|
|
|
Endel tütretütardega:
Anneliis vasakul ja Katrin paremal. Jõulud 2006. |
Endel Lindaja: “Eesti
rahvas loodab riigi peale,
nagu nõukogude ajal!“
Intervjuu: K&E
Ajalehe
Võitleja tegevtoimetaja Endel
Lindaja külastas ka
tänavu imedemaad Eestit ja andis vahetult enne vabadusvõitlejate
kokkutulekut Mustamäel Männi pargis intervjuu ka ajakirjale
“Kultuur ja Elu”.
Olete
nüüd olnud paar nädalat Eestis, elanud üle
jaanipäeva, ajanud inimestega juttu. Mis mulje Teile jääb?
Eesti rahvas peaks rohkem oma tulevikule mõtlema. Kui sa
ei pea lugu minevikust, siis ei saa sul ka tulevikku olla. Kui
sa rahvuse esindajana ei tea, kes sa oled või mis on su
kaaslased varem teinud, siis on vähe lootust, et ka tulevik
loogiline tuleks.
Ma arvan, et rahvas ei tohiks loota nii palju riigi peale. See
on nõukogude ajast järele jäänud arusaamine,
et mulle antakse söök, jook ja korter kõik riigilt!
Igaüks peaks ikka enda eest hoolitsema, et tal oleks kusagil
elada, ja mõtlema ise ka sellele, kuidas ja millest elada
ja olla vanemaks jäädes.
Noori peaks kasvatama isamaalises vaimus, õpetama neile,
mis on juhtunud varem ja kuidas seda väikeriiki üldse
peaks üles ehitama ja säilitama. See eelmine liit ei
hävitanud Eestit veel päris ära, aga Euroopa Liit
saab sellega hakkama, ma kardan.
Kas see pole mitte
ajavaim? Kas Eesti saaks hakkama ilma Euroopa Liiduta?
Peaks saama, me olime vahepeal ka 20 aastat üksinda ja tegime
edusamme.
Meie häda pole isegi mitte sotsiaalne probleem, vaid see
ilmneb hoopis väikeste detailide juures. Näiteks väike
kohvikarp tuleb praegu siia Saksamaalt, vanasti polnud sakslasel
pekki ega võid ja see viidi Eestist.
Kas Te ei näe võimalust Euroopa Liitu seestpoolt üle
võtta?
See on majandusliit ja inimesed, kellel on raha, kasutavad liitu
ära oma huvides. Eesti riik on juba pidanud nendele maksma
küllalt suuri summasid tagasi. Eestlane on muutunud nii palju,
et ma ei tunne enam teda äragi. Inimestel võiks olla
pea otsas, kui ta kasvab üles, ta peaks aru saama maailma
asjadest… Euroopa Liidus ja üle ilma katsutakse kasvatada
massiinimest, keda saab lükata ja tõmmata. Selle kõige
taga on raha.
Kes saaks Eestis
noori kasvatada, kui õpetajad pärinevad okupatsiooniajast?
Haridussüsteem on mäda. Paar aastat tagasi räägiti
palju riigikaitseõpetusest, aga siis selgus, et see on
nii ainult paberil ja kohalik kool võib selle oma programmist
välja jätta. Suurem osa ei kasuta seda kunagi.
Ma olen ise sellest läbi käinud. Esiteks sa õpid,
kummast otsast püssil pauk tuleb, aga teiseks kasvatati meile
ka patriotismi ja selgitati, kuidas riiki üles ehitada. Minu
kooliajal oli riigikaitseõpetus gümnaasiumis, õppused
algasid aga juba progümnaasiumis ja tavaliselt andis neid
tunde tegevväeohvitser.
Ma kardan, et praegustel poistel on vähem patriotismi ja
mis põhiline – nad on välja õpetamata!
Ka praegused poisid
vihkavad venelast.
Ega venelase vihkamine ei tee olukorda paremaks, peaks midagi
tegema oma riigi jaoks, et kaitsevõime läheks paremaks.
Praegu näiteks Kuperjanovi pataljonis kontrolliti mehi ja
30% neist, kes tahtsid sinna teenima tulla, olid kasutanud mõnuaineid.
Tulevane kaitsejõudude liige ei saa selline olla. Praegu
on sama olukord ju igal pool. Ameerika sõdur olla pidevas
pilves…
Ei tohi ajada oma probleeme teiste selga, et teised teevad ka
ja see on ülemaailmne proleem…
Mis ikkagi toimub
näiteks Iraagis ja Afganistanis ja mida teevad seal eestlased?
Muidugi on Talibani võitlejad oma maa patrioodid, nad on
vabadusvõitlejad. Eestlane on seal loomulikult okupant,
mingit muud seletust ei saagi olla. On rumalus ütelda, et
me peame seal olema. Ameeriklased kasutavad meid ära, et
maailmale näidata, et nad pole üksi. See sõda
pole mingisugune maailma parandamine, seal on õli ja loomulikult
kaitstakse juute.
Miks Eesti oma sõdureid Gruusiasse appi ei saatnud –
see oleks olnud loogiline.
Ega Gruusiasse ei saanud ise minna, see on NATO asi. Muidugi nad
oleks pidanud minema, aga nad ei läinud. NATO pole Venemaa
vastu, nagu nad räägivad, see jutt ei pea paika. See
on nagu Jaan Lattiku ütlus: “Käige minu sõnade
ja mitte minu tegude järgi!”
Kas meile tuleks
keegi appi?
Venelastel on Pihkva juures suured tankiüksused. Kui nad
tulevad, siis küll ei ole karta, et ameeriklane tuleks ennast
siia tapma.
Ameeriklased olid ebaausad ka II maailmasõjas. Kongress
ei lubanud presidendil sõda alustada ja seetõttu
lasi Roosevelt Pearl Harbori laevastiku puruks peksta, vaatamata
sellele, et tal oli täpselt teada, millal ja kus need jaapanlased
tulevad.
Jaapanlaste probleem oli see, et Ameerika laevastik takistas nende
järelvedu Indo-Hiinast. Roosevelt aga lasi oma linna puruks
peksta, et rahva meeleolu muuta ja siis kongress hääletas,
et sai sõtta mina. Nad viisid isegi kolm emalaeva ära,
enne kui rünnati, need andmed on hiljem kõik välja
tulnud.
Kui need tornid
septembris kukkusid, siis taheti ju ka rahva meeleolu tekitada?
Maailmapoliitika on kole. Ma kardan ka, et nad tegid selle ise.
Juudid tõmbavad nööri ju igal pool, siin Eestis
ka.
Ka Churchill lasi Inglismaal ühe vana ja kultuurse linna
puruks peksta, kuigi teadis, mis on tulemas. Sakslastel oli trükimasin
salateadete saatmiseks ja üks poola juut, kes oli olnud selle
tegemise juures, oli põgenenud Inglismaale. Churchill lasi
linna puruks peksta, sest muidu oleks aru saadud, et Sigma Code
on avastatud…
No inglaste poolt
pole kunagi midagi head tulnud…
See oli üsna idiootlik lootus, et valge laev tuleb ja aitab
meid…
Molotovi-Ribbentropi pakt kirjutati alla 23. augustil ja 9. oktoobril
kirjutasid Inglismaa ja Prantsusmaa juba alla teisele paktile,
mis pidi Soome ja Põhja-Rootsi andma venelastele, aga soomlased
ajasid asja nurja, nad hakkasid vastu. Nii on meie liitlaste ja
sõpradega. Ka see, mis tehti Poolale, oli sigadus. Üteldakse,
et sõda algas Poola pärast, aga pärast sõda
anti Poola ometi venelastele ja Poola eksiilvalitsust ei tunnustatud.
Nii mäda on see poliitika.
Mis meil Eestis õieti juhtus, kuidas me ikka N Liitu astusime?
Mismoodi see välja nägi ja kuidas juriidiliselt oli?
See oli Pätsi ja Laidoneri süü, nad poleks tohtinud
anda N Liidule baaside võimalust. Niipea kui lased võõrväed
sisse, see tähendas tookord 100 000 sõdurit, ongi
kõik.
Ma olin tookord laps, aga olukorda põhjendati nii, et venelasel
vaja baase siin, muidu sakslane tuleb kallale.
Kuidas Vares-Barbarus
pukki pandi?
Päts saatis valitsuse laiali, mul on sellest dokumendist
koopia. Osa eestlastest oli vastu, et ta vastastikuse abistamise
lepingule alla kirjutas ja vene väed sisse lasi. Aga ta saatis
valitsuse laiali, nad korraldasid valimised, ilmselt olid need
võltsitud, sest inimesed ei käinud üldse valimas.
1934 oli ju pretsedent
loodud, et rahvaga võib teha ükskõik mida ja
rahvas on nõus.
1934 ta mitte ei jätnud presidendivalimisi ära, vaid
kasutas ära vabadussõjalaste põhiseadust, kus
oli väike viga sees. See seadus andis riigipeale liiga suured
õigused ja Päts kasutas seda ära. Laidoner aga
toetas Pätsi ja kontrollis sõjaväge, ta pani
oma inimesi ametisse ja vahetas teisi välja. See oli sigadus,
aga suurem häda oli see, et Põhiseadus ise andis talle
selle õiguse.
Eesti rahvas on harjunud automaatselt käsku täitma.
Eesti sõjamees kuulab käsku, Eesti sõjaväes
õpetati, et pead käsku kuulama, aga otsustama, kas
see käsk ei ole vale. Mitte väga palju polnud sellest
õpetusest hiljem kasu…
Kuidas sõda
Sinule isiklikult pihta hakkas?
Ma polnud vabatahtlik, olin liiga noor – 1943. aastal alles
17. Lõpetasin kevadel gümnaasiumi, ülikooli minna
ei saanud, oli sarnane seadus, et pidid olema aasta aega teeninud
sõjaväes või tööteenistuses. Sellest
pääsesin altkäemaksuga – isa andis pool siga
kellelegi Tartu Ülikoolis ja mind võeti vastu masinaehituse
teaduskonda. Vahepeal astusin igaks juhuks ka Masinaehituse Tehnikumi.
Nii sain kolm mobilisatsioonikutset: üks tuli koju, üks
tehnikumi ja üks ülikooli. See näitas vale arvu
kutsealustest.
Mis olukord tollal
Eestis oli? Päts oli riigi ära andnud, aga Uluots lootis
veel taastada Eesti Vabariiki?
Omavalitsus meil oli ja Uluots, ja kaitsesüsteem oli üles
ehitatud sellele loogikale, et teeme seda koos sakslastega ja
sakslaste abiga. Paljud ütlevad, et see oli sakslaste mobilisatsioon,
aga ega sakslased tahtnudki nii väga neid rahvuslikke üksusi
luua. Saksa põhiseadus ütles, et relva võib
ainult sakslane kanda.
1944. aasta alul muutus olukord halvaks, sest venelased tulid
üle Narva jõe. Vägesid juhatas siin Steiner ja
Uluots ütles talle, et juhul, kui venelased murravad läbi,
lõikavad Saksa üksuste taganemise ära ja nad
jäävad siia kotti, siis ei lase Uluots sakslasi interneerida,
kui nad aitavad kaitsta meie piire.
Kuidas ta sai midagi
garanteerida, tal polnud ju võimu?
Meil oli ju lootus! Muidugi oli see vale arusaamine, aga Steiner
võttis selle vastu. Ma olin vahepeal Soodla peastaabis
Tallinnas, kuulsin seal selliseid asju. Ukrainas jäin difteeriasse,
ei olnud pärast väga võitlusvõimeline.
18. augustil saatis Steiner Hitlerile teate, et pole võimeline
seda piirkonda enam kaitsma, kui ei saa lisajõudusid ja
Soome kirjutab vaherahulepingule alla. Soomlased kirjutasid alla,
selle tagajärjel jäi põhjapiir kaitsmata ja Vene
laevastik pääses Leningradist välja.
Septembri algul hakati siis alles evakueerima. Steiner oli nii
aus, et saatis oma kõrgema ohvitseri veel Uluotsa juurde,
ütles, et ei saa enam oma lubadust pidada.
Igaüks, kellel veidigi mõtlemist on, peaks aru saama,
et me peame sakslastele tänulikud olema. Kui nemad poleks
Eestis olnud, oleks me juba jaanuaris venelase kätte läinud.
Mida te edasi tegite?
Kus Teid mobiliseeriti ja kuhu sõitsite?
Mobiliseeriti Laial tänaval, viidi Teplizasse heidelaagrisse,
enne jõulu jõudsin Wiking diviisi juurde Ukrainasse
Narwa pataljoni täienduseks. Wiking diviisis oli ka pataljon
soomlasi, aga Mannerheim tõi nad ära ja siis saadeti
meie Narwa pataljon sinna. Venelane ründas ja pataljonil
olid hirmus suured kaotused.
Õppelaagris oli meil 2000 noormeest, sorteeriti välja
need, kellel oli gümnaasium lõpetatud ja kes olid
riigikaitseõpetust saanud. Meid korjati kokku 500 ja ainult
58 meist tulid eluga välja…
Te ei jõudnudki
õigesse lahingusee, jäite enne kõrgesse palavikku?
Palavik oli 40 ja rohkem, kaotasin teadvuse ja nad panid mind
lennuki peale. Olime kotis Izjumi juures, ma ärkasin Riias.
Narwa pataljon
oli eliitväeosa ja seal kehtis ka teistsugune moraal kui
Wehrmachtis. Kas Te saate tuua mõned näited?
Meie hulgas oli noormees, ta oli Petserimaalt, setu, tal oli raadioaparaat
kaasas ja ta saatis teateid venelastele. Sakslastel oli aga antennidega
raadiojaam auto peal, nad püüdsid need lained kinni.
Meid rivistati üles ja rivi ees lasti see setu – põmm
– maha.
Teine juhtum oli niisugune, et Saksa sõjaväelastel,
eriti SS-i kuuluvatel, oli keelataud venelannadega läbikäimine.
See oleks lõppenud kurvalt ja igatahes mina ei mäleta,
et keegi eestlastest oleks isegi ukrainlannadega läbi käinud.
Rügemendi peastaabis aga kasutati neid köögis abiks
ja üks kolonel, sakslane, läks ilmselt lubatust kaugemale.
Ka tema lasti meie rivi ees maha.
Paljud sõjaaegsed
dokumendid on Inglismaal ikka veel kaitse all. Miks?
See olla riigikaitse. Põhjendati alul nii, et kedagi ei
tohi diskrimineerida, et keegi elab veel ja on teinud selle ja
selle otsuse. Minu meelest on niisugune põhjendamine väga
lapsik, aga ega maailmas õiglust ei tule ka.
Missugune on Kanada
poliitika, kas see on mingi neutraalne riik?
Ega ta nii neutraalne pole midagi. 1960-ndate keskpaigani oli
Kanada veel Inglise kuningriigi osa. Meil on kakskeelne riik,
iga moosipurgi peal on kõik nii inglise kui prantsuse keeles
ja minu meelest on see raharaiskamine.
Sattusite vangi
inglaste kätte, kas see oli vedamine?
Inglased võtsid vangilaagris ka vangidel sõrmused
sõrmest ära, just nagu venelased. Saksa sõjaväekellad
ka. Ma sattusin aga autojuhiks ühe kindralmajori juurde,
kes oli tulnud Indiast ja kasutas esialgu sama taktikat. Pikapeale
sai temagi aru, et sakslased pole indialased.
See kindral oli igavene joodik ja käis õhtu jooksul
kõik ohvitseride kasiinod läbi. Ma olin kodus traktoriga
sõitnud, nii olin nõus juhtima ka seda suurt 12-silindrilist
Mercedest, mille ta ühelt Gruppi vabrikandilt Rheinimaalt
ära oli võtnud, kelle perekond oli kodust välja
löödud.
Sakslased ajasid lambakarja tee peal, ma ei tahtnud neile otsa
sõita, kindralmajor aga väitis, et sakslase lammas
ei maksa midagi. Aasta-pooleteise pärast avastasin, et see
on ajaraiskamine, mis ma teen. Juba sõjaväes olin
kaotanud aega. Aasta oli 1947 ja ma tahtsin minna Inglismaale
õppima. See kindralmajor oli siiski nii aus, et andis mulle
ühe aasta ülikooli stipendiumi. Ülikoolimaks oli
Inglismaal kõrge nagu töölise aastapalk. Ma pesin
ühes restoranis nõusid, et söögiraha saada,
aga teist aastat ei jõudnud enam ülikoolimaksu maksta
ja õppisin edasi kaugõppes.
Miks läksite
edasi just Kanadasse?
Inglane arvas, et tema on kõrgem sugu ja teised on sead.
Kanada võttis meid hästi vastu. Kui meie sinna läksime,
oli Kanada juba väga segatud, aga ikka küllalt valge
veel.
Kuidas valged saaksid
aru, et nad ei tohi ennast teistega segada?
Suurem osa noorusest pole huvitatud poliitikast ega majandusest.
Nad katsuvad nii kergelt kui võimalik ära elada, peaasi,
et raha tuleb küllalt sisse. Lahendust ei ole, sest majandusega
saab rahvast paremini kontrollida kui sõjaga. Rahvas kaotab
identsuse ja on mass. Seda on tehtud aastaid.
Kui saaksite elu
otsast alata, kas teeksite midagi teisti?
Mul on hea meel, et ma pole enam 18. Nende elu saab olema näruvõitu.
Ma tegin ja elasin nii, nagu tahtsin, aga ma kardan, nemad enam
niimoodi ei saa. Meid kontrollitakse majanduslikult. Kui sul pole
õigust süüa, juua ja korterit osta, nagu sa ise
tahad, siis selline elu on mulle vastuvõetamatu.
Paljud pole sellega
rahul, aga see on jälle üleilmne olukord, mitte ainult
Eesti probleem.
Inimene on tõrges. Mõned katsuvad isegi õigustada,
et mõni asi oli nõukogude ajal parem. Nad ütlevad,
et neil oli midagi prii, no mis neil oli, priius parteiajalugu
võtta? Kui ma nii küsin, siis neil pole vastust…
Kas eestlased varem
ei joonud nii palju?
Ma ei mäleta küll. Ma arvan, nad katsuvad nii oma muresid
uputada.
Ajalehe Võitleja
tegemine võtab Teilt palju aega ja energiat. Kaua Te jõuate?
Mõni turakas ütleb isegi, et mis ma siis teeksin kui
mul ajalehte poleks. Käppapidi aeda mulla sisse läheks.
Ma teen seda sellepärast, et olen jäänud siia,
aga tuhanded on mulla all, nende mälestuseks peab seda tegema.
|
|
|
