|
|
Esseevõistluse võitjad
selgunud
IRL-i Noortekogu korraldas
kevadel esseekonkurssi teemadel:
1. MINU PEREKONNA KOKKUPUUDE KÜÜDITAMISEGA
2. KOMMUNISMI HUKKAMÕISTMISE
TÄHTSUSEST RAHVUSVAHELISEL TASANDIL
3. KÜÜDITAMISE TEEMAGA
SEODUVATEST PROBLEEMIDEST TÄNASES EESTIS
Laekunud tööde arv polnud suur, kuid
tegemist oli siiski hea algatusega. Žürii (koosseisus
Aigi-Rahi Tamm, Peeter Tulviste ja Margit Sutrop) valik on nüüd
Kultuuri ja Elu lugejate ees.
* * *
I
koht
Karmen Stimmer (Pärnu Sütevaka Humanitaar-gümnaasiumi
11. klass)
Kommunismi hukkamõistmise
tähtsusest rahvusvahelisel tasandil
Igal eestlasel
on kommunismiga oma side, olgu selleks siis otsene isiklik kogemus
või vanematelt-vanavanematelt kuuldud pajatused. Meile
tundub nii loomulik, et me teame, mida tähendasid Nõukogude
Liidu poolt läbi viidud küüditamised, hukatuslikud
vangilaagrid ja muud repressioonid. Kuid mida me ei mõista,
on see, et paljudele, võiks isegi öelda enamusele
maailmast, on need sündmused midagi kauget ja peaaegu olematut.
Arusaamine, et Lääne
maailm tõesti ei mõista kommunistlike riikide minevikku
ja ei oska aru saada selle jõhkrusest, jõudis minuni
eelmise aasta suvel. Viibides eestlaste grupiga noortevahetuse
raames Belgia saksakeelses osas ja elades kümme päeva
koos sealsete noortega, juhtus selline lugu, et ühel hommikul
ilmus üks belgia noormees hommikusöögile veripunase
särgiga, millel suurelt ja silmapaistvalt ilutses täheühend
CCCP. Küsimuse peale, kas ta ka teab, millise riigi sümboolikat
ta kannab, vastas ta muretult, et loomulikult teab: „Oli
üks suur riik, mida enam ei eksisteeri!“ Eestlased püüdsid
talle küll selgitada, et tegu polnud lihtsalt suure riigiga,
vaid kuritegeliku riigiga, mille tegude tagajärjel kannatasid
ja isegi surid miljonid inimesed, kuid mingit tulemust sellel
jutul polnud. Poisi teadvusesse nende mõrvade mastaapsus
ei jõudnud, sest järgmisel hommikul tuli ta oma toast
välja just selle sama särgiga, mis tema jaoks sümboliseeris
midagi retrot ja poppi.
Loomulikult võib
väita, et tegu oli noore inimesega, kes ei tea maailma asjadest
ja veel vähem idabloki riikide ajaloost midagi, kuid tegelikult
mõjutasid olukorda siiski suuremad ühiskondlikud protsessid.
Keegi ei suudaks ju ette kujutada, et mõni eestlane oleks
ringi jalutanud, haakrist seljale joonistatud. Sellisel juhul
poleks tema õigustamiseks abi olnud ei vähesest vanusest
ega päritoluriigist, mis asub kaugel Saksamaast, sest on
ju siililegi selge, et Natsi-Saksamaa oli riik, mis pani toime
inimsusevastaseid kuritegusid ning mille sümbolite kandmine
tänapäeval ei ole ühelegi terve mõistusega
inimesele sobilik. Siin kerkibki esile vastuolu: maailm on hukka
mõistnu ühe 20. sajandi totalitaarsetest reþiimidest,
kuid jätnud tähelepanuta teise, olgugi et just see teine
terroriseeris palju suuremat hulka inimesi ning tegi seda pikemat
aega. Nõukogude Liidu kuriteod olid peidetud ilusamate
sõnade taha, kuid see ei vähenda valu, mida näiteks
eestlastele, lätlastele, rumeenlastele ja kõigi teiste
rahvaste seas ka venelastele endale põhjustati.
Kommunismi õigustuseks
on läbi aegade öeldud, et vale pole mitte ideoloogia
ise, vaid lihtsalt mõned selle teostajad. Mina julgeksin
olla kardinaalsem. Ma leian, et juba selle aluspõhimõtted
lähevad vastuollu inimloomusega ja seetõttu on selle
rakendamine ebainimlik. Ülevad mõtted kõigi
inimeste võrdusest ja vendlusest võiksid jääda
siiski filosoofide pärusmaaks, sest inimene ei ole masin,
mis tahaks ilma mingi eesmärgita süüa, magada ja
paraadil käia. Muidugi on kindlasti naisi-mehi, kes mingil
hetkel naudivad vastutuskoorma minimaalsust, seda et kuskil on
keegi, kes teeb kõik otsused nende eest ning annab käske
tegutsemiseks, kuid mulle tundub, et inimesele on siiski ürgomane
püüdlus isikliku vabaduse, oma eesmärkide ja personaalse
õnne poole. Ja seda ei saa ju saavutada kommunistliku reþiimi
raames, kus arvamusi, eesmärke ja teid selle saavutamiseks
tohib olla vaid üks. Olav Ehala „Lambalaulus“ on
kommunistliku riigi ideaalkodanikku metafooriliselt väga
tabavalt kirjeldatud vagura ja hää lambana. Ma usun,
et kommunism sobikski pigem lammastele kui inimestele, kuigi ka
nemad eelistavad turvaliselt polsterdatud piiratud ruumile avarat
välja, mis on küll ohtlikum, kuid huvitavam.
Enamik inimesi mõistis
kommunismi hukatuslikust selle teooria kohaselt lodud riigis elades,
seda enam on kurb kuulata, kuidas suured riigiisad vanu aegu taga
igatsevad. Siinkohal räägin ma Venemaa peaministri Vladimir
Putini väljaütlemistest, kus ta on Nõukogude
Liidu kokkuvarisemist nimetanud 20. sajandi suurimaks geopoliitiliseks
katastroofiks. Just selliste persoonide tõttu oleks hädasti
vaja, et kommunism oleks hukka mõistetud rahvusvahelisel
tasandil. Et tema sõnad ei kõlaks tõena,
mida vastikud väikesed Balti riigid üritavad väänata,
vaid veidra nägemusena, mis läheb vastuollu kõigi
ajalooliste faktide ja inimeste mälestustega.
Historia est magistra vitae. Kui me ajaloost
ei õpi, siis millest veel?! Ma leian, et on viimane aeg,
et ka 20. sajandil vabad ja demokraatlikud olnud riigid mõistaksid
ja annaksid ühese hinnangu kommunismile. Esiteks oleks see
lihtsalt moraalselt õige, teiseks aga paneks kindlamalt
paika väärtused, mida oluliseks peetakse. Pole ju võimalik
ülistada kodanikuõigusi, sõna- ja mõttevabadust
ilma kommunismi hukka mõistmata. Hea on elada riigis, kus
võib arvata ja arutleda. Paradoksaalselt läigatab
südames nukker rõõmusäde, kui kuulen kedagi
varjamatult kommunismi kiitmas, sest ühelt poolt kinnitab
see mulle, et ma elan riigis, kus inimesel võib olla oma
arvamus ja et teda ei panda selle eest vangi ega saadeta ära
kaugele maale. Teiselt poolt sooviksin ma aga, et selliseid inimesi,
kes kommunismi olemust mõistaksid ja seega ka sellele positiivse
hinnangu andmata jätaksid, oleks rohkem. Ehk tuleb aeg, kus
rahvusvaheline teavitustöö on jõudnud sinna maale,
et ka väikestele belgia poistele räägitakse kodus,
et CCCP-i särgiga ei ole viisakas mööda tänavaid
patseerida.
* * *
I
koht
Anneli Keivabu
(16-aastane, Uhtna Põhikool)
Minu perekonna
kokkupuude küüditamisega
|
Pildil: (esimeses reas) vanavanaisa
Artur Järve, tütar Laine ja vanavanaema Emilie Järve.
Tagareas tütred Olga ja Jelena. Jõulud 1967 Mäerahva
talus. |
Küüditamised
– inimkonna valu – on minu jaoks kauge minevik. Ka meie
peret on see puudutanud. Kodus on sellest vahest küüditamise
aastapäevadel jutuks tulnud. Nii olen ma juba väikese
tüdrukuna teada saanud, et minu juured on Eestimaast väga
kaugel. Seepärast tahangi ma jutustada oma pere loo, mis
on Eestimaa perede saatusega võrreldes erinev. Soovin,
et Eestimaal teaksid seda lugu peale minu pere veel paljud teised.
Vanavanaema Emilie (
22.02.1917 – 19.07.2006) oli rahvuselt sakslane Odessa oblastist
Ukrainast, Tadžikistani küüditatud, oma abikaasa
ja lähisugulased kaotanud. Kokku jäi ta oma väikeste
tütarde ja kasuemaga. Uus küüditamine Kasahstani,
tutvus ja kooselu eestlasest mehega – Artur Järvega
(31.10.1910–11.02.1994), kes oli ka sinna küüditatud
– tõi mu vanavanaema Eestimaale. See teekond on umbes
14 000 kilomeetrit pikk.
Oma loos jutustangi ma sellest, kuidas minu vanavanaema Emilie
Järve ja vanavanaisa Artur Järve erinevates maailmaäärtes
üles kasvasid, kohtusid ja abiellusid. Tahan rääkida,
millise tee ja vaevad vanavanavanemad läbisid enne, kui nad
Eestimaale jõudsid. Räägin nende ühisest
elust ja lastest. Jutustan ühise kodu taasrajamisest vanavanaisa
sünnitallu ja kauni koduaia kujunemisest. Minu eesmärk
on talletada perekonna ajalugu, et järeltulevad põlved
teaksid, kuidas kõik oli. Vanavanaemal on tänaseks
25 järeltulijat.
Minu vanatädi Jelena tütar Margit kirjutas üles
kunagi vanavanaema mälestused, mida ma nüüd kasutada
saan.
Kui 18. sajandil Katariina
II ajal anti sakslastele maad Venemaale, suundusid ka minu vanavanaema
esivanemad maad saama.
Vanavanaema Emilie Järve (Metzker) sündis 22. veebruaril
1917. aastal Odessa oblastis Suvorovka külas pere neljanda
lapsena. Enne teda sündisid kaks tütart Rosa, Karolina
ja poeg Gotlieb. Vanavanaema ema nimi oli Kristina ja isa nimi
Wilhelm. Kui vanavanaema oli 4-aastane, suri tema ema 34 aasta
vanuselt. Seejärel võttis vanavanaema isa omale uue
naise, kellega tal oli veel viis last. Vanavanaema isa käis
viinamarjapõldudel viinamarju tagasi lõikamas. Tollel
ajal elasid nad küllaltki jõukalt, kuna muld oli viljakas.
Viinamarja ja veini müük tõi küllaltki palju
sisse.
Elati savitellistest tehtud majades. Koduses majapidamises oli
palju loomi ja omad põllud, nii et nälga ei tuntud.
Peale 1917. aasta oktoobrisündmusi pidid pered hakkama Saksamaale
tagasi minema, aga ei jõutud. Õhtul heideti magama,
olid veel Saksa väed. Hommikul juba aga Vene väed. Siis
tuli suur näljaaeg. Ära võeti kõik loomad,
vili ja isegi riided. Vanavanaema pere peitis vilja põranda
alla, aga isegi see leiti üles ja võeti kaasa. Sõela
sees olid mõned kõrvitsaseemned ja ka sõel
kallati tühjaks.
Oli ükskord 1928. aastal samalaadne viljakogumine ja kõik
viidi meilt minema. Vanavanaema võttis ahjuroobi ja virutas
ühele mehele sellega vastu jalgu. Mehed hakkasid teda taga
ajama, aga vanavanaema sai jooksu. Õnneks hakkas hämarduma
ja teda ei saadud kätte. Ta peitis ennast suurel põllul
kõrvitsalehtede alla. Vanavanaema Emilie oli siis 11-aastane.
Inimesed käisid ja korjasid tee pealt teri, mis olid kottidest
pudenenud, jahvatasid neid ja tegid süüa.
Teise maailmasõja algul tahtis Hitler sakslased Bessaraabiasse
viia lootuses, et see ala jääb Saksamaa valdusse, kuid
nii ei läinud.
Pandigi oma vara vankritele ja hakati Saksamaale minema. Vene
väed jõudsid järele ja neid hakati Venemaale
tagasi ajama. Põgenejatelt võeti absoluutselt kõik.
Nad jäid ainult öösärkide peale, sest oli
öö. Ainus asi, mis vanavanaema perel alles jäi,
oli pissipotti peidetud hanerasv. Noortele tüdrukutele seoti
pähe rätikud, et sõdurid nende vanust arvata
ei oskaks. Räägiti, et noored tüdrukud viidi ära
ja tagasi ei tulnud neist keegi. Venemaal pandi nad tööle
ja anti mingid riided selga. Tüdrukud laadisid raskeid suhkrukotte
vagunitest ning tegid kõige raskemaid töid. Räägiti,
et saabaste sees viidi suhkrut teistele, kes tööl ei
käinud, et midagi süüa.
1941. aastal küüditati nad Tadþikistani alusetult
süüdistatuna koostöö pärast Saksa faðistidega.
Küüditati ka vanavanaema elukaaslane Andrei Ruff, kellega
ta ei jõudnudki olude sunnil abielluda. Vanavanaema oli
siis 24-aastane. 20. märtsil 1948. aastal sündis seal
tütar Jelena.
Küüditamise käigus Kasahstani 1949. aastal jäi
kadunuks vanavanaema elukaaslane Andrei Ruff. Vanavanaema jäi
kokku tütre Jelena ja kasuemaga. 3. juunil 1950. aastal sündis
tütar Olga. Hiljem tegi vanavanaema järelpärimise
Punase Risti kaudu, aga tema meest ei leitud Elati Balhaði
külas – Kasahstani kaguosas, nagu paljud teisedki küüditatud.
Balhað oli väike küla, mis asus samanimelise järve
ääres. Selle järve üks eripära oli see,
et pool järve oli mageda ja pool soolase veega. Tean, et
seal on ilus loodus.
Nüüd jutustan
ma meie vanavanaisa loo.
Vanavanaisa Artur Järve
oli aga Eestimaalt pärit – Virumaalt Kohalast, Mäerahva
talust. Vanavanaisa sündis 31. oktoobril 1910. aastal pere
viienda lapsena. Nende peres oli üheksa last. Kaks esimest
poega surid haiguse tagajärel.
Vanavanaisa ema oli Julie Marie Järve (Liima) (25. juuli
1878 – 1934). Vanavanaisa isa oli August Johannes Järve
(17. mai 1877 – 1943).
Talus tehti tööd juba väiksest peale. Nooremad
käisid karjas. Kodu juures oli üks koht, mida nimetati
Toominga auguks, sest seal ümber kasvas palju toomingaid.
Seal kiiguti, hüpati kõrgust ja kaugust. Vanavanaisa
käis Kohala koolis. Kui isa suri, läks vanavanaisa tööle
Ubja kaevandusse koos vend Sameli ja onuga. Vanavanaisa käis
ka sõjaväes, nimelt jalaväes ja oli Kaitseliidu
liige. Vanavanaisale meeldis veel väga aiatööd
teha. Ta aitas alati ema. Talle meeldisid lilled ja üldse
kõik, mis puudutas loodust.
Vanavanaisa abiellus 1939. aastal Agnes Grossbergiga. Nende poeg
Aarne Järve sündis 8. septembril 1943. aastal.
25. märtsil 1949 kutsuti vanavanaisa Artur vallamajja ja
sealt ta küüditatigi, ilma et enam koju oleks saanud
tulla.
Ta saadeti Kasahstani ja samuti Balhaši. Vanavanaisa töötas
kaevanduses. Kui küüditatud vabakäigu vangideks
lasti, kohtusidki vanavanemad. Vanavanaisa töötas ka
ehitusel. Vanavanaisale kirjutati Eestist, et tema naisel on uus
mees. Eks see muutiski kõik.
Vanavanaema töötas
põllul varavalgest hilisõhtuni. Tema kasuema hoidis
kodus väikseid lapsi. Palgaks saadi kakssada grammi hirsitangu
päevas. Kui mõelda, kuidas sellest peret toita? Ma
ei kujuta seda ette. Pikapeale paranes elujärg. Nad said
omale juba midagi võimaldada. Jelena meenutab: „Me
läksime emaga linna ja ostsime riidekapi ja mulle uued kingad.
Need olid minu esimesed kingad!“
Jelena meenutab veel: „Lihavõttepühade aegu külvati
plekk-kaussi vili. Küpsetati rosinasai. Kõrvale oli
pandud kaks värvilist muna ja kaks kommi. Tol ajal oli see
lapse jaoks eriline asi, aga eks iga ema tahab oma lastele rõõmu
valmistada.“
1956. aastal sai vanavanaisa loa tulla Eestimaale. Ta palus ka
vanavanaemal kaasa tulla ja vanavanaema oli nõus. Nii tulidki
nad koos rongiga läbi Uuralite, Leningradi ja sealt Tallinna.
Nad läksid elama küll vanavanaisa tallu, kus nad ka
samal aastal abiellusid, kuid päriseks nad ei tohtinud sinna
jääda. Selline oli tookord seadus. Vanavanaisa remontis
Ubjas korteri ja sinna asusid nad algselt elama. Vanavanaisa käis
tööl ehitusel ja vanavanaema töötas põllul.
Rõõmu tõi tütar Laine sünd 1957.
aastal. Mälestustest sain teada, et vanavanaema üllatas
väga Eestimaa lumine talv. Kasahstanis nii sügavat lund
polnudki.
1959. aastal tulid nad koju. Kodutalu oli väga räämas.
Isegi aknaid ei saanud lahti teha. Vaata et kukuvad eest ära.
Seal elas vanavanaisa õde Anni. Loomulikult tuli seal palju
tööd teha ja seda kõike pere ja kolhoositöö
kõrvalt. Kasvatati loomi ja müüdi piima. Loomad
läksid müüki, et saada maja korda. Söögiks
jäi ainult lõss, aga lapsed said lüpsisooja piima
juua. Ja kõike tegid vanavanaisa ja vanavanaema oma kätega.
Kodu sai nii korda, et oli küla uhkeim maja. Ka aed oli väga
kaunis.
Vanavanaisa oli ehitustööline
ja tundis hästi puutööd. Ta tegi kõik ise,
isegi aknad ja uksed. Vanavanaema oli põllutööline.
Pärast töötas ta kanalas, lambalaudas ja sigalas
ning natukene aega lüpsjana. Kõik tööd tehti
kolhoosis käsitsi. Sigadele tuli ise kartulit keeta ja kört
ette kanda. Kui emistel tulid põrsad, oli vanavanaema ööd
sigalas. Palk olenes sellest, kui palju sigu elama jäi. Lambaid
pügada tuli käsitsi.
Koduaiale hakkasid vanavanaema ja vanavanaisa rohkem rõhku
panema alles pensionile jäädes. Hakati käima aiandusseltsis
ja Türi laatadel, kust toodi kaasa huvitavaid taimi, õunapuid
ja marjapõõsaid. Koduaiaga nähti tohutu vaev,
kuna seal lokkasid enne ainult kõrvenõgesed. Aed
sai aga lõpuks nii ilus, et teenis mitmeid auhindu.
Mälestusi
küsisin ma tädi Tiinalt ja oma emalt Innalt
Tiina (Olga tütar)
jutustab: „Mäletan seda, kuidas vanaema meile jõuluvana
mängis. Vana mingi kollane jope oli tal tagurpidi seljas.
Mingi habe oli ka ette tehtud, karvamüts peas ja muidugi
luud risti vööl. Ta oli muidu üldse koomiline,
aga siis pidi nii mõnigi meist naerukrambid saama. Esiteks
tema aktsent, mis niigi vahel naerma ajas! See oli eriti rõhutatud
ja üpris naljakas kuulata.
Vanaisa oli suhteliselt vaikse iseloomuga. Tema üldiselt
ütles harva midagi naljakat, aga sai isegi temaga vahel naerdud.
Vanaisast meenub see, kui mõni väike, kas siis Laura
või Kristiina olid vanaema juures külas, siis vanaisa
kiigutas neid oma põlvel ja laulis mõnda laulu.Ta
laulis Uhtna laulukooris.“
Inna (Olga tütar):
„Vanaema meenub mulle kui elurõõmus, lõbus
ja jutukas inimene. Alati oli tal varuks mõni nali või
tore ütlemine. Tema kirjutatud kaardid olid erilised, kuna
ta rääkis aktsendiga, siis ta ka kirjutas nii, nagu
rääkis. Lõbus oli neid lugeda. Suur tunnustus
talle selle eest, et ta tuli võõrale maale ja õppis
ära eesti keele nii kiiresti ja rääkis nii nagu
oskas ega häbenenud seda.
Vanaisa oli meil vaiksema loomuga. Harva, kui ta midagi ütles.
Aga kui ütles, kuulatasid kõik. Vanaisast meenub veel,
et ta istus pliidi ees ja ümises mõnda lauluviit samal
ajal, kui vanaema pannkooke tegi. Pannkoogid pidid olema kuumad,
just pannilt tulnud ja head krõbedad.“
Vanavanaisa Artur lahkus 11. veebruaril 1994. aastal ja vanavanaema
Emilie 19. juulil 2006. Nad on maetud Tõrma kalmistule.
Meil on tavaks käia tähtpäevadel ja jõuluõhtul
nende haual, süüdata küünal. Siis võib
mõelda paljudele asjadele ja vanavanemate ilusale kooselule.
Aga mis hinnaga on kõik tulnud?
Küüditamine oli ränkraske minu vanavanaemale ja
ta tütardele. Raske oli see kõigile, kes küüditati.
Tahaksin küsida, et miks nii ilusas ja kaunis maailmas sünnivad
sellised sünged kannatused. Igal inimesel on siin õigus
elada õnnelikult oma pere keskel ja oma kodumaal. Minu
vanavanaemal oli väga raske, kuid saatus tahtis viia kokku
teda mehega, kelle perekond oli ka küüditamise tõttu
purunenud. Ja koos saadi jälle oma kodu. Seda kõike
jääb meenutama meie pere.
|
|
|
