|
|
Nõiajaht Tartu Ülikooli
õigusteaduskonnas
Tekst: Ando Leps,
õigusteaduse doktor, professor
Mis
oludes omandas põhiteadmisi eesti esimene sõjajärgne
õigusteadlaste põlvkond? TRÜ tolleaegsete õppejõudude
sünni- ja surmaaastad kajastavat ilmekalt ajastu olemust,
andes tihtilugu tunnistust väga lühikeseks jäänud
eluteest.
1940. aastate lõpu ja 1950. algusaegu püüdis
nõukogude okupatsioonivõim ja osa kuulekaid „nooremaid”
õppejõude alandada ja hävitada Eesti Vabariigi
aegseid õppejõude. Rangelt salajaseks tunnistatud
arhiivimaterjalid avanesid uurijatele alles 1991. aastal. Artikkel
põhineb suures osas Lembit Raidi raamatule “Vaevatee.
Tartu Ülikool kommunistlikus parteipoliitikas aastail 1940–1952”
(Tartu, 1995), see on mälestuse ning austuse märk neile
Tartu ülikooli õigusteaduskonna õppejõududele,
kes siis ja ka hiljem nõukogude kuritegeliku süsteemiga
kokku põrkasid ja selle all kannatasid. Asusin õppima
TRÜ õigusteaduskonda aastal 1955, enamik nimetatuist
olid ka meie kursuse õppejõud.
Pärast
märtsiküüditamist
31. märtsil 1949,
s.o nädal pärast märtsiküüditamist, toimus
õigusteaduskonna parteigrupi konverents. Üliõpilasest
kommunist Raimond Auling väitis seal, et kulakuid ei saagi
eestlasteks pidada. Tartu linnakomitee 4. pleenum 27. aprillil
1949 pidas vajalikuks elavdada ülikooli parteigruppide tööd.
Sõnavõtuga esines propaganda- ja agitatsiooniosakonna
juhataja Ilo Sildmäe.
(R. Auling (1920–1979) luges meile dotsendina 1. kursusel
riigi ja õiguse teooriat ja 4. kursusel poliitiliste õpetuste
ajalugu. Teatakse rääkida, et ta oli Eesti Laskurkorpuse
vastuluure juhtivaid tegelasi ja kaotas jala, kui kaasvõitlejad
said asjast teada ning ta Tallinnas Lilleküla ja Tondi vahelisel
alal liikuvast rongist välja tõukasid.
I. Sildmäe (1922–1991) oli meie ajal ülikooli õppeprorektor
ja luges N Liidu riigiõigust; hilisem professor ja majandusteaduse
doktor.)
Teaduskonnasisene surve oli selgesti tunda juba 23. mail 1949
õigusteaduskonna nõukogus, kus arutati ministri
käskkirja 9. märtsist 1949 – õppetöö
ideelis-teoreetilise ja poliitilise taseme tõstmisest kõrgkoolides
õpetatavates juriidilistes distsipliinides.
Professor Helmut Kadari ettekanne antipatriootlikust kosmopolitismi
ideoloogiast ja sellele järgnenud arutelu võeti kokku
järeldusena: õppejõud peavad kõige lähemal
ajal põhjalikult ümber vaatama oma varasemad teaduslikud
tööd marksismi-leninismi kriteeriumide ja Stalini õpetussõnade
järgi.
(H. Kadari (1903–1976), aastani 1938 Kristal, luges meile
kriminaalõiguse üldosa, oli siinkirjutaja diplomitöö
juhendaja, kuid haigestus enne diplomitööde kaitsmist
ning diplomitööle on juhendajaks märgitud dotsent
Elmar Raal (1927–1970), kes luges meile kriminaalõiguse
eriosa ja kohtukorraldust.)
Nõnda algas õigusteaduskonna katsumuste jada, mida
täitsid sisepinged ja ebaeetiline käitumine õppejõududega.
29. juunil 1949 ülikooli parteibüroo koosolekul alustati
kohe kriitikast ja märgiti, et kaugeltki kõik õigusteaduskonna
õppejõud ei tegele aktiivselt kasvatustööga
ega ole valvsad kodanliku natsionalismi ilmingute suhtes. Paljude
õppejõudude töös nähti formalismi
ja objektivismi. Konkreetselt süüdistati professor Elmar
Ilusat, dotsent Leo Leesmenti ja vanemõpetaja Rudolf Jaskat.
(E. Ilus (1898–1981), eesti tuntuim tsivilist,osales 1919-20
valgete Musta mere laevastikus Venemaa kodusõjas, oli ülikoolist
kõrvaldatud ja siis ajutiselt tagasi võetud, luges
meie kursusele vaid maaõigust. Ta käis ülikoolis
koos allakirjutanu isaga ja maaõiguse eksamil ütles
ta mulle, et Augusti poja käest ma midagi ei küsi ja
pani viie; mõlemad mehed kuulusid EÜS-i.
L. Leesment (1902–1986) meid ei õpetanud, kuna oli
1951–1956 poliitvang ja hiljem õppetööle
teda enam ei lubatud.
R. Jaska (1891–1974) meile ei lugenud, kuna oli ülikoolist
kõrvaldatud; EÜS-i liige.)
Õpetaja Abner Uustalile heideti ette, et ta ei seosta oma
ainekursuses esitatavaid fakte ühiskonna arenguloo ja klassivõitluse
aktuaalsete küsimustega. Ägedaid sõnu öeldi
teadustöö aadressil, sest viimasel viiel aastal ei olnud
ilmunud ühtegi aktuaalset uurimust, välja arvatud mõni
üksik artikkel ajakirjanduses. Vanemõpetaja Jüri
Ots, professor Elmar Ilus ja vanemõpetaja Heinrich Rink
polnud neidki avaldanud.
(A. Uustal (1915–1985),akadeemiliselt kuulus korporatsiooni
Revelia, hilisem professor ja õigusteaduse doktor, luges
meile dotsendina rahvusvahelist õigust; loengutel sageli
näitas kutseid väliskonverentsidele, aga ütles,
et ei saa minna (loe: ei lastud).
J. Ots (1900–1993) luges kolhoosiõigust, kuid mitte
meile, teda süüdistati selles, et ise ei tunne kolhoosielu;
EÜS-i liige.
H. Rink (1904–1982) luges meile notariaati. Oli allakirjutanu
diplomitöö retsensent, mida ta hindas kõrgeima
hinde vääriliseks; ÜS Raimla liige.)
Nõukogude
võimu ustavaid teenreid
Bürool esinenud
kommunistide sõnavõtud olid teravad. Teaduskonna
parteigrupi organisaator üliõpilane R. Auling teatas,
et üliõpilased ei ole rahul nende õppejõududega,
kes ise pole veendunud õpetatava õigsuses, lisades,
et teaduskonnas aspirantuuri vastuvõetud juristide kandidatuuri
polnud kooskõlastatud temaga (üliõpilasega!)
kui parteigrupi organisaatoriga. Just õigusteaduskond vajab
veendunud õppejõude – üliõpilasena
arvas ta neid inimesi märksa paremini tundvat kui õppejõud.
Koosolekul viibinud Tartu linnakomitee sekretär V. Leede
jaotas õigusteaduskonna õppejõud kahte kategooriasse.
Esimesse liigitas ta need, kes usuvad siiralt nõukogude
võimu ja kommunismiürituse võidusse. Teise
gruppi jäid õppejõud, kes olid lülitunud
nõukogude ühiskonda mehhaaniliselt, võtsid
seda kui paratamatust. Partorg oli veendunud, et neid inimesi
ümber kasvatada ei saa, viimase üheksa aastaga polnud
neis midagi muutunud. Sellisteks õppejõududeks pidas
ta just L. Leesmenti ja E. Ilusat. Rektor Alfred Koort (1901–1956,
akadeemik, filosoof; EÜS-i liige) oma lühikeses sõnavõtus
ei välistanud professor E. Ilusa TRÜ teenistusest vabastamise
võimalust. Sõnavõtud lõpetas TRÜ
parteisekretär Pavel Kalju. Tema peatus vajadusel puhastada
üliõpilaskonda risustatusest, mis saanud TRÜ-s
alguse aastail 1944–1945, mil ülikooli, sh õigusteaduskonda
oli võetud üliõpilasi sõltumata nende
poliitilisest palgest või minevikust. Ta rõhutas
– seda viga tuleb parandada! Mida, nagu näitavad TRÜ
rektori käskkirjad, asutigi tegema.
EK(b)P Keskkomitee 17. augusti 1949 ja teiste ülikooli puudutanud
otsuste täitmine algas sedamaid. Halvasti käis õppejõudude
käsi politiseerimise teele tõugatud õigusteaduskonnas,
kus tuli kasvatada eelkõige nõukogude võimule
ustavaid teenreid. Kriitikalaviin mattis enda alla kõik
nimekad teadlased, sh kogu professuuri. Eelkõige tabas
see professoreid Elmar Ilusat ja Helmut Kadarit, dotsente Leo
Leesmenti, Hillar Randalut ja Ilmar Rebast.
(H. Randalu (1915–1990), aastani 1935 Bachmann, sunniti poliitilistel
põhjustel ülikoolist lahkuma, mistõttu meile
ei lugenud; hilisem professor ja õigusteaduse doktor; EÜS-i
liige.
I. Rebane (1912–1995) luges meile kriminaalõiguse
erikursust, hilisem professor ja õigusteaduse doktor; EÜS-i
liige).
Patukahetsuslikud
ülesastumised
L. Leesmenti sunniti
mitu korda esinema teaduskonna nõukogus poliitiliselt kuumadel
teemadel, ilma et seda oleks ikkagi küllaldaseks peetud.
Nii võeti tema küsimus jälle päevakorda
15. ja 18. oktoobril 1949 peetud koosolekutel. Pärast L.
Leesmenti ulatuslikku enesekriitilist esinemist võttis
sõna dekaani kt Johannes Mäll (1911–1981, luges
meile dotsendina tööõigust; EÜS-i liige),
kes püüdis süüdistatavat mõneti soodsamasse
valgusse seada. J. Mäll leidis, et L. Leesment on oma vigadest
juba aru saanud ja mõistnud, et tema varasem looming teenis
kodanluse huve.
Kokkuvõtva hinnangu andis aga õigusteaduskonna parteigrupi
organisaator üliõpilane R. Auling: „L. Leesment
ei valda hästi marksistlikku dialektilist meetodit ja tema
sõnavõttki oli formalistlik. Kui õppejõu
areng toimub aeglaselt, siis tekib oht, et selline õppejõud
jääb üliõpilastele jalgu. Selline on ka
TRÜ parteiorganisatsiooni seisukoht L. Leesmendi kohta.”
Nii ei varjanudki sõnavõtja, et otsus L. Leesmendi
kohta oli parteibüroos juba varem langetatud. Selle põhjus
polnud muidugi vahekord marksistliku dialektilise meetodiga, vaid
eelkõige tema elulugu. L. Leesment oli silmapaistev õigusteadlane,
1932 promoveerus ta õigusteaduse doktoriks, 1938 sai temast
professor. Ta oli töötanud aastail 1925–1932 ülikooli
teadusliku stipendiaadina Austrias ja Prantsusmaal, oli õpetanud
rooma ja Eestimaa õigust ning loonud fundamentaalse tähendusega
uurimusi neis valdkondades. Aga ta oli töötanud ka Saksa
okupatsiooni aastatel ülikoolis. 1945. aastast jäeti
talle üksnes dotsendi kutse.
Teine kriitikaalune oli professor E. Ilus. Tema kaitses doktoritööd
1939 ja sai samal aastal professoriks. Temagi oli olnud stipendiaadina
Saksa- ja Prantsusmaal. Ka tema oli töötanud sõja-aastate
ülikoolis. E. Ilus õpetas tsiviilõigust, kohtukorraldust,
agraarõigust, rooma õigust, nendesse valdkondadesse
kuulub tema teaduslooming. Tol 1949. aasta 8. oktoobri koosolekul
tuli tal end kaitsta süüdistuste vastu objektivismis,
formalismis ja kosmopolitismis. Professor E. Ilus pidas kõiki
neid süüdistusi liialdatuks ja selgitas, et ka tema
loengutekstid tuginevad allikatele, mille alus on idealistlik
maailmakäsitlus ja metodoloogia. Kokkuvõtvas sõnavõtus
märkis kommunistist üliõpilane R. Auling, et
võrreldes Leesmendiga on Ilusa juures edu suurem...
15. oktoobri 1949. aasta koosolekul seisis süüpingis
professor H. Kadari, analüüsides marksistliku metodoloogia
alustel suure põhjalikkusega oma varasemaid töid.
Professori esinemine oli teoreetiliselt sedavõrd sügav,
et jäi dekanaadi ja parteigrupi valvekriitikale lõpuni
mõistetamatuks.
Patukahetsuslikest ülesastumistest ei pääsenud
õigusteaduskonna nooremadki õppejõud. Nii
arvustati vanemõpetaja Karl Püssi (1913–1988,
meie ajal õigus-majandusteaduskonna dekaan, luges meile
dotsendina haldusõigust, hilisem TRÜ õppeprorektor;
EÜS-i liige), kelle töö ülikoolis oli alanud
1945. aastal, formalismisugemete pärast loengutes. Tema ametikaaslast
A. Uustali, kes sel ajal viibis MRÜ-s aspirantuuris ja tegi
vähesel määral ülikoolis õppetööd,
süüdistati selles, et ta ei seo ainekäsitlust piisavalt
klassivõitluse teooria ja praktikaga.
24. oktoobril 1949 toimunud parteibüroo koosolekul tõstis
ajaloo-osakonna üliõpilasest kommunist F. Lõpp
päevakorda R. Aulingu parteilise küsimuse, süüdistades
teda Kaitseliitu kuulumise mahasalgamises parteisse asutmisel.
Süüdistatu seda otseselt omaks ei võtnud, küll
aga teatas, et oli 18-aastase noorukina osalenud skautide ratsaspordiringis.
Kuu aega hiljem, 26. detsembril luges P. Kalju parteibürool
ette F. Lõpu avalduse, kus kinnitati R. Aulingu varasemat
kuulumist Kaitseliitu ja tema aktiivset tegevust selles. F. Lõpp
märkis veel, et R. Auling käitub oma parteilist ametit
pidades õigusteaduskonnas jämedalt, hirmutab õppejõude
jne. Süüdistatav väitis vastuses, et on olnud küll
skaut, kuid Kaitseliitu kuulumist eitas kategooriliselt. Et skaudiorganisatsiooni
loeti kollektiivsena Kaitseliitu kuuluvaks, jäi süüdistus
maha võtmata. Ja ehkki analoogilistel juhtudel heideti
süüdistatav tavaliselt parteist välja, R. Aulinguga
seda ei juhtunud ja büroo karistas teda noomitusega arvestuskaardile
kandmisega. Olgu lisatud, et samast süüdistusest ei
pääsenud peagi ka süüdistaja ise, kuid tema
visati parteist välja.
Stalini sünnipäev
Ülikooli elu politiseerimise
üks tippsündmus oli 1949. aasta sügisel Stalini
70. sünnipäeva tähistamise üldrahvalik üritus.
Ülikoolileht andis sel puhul välja erinumbri, mille
avas rektor A. Koort kirjutisega „Me oleme Stalini õpilased”.
Siis tuli ülikooli komsomolijuhi, õigusteaduskonna
üliõpilase Edgar Salumaa (1921–2006, luges meile
vanemõpetajana tsiviilprotsessi) artikkel „Me võidame,
sest meiega on suur Stalin”.
Kuid ülikooli parteibüroo polnud komsomolitööga
rahul ja varsti E. Salumaa vabastati sekretäri kohalt.
1949. aasta augustis saatis Tartu linnakomitee keskkomiteele kirja,
et vallandada ülikoolist ja ka advokatuurist I. Rebane. Nagu
märgiti, on see küsimus praegu uurimise staadiumis:
Rebane oli Pätsi profaúistlikus valitsuses õiguskantsleri
nõunik, faúistliku „töölis”koja
peasekretär, Pätsi valitsuse alaline esindaja Genfis
„Töölisbüroo” juures. Ühe sõnaga,
tegemist on kodanluse ägeda agendiga, aga EK(b)P Keskomitees
ei ole seitsme kuu vältel suudetud ära otsustada tema
vabastamise küsimust. Seltsimehed, milline peaks kõigest
sellest olema järeldus sm Nikolai Karotamme (1901–1969,
hilisem professor ja majandusteaduse doktor) suhtes? Järeldus
on ainult üks – sm Karotamm kui vabariigi parteiorganisatsiooni
juht, kui keskkomitee esimene sekretär ei võidelnud
kodanlik-natsionalistlike elementide vastu, vaid aitas neid, soodustas
nende tegevust. Siit organisatsiooniline järeldus: sm Karotamm
ei või edasi jääda senisesse ametisse.
Lähtuvalt EK(b)P Keskomitee kurikuulsa 1950. aasta märtsipleenumi
(VIII pleenumi) otsustest, peeti 25. aprilli 1950 õhtul
alanud TRÜ parteiaktiivi koosolekut kolmel õhtul kuni
varajaste hommikutundideni välja, nagu siis kombeks oli.
TRÜ parteiaktiivil tegi ettekande partorg P. Kalju, seejärel
kuulati ära 30 sõnavõttu ja võeti vastu
otsus.
Õigusteaduskonna dekaani Edgar Talviku (1911–1992,
meie kursusele ei lugenud, kuna oli poliitilistel põhjustel
ülikoolist kõrvaldatud; EÜS-i liige) sõnavõtus
oli tunda erilise tagakiusamise ja jälitamise õhkkonna
mõju, mis selles teaduskonnas ilmnes märksa teravamalt
kui üheski teises ülikooli allüksuses. Mõne
uue õppejõu ja poliitiliselt agarate üliõpilasaktivistide
ilmne seotus julgeolekuorganitega, nende väljakutsuv käitumine
oleks nagu võtnud pinnase mitme nimeka õppejõu,
ka dekaani jalge alt.
E. Talvik süüdistas seejärel üliõpilast
R. Aulingut ja Tartu linna prokuröri Rohlinit tema kui dekaani
ebakorrektses kohtlemises. Järgmine süüdistus käis
ülikooli partorgi P. Kalju pihta, kes olnud 15 aastat poliitilises
politseis teeninud praeguse vanemõpetaja Joann Tohverti
vallandamise vastu. Tegelikult sattus viimane löögi
alla ka seepärast, et oli kaitsnud oma kriminoloogia-alase
väitekirja ülikoolis Saksa okupatsiooniajal 1943. aastal.
Edasi teatas E. Talvik enesekriitiliselt, et tema tagasihoidlikkuse
tõttu on seni ülikoolist vallandamata professor E.
Ilus ja dotsent L. Leesment. Neist esimest nimetas dekaan paadunud
kodanlikuks natsionalistiks. Edasilükkamatuks ülesandeks
pidas ta Pätsi-aegse tegelase I. Rebase töölt vallandamist.
Nüüd oli aga õppejõud Otu Ibius (1904–1975,
riigi- ja õiguse ja ajaloo kateedri juhataja kt, sunniti
1952 ülikoolist poliitilistel põhjustel lahkuma) I.
Rebast koguni kaitsma asunud. Dotsent H. Randalule heitis dekaan
ette formalistlik-objektivistlikke vigu töös. Veel arvustas
ta EÜS-i, kus oli ise varem juhtivalt tegev olnud. Lõpetuseks
arvas ta, et tema enda magistritöö, mis käsitles
Eesti Vabariigi presidendi institutsiooni, pole formalistliku
käsitlusviisi pärast ümberatesteerimist õigusteaduse
kandidaadiks väärt. Selle kriitilise ja enesekriitilise
sõnavõtu esitajal, keda sõja-aastail Saksa
okupatsioonivõimud taga kiusasid, tuli nüüdki
läbi teha karme repressioone. Veel samal aastal suunati ta
Moskvasse doktorantuuri, kus peagi tema õpingud katkestati,
visati parteist välja ja kõrvaldati ülikoolist.
Kodanliku
natsionalismi katk
Kuid kõige pikema
ja jõhkrama süüdistuskõnega esines äsja
Tartu linna abiprokuröri kohalt TRÜ õigusteaduskonda
vanemõpetajaks tulnud Jenny Ananjeva (1910–1970, neiuna
Pless, sündinud Võrumaal, oli meie ajal tsiviilõiguse
ja -protsessi kateedri juhataja, dotsent ning meie kursuse juhendaja,
luges meile tsiviilõiguse üldosa), kus ta oli olnud
ka parteiorganisatsiooni sekretär. Teda ei rahuldanud dekaan
E. Talviku esinemine, leides, et vaenulikud elemendid tuleb eemaldada
ülikoolist võimalikult kiiresti: „Tuleb hoiduda
selle eest, et kodanliku natsionalismi katk ei nakataks üliõpilasi.”
Seejärel kurtis ta, et õigusteaduskonna lõpetajad
keelduvad tööst uurimis- ja kohtuorganites ja nõudis
teaduskonnas venekeelse osakonna avamist. Üksnes nii oleks
võimalik teistest liiduvabariikidest üliõpilasi
sisse tuua ja parandada teaduskonnas valitsevat õhkkonda.
Ilmselt pidas esineja silmas kavatsust formeerida sel viisil ka
teaduskonna uus õppejõudude koosseis, sest vana
kaadri kriipsutas ta järgnevas sisuliselt läbi. J. Ananjeva
alustas teaduskonna iseloomustamist konstateeringuga, et teaduskonna
15 õppejõust kuulub parteisse vaid kolm (E. Talvik,
J. Jegorov ja tema). Täna on siin ilmselt mitte meie inimestena
iseloomustatud I. Rebast, L. Leesmenti, E. Ilusat, H. Randalut,
kellel pole asja nõukogude ülikooliga. H. Rink, Olev
Püssa (1918–1967, luges meile dotsendina kriminalistikat,
EÜS-i liige), J. Pulk, H. Kadari on vähemalt apoliitilised
ega ilmuta end ühiskondlikus elus. K. Püss, A. Uustal,
J. Mäll ja O. Ibius küll osalevad ühiskondlikus
elus, kuid nõuavad kontrollimist. Kõik kateedrijuhatajad,
E. Talvik välja arvatud, on parteitud. H. Randalu on kodanliku
ministri poeg, Hans Kruusi (1891–1967, endine TRÜ rektor,
akadeemik, ajaloolane, J. Varese valitsuses peaministri asetäitja)
kasupoeg; rahvuselt poolsakslane. Marksismi-leninismi õhtuülikooli
lubanud ta minna üksnes siis, kui teda sinna miilitsa saatel
viiakse. Juristina on ta kirjaoskamatu.
Nõnda iseloomustas teisi õppejõude inimene,
kes ise oli aasta tagasi saanud nende endi käest eksternina
juristidiplomi. (Kuidagi tahtmatult tuleb ette see aeg, kui peale
taasiseseisvumist oli noortel isamaalastel sageli esimene töökoht
– minister.)
Kriminaalõiguse ja -protsessi kateedri juhataja, rahvusvahelise
mainega professori H. Kadari süü oli J. Ananjeva sõnul
selles, et ta oli olnud Eesti Vabariigi Tartu ülikoolis kümme
aastat dekaaniks (tegelikult alates 1938. aastast) ja et tema
sugulased olid Eestist välja saadetud (loe: küüditatud).
Süüdistaja selgitas, et oma suure poliitilise harituse
juures oli professor H. Kadari väga passiivne. Õigusteaduskonna
õppejõududele pani J. Ananjeva süüks ka
seda, et nad olid valdavalt kuulunud EÜS-i. Sõnavõtja
arvates polnud terves N Liidus teist nii viletsat õigusteaduskonda
kui TRÜ-s.
J. Ananjeva sõnavõtt oli koostatud N Liidus juba
1930. aastail käibel olnud kohtukõnede maneeris. Süüdistuste
raskust suurendati järk-järgult. Sõnastuses muutus
kuri, süüdistatav toon koos süüdistuste kasvu
ja süüdlaste ringi suurenemisega lausa raevuks. J. Ananjeva
järel sai sõna vene keele kateedri juhataja Johannes
Feldbach, kes kõigepealt teatas oma isiklikust tänulikkusest
J. Stalinile sotsialismi ülesehitamiseks antud juhiste eest,
asudes seejärel ründama üliõpilaskonda ja
nõudes selle kiiret puhastamist kahesajast kõlbmatust
üliõpilasest.
27. aprillil 1950 võttis parteikoosolek vastu otsuse, mida
käsitati kui TRÜ partealgorganisatsiooni tegevusprogrammi.
Selles esitati poliitilisi süüdistusi 30 TRÜ õppejõu
vastu. Kodanlikeks natsionalistideks kuulutati õigusteaduskonnast
Ilmar Rebane ja Aino Kureniit, kodanlike natsionalistide mõttekaaslasteks
ja natsionalistideks Hillar Randalu, Johannes Mäll, Leo Leesment
ja Elmar Ilus.
Õigusteaduskonnas, kus käis avalik ja varjatud võimuvõitlus,
oli kriitika peamine sisu vähene hool noorte õppejõudude
kaadri kujundamise ja tugevdamise eest. Teaduskonna sisuline juhtimine
oli jäetud madalal ideoloogilisel tasemel seisvate õppejõudude
E. Ilusa, I. Rebase ja H. Randalu ning teiste kätte, kes
teevad õppetööd formaalselt ja tekitavad kahju
noorte juristide ettevalmistusele. Professor E. Ilusa teaduslikud
tööd väideti olevat ilma igasuguse teadusliku väärtuseta.
Kogu vastutus teaduskonnas kujunenud olukorra eest pandi dekaan
E. Talvikule, parteiorganisaator R. Aulingut süüdistati
vajaliku printsipiaalsuse puudumises. See süüdistus
innustas viimast veelgi suuremale käremeelsusele ja andis
talle volituse praktiliseks „õigusemõistmiseks.”
20. mail 1950 peetud
TRÜ parteibüroo istung ja seal vastuvõetud otsus
on küllap kõige mustem lehekülg ülikooli
kommunistide tegevuses. Ettekande tegi „kuulus” TRÜ
eri- ja kaadriosakonna ülem (alates 1. novembrist 1949) Helene
Kurg, otsuses kavandati abinõud kaadri risustatusest jagusaamiseks
teaduskondade kaupa. Alustati õigusteaduskonnast: professorid
E. Ilus ja H. Kadari – vallandada töölt, kui on
võimalik neid asendada; dotsent J. Mäll – vallandada
kateedrijuhataja kohalt ja jätta dotsendiks; dotsent L. Leesment
– vallandada õppejõu kohalt; dotsent H. Randalu
– vallandada kateedrijuhataja kohalt; dotsent I. Rebane –
vallandada töölt; Jüri Jegorov – välja
selgitada, milliseid õppeaineid tal on õigus ülikoolis
õpetada, kuna ei oma spetsiaalset juriidilist haridust.
(J. Jegorov (1922–), ainus veel elusolev meie kursusele lugenud
õppejõud, lõpetas 1946 Moskva diplomaatiaakadeemia;
tuntud eesti kunstniku, Ilja Repini õpilase Andrei Jegorovi
poeg, luges meile dotsendina õiguse ajalugu.)
5. septembril 1950 vabastati eri- ja kaadriosakonnaülema
H. Kure esitusel „omal soovil” riigiõiguse ja
ajaloo dotsent Leo Leesment, kellel peatselt seisis ees vangipõlv.
„Koormuste ümberkorraldamise tõttu” vallandati
TRÜ-st tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri vanemõpetaja
Heinrich Rink. Samal põhjusel vabastati riigi- ja haldusõiguse
kateedri vanemõpetaja Karl Püss. 15. novembril 1950
vallandati tsiviilõiguse ja -protsessi kateedri professor
Elmar Ilus.
Neis oludes õppis ja lõpetas TRÜ õigusteaduskonna
päevase osakonna (1955–1960) meie kursuse 24 üliõpilast.
|
|
|
