|
Mis kirja pandud sulega...
Ristisõdijate
kanna kinnitamisega Liivimaal ja tugipunkti rajamisega Riias
algas siiani kestev ida ja lääne vaheline võitlus
võimu pärast Läänemere kaldal. Juba 800
aastat tagasi löödi lahinguid Peipsil, kuhu ulatus tollase
Vene vürstiriigi Novgorodi võim.
Nüüd –
800 aastat hiljem! – lüüakse Peipsil ikka lahinguid.
Jäälahingu ajal oli Vene riigi piir idas Moskvast 400
kilomeetri kaugusel, ei ulatunud isegi mitte Volgani, Volga oli
vaba jõgi. Nüüd on piir Vaiksel ookeanil, 10 000
kilomeetri kaugusel Kremlist. Tee sinna on sillutatud venelaste
poolt hävitatud kohalike rahvaste luudega. Läänes
on impeeriumi piiriks aga Peipsi järv – ja seda ei unusta
ega andesta ükski Vene riigi valitseja ega venelane. Idanaabri
käitumine näitab seda igal sammul, alates meie kultuurivarade
röövimisest kuni ajaloo ümberkirjutamiseni.
Me otsime oma juuri,
korraldame kokkutulekuid, nii perekondlikke kui mõttekaaslaste
omi, kogume mälestusi, elulugusid – kõike selleks,
et jätta tulevastele põlvedele käegakatsutav
tõend: „Me elasime siin, me elame siin ja me jääme
elama siia!” Mida rohkem me jäädvustame oma minevikku,
olgu paberil või graniiti raiutuna, seda raskem on ajaloo
võltsijatel oma tegevust jätkata.
Te kõik mäletate
okupatsiooniaegset ideoloogiat ja venelaste eestvõttel
võltsitud ajalugu. Mäletate arreteerimisi, küüditamisi,
valitsevat hirmuõhkkonda. Ja kui hea oli kasvavale põlvkonnale
näidata ja anda lugeda mõnda keelatud raamatut või
osutada mõnele kohale ja öelda, et siin oli rahva
poolt omaalgatuslikus korras, oma vahenditega püstitatud
mälestusmärk nendele, kes võitlesid kätte
meile vabaduse ja panid aluse riigi tekkele.
Vabadussõja Võidusammas
tuletagu meelde, et nende meeste elu hinnas, kes meile kord vabaduse
tõid, on ka sinu elu ja vabadus.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
