|
|
|
Valdo Paddar viib Viljandis Laidoneri
hobusele heina. Kui lubataks minult endalt avali küsida,
mis on loo mõte, siis vastus kõlaks: Nii elada
on raske, kuid õiglust otsida, ka seda leidmata, on
huvitav! |
Valdo Paddar: Hulludel aegadel
lastakse tegutsema hullud
Lugu klounist, kes naerab
läbi pisarate
Küsis: JAANIKA KRESSA
Foto: urmas volmer
Valdo Paddar on üks viimastest N
Liidu represseeritud eestlastest, üks noorimatest poliitvangidest,
kes vahistati ja saadeti vangi 25 aastat tagasi Peipsi-äärsest
Rannaküla puhkekeskusest, kus ta diskorina noorte suvepäevi
korraldas. Mees on dissident ka täna: viib igal aastal Laidoneri
hobusele heina ja selle eest viskasid krüptokommunistid ta
Isamaaliidust välja.
Kuidas ja millal sai sinust
dissident ja mis oli sinu vangistamise täpne süüdistus?
1984. aastal määrati mulle neli aastat vangistust ja
süüdistuse lühike kokkuvõte oli: Nõukogude
riigikorda halvustav ja riiklikku saladust mitteomava, kuid avaldamisele
mittekuuluva teabe avaldamine pikema ajavahemiku vältel suurema
rahvahulga ees, halvates sellega kultuurilise ürituse kulgu.
Olid üleliidulise
kategooriaga diskor, kuidas selleks saadi?
Ma olin tegelikult saanud kõrgema kategooria ja see kehtis
siis ka kogu N Liidus. Diskorid olid veidra ametiga mehed (naisi
selles ametis siis teadaolevalt veel ei olnud), kuulusid nad Kultuuriministeeriumi
Rahvaloomingu ja metoodika keskuse alla, sealt pärinesid
ka atestatsioonid, kuid eraldi loeti neid ka ideoloogiatöö
sektoris, mis mäletatavasti oli ENSV ELKNÜ Keskkomitee
ja ka EKP Keskkomitee Noorsootöö ja ideoloogia sektori
rida. Olgu mainit, et üheks ägedamaks diskot propageerivaks
fänniks oli toonane EKP ideoloogiasektori ametnik ja tänane
diplomaat Jüri Trei! Diskori kvalifikatsioon määras,
kas ta võis esineda Moskvas, Luznikis või Kapa-Kohilas.
Luba oli vajalik nii palganumbri pärast kui ka selles suhtes,
et sinu esinemiste kordade arvu ei pannud keegi kahtluse alla.
Lihtsam oli kultuuriosakondadesse sokutada ka oma repertuaariaruandeid,
kuuldavasti autoriõiguste agentuuri tarbeks.
Tuli võita vabariiklikul konkursil, tuli Tallinna diskoritega
rinda pista. Sain oma paberid 1980. aastal, kuid kui võitsin
Raplas diskofestivalil, sain ka kõrgema kati. Riia ja Moskva
diskorid käisid 1981. aastal Saaremaal ja Raplas festivalidel,
kutsusid vaid parimaid ja kutsusid ka mind. Olen teinud näiteks
Riia linnavalitsusele ja parteikomiteele uusaasta balli järgset
disko-tantsuõhtut kuni hommikuni. Nii kohtusin tollase
Läti eliidiga. Vanariias on tänagi muusikabaar, kus
kunagi esines Ella Fitzgerald ja kus harilikult käis Raimonds
Pauls. Sellel uusaastal jäime temaga koos pildilegi, kui
šampanjaklaase kokku lõime. Aga ma olen ka “Mosfilmi”
diskoteegis eesti muusikat esitanud.
Kas juba siis edastasid ohtlikku
infot N Liidu kohta?
Ei. Kui kloun naerab, siis naerab rahvas koos klouniga, kui kloun
nutab, siis naerab rahvas edasi. Mida rohkem laval oled, seda
rohkem hakkad aduma võimalusi. Minu tähelepanekud
algasid sellest, et milline võimalus on disko. Enamus minu
helitehnikuid (Tarmo Lillo, Raivo Sirelpuu, Heiki Tätte)
nägid diskos head teenimisvõimalust. Mina nägin
kontrollimatut võimalust esineda ükskõik mis
tekstiga ükskõik mis vallas, seda vähemalt 300-400
inimese ees igal jumala õhtul, kui sul oli selle jaoks
aeg ja koht.
Kes oli tollane
diskopublik?
Diskosid tehti nii EPA (Eesti Põllumajandusakadeemia) klubis,
TRÜ klubi keldris, spetsiaalses diskoteegis kui ka noortemajas
“Sõprus”, Linna ja Rajooni kultuurimajades Tartus,
igal pool maakultuurimajades, Elvas ja ka Põltsamaal ja
Viljandis, kõigis oli täiesti erinev publik. Eraldi
jutt oleks restoranide tantsushowd. Rannal aga olid keskkoolilõpetajate
suvepäevad, kuhu kogunesid toonase Jõgeva rajooni
noored. Korraldas komsomolikomitee, aga osa võtsid kõik
keskkoolilõpetajad.
Mis täpselt
juhtus 25 aastat tagasi?
Mul oli juba kolmas kord käia kohalike komsomolkuste kutsel
neile muusikat laskmas. Kolm päeva järjest peaaegu hommikuni.
Kui täpselt kirjeldada, siis kas kuni viimase paarini või
päiksetõusuni. Seda palka pole komsomolikomitee mulle
tänaseni välja maksnud, sealt viidi mind ära, tänaseks
olen ma küll Riigikohtu otsusega rehabiliteeritud, aga seda
teise riigi poolt. Vähemalt niigi palju hea, et riik on seesama
riik, millest ma oma kõnes tol korral rääkisin.
Ants Paju oli jõudnud oma apogee tippu nõukogude
süsteemis, temast oli saanud Eesti Looduse peatoimetaja.
Eelnevatest aastatest oli ta juba tuntud jutumees ja nii kutsuti
teda kultuuriprogrammi sisustama. Päeval oli jutuvõistlus,
kus paluti ka mind þüriisse, kõnevõistluse
teema oli “Nõukogude elu eelised kapitalistliku maailma
ees” või midagi taolist. Asi oli üsna naeruväärne.
Þürii liikmena ei saanud ma kuidagi sellega nõus
olla, et nõukogude elul maailma ees mingeid eeliseid on.
Mul oli näiteks sama lugu erinevatel lintidel, oli saksa
kassett ja vene kassett. Lasin mõlemaid ja küsisin,
kas on vahe. Oli. Tõestasin ära, et vene oma ei ole
hea. Tagataskus oli mul ka väliseestlaste tervitus Kodu-Eesti
noortele. Ma olin pagulastega kirjavahetuses, pärast, kui
mu kodus tehti läbiotsimine, võeti see kõik
süüdistusmaterjalina kaasa. Riigiprokurör küsis
alguses kaks aastat karistuseks, aga siis selgus, et kohtuotsus
oli valmis trükitud juba kuu aega varem, kui kohus ise toimus,
ja seal oli kirjas neli aastat.
Mis ikkagi oli
see avaldamisele mittekuuluv info ja kuidas sa seda hankisid?
Aasta varem olin ma diskorina käinud komsomoli agitrongiga
mööda N Liidu kaugemaid kohti. Rongis oli esindatud
ka Moskva Relvapalat – kosmosetehnoloogia ja sõjanduse
kõrgem klass oli liidetud kokku muuseumi peavalitsuse jaoks
ehk siis 1983. aastal olid neil juba kasutuses hologrammid –
Suvorovi mõõka sai vaadata kolmes mõõtmes.
Selles rongis oli ka diskosaal 40 inimesele.
Muuhulgas ma võtsin fotosid handi-mansi rahvusringkonnas
nendest tohututest gaasipõlengutest, mis olid puuraukudes.
See oli nagu maa-alune tohutu paisu all olev naftajärv. Tollal
polnud gaasitorusid ja selleks, et nafta kätte saada, tuli
gaas välja lasta, seda aga ei olnud teisiti võimalik
teha kui nii, et samal ajal kui purskuma hakkas, pandi ta põlema.
See oli asi, mis mulle meelde sööbis, ja ma näitasin
oma diskodel slaide, kus ümberringi on jää ja igikelts,
mina olen nagu liivases päikeserannas, särgiväel,
väljas on 40 kraadi külma ja ma viibin 200 m eemal sellest
tulejoast, mis on 40 meetrit kõrge.
See oli tohutu tulejuga, mille põledes ühe kuu jooksul
läheb samapalju energiat kosmosesse, kui on vaja sajatuhandelise
linna kütmiseks terve aasta. Neid nimetati tõrvikuteks
ja neid oli kolmekohalistes numbrites. Kui Ameerika astronaudid
käisid kosmoses ja neilt tagasi tulles küsiti, mida
nad nägid, siis nad ütlesid, et on kaks asja Maa peal,
mida on näha: Euroopa ülevalgustatud linnad ja Siberi
keskosa, kus midagi on väga valget. Naftajärvede gaasitulelondid,
mis põlesid – see oli mitteriiklik saladus, avaldamisele
mittekuuluv. Ehk siis sellest rääkimine oli riigivastane
propaganda, ei tohtinud avaldada, kuidas riik oma maavarasid raiskab.
Diskodel sai aga näidata mida iganes, tänapäeval
näidatakse pornot, mina näitasin neid taustapiltidena.
Kuidas seda agitrongi seltskonda
Siberis vaadati?
Nagu ilmaimet, nagu oleks 80 Jeesuse jüngrit tulnud, alati
oli ka punt ideolooge. Mäletan, et toona kurikuulsad Moskva
näitlejad lennutati ka kohale, vist filmi “Lendasid
kured” peategelased.
Kuidas disko sobis kokku nõukogude
eluga, kas see polnud roiskuva Lääne nähtus?
Me viisime selle rongiga Arhangelskisse ja Vorkutasse Lääne
kultuuri. Inimesed Lenini büsti taustal tibutantsu tantsimas
– see oli eriti koomiline. Muidugi oli disko läänelik
asi, raadiokomitees tõenäoliselt vaieldi palju, kui
Helgi ja Tõnis Erilaid surusid läbi saate “Soovid,
soovid, soovid…”
Kas see oli osa plaanist,
et ENSV-l lasti olla läänelik?
See on odav loogika, see polnud nii. Kui see oleks nii olnud,
siis poleks Indrek Toome 1981. aastal ära keelanud meie plaani
teha Tartusse muusikakohvik.
Kaunase, praeguse Atlantise ees, oli alati mõttetu kähmlus
ja jama, sest see oli ainuke koht, kus sai napsi võtta
ja tantsida, aga kõik sisse ei mahtunud. Teisel pool platsi,
praegu Arco Varale kuuluv maja, seisis täiesti jõude
ja tühjana. Oli plaan, et kunstikooli ja ERKI tudengid teevad
lahendi, noored teevad töö üliõpilaste ehitusmaleva
töörühmana, summad eraldatakse Kultuuriministeeriumist
ja ka piletimüügist saab eraldi raha koguda. Tartu linn
oleks saanud öise muusikakuulamise kohviku, sellise klapptoolidega,
kus oleks toimunud “Kesköömosaiigi” muusika
kogumine ja laskmine.
Toome oli linna parteikomitee esimees. Hoone oli restoran “Volga”
laona kirjas, ma olin käinud ringkirjaga alates “Volga”
juhatajast, lõpetades kultuuriosakonnaga ja linnavalitsuse
kõikvõimalikud ametnikud olid juba alla kirjutanud.
Tuli minna veel parteikomiteesse ja küsida sealt see viimane
allkiri. Toome vaatas kõik läbi ja küsis: “Paddar,
aga kes teid on volitanud niimoodi mõtlema?”
Vaat, kõik muu oli mul olemas! Aga volitust mõtlemiseks
mul ei olnud!
Tartu oli su lapsepõlvelinn,
edasi sattusid Viljandisse. Mis seal tegid?
Kolisin Viljandisse 1982. aastal. Tulin kultuurikooli õppima,
aga pärast esimest kursust selgus, et diskoril pole kultuurikooli
puhkpilli osakonnas erilist läbilööki ja targem
oleks hakata uut kohta otsima. Andres Kalvik, tollane Viljandi
Kultuurimaja juhataja, tahtis, et ma tuleksin diskorina tööle,
aga tööraamatusse vormistati mind Viljandi rajooni kultuuriosakonda
metoodikuks. Nii sattusin – kui mittekõlblik kultuuriharidust
õppima – hoopis kultuuriosakonda. Mu tööraamatus
on teisigi naljakaid asju, tormilisel 1984. aastal näiteks
on kirjas, et reedel vabastati töölt seoses nõukogude
armeesse võtmisega ja esmaspäeval on võetud
tööle tagasi, sest mu perre sündis teine laps ja
siis sõjaväkke ei võetud. Pass ja inimõigused
olid kaheks ööpäevaks igal juhul Lasnamäel,
vabariiklikus kogunemispunktis sai ööbitud ja ka sõjaväepileti
kirjutas sealne pagunite esindaja välja. Major Barman ei
tahtnud oma silmi ega sõjaväepiletit uskuda, kui esmaspäeva
hommikul tulin passi tagasi nõutama. Aga noh, kinni pandi
peagi ju niikuinii.
Vabanedes läksid lavakasse
katsetele ja hakkasid piketeerijaks?
1988. vabanesin vanglast ja liitusin kohe piketeerijatega, kuid
olin samal ajal ka Lavakunstikateedri sisseastumiseksamitega hõivatud.
Kirjutasin neile juba laagrist, et kahjuks sisseastumiseeksamid
algavad varem kui minu vabanemine, ehk oleks võimalus liituda
teiega pisut hiljem. Vastus tuli Ükskülalt, kursuse
vastuvõtjaks osutus aga Komissarov.
Suhruhaige ei saanud tollal süsti teha vahetult enne lavale
minekut, ma hilinesin kord ja Komissarov küsis, kas ma ka
nelja aasta pärast hilinen etendusele ja lihtsalt vabandan.
Paar kuud hiljem kohtusime Komissaroviga Viljandi linnavolikogus,
kus ta ütles: “Oleksin su pidanud vastu võtma,
siis sa ei möliseks siin.”
Niisiis kommunist tegi ränga
vea – jättis sulle poliitika jaoks vabad käed.
Ma olin juba enne liitunud piketeerijatega, nüüd levisid
sõnad, et augustis on erakonna loomine käsil ja minult
küsiti, kas ma ei tahaks Viljandis nende asjadega tegelema
hakata. Kui ma vangist tagasi tulin, siis kultuuriosakonda tööle
mind enam ennistada ei saanud. Mulle tulid kaasa ka karmid kirjad,
et ma pole asunud paranemise teele, aasta otsa olin ma veel järelvalve
all, ei tohtinud kodust pärast 9 õhtul ja enne kella
6 hommikul nina välja pista. Paradoks on selles, et mul oli
välipeldik ja ükskord sain trahvi selle eest, et olin
seal. Tuli miilits, trampis toad läbi, jättis porised
jäljed, vaatas, Paddarit ei ole, läks välja, ei
ütelnud midagi, õnnetu naine jäi järgi vahtima
oma 4-ja 6-aastaste lastega.
Olid Kodanike Komiteede
käivitaja Viljandimaal, 20 aastat tagasi organiseerisid Loodis
Ikestatud Rahvaste kokkutuleku. Miks see kõik täna
maha vaikitakse?
Mind ennistati küll kultuuriosakonda tööle, aga
Saarepeedi kultuurimajja kunstiliseks juhiks. Kui ma olin lõikuspeo
ära korraldanud, siis sai sotsialismiehitamise tegevus läbi,
sest suvel suure palavaga Saarepeedil kultuuri harrastada ei õnnestunud,
seal oli parem pood kinni panna kui et lambivalgusega kulusid
tekitada.
Tegutsesime Ain Varesega Viljandis, tema oli juba kohalikele militsionääridele
suureks mureks. ERSP-l oli aga Viljandimaal kaks jõujoont,
Vello Salum hoidis joont, et tehke Viljandis mis tahate, aga meie
siin Pilistveres. Nii polnud mul Viljandis suurt sõnaõigust
nende üle, kes olid Võhma ja Kõo kandis. Inimesena
suhtlesin mina võrdselt nii Lõuna- kui Põhja-Viljandimaaga,
aga inimeste mälestustest tuleb välja, et Lõunas
mäletatakse ja meenutatakse seda rohkem.
Said Viljandi Linnavolikokku
ERSP häältega, tänase volikogu IRL-i fraktsioon
läheb sinu nime kuuldes närviliseks. Miks?
Oli väga lühike periood, kus asja otsustasid isikud,
ja isikute saatuse üle otsustas kogu elanikkond. 1989 oli
veel N Liit, kuid juba ta lagunes. Eestis oli toimunud see, nagu
näiteks Ilona Merzin mulle on öelnud, et hulludel aegadel
lastakse tegutsema hullud, kellest paljud teevad niisugust tööd,
mida ükski normaalne ei suudaks 10 aasta jooksul.
Oli periood, kus N Liit oli veel juriidiliselt olemas, aga juriidika
ei andnud talle enam eluõigust, sest kõik teadsid:
muutuste aeg on käes. Siis oli ka võimalus pääseda
püünele. Tarmo Loodust ma ei näinud tookord Viljandi
linna volikogus, aga väga paljud tulevased ärimehed
istusid seal. 1989. aastal olid siiski isikuvalimised ja kui võib
laiendada, siis ka kommunaalvalimised. Töötas Savisaare
poolt nuputatud süsteem, nn ülekantud häältega
kvoodi süsteem ja kui minul ja Rahvarinde esindajal Kalle
Jentsil tuli nii palju hääli, et nende najal said sisse
ka järgmised seltsimehed ja kodanikud, oli lõpptulemuseks
enam kui veider seltskond. Näiteks linlane Kurro ei saanudki
oma vajalikku kvooti ka koos nn abihäältega, kuid sisse
ta arvati ja imestada jäi veel ülegi. Ka tänane
linnapea oli minu oponent. Tollal oli parteitute blokk, kommunistid
ja ERSP, rohkem kedagi ei olnud, Rahvarinne oli ju ainult liikumine.
Keegi, kes hakkab seda aega kunagi sügavamalt uurima, ei
saa öelda, et ERSP oli fiktsioon või väljamõeldis.
10 aastat olid kommunistid vait kui hiired, aga nad ei olnud tegevusetult
vait, vaid urgeldasid ja surgeldasid vaikselt, ajasid oma kombitsaid
igale poole – ärimaailma ja õigusloomesse.
Praegu valitseb hiiliv kommunism. Eesti kultuuri-, aja- ja poliitlugu
pole mitte kellapendli liikumine, vaid äraarvamatu siksakitamine
ja hambasaagimine: tõmbad saehambaga üle selja ja
küsid: ütle nüüd, eksimatult, milline hammas
see oli, mis lõikas. See tundub pisut veider, selline on
meie lugu või meie puudus.
Lahkusid N Liidust Soome.
Viljandis räägitakse legendi sellest, kuidas sa andsid
KGB ohvitserile määratud korteri viie lapsega vallasemale.
Kas need seigad on omavahel seotud, kas sa olid sunnitud lahkuma?
Vastab tõele. Korter asus Männimäel ja ohvitser,
kes sellest ilma jäi, ei olnud just rõõmus.
Aga ma lahkusin N Liidust puhtisiklikel põhjustel. Lahkumise
jaoks oli mul allkirigi antud, et teaksin: juhul, kui otsustan
emigreeruda, ei tehta takistusi. See allkirja ja formaalsuste
täitmine käis läbi trellitatud ukseava, viibisin
nimelt vabanemise hetkeni kartsas. Vabanesin esiteks kartsast
tsooni ja siis alles tsoonist vabadusse. Topelt ei kärise!
1989. aastaks olin keskastme juht ja linnavolikogu liige, allusin
oma tööraamatu järgi Rein Triisale, kes oli rajooni
täitevkomitee esimees. Otseseks ülemuseks oli siiski
tänane tuntud ja tunnustatud liiklusmärkide meister
Ants Helinurm, mõistlik mees siis ja nüüdki.
Teistkordselt Eestisse tagasi
tulles elasid pikka aega Põltsamaal, kas kohtasid seal
ka Jõgevamaa kommuniste?
Ain Kuusk, II komsomolisekretär (need kohad ja numbrid olid
veidrad asjad, Viljandis oli samal ajal näiteks Mart Saar,
ka tema vastutas ideoloogia eest!), kes karjus, et paneb mu kinni
– ja seda ta ka tegi –, peab minu, nüüdseks
endisest, kodukrundist kaks krunti eemal oma vanematekodu. Ta
on praegu ärimees, ostab, müüb ja vahetab kõike
samamoodi täiesti moraalivabalt, nagu ta varem ka inimhingeisid
oli valmis ostma, müüma ja vahetama.
Juba nõukogude perioodi lõpuks ei teadnud enam keegi,
et ta oleks olnud kunagi üks korralik komsomolkus. Läks
kolhoosi spordimetoodikuks ja arvas, et istub ja astubki kogu
ülejäänud elu ilma varjudeta. Oma loogikat see
omab: kui üks inimene on riigitruu, kui ta jagab oma seisundit
ja olukorda mingis riigis, siis ta jagab seda ka järgnevas
ja eelmises riigis.
Ants Paju ja Tarmo Loodus on inimesed, kes kommunistidele omaselt
vastavalt tuulele muudavad ka lipusuunda. Neid õpetati,
et kui tahad teha karjääri, tuleb astuda komparteisse,
hiljem õpetati neid, et tuleb valida õige erakond.
Ei maksa unustada, et selle pargi algne nimetus, mis tänaseks
on kurikuulsaks Sõpruse pargiks saanud, oli kunagi Rahvaste
Sõpruse Park. Suurema töö tegid ära HEKTO
(sadapäised on juba varasemast ajaloost tuttavad!) noortebrigaadid.
Mäletate ehk propfilmi ja dokkaadreid sellest ajast?
Paljud ERSP-lased on ise lahkunud,
sina jäid erakonda edasi. Põhjus, miks sind Isamaaliidust
välja visati, oli palju parem kui vangistamise süüdistus.
Sulle heideti ette, et viid Viljandis Laidoneri hobusele põhku,
kuigi sa viid ju hoopis heina.
Kui poeg pätiks läheb, siis ei tule mitte isal pojast
loobuda, vaid ikka pojal tuleb teha meeleparandust. Ma olen ERSP
asutajaliige ja Tarmo Loodus kandideeris veel Eesti Kongressigi
Kommunistliku Partei ridades.
Aga suured tänud neile selle eest! Täna, vaba mehena
ja partokraatiavastasena olen ikka päris rahul. Just sellist
Eestit ma vist kujutasingi toona ette?
Kui lubataks minult endalt avali küsida, mis on loo mõte,
siis vastus kõlaks: Nii elada on raske, kuid õiglust
otsida,ka seda leidmata, on huvitav!
|
|
|
