetiseerimist, dekoloniseerimist ja derussifitseerimist postsovetlikus Eestis lähemal ajal ette nähtud pole.

Teie ERSP-sse ei kuulunud, kandideerisite mujal. Miks?
ERSP-s asendus vabadusvõitlus peatselt võimuvõitlusega, erakond lagunes omavaheliste lahkhelide ja sisetülide tõttu. Minule pole erakondlik poliitika kunagi istunud, tuletab meelde mõningaid Ivan Krõlovi meilgi hästituntud valme. Kandideerisin Riigikogusse valimisliidus Eesti Kodanik, kes 1992. aastal läks valimistele Jüri Toomepuu juhtimisel. Tervelt 1826 häälega osutusin ka valituks. Enne Riigikogu järgmisi valimisi aga leiti, et olen parlamendis esitanud liiga teravaid küsimusi, hakati mõtlema, kuidas edaspidi mind mainitud esinduskogust eemal hoida. Mul on passi järgi kahekordne eesnimi – Mart-Olav – nimekirja oli kirjutatud Mart Niklus. Sellest tehti suur probleem: „isikuandmed ei klapi”, mis siis muud kui registrist maha. Hiljem pole enam uuesti kandideerinud.

Kas olete selline inimene olnud sündimisest saadik?
Missugune inimene? Palun täpsustage küsimust.

Kas algusest peale teadsite, et ümberringi on puha vale? Kas te mitte kunagi ei kaotanud enda jaoks sidet tegelikkusega?
Kui venelased tulid, olin ma 6-aastane. Käisin Tartus katoliku kiriku juures olevas lasteaias, kus sel ajal töötasid poolataridest nunnad, „armsad õed”. 1. septembril 1939 korraldati seal leinamiiting, kasvatajad selgitasid lastele, et Saksamaa on Poolale kallale tunginud. Hiljem hakkasid Tartu tänavatel marssima punaväed. Mäletan kõike hästi. Sõja ajal katkestas Tartus kool, milles käisin, õppetöö, edasi olin ühe õppeaasta Põltsamaal. Alates 1948. aastast õppisin tolleaegses Tartu I Keskkoolis (praeguses Hugo Treffneri Gümnaasiumis). Kõikjal võimutses juba kommunistlik ideoloogia, algasid koolipoiste arreteerimised. Loomulikult tekkis protest, kuigi 1949. aasta märtsiküüditamisest meie perekond siiski pääses.

Kuidas teid selliste vaadetega üldse ülikooli lasti?
Vedas, läks läbi. Lõpetasin eespool mainitud keskkooli 1952. aastal, kus ma küll eriti silmapaistev õpilane polnud. Huvi bioloogia vastu oli aga niivõrd suur, et jätsin pooleli edukalt alanud klaveriõpingud Tartu Muusikakoolis. Läksin ülikooli vastuvõtukomisjoni ette ja sisseastumiseksamitele teadmisega, et kui sisse ei saa – siis ei oota mind edaspidi enam miski muu kui vene sõjavägi.

Kas olete kunagi kahetsenud, et muusikuks ei hakanud?
Võimalik, et mu elu oleks sellisel juhul kulgenud teisiti, umbes nagu kunagisel kahekordsel koolivennal Jaan Räätsal, kes mind ühes oma hiljuti ilmunud mälestusteoses positiivses vaimus mainib (isegi foto juures). Võib-olla oleksin siis looduses linnulaulu nautimise asemel ise hakanud kontserte andma.

Maailmavaade oli teil aga juba tol ajal välja kujunenud?
Kindlasti. Bioloogia ja mitmed rahvuslikult meelestatud õpetajad või õppejõud aina süvendasid seda. Kuid punane meelelaad võimutses ka ülikoolis, lisaks eriainetele serveeriti igasuguseid ebateadusi, mis tekitas protesti.

Teid ei lastud pärast lõpetamist erialasele tööle. Kas sellega taheti teis klassivaenlast paika panna või oleksite tõesti saanud nõukogude bioloogiat kahjustada?
Küllap vist. Ma polnud tollal Lõssenkost, tema kolleegidest ja „nõukogude loovdarvinismist” sugugi vaimustatud ega ka varjanud oma vaateid. Ka mitmed tunnustatud õppejõud olid sattunud põlu alla. Tõsi – 1950-ndate lõpul vajus lõssenkism unustusse, kuid mina olid siis juba trellide taga.

Kuidas te Darwini enda jaoks avastasite? Kas juba poisikesena liblikaid kogudes unistasite tema teoste tõlkimisest?
Sel ajal veel kindlasti mitte. Liblikaid, jah, püüdsin, olen Eesti faunasse isegi kaks uut liiki avastanud. Huvi päevaliblikate vastu on minus säilinud tänaseni.
Darwinist sai minu jaoks autoriteet hiljem, kui oli lähenemas ümmargune tähtpäev – 150 aastat suure loodusteadlase sünnist, mida otsustati tähistada. Zooloogia ja Botaanika Instituut Tartus leidis, et tuleks välja anda Darwini peateos eesti keeles, tõlkija valik langes minule. Hakkasin tööle, kuid veel enne, kui suur juubel 1959. aastal kätte jõudis, arreteeris mind Eesti NSV teeneline jurist Leonid Ivanovitš Barkov Riiklikust Julgeoleku Komiteest (KGB). Enam-vähem valminud käsikiri jäi seisma paljudeks aastateks.

Kuuldavasti veetsite vangistuses aega just Darwinit tõlkides.
Ega GULAG-is niisama ajaveetmisest juttu olla saanud, tuli ikkagi „paranduslikku tööd” tehes „kuritegeliku minevikuga” hüvasti jätta. Ometi oli Stalini-järgse „sula” ajal heal juhul võimalik ka vangilaagrisse saada võõrkeelset või välismaal ilmunud kirjandust. Vabu hetki kasutasidki paljud „ühiskonnast ajutiselt isoleeritud” asukad enesetäiendamiseks. Mul õnnestus Mordvasse saada Inglismaal ilmunud Ch. Darwini „Autobiograafia”. Tõlkisin selle oma esimese vangistuse ajal (1958–1966) eesti keelde, Eesti Looduseuurijate Selts avaldas selle trükis aastal 2006. Nüüd on olnud või ka tulemas juba uued juubelid: tänavu Charles Darwinil 200. sünniaastapäev, 150 aastat aga tema „Liikide tekkimise” esmakordsest ilmumisest. Eesti keeles ootab avaldamist veel sama autori loominguliselt mitte just soodsates tingimustes valminud teose „Inimese põlvnemine ja suguline valik” mahukas käsikiri.

Meie, nõukogude koolis käinud, mäletame, et Darwini ütluse järgi on inimene ahvist arenenud.
Seda on talle tõesti ette heidetud, kuid tegelikult asi niiviisi pole. Darwin ütleb, et tänapäeva inimesed ja ahvid on põlvnenud mingist ühisest eellasest, kes juba ammugi on välja surnud. Tema elu ajal olid vahepealsed fossiilsed vormid peaaegu kõik veel teadusele tundmatud.

Kas teie usute seda?
Muidugi, sest hilisemad avastused paleogeograafias, paleontoloogias, võrdlevas anatoomias, primatoloogias, antropoloogias, geneetikas jne on tema õpetuse õigsust kinnitanud. Teadlasena on Darwin mulle sügavat muljet avaldanud. Pärast teda hakati evolutsioonist rääkima ju isegi eluta looduses ja kosmoses! Loodusteaduse klassiku argumentatsioon ja tõestusviis on väga veenvad ja huvitavad, need on mõistust avardavad. Darvinism on mulle isegi poliitikas toeks olnud, andes teadmisi sellest, kuidas faktide ja argumentidega keerulistes olukordades ümber käia. Kust ma seda õppinud olen? Eks ikka „sealt”!

Kuidas saite nõukogude jubedas argielus võõrkeeled nii hästi selgeks?
Öeldakse, et pole halba ilma heata. Kui ma veel koolipoiss olin, ega ma siis keeli rohkem õppinud kui mõnda muud õppeainet. Vene keel oli vastumeelne, läks kuidagi üle kivide ja kändude. Ka inglise keele hinne oli enamasti 3, õpetaja see-eest aga väga hea. Nõukogude-aegseid keeleõpikuid ei saa tänapäevastega võrreldagi, need sisaldasid Stalini kõnesid ja komsomolilugusid inglise keeles, õpikute autorid venelased. Keelt õpetati passiivselt, üksnes selleks, et kuidagi aru saaksid. Vene keelt oli viis tundi nädalas, teisi võõrkeeli ainult kaks või kolm.
Hiljem sain aru, et kui tahtmist on, võib mis tahes võõrkeele enam-vähem selgeks saada kas või kompartei ajaloo lühikursuse vastavas keeles läbi lugedes. Tõsisem huvi võõrkeelte vastu tekkis mul alles ülikoolis. Bioloogidele oli võõrkeel vabatahtlik õppeaine: kes tahtis, võis kord nädalas tundides käia. Otsustasin läbi teha inglise keele kursuse. Lektor Aino Jõgi (kelle mehega istusin hiljem Mordva vangilaagris kinni) küsis meilt, mida soovime õppida. Tegi ettepaneku hakata lugema bioloogia-alast kirjandust inglise keeles. Varem polnud minult keegi niimoodi küsinud ja nii juhtuski, et kui teised „ära vajusid”, jätkasin mina ikka otsekui eratunnis edasi. Muidugi lugesime ka Mitšurinit ja Lõssenkot inglise keeles, erialane sõnavara muudkui täienes.
Hiljem tundsin, et Cuvier’, Lamarcki, Buffoni jt Darwini eelkäijate paremaks mõistmiseks tuleb juurde võtta ka prantsuse keel, saksa keelt olin varem õppinud. Lõpuks jõudis järg rootsi keeleni – idee sain Noarootsi poolsaarelt, kus suviti käisin oma ornitoloogilise sisuga diplomitöö jaoks materjale kogumas. 1950-ndatel aastatel leidus seal veel üksikuid vanainimesi, kes kõnelesid „pussrootsi” keelt, rootsipärased kohanimed on sealkandis veel praegugi säilinud. Oma üllatuseks silmasin sügisel ülikooli peahoones kuulutust: rootsi keel algajatele, õpetab prof Paul Ariste. Läksin ja küsisin, et kuigi olen bioloog, kas tohiksin ka tulla. Lubati lahkesti, hakkasin koos filoloogide ja ajaloolastega kohal käima, asi edenes. Rühmakaaslasest prof Helmut Piirimäest sai hiljem Rootsi kuningapaari tõlk, minust aga... Vangilaagris sain kokku ühe Leningradi ülikoolis skandinavistikat õppinud venelasega, temaga sai kõnekeelt praktiseeritud. Kui vangistusest välja olin saanud, avaldasid ajakirjad Eesti Loodus ja Akadeemia vastavalt rootsi ja prantsuse keelest tõlgitud põhjalikke kirjatükke, mille eestistamine oli toimunud Mordvamaal.

Mart Niklus külastamas Perm-36 vanglamuuseumi, kus ta aastaid üksikvangistuses vaevles. Niklus on Perm-36 Vanglamuuseumi nõukogu liige. Paremal ukrainlasest saatusekaaslane Vassõl Ovsijenko.

Teil lasti ülikool lõpetada, aga ametit ei antud?
Nii see 1957. aastal tõesti juhtus – ehk küll eespool mainitud diplomitöö eest oli mulle üliõpilaste teaduslike tööde konkursil antud isegi I auhind. Iseloomustuses aga leidsid selle koostanud komsomoliaktivistid, et olen ideoloogiliselt välja kujunemata ega ole ka ühiskondlikust tööst osa võtnud. Sellest piisas: lõpetamise järel tuli ümber kvalifitseeruda, peatselt järgnes ka „kõrgem elukool”.
KGB-l ja selle agentidel oli juba ilma eelmainitud iseloomustusetagi hais ninas, et olen „nõukogude-vastaselt meelestatud”. Olin ju marksismi-leninismi ja kompartei kongresside materjalide seminarides esitanud „ketserlikke” küsimusi, pealegi kohtunud välismaalastega, mis samuti ei jäänud tähele panemata. Kui nägin nõukogude ajakirjanduses fotosid nn roiskuvast kapitalismist, kus töölised Läänes elavat osmikutes, otsivat toitu prügikastidest jne, tulin mõttele, et samas vaimus ülesvõtteid saaks ju ka meil teha.

Kui saatsite pildikesi nõukogude argipäevast Lääne ajalehtedele, kas arvasite, et sellest võib tulla jama?
Arvasin, et võib tulla küll, ent kuna Stalini ajad olid siis juba möödas, lootsin, et ega kinni vahest ikkagi ei panda. Muidugi eksisin. Esimene vangipõlv saabus aasta pärast ülikooli lõpetamist, mul isegi omamoodi vedas, et stuudium oli selja taha jäänud. Siis aga korraldati keemiahoones pidulikke hukkamõistmiskoosolekuid. Dekaan Anatoli Mitt pesi käed patust puhtaks: „Kas te, seltsimehed, mäletate seda, et tahtsin Niklust juba ammugi eksmatrikuleerida? Miks te mind kuulda ei võtnud?”

Kas teeksite praegu midagi teistmoodi, kui saaksite uuesti otsast alata?
Võib-olla tõesti. Näiteks naine oleks tulnud õigel ajal ära võtta. Siiski pole mahti saanud selle üle põhjalikumalt mõelda.

Milline on teie suhe muusikaga?
Muusikale pole ma kunagi selga pööranud. Enda rõõmuks mängin vahel klaverit, juhtub, et käin ka mõnel kontserdil ning tunnustan neid, kellel on jätkunud visadust sellele alale truuks jääda.
Klassikaline muusika, eelkõige Johann Sebastian Bach (1685–1750) ja Frédéric Chopin (1810–1849), andsid mulle ka ühtekokku rohkem kui 16 aastat kestnud vangistuses jõudu vastu pidada. Bachi muusika on nagu mingi teoreemi tõestamine. Chopini aga, kui ta poleks surnud õigel ajal, oleks kergesti võidud näiteks „dekadendiks” kuulutada või teda isegi meiesuguste seltskonda saata, kuna ta oli komponeerinud ju tõeliselt nõukogude-vastase sisuga instrumentaalmuusikat. Sotsialismileeris kehtisid kompartei direktiivid ja otsused, muidugi „teadis” partei ka muusikast kõike, mida vaja.

Käisite tänavu koos Kalju Mätikuga Albaania pealinnas Tiranas, Endiste Poliitvangide ja Kommunismiohvrite Rahvusvahelise Assotsiatsiooni (INTER-ASSO) 17. kongressil. Kui sageli kohtute aate- ja saatusekaaslastega ning kuidas suhtutakse teisse teistes riikides?
Albaanias toimus 3-päevane rahvusvaheline kongress, kus muu hulgas selgus, et hämamist ja vassimist lähiajaloo ümber pole praegu sugugi vähem kui sovetiajal. Värvi vahetanud kommunistidele ei anta väärilist vastulööki: mida rohkem neile ühes või teises riigis järele antakse, seda jultunumaks ja agressiivsemaks nad muutuvad.
Albaania on üks vaesemaid riike tänapäeva Euroopas, kuid just kongressi toimumise ajal rahvas juubeldas riigi vastuvõtmise puhul NATO-sse. Albaanlased suutsid korraldada esindusliku kongressi, millest võtsid osa 10 endise idabloki riigi delegaadid. Eelmised INTER-ASSO kongressid on toimunud Berliinis, Budapestis, Dubrovnikus, Sarajevos, Brnos, Bratislavas, Kiievis jm, kus on arutatud totalitaarrežiimide põrgust eluga pääsenud ohvrite probleeme (näiteks 17. juuni kuulutamist ülemaailmseks kommunismi vastu võitlemise päevaks). Balti riikides ühtegi INTER-ASSO kongressi seni korraldatud pole. Minult on mõnigi kord küsitud, et millal tuleb selline rahvusvaheline üritus ka Eestis. Piinlik on olnud vastata, et Eesti on ikka veel desovetiseerimata ning et siinsed võimulolijad pole antikommunistliku rahvusvahelise kongressi korraldamiseks veel valmis. Mujal on meid tervitamas käinud, endistele poliitvangidele pidulikke vastuvõtte korraldanud ja teenetemärke jaganud presidendid, ministrid ja linnapead. Postsovetlikus Eesti loputavad punaprofessorid „uudse lähenemise” sildi all inimeste ajusid, valitsev eliit aga väldib igasuguseid represseeritute ja rahvuslikust vastupanuliikumisest osavõtnutega kontakte ja nende korraldatud üritusi nii palju kui võimalik.

Niisugused sõnad käivad viimatimainitud tegelastele kindlasti närvidele.
Arvata võib. Mul on küllaltki hea ajaloomälu, mäletan nõukogude-aegseid loosungeid ja lubadusi kommunismi peatsest kättesaabumisest kui „kogu inimkonna helgest tulevikust”. Pole teadmata, mida mõni poliitiline kameeleon rääkis siis ning mida temalt „arvamusliidrina” praegu kuulda võib.
Näiteks sisendatakse pidevalt, et Nõukogude võimu poleks Eestis nagu üldse olnudki. Ei räägita enam nõukogude-vastasest tegevusest, millest ju nõretasid meie süüdistuskokkuvõtted ja kohtuotsused. Moeasjaks on muutunud „totalitaarse” kommunismi või selle kuritegude hukkamõistmine, kuid vaikides minnakse mööda kommunistlikest kurjategijatest, kes itsitavad pihku ja ennast igati õigustavad (näiteks hiljutine Arnold Meri juhtum, keda julgeti küll süüdistada genotsiidis, riigireetmises aga mitte). Pärast 20 aastat tagasi toimunud poliitilist trallitamist leidis aset üksnes siltide ja värvide väljavahetamine, kommunismiehitajad muutusid üleöö sinimustvalgeks, jäid endistviisi võimule, nüüd aga käivad kirikus ja peavad isamaakõnesid. Lõputute „reformide” tulemusena on riik ja rahvas viidud kriisiseisundisse. Peetakse heaks tooniks viriseda, kuid ei saada aru sellest, et tegeleda on vaja väärnähtuste põhjuste väljaselgitamise, mitte aga nende tagajärgedega. Olukord ei muutu paremuse poole enne, kui hakatakse riigivalitsemise etteotsa valima patriootlikult meelestatud ja asjatundlikke inimesi – mitte aga poliitilisi seiklejaid, diletante ja profaane.

Kuidas te seda kõike veel kommenteerida viitsite, kust te võtate jõu?
Huumorimeel, satiir ja sarkasm aitavad elada, vastasel korral võiks hulluks minna. Eks sedagi ole mulle näkku paisatud – teadagi, kust sa tulnud oled!

Mismoodi eesti rahvas muutus nõukogude rahvaks, mis aastal tõusti hommikul nõukogude inimestena?
Hirm tuleviku ees mõjus lähiminevikus tohutult ega ole veel praegugi päriselt kadunud. Vesi tilgub kivile, lõpuks uuristab augu sisse. Merelained uhuvad kandilised kivid ümaraks. Terror koos ajudeloputusega muutis paljud Homo soveticuseks. Praegusel ajal pole „poliitkorrektne” eesti rahvast tema senises tähenduses rääkida, massiteave surub üha jõhkramalt peale „eesti inimest” (midagi kunagise neandertali inimese taolist).

Kandideerisite Euroopa Parlamenti, ometi suhtute Euroopa Liitu skeptiliselt.
Euroopa Liit pole patriotismist üldse huvitatud, pidevalt heietatakse üleilmastumisest ja kõikvõimalike vähemuste õigustest. Kes garanteerib, et ühel päeval need organisatsioonid kokku ei varise ja meid alt ei vea? Eurosaadikuna oleksin mina soovinud laiendada arutluste temaatikat selleks, et maailm meid ükskord ometi mõistma hakkaks. Võiks hakata mõtlema näiteks selle üle, miks mõne lapseohtu välisministri arvates on küll vaja kaitsta Gruusia territoriaalset terviklikkust, Eesti oma aga mitte (Eesti Vabariigi seaduslikust territooriumist 5,2% kinkimine Venemaale).

Kuidas seletada praegusele läänemaailmale, mis N Liidus aastakümneid toimus?
Osaliselt olen sellele küsimusele juba vastanud. Lisaksin juurde, et poliitilist naiivsust on kõikjal uskumatult palju. Meelsasti kuulatakse nn politolooge, ei vaevuta aga kuulda võtma selliseid inimesi nagu kommunismivangid, kes need koledused omal nahal läbi on elanud. Meenutagem siinkohal mõningaid sovetliku demagoogia “pärle”: poliitvange N Liidus polnudki – olid „riiklikud kurjategijad” ja „eriti ühiskonnaohtlikud retsidivistid”. Muid vange samuti polnud – olid „süüdimõistetud”. Vangilaagreid polnud – olid „paranduslike tööde asutused”. Sunnitööd polnud – selle asemel oli „paranduslik töö”, sest „Töö ei karista, vaid parandab”. Vangivalvurite asemel olid „kontrolörid”, tsensorite asemel „kirjade kontrollimise inspektorid”. Näljastreike polnud: need olid ainult kapitalistlikes riikides, Nõukogudemaal olid „toidu vastuvõtmisest keeldumised huligaansetel ajenditel” ja „kinnipidamiskoha administratsiooni solvamine”. Sellist jura aeti iga päev. Pidid aru saama, et sa pole mingi süümevang, vaid „paadunud kurjategija”! Sind oli ju süüdi mõistnud ei keegi muu kui nõukogude „karm, kuid õiglane kohus”. Sulle säilitati elu, mille eest pidanuksid olema tänulik, kohtuotsus edasikaebamisele ei kuulunud...
Läänemaailmale on sellist olukorda väga raske (kui mitte võimatu) selgitada. Tahtmatult tuleb meelde rahvusvaheliselt tuntud anekdoot küüditamise kohta: „Miks te ometi politseid ei kutsunud, kui teile järele tuldi?!”

Miks vastupanu peetakse äärmusluseks, miks meil lubatakse ainult nutta?
Eks siingi tule ilmsiks ikka veel välja juurimata sovetlik pärand. Prantsusmaal, Taanis ja teisteski viimases suures sõjas okupeeritud Euroopa riikides olid olemas vastupanuliikumine (la résistance) ja rahvuskangelased, meil aga mälestatakse mitu korda aastas üksnes „raskete aegade” (näiteks stalinismi) ohvreid. Niipea kui julged hakata rääkima vastupanuliikumisest ja vabadusvõitlusest okupeeritud Eestis, võidakse sind otsekohe tembeldada ekstremistiks, eneseimetlejaks jne. Nuttu ja hala peetakse heaks tooniks, kui aga keegi teeb juttu võõrvõimule vastupanust, hakatakse sind lausa ebanormaalseks pidama. 800-aastane orjapõlv on eesti rahvale samuti oma jälje jätnud, paljukiidetud „mehemeelest” siin küll juttu olla ei saa.

Kui sageli käite looduses, tegelete loodusteadusega?
Praegu tegelen peamiselt intervjuu alguses juba mainitud raamatute trükiks ettevalmistamise ja nende sisule erialaste kommentaaride koostamisega.
Muidugi tahaksin senisest rohkem vabas looduses viibida, et tuletada meelde kunagist eriala, millel ma professionaalina üldse pole saanud töötada. Kevadel kutsuti mind giidide konkursi žüriisse Sagadi mõisas Lahemaal, kus sain samuti looduses olla.
Mõnikord olen osa võtnud mõnest erialasest konverentsist või kongressist välismaal, mille koostisosaks on olnud ka ekskursioonid huvipakkuvatesse kohtadesse.

Kui palju on neid seltse ja ühinguid, kuhu te praegu kuulute?
Ligi paarkümmend. Alustaksin Eesti Looduseuurijate Seltsiga Tartus (Eesti LUS). Olin veel üliõpilane kui selle liikmeks astusin. Kui kinni olin, heideti mind seltsi presidendi, KGB usaldusisiku prof Eerik Kumari initsiatiivil liikmete hulgast välja kui kurjategija. Pärast viimasest vangistusest vabanemist 1988. aastal oli seltsile valitud uus president prof Hans Trass, kes tegi ettepaneku mind liikmeskonda ennistada, vahepealsete aastate eest liikmemaksu tasumise kohustuseta. Nüüdseks olengi Eesti LUS-i üks eluaegsetest liikmetest. Darwini raamatute kirjastamine eesti keeles on samuti mainitud seltsi initsiatiiv ja ülesanne.
Edasi Eesti Ornitoloogiaühing, mille nii kohalikest kui ka rahvusvahelistest üritustest olen jõudumööda osa võtnud. Hoolimata sellest, et diplomile kirjutatud eriala on mulle jäänud üksnes hobiks, olen alati olnud huvitatud, kuidas linnuteadus vahepeal edasi on arenenud ja mida nooremad kolleegid sellel alal korda on saatnud.
Nüüd juba palju aastaid olen olnud ka Eesti Rahva Muuseumi Sõprade Seltsi, Prantsuse Teadusliku Instituudi ja Eestirootslaste Kultuuri Seltsi liige.
Lähiminevikus osalesin Eesti Kodanike Komiteede liikumises ja Eesti Kongressi töös. Erakondi ma vahetanud pole, olen algusest peale olnud Põllumeeste Kogu liige, tegutsen seal vaimupõllul, kriisiolukorras vahelduseks ka potipõllundusega. Läbirääkimised mõne teise erakonnaga ühinemiseks varem juba mainitud põhjustel pole senini vilja kandnud.
Trügijate hulka ma ei kuulu, kuid kas tegev- või auliikmeks on mind valinud ka mitmed välismaised organisatsioonid.
Eks see „eesti asja ajamine” ole ikkagi üks tänamatu ettevõtmine.. .