Kultuur ja Elu 3/2009

Kultuur ja Elu 2/2009

Müüri langemine 9. novembril 1989. Foto Saksa LV suursaatkonna koduleht.

20 aastat tagasi langes Berliini müür

Tekst: Aino Siebert

Tänavu möödub Berliini müüri langemisest 20 aastat. Meenutamaks vihatud piirikindluse olemasolu, on metropoli külastajatel võimalik osta suveniiripoodides mitte ainult mahalõhutud betoonbarjääri tükikesi, vaid ka Saksa DV (DDR) sotsialistlikku elu kajastavaid mälestusesemeid, mh postkaarte fotoga tööliste ja talupoegade riigi kauaaegsest liidrist Erich Honeckerist vestlemas Rahvaarmee sõjameestega. Alla on keegi naljamees kirjutanud teksti: “Seltsimehed, pidage vastu! 1989 on kõik möödas!”

Tekst on mõeldud muidugi irooniana, sest idapoolse Saksamaa juhtkond ignoreeris kuni reaalsotsialistliku süsteemi kokkuvarisemiseni kõiki poliitilisi signaale ega soovinud näha oma sissemüüritud rahva igatsust vabaduse järele. SED (Saksamaa Sotsialistlik Ühtsuspartei) poliitbüroo liikmed polnud samuti võimelised ette nägema, et keset Berliini püstitatud betoonist barjäär põgenikevoolu peatamiseks langeb 9. novembril 1989 ainult paari tunni jooksul. Otse vastupidi, Erich Honecker ja tema ketikoerad olid kindlad, et aastate jooksul kindluseks kasvanud riigipiir, mida propagandistlikult nimetati “antifašistlikuks kaitsevalliks”, jääb püsima sajanditeks.
Raugastunud Honecker (tollal juba 77-aastane) tõi veel 1989-nda aasta alguses esile, et surma külvavat piirirajatist kavatsetakse moderniseerida miljoneid maksva “High-Tech-projektiga”, ja seda olukorras, kus riik oli praktiliselt juba pankrotis.
Nõukogude julgeolekuterrori rajaja Feliks E. Džeržinski teooriate vaimus koolitatud julgeolekuminister Erich Mielke tšekistid, kutsutud partei kilbiks ja mõõgaks, kelle ülesandeks oli informeerida poliitbürood olukorrast riigis, olid samuti reaalsuspimedad ega soovinud teha järeldusi sellest, et idablokile saatuslikuks saanud aasta 1989 oli alanud kommunistide võimule ohtlike sündmustega: ametiühing Solidaarsus nõudis Gdanskis Lech Walesa juhtimisel vabadust. Poolakate julgus nakatas omakorda ungarlasi ja ka Honeckeri riigis julges üha rohkem kodanikke ühineda diktatuuri vastaste ridadega.

Vastupanu diktatuuri vastu võtab hoogu

Tegelikult kogunesid inimesed Leipzigi Nikolai-kirikusse palvetama rahu poole juba alates aastast 1982; iga aastaga kasvas avalikult vastupanuosutajate rühm. 1989. aasta sügiseks oli Nikolai-kirik muutunud kogu Saksa DV kodanike lootuse sümboliks. Linna vanima jumalakoja juurde kogunes esmaspäeviti kuni 100 000 inimest, kes nõudsid terroriaparaadi esindajate kohalolekust hoolimata valjuhäälselt Saksamaade ühinemist, demokraatiat, valimis- ja reisivabadust. Kuigi Stasi (Ida-Saksa julgeolekuministeerium) püüdis demonstratsioone brutaalse vägivalla ja vahistamislainega alla suruda, pidid nemadki rahva jõu ees lõpuks kapituleeruma.
Sel saatuslikul suvel põgenesid ka tuhanded sotsialistlikes vennasmaades puhkust veetvad idasakslased kas üle Ungari piiri Austriasse või otsisid kaitset Saksamaa Liitvabariigi suursaatkondade territooriumidelt. Eriti suur arv lahkuda soovijaid kogunes Prahasse ja kuigi Lobkowitzi palees oldi juba alates 1974 harjutud sellega, et idast tulnud kaasmaalased avaldasid soovi Liitvabariiki minemiseks, siis 1989. aasta kevadtalvel hakkas põgenike arv radikaalselt kasvama. 19. augustil elas diplomaatilises esinduses 120 DDR-i kodanikku ja iga päev lisandus nendele 20–50 inimest. Lõpuks oli saatkonnas nii palju inimesi, et ametlikult ei võidud kedagi enam vastu võtta.
Sellest ei lasknud aga Honeckeri-riigile selja pööranud idasakslased end heidutada, vaid ronisid julgelt otse Tšehhi korravalvurite nina all üle saatkonna kõrge aia. Diplomaatiline esindus oli põgenike poolt ümber piiratud. Nüüd oli poliitika sunnitud reageerima. Kõnelusi tollase NL liidri Mihhail Gobratšoviga, kus arutati Vene-Saksa olukorda, juhtis Hans-Dietrich Genscher. 30. septembri hilisõhtul võis Liitvabariigi välisminister edastada Lobkowitz-palee rõdult 17 000 põgenikule teate, et neile on antud luba lahkuda Saksa DV-st. See uudis võeti tormilise juubeldamisega vastu.

Halles (Saale) sündinud liberaalne poliitik, kes oli ise põgenenud 1952. aastal Ida-Berliinist läände, meenutas äsja 20 aastat tagasi toimunud läbirääkimisi perestroika-isaga: “Kõneluste atmosfäär oli kogu aeg soe, Gorbatšov mõistis olukorra kiire lahendamise vajadust.” Genscher tõi Prahas äsja eetrisse saadetud intervjuus veel esile, et ta poleks kunagi uskunud, et nimetab ühel päeval nõukogude kommunistliku partei sekretäri oma sõbraks. Kui Gorbatšovi nõusolek oli saadud, võis Helmut Kohli valitsus pöörduda ka teiste okupatsioonivõimude poole, läbirääkimised USA-ga (president Georg Bush seenior), Suurbritanniaga (Margaret Thatcher) ja Prantsusmaaga (François Mitterrand) viisid samuti soovitud tulemuseni ehk sõja võitnud liitlaste okupatsiooni lõpetamiseni ja Saksamaade ühinemiseni 3. oktoobril 1990.
Enne õnnelikku lõppu jätkus aga põgenike vool Praha saatkonda, 4. oktoobriks 1989 oli diplomaatilise esinduse territooriumil jälle 5000, nendele järgnes veel 2 000 inimest. Ülejooksikute torm katkes mõneks ajaks, kuna Tšehhoslovakkia hakkas nõudma idasakslastelt sissesõiduviisat, siis kasutasid inimesed läände minemiseks Maagimäestikus olevaid piiriauke. Kui siis 1. novembril viisakohustus uuesti annuleeriti, saabusid jälle tuhanded idasakslased Praha saatkonda. Müüri langemiseni oli siis jäänud ainult kaheksa päeva.
Kindlasti on üheks põhjuseks, miks Ida-Saksa tippkommunistid olid sotsialistliku süsteemi kokkuvarisemiseni reaalsuspimedad, fakt, et nad polnud müürinud sisse mitte ainult oma rahva, vaid ka iseendid. Kohe pärast Budapesti verist ülestõusu (1956) ehitati Berliini lähedal olevasse Wandlitzisse funktsionäridele oma külakene, Waldsieldung, kus parteibossid olid oma rahvast isoleerituina kaotanud igasuguse tegelikkusetaju.
Erich Honeckeri viimane ihukaitsja Bernd Brückner on toonud esile: “Poliitbüroo liikmed elasid Wandlitzis luksuses. Igal hommikul läksime me soomustatud Volvoga šefile järele ja sõidutasime ta Berliini. Boss ei pidanud oma turvameestest suurt lugu, sest ei osanud endale ette kujutada, et keegi võiks teda rünnata. Kui Honecker tegi riigis külaskäike, siis ehitati tema jaoks üles Potjomkini külad. Teda viidi ainult sinna, kus inimesed juubeldasid ja fassaadid läikisid. Kuna ta ei tundnud ei kodus, tööpostil ega reisides millestki puudust, siis pidas ta seda ka reaalsuseks.”

Uvertüür Berliini müüri ehitamisele

Sõjajärgse Saksamaa küsimust arutati mitmetel konverentsidel: Teheranis (1943), Jaltas (talv 1945) ja Potsdamis (hilissuvi 1945). Nõupidamiste otsuste kohaselt jagati kapituleerunud Hitleri riik nelja okupatsioonitsooni, Reichi pealinna Berliini jagasid ameeriklased, inglased, prantslased ja venelased 1944 analoogselt neljaks sektoriks. Kunagist mondäänset, nüüd liitlaste lennuväe poolt varemetesse pommitatud metropoli juhtisid sõja võitjad ühiselt. Nelja sõjaväekomandandi alluvuses töötasid omakorda saksa linnapead. Kokkuleppe kohaselt rajasid sõjakaaslased 1945. aasta aprilli lõpus Spree jõe metropoli oma garnisonid, kusjuures lääneliitlastel oli linnas kokku 6500 sõdurit, Punaarmeel sedavastu 18 000 sõjameest.
Sõja võitjad ei seisnud pärast Hitleri kapitulatsiooni sugugi kerge ülesande ees – varemetes Berliin nägi välja nagu vaimudelinn ja 3,2 miljonit elanikku (1939 oli veel 4,3 miljonit) vajasid nii peakatet kui toiduaineid. Kuid samal ajal, kui ameeriklased, inglased ja prantslased tajusid varakult, et endisest vaenlastest võivad saada sõbrad ning et Saksamaa võib tõusta uuesti jalule ja areneda demokraatlikuks vabariigiks, kui inimesi moraalselt ja majanduslikult toetada, siis arenes sakslaste elu ida pool piiri sootuks teisiti.

Nõukogude tsoonis algab stalinlik terror

Nõukogude sektorisse saadeti uut Saksamaad üles ehitama Moskva eksiilist tagasi tulnud Walter Ulbrichti grupp, kelle liikmete koolitamist oli valvanud Stalin isiklikult.
Rühma esimene poliitiline eesmärk sai täidetud juba 1945, kui asutati uuesti Saksamaa kommunistlik partei. Nõukogude sõjaadministratsiooni (SMAD) korraldusel loodi inimeste massilise lahkumise ärahoidmiseks piiripolitsei, kes alustas oma tegevust 1946. aasta lõpus. Juba tollal oli lubatud kasutada põgenike kinnipidamiseks relvi. Alates 1952. aastast hakati rajama ida ja lääne vahele tõkkerajatisi, alarmsignaale ja piirivalve alustas koertega kontrollimist.
Pea võimatu oli aga jälgida Lääne- ja Ida-Berliini vahel kulgevat 45,1 km pikkust rada ja nii otsisid mitte ainult ida-sakslased, vaid ka tšehhid ja poolalased alaliselt lääne poole kolimiseks kõikvõimalikke “piiriaukusid”. Ülejooksikud ei jaganud võimulolijate maailmavaadet, nad ei soovinud elada sotsialistlikus “paradiisis”, kus töölisklassi võim oli tunnistanud kodanikud teovõimetuiks elama elu oma äranägemise järgi. Seega oli esimesest tööliste- ja talupoegade riigist Saksamaa pinnal jooksmas ära nii töölisi kui talupoegi. Jalgalaskjate hulgas olid aga ka koolitatud spetsialistid: keemiakombinaatidest läksid teaduslikud töötajad lääne firmadesse, Arstid ja farmatseudid jooksid üle piiri ja avasid läänes oma äri või praksise. Professorid ja õpetajad põgenesid kommunistliku dogmatismi eest. Seega oli Moskva marioneti Walter Ulbrichti juhitav Ida-Saksamaa verest tühjaks jooksmas, nüristumas ja raugastumas.
Kuid sotsialistlikul rahvamajandusel oli veel teinegi probleem: samal ajal, kui Ida-Berliinis tunti puudust 45 000 töötajast, sõitsid 53 000 elanikku päeviti tööle Lääne-Berliini. Viimastele maksti palka tugevas läänemargas, mille nad võisid vahetada idamarkadeks kursiga 1:4. Paljud ostsid raha eest toiduaineid või tarbekaupu, millest ida pool võidi ainult unistada.

Ivan A. Serov – mees, kes ehitas Ida-Saksamaal üles agentide võrgu
NKVD juht Lavrenti Beria oli Ida-Saksamaa SMADi julgeolekujuhiks nimetanud Ivan Aleksandrovitš Serovi, mehe, kes oli deportatsioonide läbiviimisega jõudnud Baltikumis juba 1939. aastal jätta maha verise jälje. Uuel tööpostil oli Serovi ülesandeks tabada spioone, diversante, terroriste, fašiste ja teisi vaenulikke elemente, ka neid sakslasi, kes keeldusid tegemast Stalini võimudega koostööd. Koos kindralmajor Melnikoviga ehitas salapolitseinik üles parteide, kirikute ja ametiühingute jälgimiseks agentide võrgustiku, kuid ka KGB peakorteri Ida-Berliinis Karlshorstis. Aastate jooksul kerkis sinna suurim nõukogude luurajate operatsioonibaas väljaspool Nõukogude Liitu. Serov asutas samuti Saksimaale 1946. aastal uraani kaevandamiseks firma Wismut, nii oli Nõukogude Liidul omast käest võtta toormaterjal aatomipommi valmistamiseks.
Pärast Stalini surma (1953) toimunud võitluses võimu pärast tugevdas salaagent oma positisiooni, asetudes Nikita S. Hruštšovi selja taha. Tänutäheks lojaalsuse eest nimetati ta 1954 KGB juhiks. Sellel ametikohal hävitas Serov mh kõik toimikud, kus leidus tõestusmaterjal Kremli uue peremehe aktiivse osalemise kohta Stalini puhastusterroris. Võib nimetada saatuse irooniaks, et peale seda, kui Serovi sõber Oleg Penkovski paljastati CIA agendina, vallandati tšekist ja visati välja ka KP-st (1965), kuna olevat “rikkunud Ida-Saksamaal töötades õigusriigi printsiipe”. Mees, kes oli suurima kohusetundega täitnud diktaatorite käskusid, tembeldati nüüd käsuandjate poolt seaduserikkujaks. See on aga ainult üks näide kommunistliku ideoloogia absurdsusest.
Tõepoolest võttis Serov punarežiimi vaenlaste isoleerimiseks uuesti kasutusele Hitleri koonduslaagrid Buchenwaldis ja Sachsenhausenis, kokku oli venelaste okupatsioonitsoonis kümme spetsiaallaagrit. Sealt saadeti vahistatud kodanikke NL vanglatesse või tööle Siberi GULAGi.
NL ei piirdunud Ida-Saksamaal ainult odava tööjõu hankkimisega, venelased nõudsid, et neile korvataks sõjakahjud – kommunistid demonteerisid ohjeldamatu innuga Saksa tööstust ja transportisid masinaid oma kodumaale.
Sellele lisaks olid sakslased veel kohustatud maksma sõja võitjatele reparatsioone. Samal ajal, kui lääneliitlased loobusid sellest nõudest kiiresti, moodustasid Ida-Saksa sõja heastamise kulud Nõukogude Liidule 1952. aastal 20 ja sõjaväe ülalpidamise kulud 11 protsenti riigi eelarvest. See kõik tekitas elanikes õigustatud pahameelt, eriti kui pidid vaatama pealt, kuidas nende kaasmaalaste elu läänetsoonis paranes silmnähtavalt tänu Marshalli plaanile (Ameerika Ühendriikide 1947. aastal algatatud abiprogramm sõjast laastatud Euroopa riikide aitamiseks ja kommunismi pealetungi ennetamiseks. Projekt nimetati tollase riigisekretäri George Marshalli järgi), millest Moskva keeldus, keelates sellest osavõtu ka teistel sotsialismileeri riikidel.

Esimene kokkupõrge – Berliini blokaad

Sõja võitjad olid küll jaganud Saksamaa ja Berliini tsoonideks, kuid keegi ei olnud mõelnud sellele, kuidas korraldada lääneliitlaste sisse- või väljapääs nõukogude tsooni jäänud Berliinis. 1945. a novembris allkirjastatud “nelja-võimu-lepingus” olid ära märgitud ainult õhukoridorid Hamburgist, Bückenburgist (Hannover) ja Frankfurtist (Main).
Venelased nägid siinkohal head võimalust võtta kogu Berliin enda võimu alla. Esimene suurem kokkupõrge toimus 1948. a, kui liitlaste läänetsoonides viidi läbi rahareform, mille tulemusena võeti (lääne) mark kasutusele ka Lääne-Berliinis. Kommunistid, kes tundsid oma mõjuvõimu vähendamist, vastasid sellele linna blokaadiga (24. juuni 1948 – 11. mai 1949), mis tähendas seda, et ameeriklastel, inglastel ja prantslastel polnud enam võimalik varustada maateed mööda ei oma sektorite sõjamehi ega ka tsoonides elavaid kahte miljonit elanikku.
Lääneliitlased vastasid venelaste blokaadile nn õhusilla ehitamisega, nad kasutasid ümberpiiratuile toiduainete ja kütuse kohaletoimetamiseks kolme õhukoridori.
Nende transportsõidukid, nn “rosinapommitajad” (Rosinenbomber) maandusid pea iga minut Berliini Tempelhofi (ameeriklaste sektor), Gatowi (brittide sektor) ja Tegeli (Prantsuse sektor) lennuväljadel, tuues peale toiduainete kaasa ka briketti ja naftat. Lapsigi ei unustatud, pisipõnnidele jagati maiustusi ja mänguasju. Kuigi prantsuse Armée de l´air ei võinud otseselt õhusillas osaleda, sest tema väed olid Indohiinas, kuid ta andis loa ehitada oma sektorisse uue lennujaama (Tegel), mis valmis ainult kolme kuuga ja mille stardi- ja maandumisrada (2400 m) oli tollal Euroopa pikim. Lõpuks said kommunistid isegi aru, et blokaadiga ei või nad suruda lääneliitlasi põlvile.
Berliini sissepiiramine põhjustas aga Saksamaade lõpliku lagunemise ja NL saavutas olukorra, et Lääne-Berliini ei arvatud 23. mail 1949 loodud Saksamaa Liitvabariigi koosseisu, vaid metropolile jäi status quo, mis tähendas, et 2,2 miljonit Lääne-Berliini elanikku ei võinud valida Liitvabariigi uues pealinnas Bonnis tegutsevat parlamenti (Bundestag). Sama aasta sügisel asutati ka Saksamaa Demokraatlik Vabariik, mille pealinnaks sai Potsdami kokkulepete vastaselt Ida-Berliin.

Tööliste ülestõus surutakse vägivaldselt alla

Järgmine tragöödia toimus 1953. a suvel, seekord nõukogude sektoris, kui ehitustöölised kutsusid elanikke üles alustama üldstreiki töönormide tõstmise vastu. Konflikt kulmineerus 17. juunil, mil üle miljoni inimese solidariseerusid Stalini allee ehitajatega ja ründasid nii politsei- kui julgeolekuministeeriumi hooneid. Streik kasvas võimsaks ülestõusuks – kommunismi orjade aastaid vaos hoitud pahameel ei tundnud enam mingeid piire.
Saksa DV politseil polnud võimalik saada olukorda kontrolli alla. Nõukogude okupatsioonivõimudel, mida juhtis kindralmajor Pavel Dibrova, ei jäänud muud üle, kui kuulutada oma tsoonis välja erakorraline seisukord ja saata Berliini tänavatele Punaarmee tankid. Kokku võtsid vastupanu allasurumisest osa 16 nõukogude diviisi (20 000 sõdurit), keda toetas kaheksa tuhat kasarmuisse paigutatud Rahvapolitsei liiget. Veriselt lõppenud ülestõusus lasti maha 35 demonstranti ja juhuslikku pealtvaatajat. Nõukogude ja DDR-kohtud mõistsid seitse inimest surma, hukatute hulgas oli oletatav ülestõusu juht Erna Dorn. Vangis suri neli inimest ja neli tegid enesetapu. Kuid surma sai ka viis Ida-Saksa julgeolekumeest. Kuus tuhat režiimi vastast vahistati ja visati aastateks trellide taha. DDR-i justiitsministriks oli tollal veendunud stalinist Hilde Benjamin, kes kohtles diktaatori printsiipide kohaselt oma vange ilma igasuguse halastuseta, tema oli ka see, kes otsustas, millise karistuse kinnipeetavad said.

Kennedy: Lääne-Berliin on sümbol, kommunistlikus meres olev vabaduse saar
1955. aasta mais kuumenesid ideoloogiliste vaenlaste emotsioonid jälle, seekord oli põhjuseks Bundeswehri (sõjavägi) asutamine ja Liitvabariigi astumine NATO liikmeks. Kuigi see otsus Lääne-Berliini ei puudutanud, linna elanikel oli küll Liitvabariigi kodakondsus, kuid nad olid vabastatud ajateenistusest, moodustati viis päeva hiljem Varssavis omakorda idabloki sõjaväeliit. Nüüd oli Lääne- ja Ida-Euroopa lahutatud mitte ainult piiri, vaid ka relvadega. Nagu poliitiline ajakiri “Der Spiegel” tabavalt kirjutas: “Euroopa kohal hõljub jälle vere ja raua lõhn.”
Verbaalsed konfliktid Lääne-Berliini staatuse üle jätkusid. 1958. a hilissügisel esitas pärast Stalini surma ennast Kremli võimutoolile poksinud Nikita S. Hruštšov endistele kaaslastele ultimaatumi, et nood lahkuksid kuue kuu jooksul Berliinist ja metropol muudetaks “vabalinnaks”. Seekord ei soovinud Nõukogude Liit saada küll kontrolli läänesektorite üle, vaid ähvardas jätta vastutuse linna saatuse üle Saksa DV-le. Konkreetselt tähendas see seda, et Walter Ulbricht ja tema poliitbüroo kontrolli alla ei jääks mitte ainult Spree metropoli vahele tõmmatud piir, vaid ka kogu liiklus Lääne-Berliini ja sealt välja. Nõudmise esitamise põhjuseks oli idasakslaste massilise põgenemise takistamine. Pärast seda, kui Eisenhower, de Gaulle ja Macmillan olid konsulteerinud ultimaatumi üle Liitvabariigi valitsusega, lükkasid lääne okupatsioonivõimud nõukogude liidri nõudmise tagasi. Sakslased kartsid, et kui Berliin jääb lääneliitlaste kaitseta, ei ole linn mitte “vaba”, vaid saab lindpriiks.

Pärast ultimaatumi tagasilükkamist lääneliitlaste poolt püüdis Dwight D. Eisenhower lepitada oma nõukogude kolleegi, kutsudes ta 1959. a sügisel riigivisiidile Ühendriikidesse. Riigipead, kes jätsid külaskäigu lõpetusel lahkete vanaisade mulje, teatasid Camp Davidis, et Berliini küsimus tuleb uuesti esile “nelja-võimu-tippkohtumisel” 1960. aasta mais.
Kümme päeva enne plaanitud konverentsi tulistasid punaarmeelased nõukogude territooriumil alla USA spionaažilennuki Lockheed U2. Jahmunud ameeriklaste oletatavast salakavalusest, keeldus Kremli peremees Pariisi sõitmast ja lükkas Berliinile lahenduse otsimise USA presidendivalimiste järgsele ajale.
12. oktoobril 1960 esines Nikita S. Hruštšov ÜRO istungil New Yorgis, kus nõudis iseseisvust koloniaalmaadele. Küsimuse peale, kuidas on idabloki maade iseseisvusega, hakkas vihane vene talupoeg taguma esiteks rusikaga, siis juba kingaga vastu kõnepulti. Tänaseni ei ole teada, kust ta selle jalavarju võttis.
1961. a alguses toimunud presidendivalimistel Eisenhower enam ei kandideerinud ja ka tema asepresident Richard M. Nixon kaotas. Ühendriikide presidendiks krooniti 43-aastane katoliiklane John F. Kennedy, kes kohe esimeses kõnes tõi esile: “Maailm peab teadma, et me tuleme võitlema Berliini vabaduse eest.”
Veidi hiljem, aprillis, pidi Valge Maja dünaamiline noor liider kogema valusat kaotust.
Tema katse hõivata Kuuba edelaosa ja kukutada võimult Fidel Castro (nn Sigade lahe, Bahia de Cochinos, dessant) ebaõnnestus. Kuna Kuuba sõjaväge toetas Nõukogude Liit, said Ameerika-Vene suhted uue löögi. Kuid Hruštšov arvas nüüdki, et tal õnnestub kogenematu poliitik oma nõudmistega üle trumbata.

Vene talupoeg ja Ameerika miljonär kohtusid 3. juunil 1961 Viinis. Impulsiivsuse ja primitiivsuse poolest tuntud Hruštšov jooksis Ühendriikide saatkonna muusikatoas kohe algatuseks “amokki”, esitades lääneliitlastele uue ultimaatumi: “Sõda või rahu, see otsus on nüüd teie kätes. Kui te saadate Berliini oma diviisi, saadan mina kaks.” Harwadi eliitülikooli lõpetanud Kennedy vastas: ”Teie soovite muudatusi peale suruda, mitte mina!” Kremli peremees selle peale: “Me sõlmime Saksa DV-ga rahulepingu. Me ei soovi sõda, kuid kui te meid selleks sunnite, siis see ka tuleb!” Kennedy vastas: “Mulle tundub, et selle aasta talv saab olema külm.”
Peale ähvardusi esines Hruštšov õhtusel vastuvõtul – tantsis, laulis ja põristas trummi. Jahmunud ameeriklane küsis oma Moskva suursaadikult: “Kas see on alati nii?” ja sai vastuseks: “Jah, rohkem või vähem!”
Tagasi Washingtonis, lasi Kennedy valmistada Berliini sõjaväelise olukorra kohta rapordi. Saanud Pentagonist informatsiooni, oli ta šokeeritud: Ida-Saksamaal seisid võitlusvalmina 26 diviisi (20 nõukogude ja kuus Ida-Saksa), Lääne-Saksamaal oli 22 lääneliitlaste ja Lääne-Saksa diviisi. Relvastatud konflikti puhul olnuks Punaarmeel võimalik lühikese aja jooksul tuua rindele veel 50 diviisi. Võimaliku sõja võitmiseks oleks USA armee olnud sunnitud kasutama aatomirelvi. Kuna ka venelastel oli aatomirelv olemas, oleks sõda Berliini pärast tähendanud Kesk-Euroopa hävingut ja seda ei soovinud ei lääneliitlased ega ka Nõukogude Liit.

Meeleheitlikud inimesed põgenevad lootusetuse eest

Nõukogude okupatsioonitsooni asutatud Saksa DV ei suutnud ei ähvarduste ega repressioonide abil hoida kinni oma kodanikke. 1960-ndate alguses oli olukord muutunud nii dramaatiliseks, et tööjõu puudumise tõttu ei olnud enam võimalik saaki põldudelt ära koristada, tööstus ei võinud toimetada õigeaegselt kaupa poodidesse, samuti polnud vähestel arstidel võimalik tagada elanike meditsiinilist hooldust. Ainuüksi 1960. aastal “kolisid” 200 000 idasakslast Saksamaa Liitvabariiki ja Lääne-Berliini. Aasta hiljem tõi sotsialistliku riigi liider Walter Ulbricht partei keskkomitee istungil üllatavalt avameelselt esile, kui raske on elanikkonda vaimustada elust Saksa DV-s. “Kõik meie propagandaüritused ja kampaaniad,” tunnistas riigipea, “on jooksnud karile!”
Tööliste ja talupoegade riigi asutamisest alates oli klassivaenlase juurde üle jooksnud rohkem kui 3,5 miljonit kodanikku. Tšehhoslovakkiast läände hüpanud kindral Jan Šejna on meenutanud, et kui Hruštšov ja Ulbricht kohtusid 1961. a kevadel Kremlis teiste idablokimaade liidritega, tõi sakslane esile, kuidas monopolikapitalistid meelitavad häbematult enda juurde tema riigi parimaid produktiivjõudusid. Küsimuse peale, kuidas seda võiks takistada, vastas Ulbricht: “Me peame Lääne-Berliini okastraadiga kokku nöörima.” Kuigi seltsimehed hääletasid tookord 5:1 (Hruštšov loobus hääle andmisest) SED juhi ettepaneku vastu, oli neilegi selge, et inimvool tuleb peatada.
1961. aastal saavutas põgenikelaine uue kõrgpunkti, kuni müüri ehitamiseni augustis pühkisid 150 000 idasakslast sotsialistliku kodumaa tolmu jalgadelt.

Müüriehitajad - Walter Ulbricht ja Nikita Hrushtshov. Arhiivifoto

Walter Ulbricht müürib sisse oma rahva – Berliini kerkib antiimperialistlik kaitsevall

Metropolis oli juba pikemat aega kuulda kõlakat, et piir Ida- ja Lääne Berliini vahel suletakse. Kuid kuna Walter Ulbricht kinnitas 15. juunil 1961 Humboldt-ülikoolis peetud pressikonverentsil, et müüri ei ehitata, siis ei tundnud inimesed tuleviku pärast kuigi suurt muret.
“Frankfurter Rundschau” ajakirjaniku Annamarie Doherri küsimusele: “Kas vabalinna Berliin loomine tähendab seda, et Brandenburgi värava juurde tuleb riigipiir?” vastas SED peasekretär: “Ma saan teie küsimusest aru nii, et Liitvabariigis on inimesi, kes soovivad, et me mobiliseeriksime oma ehitustöölised Saksa DV pealinna barjääri püstitama. Mina ei tea sellistest plaanidest midagi. Meie pealinna ehitustöölised ehitavad peamiselt kortermaju, kellelgi ei ole kavatsust ehitada müüri!”
Seega oli Walter Ulbricht esimene, kes kasutas sõna “müür”. Hetkel, mil Saksa DV liider valetas näkku oma rahvale ja kogu maailmale, olid tal plaanid juba ammu tehtud.
Augusti alguses kohtusid sotsialismileeri esindajad Kremlis, kus Ulbricht kaebas, et idaliitlaste vahel puudub solidaarsus. Ta tõi esile, et tunneb olevat oma probleemiga üksi, Berliini probleemi lahendamist lükatakse pidevalt edasi, samal ajal kui selle all ei kannata mitte ainult Saksa DV rahvamajandus, vaid ka kommunismi idee. Sakslane nõudis kiireid meetmeid “Lääne-Berliini agentide- ja spionaaživõrgu purustamiseks, kes tegelevad inimkaubandusega, meelitades enda juurde labiilseid kodanikke”. Kommunistide jaoks olid põgenikud “monopolkapitalistide käsilased”, reeturid, parasiidid, “kapitalistide hoorad” või “kapitalistlike hingeostjate lihtsameelsed ohvrid”, mitte keegi ei vaevunud mõlgutama mõtteid selle üle, et keegi ei jäta kaaluvate põhjusteta maha oma kodukohta ja varandust.

Pärast seda, kui NL liider Nikita S. Hruštšov oli lõpuks signaliseerinud oma nõustumise, kirjutas Walter Ulbricht Berliinis 12. augustil 1961 kella 16 ajal alla müüri püstitamise käsule. SED peasekretäri plaan oli niivõrd salastatud, et sellest ei teadnud isegi suurem osa poliitbüroo liikmetest. Alles korralduse allkirjastamise õhtul kutsus riigipea seltsimehed oma suveresidentsi Schorfheidesse (60 km Berliinist põhja pool) õhtusöögile ja teatas kell 22 oma jahmunud külalistele, et sektoripiir läände suletakse veel samal ööl. Ka Rahvaarmee (Volksarmee, lühend VoPo) komandörid said müüri püstitamisest teada alles hilisõhtul, mil kaitseminister Heinz Hoffmann edastas neile peasekretäri käsu. Alates 12. augustist oli häireolukorras ka Ida-Saksa territooriumil olev Punaarmee, kuigi marssal Ivan S. Konjev oli saabunud Ida-Berliini juba mitmed päevad varem. Teise maailmasõja kangelane oli tuntud linnalahingute spetsialistina, teda nimetati “Praha ja Dresdeni vallutajaks”.
Oma müüriplaani läbiviijaks oli Ulbricht valinud Erich Honeckeri, tollal suuremale avalikkusele veel tundmatu funktsionäri, kellest hiljem sai tema enda kukutaja (1971).

12. august 1961 oli laupäev ning berliinlased nautisid kuuma päikesepaistelist suvepäeva, mitmed olid sõitnud loodusesse või veekogude äärde. Keegi ei aimanud midagi paha, oli ju Saksa DV liider Walter Ulbricht andnud oma sõna, et piiri ei suleta.
Järgmise päeva varahommikul kell 1.11 katkestas Ida-Berliini Ringhääling muusikasaate ja lasi eetrisse erisõnumi: “Varssavi pakti valitsused on pöördunud Volkskammeri (Ida-Saksa parlament) ja Saksa DV valitsuse poole ettepanekuga viia Lääne-Berliini piiril sisse selline kord, mille läbi oleks võimalik lõpetada õõnestustöö sotsialistliku leeri maade vastu ja millega oleks võimalik teostada Lääne-Berliini ümber olevate alade valvamine.”
Varajastel tundidel ei kuulanud läänes aga keegi ida raadiosaadet, suurem osa inimestest oli juba ammu magama läinud. Seega panid vähesed tähele, et mõni minut enne ringhäälingus avaldatud teadet, kell 1.05, kustusid Brandenburgi väravate juures tuled ning Saksa DV relvastatud piiripolitseinikud ja võitlustruppide liikmed positsioneerisid ennast kesklinna demarkeerimisliinile. Sõjaväemasinate prožektorite valguses rebiti lahti tänavasillutis ja sellest laoti barrikaade. Sektoripiirile asetati okastraadi- ja harktõkked. Ka teistes Ida-Berliini linnaosades oli sektoripiiril näha sama pilti: saabuvad piiripolitseinikud, soomusveokid, kohale transporditakse okastraat ja betoonist postid. Tähtsamatesse keskustesse sõitsid tankid, samuti katkestati kogu Berliini läbiv (maa-alune) rongiliiklus.

Loendamatu inimlike tragöödiate areen

Piiri teisel poolel polnud veel kellelgi aimu alanud tragöödiast. Lääne-Berliini politsei keskuses Tempelhofis oli sel öösel valves ülemkomissar Hermann Beck. Kui sisse tuli esimene alarmeeriv teade, ei osanud ta sellega midagi peale hakata. Kuna sel kellaajal oli tavaliselt jaoskonnas vaikne, oli ametnik juba heitnud välivoodile tukkuma. Poolunest äratatuna kandis ta saadud informatsiooni päevikusse: “13.8.1961, kell 1.54: Spandau politseijaoskond teatab, et S-rong, mis saabus Staakeni suunalt Berliini, jäi nõukogude tsoonis seisma, reisijatel paluti sõidukist lahkuda ja neile tagastati piletiraha.”
Ainult minut hiljem helises Becki laual uuesti telefon. Seekord tuli kõne Weddingi linnaosast. Ka selles teatati rongiliikluse peatamisest, seekord Gesundbrunneni jaamas. Nüüd ei lakanud telefon valveohvitseri laual üldse helisemast, kõik Lääne-Berliini politseijaoskonnad teatasid rahvapolitseinike ja sõjaväeautode saabumisest ja liikluse peatamisest.

Politseikeskuses hakkas tasapisi tekkima paanika – äkki on küsimus Punaarmee rünnakus? Kas nüüd oleks õige aeg võtta seifist välja pitseeritud ümbrik linna kaitseplaaniga? Kuid kuna sisse saabuvad teated rääkisid ainult “gruppide kogunemisest” ja “läbipääsude sulgemisest”, mitte aga sektoripiiride ületamisest, siis otsustas Beck koos oma ülemuse Günter Dittmanniga anda välja “väikese alarmi” ja saata olukorda jälgima 13 000 politseinikku. Kui unest äratatud korravalvurid kogunesid sel saatuslikul ööl oma ida kolleegide vastu, olid nad aga sunnitud vaatama traattõkete asetamist abitult pealt – Saksa DV piiripolitseinikud ja Rahvaarmee sõdurid jäid täpselt nõukogude sektoripiiri taha.
Kuigi kunagiste liitlaste omavaheline Berliini-leping keelaski regulaarsete Saksa DV truppide sisenemise Ida-Berliini, samuti sektoripiiri sulgemise, juriidiliselt ei kuulu linn üldse Saksa DV koosseisu (samuti nagu Lääne-Berliin ei kuulunud de jure Saksamaa Liitvabariigi koosseisu), lahutati sel ööl vägivaldselt sadu tuhandeid perekondi, sõpru ja armunuid. 13. august 1961 oli päev, kus valati rohkelt pisaraid, tunti sügavat leina, kuid ka abitut viha.
Järgnevatel aastatel tapeti, haavati ja vahistati Berliini müüri ääres tuhandeid vabadusse pürgivaid inimesi. Süüdi selles on need, kes andsid käsu müüri ehitamiseks – Ida-Berliin ja Moskva. Kuid süüdi on ka lääne poliitikud. Berliini müüri ehitamine eemaldas küll aatomisõjaohu, kuid lahutas ka 28 aastaks, 2 kuuks ja 26 päevaks saksa rahva. 17 miljonit idasakslast sunniti elama marksistlike ideaalidega vanglas. Inimesed, kes jäid müüri ja okastraadi taha, pidid seisma tühjade poodide ees järjekordades, töötama ajast maha jäänud tehastes, elama kõdunenud hoonetes ja hirmuga mürgitatud keskkonnas.

Lääneliitlased ei näe põhjust tegutsemiseks

Lääneliitlased reageerisid müüri püstitamisele üllatava tagasihoidlikusega, et mitte öelda: ükskõiksusega. Kui Liitvabariigi kantsler Konrad Adenauer (kristlik-demokraat) informeeris okupatsioonivõimude liidreid Lääne-Berliini sündmustest, ei pidanud Prantsuse president Charles de Gaulle vajalikuks katkestada oma maamajas veedetavat nädalalõppu. Ka briti peaminister, kes oli Šotimaal rabapüüjahil, ei kiirustanud tagasi Londoni Downing Streetile. John F. Kennedy veetis vabu päevi purjetades Hyannis Portis, teda informeeriti sündmustest alles palju hiljem. Kuulnud, et Punaarmee sõdureid ja tanke pole silmapiiril näha ning ka idasakslased püsivad sektoripiiri taga, ei näinud temagi vajadust reageerimiseks.
Riigipea koostas koos välisminister Dean Ruskiga pressiteate: “Ida-Berliini ümberpiiramine tähendab kommunistliku süsteemi allakäiku. Ida-Saksa Ulbricht-režiim vastutab kogu maailma üldsuse ees oma inimeste ebainimliku vangistamise eest.” Väikeses ringis ei teinud USA president mingit saladust, et on olukorraga rahul: “Kui Hruštšov sooviks vallutada kogu Berliini, siis ei laseks ta ehitada müüri. Olukord on muidugi ebameeldiv, kuid konflikti lahendusena on müür igal juhul parem kui sõda!”
13. augusti õhtuks oli truu parteisõdur Erich Honecker täitnud temale asetatud ülesande: 95-st tänavaületuskohast olid päeva lõpuks avatud ainult 12. Ka S- ja U-rongide liiklus oli täielikult katkestatud. Seega oli Walter Ulbrichtil põhjust endale õlale patsutada, sest ta oli lõpuks saavutanud oma poliitilise eesmärgi: idasakslastel polnud enam võimalik punasest vanglast lahkuda.

Ägedad protestid lääneliitlaste vastu

Berliinlased nägid 13. augusti sündmusi teiste silmadega. Kuid Bundestagi (parlament) valimisvõitluselt Lääne-Berliini tagasi rutanud pealinnapea Willy Brandti käed olid seotud. Berliini senat allus okupatsioonivõimude komandantidele.
Tutvunud olukorraga ja tulnud tagasi oma kabinetti Schönebergi raekojas, kuulis sotsiaaldemokraat, et Walter Ulbricht on juba autasustanud müüri laduvaid töölisi hea töö eest ja et Ida-Berliinis on valvel nõukogude tankid. Halbu uudiseid kuuldes läks linnapea endast täielikult välja ja lasi ennast sõidutada lääneliitlaste peakorterisse Dahlemis. Seal päris ta kindralitelt Watsonilt, Delcombelt ja Lacommelt aru, mida kavatsevad läänevõimud ette võtta. Komandantide vastus ei parandanud sugugi meeri tuju – ta sai kuulda, et lääneliitlased ei näe antud olukorras mingit põhjust tegutsemiseks, pealegi ootavat nad veel oma pealinnadest juhtnööre. Seepeale nõudis šokeeritud Willy Brandt, et Moskvasse saadetaks vähemalt terav protestikiri ja sektorite piirile asetataks partrullid, pakkumaks linna elanikele natukenegi turvatunnet.
16. augusti pärastlõunal kogunes 300 000 elanikku Schönebergi raekoja ette protestima. Willy Brandt oli raskes olukorras, sest ühelt poolt oli ta kohustatud austama kodanike emotsioone, teisalt jälle jälgima, et pinev olukord püsiks kontrolli all. Sotsiaaldemokraat leidis oma leegitseva kõnega tee linnaelanike südametesse, ta ütles mh: “Nõukogude Liit on lasknud oma koera Ulbrichti keti veidi lõdvemale. Kolme lääne komandandi protestid olid vajalikud, kuid sellest veel ei piisa! Ma esitan Saksa DV funktsionäridele ja sõjaväelastele apelli – ärge laske ennast kriminaliseerida. Näidake inimlikkust seal, kus vähegi võimalik, ja ennekõike – ärge tulistage oma kaasmaalasi! Berliin soovib rahu, kuid ta ei kapituleeru!”
Nähes elanike õigustatud ahastust, otsustas Willy Brandt astuda ebatavalise sammu: ta saatis president Kennedyle kirja – ja mitte USA Berliini komandandi kaudu, nagu nägi ette protokoll. Oma läkituses nõudis poliitik ebadiplomaatilise otsekohesusega tegusid.
Kujunenud olukorras otsustas ühendriikide riigipea kahe sümboolse akti kasuks: ta saatis Liitvabariigi territooriumilt Helmstedtist teele 1 500 sõjameest, tugevdamaks USA Berliinis olevat garnisoni, samuti saatis ta sissemüüritud linna Lyndon B. Johnsoni. Kui USA asepresident saabus Tempelhofi lennuväljale, võtsid teda vastu sajad tuhanded juubeldavad sakslased, kes lootsid konflikti peatset lõpetamist ja piiri avanemist.

Müüriladumine 1961 rahvapolitseiniku kontrolli all. Foto: internet

Inimeste ahastus Ida-Berliinis

Samal ajal, kui maailma meedia on täis pilte vihaselt protestivatest lääne-berliinlastest, ei teata sellest, mis toimub linna idapoolel, suurt midagi. Kommunistlik ajaleht “Neue Deutschland” (Uus Saksamaa) kiidab – kuidas teisiti võiks ollagi – partei tarkust ja kaugenägelikkust, samuti toob väljaanne esile, et ida-sakslased on rahul oma liidrite otsusega.
Reaalsus nägi välja hoopis teisiti. Nagu Stasi-arhiivist leitud dokumendid räägivad, valitses riigis ahastus. Inimeste rahulolematusest oli teadlik ka Walter Ulbricht, kes sai teateid oma salapolitsenikelt. Stasi-meeste ettekannetes kirjeldati kodanike nördimust ja negatiivseid reaktsioone. Ka vastupanu oli olemas, mõned tõid oma pahameelt verbaalselt esile (ja visati muidugi trellide taha) või kirjutasid hoonete seintele tekste nagu Treptowis: “Berliin on nüüd vangla.” Oli ka müüriladujaid, kes keeldusid piirile tööle minemast. Suurest vahistamislainest hoolimata leidus palju neid, kes julgesid vastu hakata. Nendel inimliku tragöödia päevadel arriteeriti Ida-Berliinis 2192 inimest, nendest 691 jäid vangi pikemaks ajaks. Vägivaldsed repressioonid režiimikriitikute vastu viisid lõpuks valitsejate soovi täitumisele, julgeoleku repressiivaparaat sai oktoobriks pea kõik vastaste hääled vaikima. Inimeste igatsust vabaduse järele ei suudetud aga ei tugeva müüri ega ka karmistatud seadustest hoolimata kustutada.

Ameerika Ühendriikide presidendid Berliinis

John F. Kennedy külastas 26. juunil 1963 ise lõpuks Lääne-Berliini ja ütles Rudolph Wilde väljakul kuulsaks saanud sõnad: “Kaks tuhat aastat tagasi oli uhke tunne öelda “Civis romanus sum” (olen Rooma kodanik). Tänapäeva vaba maailma uhkeim ütlus on “Ich bin ein Berliner” (ma olen berliinlane).
Veel teinegi USA president pidas Berliinis leegitseva kõne. Roland Reagan seisis 12. juunil 1987 Brandenburgi väravate ees: “Minu selja taga on müür, millest ühele poole jääb vaba Berliin ja teisele poole suur tõkete süsteem, mis jagab kaheks terve Euroopa mandri. Läänemerest alates kuni lõunasse välja veretavad need tõkked üle Saksamaa okastraadist, betoonist, koerte jooksuradadest ja valvetornidest koosneva pika ja sügava haavana. (...) 1950. aastatel ennustas Hruštšov: “Me matame teid.” Kuid täna võime näha Läänes vaba maailma, mis on saavutanud inimkonna ajaloos enneolematu jõukuse ja heaolu. Kommunistlikus maailmas kohtame ebaedu, tehnoloogilist mahajäämust, halvenevaid tervishoiustandardeid ja isegi kõige elementaarsema – toidu – puudust. (...) Peasekretär Gorbatšov – kui teie eesmärgiks on rahu ning Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa heaolu, kui teie eesmärgiks on liberaliseerimine, siis tulge siia värava juurde! Härra Gorbatšov, avage see värav! Härra Gorbatšov, lõhkuge maha see müür!”

Schabowski paberilipakas ja Mielke ülestunnistus

See, et Berliini müür langes just 9. novembril 1989, võib pidada juhuseks. Kuigi riigis “kees” juba pikemat aega, ei soovinud kaks raugastunud Erichit, Honecker ja Mielke, midagi teada oma rahva vabastamisest. 7. oktoobril pidas sotsialistlik Saksamaa oma 40. aasta juubelit, kohal oli ka nõukogude parteišeff Mihhail Gorbatšov koos abikaasa Raissaga. Kuigi avalikkuse ees suudeldi vennalikult, siis suletud ukse taga räägiti otseseid sõnu. Perestroika isa nõudis reforme, kuid Honecker ei olnud valmis muutma oma diktatuuripoliitikat. Walter Ulbrichti poliitiline “mõrvar” nõustus alles poliitbüroo liikmete survel astuma tagasi 8. novembril. Saarimaal sündinud diktaator oli siis 77-aastane.
Järgmise päeva õhtul juhtis poliitbüroo liige Günter Schabowski Ida-Berliini rahvusvahelises pressikeskuses Mohrenstraßel briifingut, mille kandis üle ka DDR-televisioon. Meediaesindajad ootasid funktsionärilt ennekõike uudiseid Honeckeri tagasiastumise kohta. Tippkommunist nägi väsinud välja ja edastas kõigepealt mittemidagiütlevaid teateid viimasest Keskkomitee istungist.
Siis esitas üks Itaalia reporter poliitikule küsimuse reisivabaduse kohta. Schabowski kaevas seepeale oma taskust välja ühe paberilipaka ja hakkas selle teksti kokutades ette lugema. Kohalolijatele oli selge, et ta ei tea isegi, mis paberil seisab, sest selle oli talle alles vahetult enne pressikonverentsi andnud Erich Honeckeri järglane Egon Krenz: “Saksa DV kodanikel on nüüd võimalus vabalt reisida välismaale, sooviavaldused vaadatakse ebabürokraatlikult läbi.” Saali tekkis vaikus. Mida soovib Schabowski öelda? Kuid mitte ainult ajakirjanikud polnud irriteeritud, vaid ka poliitbüroo liige ise ei saanud õieti aru, mida ta äsja ette luges. Siis tuli küsimus: “Kas inimesed saavad vabalt reisida ka Lääne-Berliini?” Schabowski kehitas õlgu, soris oma paberites, pidas väikese pausi ja ütles: “Jah, nii see on!” Uus küsimus: “Millal hakkab reisivabadus kehtima?” Jälle nägi kommunist olevat nõutu, otsis midagi oma dokumentidest ja ütles siis saatuslikud sõnad: “Minu teada kohe.”
Lääne-Saksamaa telekanal ARD kella 20 uudised saatsid eetrisse pommuudise: “Saksa DV avab oma piirid!” Kuna ka mitmed ida-berliinlased olid näinud pressikonverentsi ülekannet, hakkasid nad liikuma müüri poole. See oli ajalooline sündmus, oletused muutusid kiires tempos tegelikkuseks, arusaamatused informatsiooniks, kuid ennekõike täitusid ida-sakslaste lootused. Nad on lõpuks vabad!

Piiripunkti hakkas kogunema üha rohkem inimesi, kes nõudsid läbipääsu lääne poolele. Piirivalvurid ja nende komandörid muutusid üha närvilisemaks, nad ei teadnud, kuidas toimida, sest neile polnud keegi juhtnööre andnud. Kell 22:30 helistas Bornholmer Straße piiriülem oma esimehele: “Meil pole enam võimalik inimmasse peatada, ma lasen nad välja.”
Sakslased kogunesid ka Friedrichstraßel oleva Checkpoint Charlie (ameeriklaste sektor) juurde. See kontrollpunkt sai maailmakuulsaks tänu mitmetele raamatutele, tuntuim neist on “Spioon, kes tuli külmast” (John le Carré). Mõlemal pool piiri nõuti tõkkepuu ülestõstmist ning kui ida poolelt kõlas: “Laske meid välja!”, siis kostis lääne poolelt: “Laske meid sisse!” Kell 23 oli seegi ülekäik barjääridest vabastanud. Stasi informatsiooni kohaselt olid 10. novembri hommikul kell 00.02 kõik Ida-Berliini ülekäigukohad lääne poolele avatud – Berliini müür oli langenud.
Pärast sotsialistliku leeri kokkuvarisemist pidas Stasi kauaaegne ülem Erich Mielke (tollal 82-aastane) Volkskammeri ees kõne. Ta oli just alustamas, kui üks rahvasaadikutest pööras represseerija tähelepanu sellele, et mitte sugugi kõik parlamentäärid ei ole SED liikmed ning seetõttu ei soovi nad, et neid kutsutaks “seltsimeesteks”. Muidu nii enesekindel minister hakkas seepeale kogelema: “Aga ma ju armastan teid kõiki! Julgeolekuorganid töötasid riigi kodanike heaolu nimel!”
Saadikud naersid Erich Honeckeri peatimuka välja. Mõni kuu hiljem vallutasid demokraatliku liikumise esindajad endise Julgeolekuministeeriumi keskused ja pidasid hoolt selle eest, et toimikuid ei hävitataks. 136-le inimesele, kes püüdsid põgeneda üle Berliini müüri vabadusse, tähendas Erich Mielke armastus surma, tuhandetele tähendas armeekindrali armastus aastate pikkust vangistust, mitmetele sundolekut psühhiaatriahaiglas, mitmetele perekondadele vägivaldset lahutamist, mitmetele lastele tähendas Mielke hoolitsus lastekodu.

Peter Fechter püüdis koos oma sõbraga ületada barjääri Zimmerstraßel, mitte kaugel ameeriklaste piiripunktist Checkpoint Charliest. Foto Peter Fechteri surnukeha ärakandmiseks on pärit Stasi-dokumentide arhiivist.

Reekviem müüriohvritele

Ka pärast piiritõkete püstitamist tegid mitmed Saksa DV kodanikud spontaanselt otsuse jalgalaskmiseks; veel mitmeid nädalaid peale okastraadi vedamist käis tontlik võistlus põgenejate ja piirivalvurite vahel. Vabadusse pürgivad inimesed hüppasid üle okastraadi, ronisid tõkete alt läbi, lõhkusid autodega piirile sõites barjääre või ujusid üle Spree ja Teltow-kanali.
Kuni septembri keskpaigani õnnestus jalga lasta veel 600 inimesel. Eriti dramaatilised sündmused toimusid Bernau Straßel (Wedding, Prantsuse sektor), kus mitmete eluhoonete fassaadid olid otse ida-lääne piiril. Otse lääneberliinlaste silme ees kas hüpati või roniti linadest tehtud köite abil akendest välja. Kohal olid tuletõrjujad, kes püüdsid kaitsevõrkudega põgenikke kinni.
Esimene müüriohver oli 59-aastane Ida Siekmann, kes hüppas 22. augustil 1961 kolmanda korruse aknast mööda tema jaoks tänavale pandud madratsist, ta suri kohapeal. Esimene tulistamisohver oli Günter Litfin, kes suri Humboldt-sadamas ühe transportpolitseiniku kuulide läbi. 1966 tapeti piiril kaks 10- ja 13-aastast last. Viimane müüriohver oli Winfried Freudenberg, kes püüdis 8. märtsil 1989 põgeneda õhupallil, see lõhkes ja mees sai surma.

Üks uskumatumaid ja brutaalseimaid piirimõrvasid on Peter Fechteri tapmine. Sama aasta augustis, mil Tüüringi poisil õnnestus põgenemine, proovis ka 18-aastane müürsepaõpilane koos sõbraga lasta jalga Ulbrichti riigist. Noormehed olid otsustanud üritada pääseda lääne poolele Zimmerstraßel, mis ei ole kaugel Checkpoint Charliest. Mõlemal oli juba õnnestunud ronida üle tara, kui piirivalvurid nad avastasid ja tule avasid. Kaaslasel õnnestus kuulidesajus tõketest üle ronida, aga Peter Fechter sai tabamused kõhtu ja selga ning jäi raskelt haavatuna müüri äärde lamama. Kuigi Lääne-Berliini poolel nägid toimunut nii politseinikud kui elanikud, ei julgenud neist keegi midagi ette võtta. Ka ameeriklased keeldusid abi andmast, sest noormees oli ida poolel. Oma hädas ja abituses viskas üks pealtvaatajatest haavatule sidemeid. Pea tund aega vaatasid inimesed pealt, kuidas abi paluv Peter Fechter verest tühjaks jooksis. Alles siis kandsid Saksa DV piirivalvurid noormehe surnukeha müüri juurest ära.
Järgmistel päevadel toimusid Lääne-Berliinis suured protestid, mis ei piirdunud enam verbaalse kriitikaga, vaid inimesed läksid käsitsi kallale Tiergarteni linnaosas nõukogude mälestussammast külastavatele Punaarmee sõduritele. Kuid ka lääneliitlased saavad tunda linna elanike pahameelt. Tänaseni on selgitamata, miks ei läinud piirivalvurid noormehele appi. Ühe selgitusena tuuakse lihtsalt inimlikku hirmu, sest eelnevatel nädalatel olid saanud nende kaks kolleegi tulevahetuses ühe põgeniku ja ühe läänepolitseinikuga surma.

Ülimalt traagiline oli ka Chris Gueffroy surm, sest ta tapeti ainult 9 kuud enne müüri langemist. Rahvaarmee ajateenistusse kutse saanud noormees oli ühelt tuttavalt piirisõdurilt kuulnud, et põgenikke enam ei tulistata, ja kuna ta ei soovinud sõjaväkke minna, otsustas jalga lasta. Koos sõbra Christian Gaudianiga oli ta ületamas viimast takistust, kui piirivalve poisid avastas ja tule avas. Chris Gueffroyd tabas kümme kuuli ja ta suri sündmuskohal. Tema kaaslane võeti raskelt haavatuna vahi alla. Päev pärast poja surma kutsuti Chrisi ema politseisse. Seal teatati talle, et ta poeg olevat püüdnud sooritada sõjaväeosale atendaati ja saanud surma. Nelja noormeest tulistanud piirivalvurit autasustati, nad said igaüks 150 DEM-i preemiat. Hiljem mõistis ühinenud Saksamaa kohus kaks neist tingimisi vangi. Christian Gaudian mõisteti kolm kuud hiljem illegaalse piiriületamise tõttu kolmeks aastaks vangi. Septembris 1989 ostis Liitvabariik ta vabaks.

Suurt julgust näitas Checkpoint Charlie juures Jutta Gallus (nüüd Jutta Fleck), kes oli proovinud koos tütarde Claudia ja Beatega põgeneda Rumeenia kaudu läände. Katse ebaõnnestus, proua Gallus pandi vangi (1983), tema lapsed anti sundhoolduse alla. Stasi lubas õnnetule ja spetsiaalsete survemeetoditega läbitöötatud naisel reisida läände juhul, kui ta kirjutab alla nõusolekule, et lapsed jäävad esialgu Saksa DV, kust võivad hiljem tulla ema juurde.
Alles hiljem taipas Jutta Gallus, et teda on petetud, ja alustas pikaajalist demonstratsiooni, kus nõudis tagasi oma tütreid. Närviline Stasi lasi kõigepealt lapsed kaotanud naise läbi peksta. Kui Mielke-mehed pidid tõdema, et proua Gallus ei lase ennast heidutada, proovisid nad teda tappa. Noor naine ei andnud aga alla, ta ei toonud oma probleemi esile mitte ainult Checkpoint Charlie juures, vaid võttis ühendust paavstiga, sõitis Helsingisse riigipeade konverentsile ning Rahvusvahelise inimõiguste organisatsiooni poole. Lõpuks võisid vahepeal juba 15- ja 17-aastased tütarlapsed teha väljasõiduavalduse ja ema võis oma lapsi uuesti kallistada 1988. a hilissuvel.

1962. aasta mais toimus “antifašistliku kaitsemüüri” – nii nimetasid betoonist barjääri kommunistid – ääres jälle suurem tragöödia. Tüüringist pärinev 15-aastane Wilfried T. hüppas jalgalaskmise eesmärgil Spandaus vette ja hakkas ujuma läänekaldale. Piirivalve avas kohe tule, kuid poisil õnnestus jõuda teisele poolele, kus talle ruttasid appi töölised. Kuna idasakslased ei lõpetanud tulistamist, siis võtsid ka Lääne-Berliini korravalvurid relvad kasutusele. Ägedas tulevahetuses sai surma 21-aastane Saksa DV piirivalvur Peter Göring.
Edukalt hüppas seevastu Bernau Straßel üle okastraadi 19-aastane piiripolitseinik Conrad Schumann (1942–1998). See fotograaf Peter Leibingi jäädvustatud hüpe sai maailmakuulsaks. Veel tänapäeval tekitab selle pildi vaatamine külmavärinaid. Noormees tormas peale hüpet kohe piiri teisel pool seisvasse politseimasinasse, mille avatud uks oli andnud talle julguse põgenemiseks. Pärast müüri langemist ütles Baieris kodunenud Schumann: “Alles nüüd tunnen ma ennast vabana!” Kuulus põgenik ei tundnud ennast läänes hästi, sest igatses tagasi Saksimaale. Kodukohta ei julgenud ta isegi pärast piiride avanemist tagasi minna, sest kartis Stasi kättemaksu. Tõenäoliselt sundis hirm jälitajate ees meest ennast ise tapma.

Saksa DV riigivaenlane number üks oli Wolfgang Welsch. Istunud kaheksa aastat vangis, ostis Liitvabariik Willy Brandti soovitusel ta vabaks. Läänes alustas dissident ülikooliõpingute kõrval tööd põgenike abilisena. Geniaalsete ideedega tõi ta läände üle saja inimese. Pärast seda, kui Welschi abikaasa Hilde ta reetis ning ta sattus Sofias sealse julgeoleku küüsi, püüdis Stasi teda kolm kord edutult tappa. Nagu ime läbi elas Wolfgang Welsch üle ka oma “sõbra” Peter Haacki taaliumimürgituse. Stasi-agent mõisteti hiljem kuueks ja pooleks aastaks vangi, tema juhendaja, kindralmajor dr Heinz Fiedler tegi kinnipidamisasutuses enesetapu.
Oma doktoritiitli sai Fiedler Stasi kõrgkoolis Potsdam-Eiches dissertatsiooni eest, kuidas likvideerida Skorpion ehk Wolfgang Welsch.
1962 tulid 29 ja kaks aastat hiljem 57 inimest läänest idasse ehitatud tunneli kaudu vabadusse. 1962 kaaperdavad vennad Müllerid Berliini maa-aluse rongi ja sõidavad sellega läände. Kuna kogu perel ei õnnestunud kaasa tulla, kaevavad nad hiljem Ida-Berliini poole tunneli. Kui kogu seltskond on juba turvaliselt teel läände, tuli Reinhold Huhn, kes andis Rudolf Müllerile käsu seisma jäämiseks. Paanikas tulistas põgenik piirivalvurit ja surmas ta. Hiljem sai Reinhold Huhnist Saksa DV kangelane.
Rahvaarmee tsiviilametnik Wolfgang Engels, tollal 19-aastane varastas 1963. a maiparaadi ajal tanki ja lõhkus sellega Berliin-Treptowis müüri. Vendadel Bethkel õnnestus ületada müür koguni kolm korda: 1975 ületas Ingo õhumadratsil Elbe. Kaheksa aastat hiljem aitas ta põgeneda oma vennal Holgeril, visates Lääne-Berliinist terasköie ida poolele. Mõned kuud enne müüri langemist tõid kaks Bethket ultrakergete õhusõidukitega Ida-Berliinist ära oma venna Egberti.

Lääne-ida inimkaubandus

Kuigi Saksa DV ametlikus keeles puudus sõna “poliitiline vang” ja keegi ei tea täpselt, kui palju inimesi peeti kinni poliitilistel kaalutlustel, siis arvatakse, et režiimikriitikuid on olnud 250 000. Kuna tööliste- ja talupoegade riik oli pidevalt valuutapuuduses, siis müüdi Honeckerile ja tema pooldajatele ebamugavaks muutunud kodanikke Saksamaa Liitvabariigile. Aastatel 1963–1989 osteti vabaks 33 755 inimest, kelle eest maksti 3,5 miljardit läänemarka (umbes 1,8 miljardit eurot). Kuigi lääne võimud toimisid humaansetel eesmärkidel, pikendasid nad finantsilises agoonias võitleva sotsialistliku riigi eluiga.
Tänapäeval pole müürist enam palju järel. Berliini Ost-Bahnhofi läheduses on avatud 1,3 km pikkune East Side Gallery (Idakülje galerii), kus võib kunagise Saksa DV poolel näha mitmete kunstnike müürimaale, mh Dmitri Vrubeli maalitud Leonid I. Brežnevi ja Erich Honeckeri kirglikku suudlust kujutav maal “Vennalik suudlus” ehk “Püha Jumal, aita mul üle elada see armastus!”. Näha on ka slovakk Andrej Smoláki teos vanglast vabanemisest. Bratislava kunstnik teostab praegu uut projekti, kuhu kutsub osalema ka kõiki eestlasi. Täpsem informatsioon kodulehel http://www.galeriaas.sk

Berliini müür on küll minevik, kuid see jääb igaveseks meenutama kommunistide kuritegusid inimlikkuse vastu
Kahte ideoloogilist vaenlast lahutava piiri pikkus oli 166 km, mis olid kaetud keskmiselt kuni 4 m kõrguste betoonplaatidega. Ida poolel oli müüri ees valgustatud kontrollriba, mida nimetati surmaribaks (Todesstreifen). Põgenikud, kes sellele maa-alale sattusid, lasti hoiatamata maha. Hiljem monteeriti sinna automaatsed kuulipildujad, mis tulistasid igat liikujat, kas inimest või looma. Maa alla asetati ka miinid. Sellele järgnes kraav, mille eesmärgiks oli ära hoida põgenemisi sõidukitega. Siis tuli tee, kus patrullid vahti pidasid ja kuhu olid paigutatud koerakuudid, vahitornid, kaitsevarjendid ning veel üks müür. On välja arvestatud, et barjääri ehitamiseks vajati 45 000 betoonplaati, mille hind oli umbes 8 miljonit eurot. Kuna müüri oli vaja kogu aeg parandada, läks Ida-Saksamaa riigieelarvest suur osa oma elanike vanglas hoidmiseks ja seetõttu puudusid finantsilised võimalused näiteks tööstuse moderniseerimiseks. Stasi-muuseumi külastajad Berliin-Lichtenbergis võivad näha, kui vananenud oli partei eliidi “kilbi ja mõõga” peakorteri tehnika ja mööbel.
Kuigi müür on kadunud, ei tohi me unustada, et selle abil sooritati brutaalseid kuritegusid inimlikkuse vastu. Mitmed vangid, kes räägivad oma kogemustest tööliste ja talupoegade võimu esindajatega Stasi vanglas Berliin-Hohenschönhausenis, on selle inimvaenuliku režiimi elavad tunnistajad.