|
|
Usk ja elu
tekst: Endel Uiga,
Hope, NJ, USA
|
Endel Uiga |
Elagu, elagu! Eesti
on jälle tõusnud maailmas esirinda, seekord sellega,
et oleme riik, kes kõige vähem tunnustab Jumala olemust.
Lugesin hõiskavaid kommentaare selle kohta – see olevat
kindlaks tõendiks, et eestlased on reaalsust tunnustav
ja intelligentne rahvas. Teisest küljest oleme siin vastasseisus
enamuse Euroopa ja kindlasti Ühendriikide rahvaga. Oleks
seepärast väärt avaldada mõtteid sellel
teemal. Loodan, et alljärgnevad read avavad siin ukse.
Jumal ja
teadus
Väitel, et intelligents
ja teadmised vähendavad Jumala vajadust, on terakene tõtt
sees. Aegade vältel kõik mis oli võimas ja
meile arusaamatu, kuulus Jumala valdkonda. Kuid nüüd
on kadunud vanade kultuuride jumalad, kes kehastasid loodusjõude
ja -nähteid ja keda tuli paluda ning kellele ohvreid tuua,
sest nendele omistatud olemus ja võim on seletatav areneva
teadusega. Seega on jumalate võim kahanenud, kui inimeste
teadmised loodusest on suurenenud ja võiksime seepärast
küsida, kas sel teel edasi minnes vajadus jumalate järele
lõpuks täiesti kaob.
Täppisteaduste alal Newtoni paradigma oli kindlasti suurimaks
sammuks selles suunas. Tema kausaalsuse põhimõte,
et igale aktsioonile vastab kindel ja kalkuleeritav reaktsioon,
on üks meie füüsika põhialuseid. Sellest
lähtudes, kui meil oleks superarvuti, mis haaraks antud momendil
iga võimaliku osakese olukorra ja tema suhted teiste osakestega,
saaksime ennustada, mis juhtub järgmisel hetkel. See võimaldaks
ennustada tulevikku, mis oleneb ainult praegusest olukorrast ega
ole ärarippuv mingi müstilise jumala võimust.
Ummik teaduse
piiridel
Viimane sajand on toonud
uskumatuid edusamme teaduse alal, nende hulgas täiesti uue
teadusharu kvantmehaanika, mis kirjeldab universumi elementaarosakesi
ja nendega toimuvaid protsesse. Uueks ja üllatavaks põhialuseks
seal on Heisenbergi määramatuse printsiip, mis väidab,
et on võimatu absoluutse täpsusega üheaegselt
määrata antud osakese asukohta ja kiirust. Ainult üks
neist on absoluutselt määratav. See tühistab, vähemalt
mikromaailmas, Newtoni kausaalsuse põhimõtte, sest
kui osakese praegune olukord on täies ulatuses teadmata,
on ka võimatu ennustada tema tulevikureaktsiooni. Kvantmehaanika
saab sellest üle, kasutades tõenäosusteooriat,
mis võimaldab anda umbmääraseks jäänud
parameetrile (kas osakese asukoht või kiirus) statistilise
hinnangu. Osakeste suure arvu korral on see äärmiselt
täpne. Kuid uus ja loov reaktsioon on ainult võimalik
määramatuse printsiibi tõttu.
Einsteinile kunagi ei meeldinud sarnane mittekausaalne lähtumine
ja ta avaldas oma arvamist tuntud fraasiga: “Jumal ei kasuta
täringuid oma otsuste tegemisel!” Heisenbergi teooria
on aga siiani kvantmehaanika tunnustatud põhialus, mis
on võimaldanud selle teadusharu edukat arenemist. Seetõttu
on vast õigem oma suhteid Jumalaga väjendada teadmisega,
et mida tema teab ja teeb, on palju, mis meile pole mõistetav
ega kättesaadav.
Peale kvantmehaanika on möödunud sajandi teadus teinud
teisi suuri edusamme, eriti kosmose ja geeniteaduse alal, kuid
peaaegu kõikidel aladel oleme jõudnud piirini, kus
on kerkinud küsimused, mille lahendamine nõuab meist
kõrgemat intelligentsi ja vahendeid, mis ei ole meie võimete
piirides. Seega on ka meie kõige nupukamad teadlased samas
olukorras kui nende primitiivsed esiisad, kus nad on sunnitud
tunnistama looduse võimsust või Jumala eksistentsi.
Max Planck, kvantmehaanika looja, oli sügavalt usklik.
Meie mineviku
koorem
Igapäevase inimese
elu on kaugel kvantmehaanikast. Meil tuleb lahendada, peale oma
erialaliste küsimuste, probleeme, mis on sotsiaalteaduse,
psühholoogia ja poliitika valdkonnas. Need on teadusalad,
kus kausaalsus ja isegi loogika pole esikohal, vaid mille põhialused
on rajatud kodusele kasvatusele, kultuurilistele traditsioonidele,
kristlikule filosoofiale ja ajaloo kogemustele. Selles suhtes
on Eesti seisund vanematest kultuuridest erinev. Itaalia on katoliikluse
kodumaa, Saksamaa maailmavaade on Lutheri reformist tugevasti
mõjustatud ja Ameerikale panid aluse esimesed kolonistid,
kes otsisid usuvabadust. Meie viimased kolm generatsiooni on elanud
kommunistliku diktatuuri all, mis kasvatas inimest usuvastaseks
hällist alates. Enne seda elasime küll läbi ärkamisaja
ja iseseisvuse perioodi, kus peamiseks eesmärgiks oli rahvustunde
äratamine ja säilitamine. Kahjuks kippus usu ja kiriku
osa enne iseseisvumist olema negatiivne, sest mõlemat kasutati
kas balti ülemklassi võimu tugevdamiseks või
tsaarivõimu poolt rahva venestamiseks. Seetõttu
on arusaadav, et meie suhtumine kirikusse ja Jumalasse on külm,
kui mitte opositsiooniline.
Usu ja kiriku
osa elus
Ameerikas seevastu on
usk ja kirik väga populaarsed. Igal pühapäeval
on kirikutes miljonid inimesed, kaasa arvatud Ameerika president.
Nende hulgas on sügavalt usklikke, kelle elu ainukene eesmärk
on taevariiki pääseda, ja on neid, kes pühakirja
kui Jumala sõna uskudes püüavad nii oma kui ühiskonna
elu täpselt selle järele seada. Enamus aga tunnetab
vajadust vaadelda oma elu ja probleeme sajandite vältel kujundatud
kristliku eetika ja filosoofia alusel.
Kas olen oma kohustusi nii elukaaslase kui kogu perekonna vastu
õigesti täitnud? Kas vajan ma tingimata kõike,
mida silm ihaldab? Kas oli mu ägedus poliitilise vastasega
tülitsedes tõesti vajalik või oleksin oma eesmärgi
ka rahumeelsemalt saavutanud? Kas oli õige, et ma isiku
väärtust ta näovärvi või puuduliku
keeleoskuse järgi otsustasin?
Sarnased on praktilised ja moraalsed küsimused, mille üle
mõtlemiseks vajame sobivat kohta, õhkkonda ja võib-olla
ka preestri või pastori abi. Jälle võiksime
meenutada Einsteini mõtteid, kes kord ütles, et sama
maailm on ühele ümbruseks, kus igat sammu tuleb võidelda
vapra võitlusega, või ühiskonnaks, kus võib
rõõmsas koostöös elada. Kõik oleneb
meie ilmavaatest ja selle kujundamisel on usul oma osa.
Eesti ühiskonnas see institutsioon puudub. Oleme iseseisvuse
saavutanud ja rahvuse säilitanud vapra ja järjekindla
võitlusega. See on meie tunnustatud meetod oma eesmärkide
saavutamiseks ja selle tagajärjed on märgatavad meie
ühiskonnas. Lühikese aja jooksul raske töö
ja eduka majanduspoliitikaga on saavutatud küllaltki kõrge
elutase, mis võimaldaks elu mõnusalt ja rahumeelselt
nautida. Kahjuks oleme rahvana sellest veel kaugel. Meie poliitilised
parteid on pidevas vihases võitluses ja kaine arutelu ning
kompromissi mõisted, mis on demokraatliku süsteemi
põhialused, on meile tundmata. Oma vähemusrahvuse
grupi olemasolu probleemile pole me leidnud lahendust ja meie
poliitika nende inimõiguste suhtes on pidevalt lääne
kriitika all. Idanaabriga oleme ikka veel sõjajalal ja
puuduvad tulusad suhted. Kõige selle põhjuseks võib
olla, et lahendame oma probleeme kommunismist päritud viisil
– toore jõu ja päheandmisega. Oskuslikumad teed,
põhjalik analüüs, rahva huvide esikohale seadmine
ja kompromissi taotlemine jätavad soovida.
Moodsa elu probleemid
Ja lõpuks, natuke minevikust.
Möödunud sajandi alguses elasime olukorras, kus meie
silmapiir oli piiratud kodu ümbrusega. Olime sõprade
ja sugulaste ühiskonnas, kelle sajandite vältel kujunenud
sotsiaalsed kombed ja traditsioonid olid kindlad ja usaldatavad.
Sajandi keskel see lõhuti täielikult. Teine maailmasõda
hävitas enamuse Euroopa riikide majanduse ja kommunismi poolt
vallutatud aladel hävitati ka sealne sotsiaalne ja demokraatlik
struktuur. Alles 20. sajandi lõpul jõuti majandus
korda seada ja kõrget elutaset saavutada. Üllatuseks
ei toonud see kaasa üldist heaolu paranemist –autoriteedivastane
ja piiramatut vabadust toetav hipirevolutsioon, rohke narkootikumi
kasutamine, seksuaalne vabadus ja gei- ja vabaabielude rohkus
ja abielude mittepüsivus, AIDSi levik ja tema miljonid ohvrid,
äärmusliku islami voolud ja nende terrorimeetodid, paljud
kohalikud julmad diktaatorid ja suur elutaseme vahe edukate ja
mahajäänud rahvakihtide vahel on loonud olukorra, kus
vanad traditsioonid ja moraaliseadused ei suuda olukorraga kohaneda.
See tekitab paljudes probleeme, millele nad lahendust ei leia.
Seetõttu, vaatamata paremale elutasemele, on paljud meist
emotsionaalses kriisis, mille lahendus on leitud enesetapus. Üllatav
on see, et enesetappude hulk on kõige suurem maades, kes
on esikohal usu ja Jumala mittetunnistamisega. On kindlasti neid
usklikke, kes seisundit seletavad Jumala karistusega. Minule oleks
see korrelatsioon rohkem seletatav sellega, et usu ja salgamisega
oleme jätnud oma elust välja sajandite vältel proovitud
moraali ja kristliku filosoofia, mis on vajalik praeguste äärmuslikkude
voolude tasakaalustamiseks.
|
|
|
