|
|
Üks vägagi piinlik
lugu
tekst: Heino Arumäe
|
Martti Turtola raamat Kindral Johan
Laidoner ja Eesti Vabariigi hukk. |
Martti Turtola. Kindral Johan Laidoner ja
Eesti Vabariigi hukk 1939-1940. Soome keelest tõlkinud
Maimu Berg. Tänapäev. Tallinn, 2008, 296 lk.
Üks irooniline mõttehiiglane, nimelt
Voltaire, kirjutas ligikaudu kaks ja pool sajandit tagasi: ajalugu
on vaid trikkide kogum, mida meie, s. o. järeltulevad põlvkonnad,
teeme oma suurte surnutega.
Küllap see sageli ongi nii. Meenutagem vaid, mida kõike
on öeldud ja kirjasõnas talletatud Eesti esimese iseseisvusperioodi
juhtkonna kohta. Tookord olid kõigepealt president Konstantin
Päts ja ülemjuhataja Johan Laidoner suures aus, kuid
okupatsiooniaastatel tambiti nad maapõhja. Ilmunud raamatute
pealkirjad – „Eesti kodanlus imperialistide teenistuses“,
„Rahvuslik reetmine rahvusluse sildi all“ jne. –
kõnelevad ise enda eest. Eesti juhtkonda tembeldati faðistideks,
kellel välispoliitika valdkonnas puuduvat oma tahe, kes olevat
triivinud vaid „imperialistide“ sõiduvees ning
lõpuks teeninud püüdlikult hitlerliku Saksamaa
huve.
Eesti taasiseseisvumisega vabaneti nõukogulikest
dogmaatilistest ja „kõrgemalt poolt“ ette kirjutatud
ajalookontseptsioonidest ning ajaloolastel ja igat masti kirjameestel
avanes võimalus vabalt oma tõekspidamisi ja mõttevälgatusi
avaldada. Eesti Vabariigi olude ja eriti selle juhtkonna tegevuse
kohta aastatel 1934-1940 on publitseeritud erinevaid arvamusi.
See on täiesti loomulik, unifitseeritud vaated ja tõekspidamised
ei sobi kokku demokraatliku ühiskonnakorraga. Nagu üldiselt
teada, on president K. Pätsi ja ülemjuhataja kindral
J. Laidoneri tegevust käsitletud üha süveneva kriitikaga.
Ka Martti Turtola kõnesolev raamat on kirja pandud kriitilistes
toonides ning autor lisab omalt poolt täiendavaid süüdistusi
nii K. Pätsi kui ka J. Laidoneri arvele.
Martti Turtola nimi on paljudele eestlastele hästi tuntud.
Ta töötas mõne aasta Tallinnas Soome Instituudi
juhatajana ning pälvis laialdase tähelepanu oma eelneva,
2002. aastal Soomes ja aasta hiljem Eestis ilmunud raamatuga „Konstantin
Päts. Eesti ja Soome teed“. Ka käsitlus kindral
Laidonerist pälvis avalikkuse tähelepanu juba enne,
kui selle eestikeelne tõlge trükivalgust nägi.
Ajakirjanduses ilmunud vastukajad on reeglina negatiivse varjundiga.
On väidetud, et tegemist on lihtsalt käsitlusega, mitte
algallikatele põhineva originaalse uurimusega, kus pealegi
esineb mitte üksnes vaieldavaid, vaid ilmselgelt ebaõigeid
väiteid.
Kui püüda M. Turtola käsitlust
J. Laidonerist veidi iseloomustada, siis tuleb kõigepealt
silmas pidada kõiki neid negatiivseid hinnanguid, mida
meie tookordse ülemjuhataja ning presidendi kohta trükisõnas
on fikseeritud. Selles osas saaksime ligikaudu järgneva pildi:
Eesti juhtkond oli provintsivõhikute kogum, kes üldse
ei taibanud, millised ohud riiki ähvardavad; president K.
Päts oli vallavanema silmaringiga isik; Eesti julgeoleku
kindlustamiseks ei tehtud midagi või kui tehti, siis liiga
vähe; Eestit tabanud saatuses on süüdi kõigepealt
autoritaarne reþiim; demokraatia oleks Eesti päästnud;
üheks Eesti välispoliitika olulisemaks veaks oli loobumine
orientatsioonist demokraatlikele ning libisemine Berliini sõiduvette;
Eesti lähenemine Saksamaale põhjustas Nõukogude
Liidu meelepaha ning just seetõttu olevat Eestilt militaarbaase
nõutud.
Viimase kümmekonna aasta vältel on
süüdistused Eesti juhtkonna aadressil võtnud
teise suuna – kõigepealt K. Pätsile heidetakse
ette tema liiga kaugele läinud koostööd Moskvaga;
K. Pätsi ja J. Laidoneri kõige suuremaks patuks Eesti
riigi, rahva ja ajaloo ees olevat loobumine relvastatud vastupanust
Nõukogude Liidule 1939. aasta sügisel; seoses kõnesoleva
põhimõttelise seisukohaga ei taotlenud Eesti mingisugust
abi teistelt riikidelt; otsus Moskva nõudmised rahuldada
langetati kitsas ringis, rahvast, parlamenti ega rahvusvahelist
avalikkust eelnevalt ei informeeritud; laialt on levinud väide,
et Soome võitles ja säilitas iseseisvuse, Eesti ei
võidelnud ja kaotas selle; Eesti juhtkond olevat leppinud
kujunenud olukorraga, baasideperioodil polevat mõeldudki
maa vabastamisele ning passiivselt oodates rajati kõik
lootused Saksamaa eeldatavale kallaletungile Nõukogude
Liidule; baasideperioodil käitus Eesti ebaväärikalt
ja lausa puges Moskva ees; Eesti olevat Balti riikide seas olnud
kõige nõrgem lüli ning kõige kergemini
valmis Moskva survele järele andma.
Seda paturegistrit võiks pikendada,
kuid vast aitab eeltoodustki. Martti Turtola lisab omalt poolt
veel paar raskekaalulist väidet.
Kõige üllatavam on arvamus, et K. Päts ja J.
Laidoner olid kogu 1939. aasta vältel pidanud silmas eesmärki:
luua liitlassuhted Nõukogude Liiduga, lülitada Eesti
Moskva mõjusfääri ning lõpptulemusena
NSV Liidu koosseisu.
Küllap leidub eeltoodud loendis nii tõeseid väiteid,
vaieldavaid seisukohti kui ka ebaõigeid hinnanguid. Kõrvaltvaatajale
näib, et Eesti ajaloo nn. Vaikiva ajastu perioodi ning eriti
1939.-1940. aasta sündmustikku ei suudeta käsitleda
sine ira et studio põhimõttel, vaid kirjutajad-kõnelejad
võtavad sageli kas advokaadi või prokuröri
või ka tagantjärele targa kohtuniku rolli.
Kõnesoleva raamatuga tutvudes selgub,
et ajakirjanduses ilmunud kommentaarides esitatud väited
peavad enamasti paika. Käsitluse koostamiseks kasutatud allikabaas
on tõepoolest üsna piiratud, raamat tugineb rõhuvas
osas juba publitseeeritud käsitlustele, kusjuures autoril
on pealegi mõnedki mainimisväärsed kirjatükid
kahe silma vahele jäänud.
Kuid olgu allikatega, kuidas on, ka kasutatud materjali alusel
annab Soome lugejatele, kes Eesti ajaloost enamasti suurt ei tea,
vastuvõetava ülevaate kokku kirjutada. Põhiprobleem
on hoopis muus. Autor deklareerib oma käsitluse eessõnas:
„Käesoleva raamatu näol ei ole siiski tegemist
ainult kindrali elulooga, vaid tahan anda uue ja värske terviknägemuse
Eesti Vabariigi otsuste põhjendatusest ennekõike
aastatel 1939-1940.“ (lk. 10-11)
Sellise pretensioonika ülesande lahendamisel
oleks oodanud, et autor mitte üksnes ei kirjeldaks, mis
õieti toimus, vaid analüüsiks ka tegureid, miks
see nimelt just nii toimus. Selline analüüs eeldaks
lähtumist printsiibist audiator et altera pars, kusjuures
antakse rohkem sõnaõigust ka Laidonerile endale
ja Eesti tookordse välispoliitika juhtivatele elluviijatele.
Kahjuks ei ole autor eriti viidanudki sellistele olulistele küsimustele
nagu Eesti juhtkonna julgeolekukontseptsioonid ja nende muutumine
muutuvates oludes, kuni selleni, et kõik mõeldavad
julgeolekut tagavad variandid ära langesid ning seisti saatusliku
valiku ees: kas tuleb Moskva nõudmised vastu võtta
või osutada Punaarmeele relvastatud vastupanu.
Käesolevas lühikeses ülevaates on võimalik
tähelepanu juhtida vaid kõnesoleva teose mõnele
küsitavusele, kusjuures olgu kohe rõhutatud, et allakirjutanu
ei püüagi anda mingisugust hinnangut Eesti juhtkonna
tegevusele või tegematajätmisele 1939. aastal, vaid
ainult selgitab veidi tookordseid tegutsemismotiive.
Jäägu M. Turtola raamatu kaks esimest
peatükki vaatlusest kõrvale ja kaegem, mida uut on
autoril öelda selle kolmandas peatükis. Pealkirja all
„Langetatud otsus ja Eesti Vabariigi hukk 1939-1940“
väidetakse: „Ilmselt idanes vähemalt alates 1938.-1939.
aasta talvest Eesti juhtide, täpsemalt öeldes Pätsi
ja Laidoneri peas mõte võimalusest kuuluda teatud
olukordades N. Liidu sõjalise julgeoleku piirkonda.“
(lk. 124) Seda väidet, mida autor nimetab „variandiks
B“, korratakse veidi erinevas sõnastuses mitu korda.
Eesti juhtkonna tipud olevat opositsiooni vaimse juhi Jaan Tõnissoniga
kokku leppinud, et „sõjalist tuge otsitakse, vajadusel
ka aktiivselt, N. Liidu suunast“ (lk. 127).
Kuidas M. Turtola sellise sisuliselt lausa põrutava järelduseni
– et nii K. Päts kui J. Tõnisson otsisid üksmeelselt
Moskvast toetust Saksamaa ohu vastu – üldse jõudis?
Autor lähtub õigest arvamusest,
et ajaloolistel põhjustel oli enamiku eestlaste suhtumine
sakslastesse ja Saksamaasse negatiivne ning see vastumeelsus süvenes
pärast Hitleri võimuletulekut veelgi. Kuid poliitikas
ei lähtunud Eesti juhtkond emotsioonidest, vaid reaalpoliitilistest
kaalutlustest ning autori uus kontseptsioon nii Eesti-Saksa kui
Eesti ja Nõukogude Liidu suhete kohta 1939. aastal tugineb
lihtsalt arusaamatusele.
M. Turtola väidete lähtekohaks on Erkki Tuomioja raamat
oma vanaemast Hella Wuolijoest, mis 2006. aastal ilmus pealkirja
all „Õrnroosa“ ka eesti keeles. Kahjuks E. Tuomioja
ja tema järele ka M. Turtola lihtsalt ei orienteeru asjaolus,
et ühelt poolt J. Tõnissoni ja laiemalt demokraatliku
opositsiooni ning teiselt poolt valitsuse välispoliitilistes
tõekspidamistes oli 1939. aastaks kujunenud sügav
vastuolu. Erimeelsuste aluseks olid põhimõttelised
lahkarvamused kahes olulises küsimuses. Esiteks, kas Eestit
ähvardab kõige suurem ja aktuaalsem oht hitlerliku
Saksamaa või kommunistliku Nõukogude Liidu poolt?
Teiseks, kas vaenlase vaenlaselt võiks vajaduse korral
abi loota?
Eesti juhtkonna veendumused olid vaieldamatud: peamiseks ohuks
riigile ja rahvale peeti Nõukogude Liitu. See tees ei vaja
põhjendamist. Just seetõttu Eesti juhtkond, kõigepealt
Sõjavägede Staap, tõepoolest lootis ja taotles
Berliinist abi Moskvast ähvardava ohu vastu.
Seevastu J. Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste
vaateid iseloomustavad järgnevad väited: pärast
Hitleri võimuletulekut on Nõukogude Liit asunud
kaitsepositsioonile ning tal pole enam agressiivseid eesmärke;
maailmarevolutsiooni ideed on asendunud rahvuslike, s.o N. Liidu
riiklike huvidega; Moskva hoolitseb kõigepealt riigi julgeoleku
eest, ja kui see on garanteeritud, siis jätab ta naabrid
rahule. Järelikult tuleb piiririikidel arvestada idanaabri
julgeolekukaalutlusi ega tohi mängida selliseid ohtlikke
mänge, nagu toetuse otsimine Berliinist, tihedad suhtes Poolaga,
Balti riikide sõjaline koostöö jne. 1939. aasta
kriisipeävadel deklareeris Tõnisson: kui Venel on
julgeolek, siis on meie vahekorrad idanaabriga lojaalsed ning
kokkulepe Venemaaga on hädaohutum kui saksasõbralikkus.
Teatavasti astus Tõnisson 1939. aasta algul oma ideede
realiseerimiseks ka praktilisi samme. Tulemuseks olid Hella Wuolijoe
vahendusel Helsingis saavutatud kontaktid Nõukogude saatkonna
töötajaga (tõenäoliselt Nõukogude
luure residendi B. Jartsev-Rõbkiniga) jaanuaris ja augustis
1939, samuti Nõukogude Liidu Tallinna saadiku K. Nikitiniga.
Tõnisson viitas üha tugevnevale Saksa ohule ja esitas
otsese küsimuse: kas Nõukogude Liit ei saaks Eestit
selle ohu vastu toetada? Jaanuaris 1939 pakkus ta vastutasuks
Vilsandi saart sõjaliseks baasiks ja sama aasta kevadel
deklareeris K. Nikitinile: „kui Teie (Nõukogude Venemaa)
soovite võtta meie sadamaid, siis palun!“
Jaan Tõnissoni ja tema mõttekaaslaste tõekspidamised
tulenesid suuresti tookord Lääne-Euroopas domineerinud
vaadetest. Läänes peeti Hitlerit reaalseks ohuks peaaegu
kogu Euroopale, kuid Nõukogude Liidus nähti liitlast
võimalikus konfliktis Saksamaaga. Lääne-Euroopal
polnud Nõukogude Liidu poolt reaalset ohtu karta, Moskva
terroristliku sisepoliitika ja kahepalgelise välispoliitika
suhtes pigistati silmad kinni ning piiririikide kurtmisi Moskva
poolt ähvardavast ohust ei võetud eriti tõsiselt.
1940. aasta jaanuaris Helsingis viibides kohtus
J. Tõnisson Soome presidendi K. Kallio ja peaminister A.
K. Cajanderiga, ta kõneles Saksamaa poolt ähvardavast
ohust ning püstitas mingisuguses vormis küsimuse Soome
võimalikust abist Eestile. E. Tuomioja märgib J. Tõnissoni
jutuajamiste kohta: jäi mulje, et ta räägib
ka president Pätsi ja Eesti kaitseväe mõjuka
juhi kindral Laidoneri nimel. Seevastu M. Turtola kirjutab enesekindlalt
– igaljuhul oli Tõnisson saanud kaasa nii president
Pätsi kui ka ülemjuhataja Laidoneri juhised kõnesoleva
küsimuse tõestamiseks (lk. 128).
Kogu selle loo aluseks on Tõnissoni enda esitatud mõtted
H. Wuolijoele, kes need omakorda jutustas edasi B. Jartsev-Rõbkinile
ning viimane pani kirja ja saatis ettekandena Moskvasse. Kogu
lugupidamise juures J. Tõnissoni isiku vastu on teda tundnud
inimesed kinnitanud, et teatavad tõekspidamised muutusid
kinnisideeks, mille propageerimisel ta aldus liialdama ning reaaloludest
mööda vaatama. Ka H. Wuolijoki oli oma fantaasialennu
poolest tuntud.
Oli mis oli ja räägiti mis räägiti, kuid üks
on selge: K. Päts ja J. Laidoner polnud nii süüdimatult
naiivsed inimesed, et nad oleksid Soomelt tõsimeeli abi
taotlenud just nimelt Saksamaa vastu, õhutanud Tõnissoni
Moskva esindajaga baasidest rääkima ning tagatipuks
pakkuma Vilsandi saart.
|
Laidoner 25. juunil 1939 Tahkurannas. |
Baaside pakkumise omistamine Eesti juhtkonnale
on ränk arusaamatus ning Vilsandi nimetamine võimaliku
baasina liiga võhiklik ettepanek, et see võinuks
tulla Pätsilt või Laidonerilt. Tegelikkus oli hoopis
vastupidine ja teesi, et kuni 1939. aasta augusti-septembrini
püüdis kogu Eesti tsiviil- ja sõjaväeline
juhtkond leida võimalusi Nõukogude Liidu poolt ähvardava
ohu pareerimiseks, ei õnnestu kellelgi ümber lükata.
M. Turtola juhib tähelepanu J. Laidoneri kaitsetahtest õhkuvatele
kõnedele, tsiteerides pikemalt kindrali esinemist kõrgematele
ohvitseridele 28. märtsil 1939, ning püstitab küsimuse:
kas Laidoner rääkis tõtt või bluffis ning
juhtis kõrgeid ohvitsere meelega eksiteele? Paar lehekülge
edasi kirjutatakse: „Mitte ükski vastutav inimene –
sõdur, ohvitser, kindral ega ülemjuhataja – ei
saa ju viie kuu jooksul tegelikkuses nii kardinaalselt muuta oma
põhiarusaamu, kogu oma elu ja tegevuse põhimõtteid.“
(lk. 141)
Ilus väide, kuid samas põhimõtteliselt väär.
Tõelise riigimehe esmane tunnus on reaalsuse arvestamine
ning võime olude muutudes oma tõekspidamisi muuta.
Märtsist septembrini 1939 muutus Euroopa rahvusvaheline olukord
nii kardinaalselt, et mitte üksnes Eesti juhtkonnal, vaid
teistelgi riikidel tuli oma poliitikas uusi teid otsida.
Juba 1930. aastate keskpaiku varisesid Eesti
olulisemad julgeolekupoliitilised kaalutlused üksteise järel
kokku ning seoses MRP sõlmimisega ei jäänudki
enam ühtegi välistegurit, mis Eesti julgeolekut võinuks
veidigi kindlustada. Esiteks purunes lootus, et Saksamaa ja Nõukogude
Liidu vastuolule tuginev tasakaal kindlustab teatava stabiilsuse
Kesk- ja Ida-Euroopas ning et kahe suurriigi rivaliteet ei võimalda
ühel neist teise suurriigi huvipiirkonnas laiutada. Teiseks
oli pärast Hitleri-Stalini kokkulepet selge, et nüüd
on lisaks Suurbritanniale ka Saksamaa kaotanud huvi toetada Eestit
Nõukogude Liidu võimalike ambitsioonide vastu. Lisaks
jõudsid Eesti valitsuseni mitmest allikast teated, et MRP
salaprotokolliga on Balti riigid jäetud Moskva meelevalda.
Väiksemate naabrite abi ei saanud arvestada. Domineerima
oli pääsenud põhimõte: päästku
end, kes suudab, ning kõik lootsid, et võib-olla
läheb karikas just meist mööda.
Just sellistes tingimustes tõusis uus
välispoliitiline tegevusjoon, mida võib nimetada variandiks
B, tõepoolest päevakorda. Kuid kõik see toimus
hoopis teisiti ja teistel eesmärkidel, kui M. Turtola seda
väidab. Asi on kõigepealt selles, et autor omistab
kogu Eesti sise- ja välispoliitika ainult kahele mehele –
presidendile ja ülemjuhatajale. Ometi oli autoritaarse sisepoliitika
peamine täideviija ning suures osas ka kujundaja energiline
sise- ja hiljem peaminister K. Eenpalu. Välispoliitikas kuulus
mõistagi oluline osa välisministrile. Uue välispoliitilise
tegevusjoone peamine autor augustis-septembris oligi välisminister
Karl Selter. Nimelt jõudsid välisminister ja tema
kaastöölised, samuti mitu Eesti saadikut Euroopa pealinnades
1939. aasta suvel veendumusele, et tookord täie hooga käivad
Suurbritannia, Prantsusmaa ja Nõukogude Liidu läbirääkimised
ei anna tulemusi. Eesti juhtkond oli informeeritud Berliini ja
Moskva salajastest kontaktidest ning augustis, juba enne MRP sõlmimist,
tegi K. Selter mõned olulised järeldused: tookord
Moskvas toimunud kolme riigi sõjalised läbirääkimised
kukuvad läbi; Hitler ja Stalin leiavad ühise keele ja
sõlmivad omavahelise kokkuleppe; sellisel juhul on jõudude
tasakaal Kesk- ja Ida-Euroopas põhjalikult rikutud; Eestil
pole Saksamaalt enam mingisugust abi loota; uued jõusuhted
annavad Nõukogude Liidule soodsad võimalused oma
ambitsioonide rahuldamiseks Soome lahe piirkonnas; kujunenud olukorras
sõltub Eesti ja teiste Balti riikide saatus suuresti Moskva
suvast; Eesti peab tõsiasju arvestama ning püüdma
raskest olukorrast võimalikult väheste kaotustega
välja tulla.
Augustis kohtus K. Selter kahel korral Läti
välisministri V. Muntersiga, selgitas oma tõekspidamisi
ja rõhutas: uutes oludes tuleb suhted Nõukogude
Liiduga ümber korraldada. Munters oli Selteri arvamusega
nõus. Läti valitsus, eriti Munters ise ja mõjukas
kindral J. Balodis kaldusid nagunii rohkem Moskva seisukohti arvestama
kui Eesti valitsus.
Teise maailmasõja puhkemine kiirendas sündmuste käiku.
Balti riigid asusid üksteise võidu idanaabriga suhteid
reguleerima. See ei tähendanud ülepeakaela Moskva embusesse
tormamist, nagu M. Turtola väidab, vaid püüet võimalikult
vastuvõetava kompromissini jõuda. Tegelikult tabas
Balti riike palju raskem löök, kui esialgu arvati.
Tagantjärele on aastakümneid vaieldud tookordsete võimaluste
ja valikute üle. Vaielda ju võib ja tuleb, kuid on
küsimusi, mis on vaidlustetagi selged.
Kõigepealt: kas seda, mis juhtus, oleks saanud mingisuguste
poliitiliste, diplomaatiliste või muude abinõudega
ära hoida? Vastus on lihtne – ei! Tegemist oli nähtusega,
mida saame tähistada terminiga vääramatu jõud
– force majeure või vis maior. Tookord lihtsalt polnud
maailmas sellist jõudu, mis oleks suutnud ja tahtnud toimunut
ära hoida.
Sageli on väidetud: okupatsioonis olid
süüdi Päts, Laidoner ja autoritaarne süsteem,
demokraatia oleks Eesti päästnud. Ükski sellist
tõde propageerinud isik pole püüdnudki tõestada,
kuidas see võimalik oleks olnud. Ükskõik missugune
valitsus Eestis võimul oleks olnud, ükskõik
missugust poliitikat Nõukogude Liidu suhtes teostanud,
tulemus olnuks ikkagi okupatsioon.
Peamiselt kunagised vabadussõjalased on väitnud, et
kui Eesti oleks omal ajal otseselt püüdnud Saksamaaga
liituda, siis poleks Hitler Eestit Moskvale ohverdanud. Hjalmar
Mäe jt. on isegi kinnitanud, et Berliin olevat suvel 1939
Eestile vajaduse korral abi lubanud, kuid Eesti juhtkond olevat
keeldunud. See on taas vaid ulmevaldkonda kuuluv väide. Selline
poliitika polnud lihtsalt teostatav ning Hitler poleks mingi pisiriigikese
pärast oma suurt mängu rikkunud.
Kui valikutest rääkida, siis lõppkokkuvõttes
oli neid Eestil 1939. aasta sügisel ainult kaks: kas Moskva
nõudmised vastu võtta või relvajõuga
vastu hakata. See on sügavalt emotsionaalne küsimus,
mis oli, on ja jääb vaidlusaluseks ning kus konsensuse
leidmine pole võimalik. Kui tänapäeval tagantjäreletarkusest
arutada Eesti sõjaliste võimaluste üle, tuleb
vastus leida paljudele küsimustele. Kõige tähtsamad
neist on: kuidas sõda oleks lõppenud? Mida see eestlastele
maksma oleks läinud? Kas ja kuidas sõda Eesti saatust
oleks mõjutanud?
Vastupanu puhul oli kaks võimalust: kas piirduda n.-ö-
sümboolse vastupanuga piiri lähikonnas paiknevate katteväeosade
poolt lootuses, et vastupanu fakt tuleb pärast sõda
Eestile kasuks. Muidugi tähendanuks ka see variant sõjaväelaste
vangistamist ning suure osa ohvitserkonna hukku vangilaagrites.
Teine võimalus oli muidugi üldmobilisatsioon
ning vastupanu viimase võimaluseni. M. Turtola, aga mitte
ainult tema üksi, arvab, et vastupanu võinuks kesta
üsna kaua. Reaalseid olusid tundvad asjatundjad, kaasa arvatud
soomlased, seda ei usu. Näiteks kirjutas Soome saadik Riias,
E. H. Palin 28. septembril 1939: sealsetes diplomaatilistes ringkondades
leitakse üksmeelselt, et Eestil ei ole muid võimalusi
kui Moskva tingimustega soostuda; mõistlikuim on võita
aega, kui selge ja kohene hukkumine ja enesetapp. Soomlaste grand
old man Max Jakobson on hiljem kirjutanud: Eestil polnud tookord
vähimatki ðanssi Soome moodi edukat võitlust pidada,
vastupanu olnuks paljas þest.
M. Turtola põhjendab vastupanust loobumist lihtsalt Eesti
valitsuse püüdega sõlmida liit Nõukogude
Liiduga ega mõista valitsuse tookordset põhieesmärki
– teha kõik, et vältida inimkaotusi. Nii K. Pätsi
kui ka J. Laidoneri tegevuse saab kokku võtta sõnadega:
eestlaste kui väikerahva eksistents on kergesti ohustatav
ja seetõttu on kõige tähtsam, et rahvas jääks
alles. J. Laidoner rõhutas raske otsuse arutamisel Riigivolikogu
ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni ühisel
laiendatud koosolekul 26. septembril: „Meie ajalooline kohus
on – mitte viia rahvast hävitamisele, vaid katsuda teda
raskustest üle viia niihästi kui meie seda suudame.“
M. Turtola ja teisedki autorid viitavad suurtele
inimkaotustele sõja ja okupatsiooni tingimustes ja annavad
mõista, et vastupanu korral olnuks kaotused väiksemad.
Selline väide on lihtsalt ebaloogiline. Kõigepealt:
kui sada tuhat või enamgi meest oleks mobiliseeritud, need
oleksid viimase võimaluseni võidelnud ning okupatsiooni
ajal jätkanud partisanisõda metsades – mis oleks
neist saanud? Vastus on lihtne – ellujäänud ohvitsere
tabanuks Poola ohvitseride saatus (hulk Eesti ohvitsere hukati
hoolimata sellest, et Punaarmeele vastupanu ei osutatud) ning
„väiksemad vennad“ oleks saadetud kas sõjavangidele
mõeldud või julgeolekuorganitele kuulunud laagritesse.
Samas on hästi teada, et absoluutne enamus eesti mehi, kes
enne Nõukogude Liidu sõtta sattumist laagritesse
saadeti, sinna ka jäid...
Mõistagi poleks vastupanu suutnud ära hoida järgnevat
terrorit ka tsiviilelanikkonna kallal. On loogiline väide,
et pärast sõjategevust Punaarmee vastu olnuks julgeolekuorganite
terror Eesti poliitilise, majandusliku ja intellektuaalse eliidi
suhtes veelgi intensiivsem. Sõda nõudnuks nagunii
ohvreid ning ka uut terrorilainet pärast Eesti taasokupeerimist
poleks keegi suutnud ära hoida.
Sageli on küsitud: kas sõjaline
vastupanu ja kantud ohvrid oleksid pärast sõja lõppu
mõjutanud Eesti saatust ja staatust?
Teadagi on sellised arutelud oletuslikud ning spekulatiivsed.
Teatavasti ei tunnustanud 1940. aastal enamik maailma riike Eesti
lülitamist NSV Liidu koosseisu ning eriti USA mõistis
selle karmilt hukka. Asi oli ju selles, et maailmas teati hästi,
vähemalt valitsuse tasandil, mis Balti riikides tegelikult
toimus. Kuid sõja käigus tuli Lääne liidritel
oma moraalsetest põhimõtetest loobuda ning Stalinile
lubada, et Eesti, Läti ja Leedu jäävadki Nõukogude
Liidu koosseisu. Ka sõjaline vastupanu poleks suutnud Eesti
iseseisvust taastada. Muidugi oleks sõda Moskva stsenaariumi
segi paisanud, võib-olla jäänuks tõsisemalt
päevakorda nn. rahvademokraatia variant jne., kuid lõpptulemus
on vaieldamatu – Moskva haardest poleks pääsu olnud.
Ka rahvademokraatliku riigi võimalus oli Eesti, Läti
ja Leedu jaoks äärmiselt küsitav, sest Stalini
ja Molotovi kindel soov oli nende lülitamine Nõukogude
Liidu koosseisu.
M. Turtola ei eeldagi, et Eesti juhtkond oleks
pärast baasidelepingu sõlmimist soovinud riigi täielikku
suveräniteeti taastada, ning väidab, et sõprusavaldusega
idanaabri suhtes mindi kaugemale, kui Moskvas oodati.
Kui autori väide K. Pätsi ja J. Laidoneri poliitika
põhieesmärgist olnuks õige, siis pidanuks need
mehed ju baasideperioodil kujunenud olukorraga rahul olema. Ometi
kinnitavad arvukad faktid, et Eesti juhtkond pidas sõltuvust
Nõukogude Liidust ajutiseks ning ihkas sellest vabaneda.
Mõistagi oli see ka rahva absoluutse enamuse soov. Kõikjal
domineeris arvamus, et Eesti saatuse määrab maailmasõja
edasine käik. Samas olid sõja lõpuga seotud
lootused hoopis erinevad. Nn. Inglise orientatsiooni pooldajad
olid kindlad, et sõda lõpeb demokraatlike riikide
võiduga. Saksa saadik H. Frohwein kirjutas paaril korral
Berliini, et seda lootis näiteks välisminister A. Piip.
Jaan Tõnisson manifesteeris oma veendumusi igal võimalikul
juhul. Artiklis „Euroopa föderatsiooni idee“, mis
ilmus Eesti Üliõpilaste Seltsi IX albumis 1940. aastal,
kirjutas ta, et demokraatlikud riigid sõdivad seni, kuni
natsionaalsotsialistlik kord koos Hitleri ja tema kaaslaste diktatuuriga
on kõrvaldatud ning Euroopa korraldatakse üldise vabaduse
ja õigusriikluse alusel föderaalsel printsiibil ümber.
Idee oli ilus, kuid autor ignoreeris seegi kord Nõukogude
Liidu välispoliitilisi ambitsioone.
Seevastu K. Päts ja eriti Sõjavägede Staap olid
arvamusel, et Saksamaad ei ole nii kerge võita ning pealegi
tähendaks selle riigi purustamine Nõukogude Liidu
täielikku domineerimist nii Baltikumis kui laiemaltki. Presidendi
tookordsetest tõekspidamistest vaid üks näide
paljudest, nimelt H. Frohweini poolt 29. aprillil 1940 fikseeritud
arvamus: “Ta põhjendas pikemalt, miks Eesti rahvas
pole kunagi Vene-Aasia kultuuriregiooni kuulunud ning selle sisemiselt
tagasi lükkab; palju enam tunneb ta end olevat seotud õhtumaa
kultuuri ja mõttelaadiga, kusjuures Saksa kultuur kindlalt
esiplaanil seisab. Saatuseküsimus on, kas rahu, millega käimasolev
sõda ometi kunagi peab lõppema, sellele faktile
vastava poliitilise lahenduse annab. Ta hellitab lootust, et sõdivate
riikide riigimehed leiavad võimaluse rahu sõlmimiseks
enne, kui Euroopa rahvad on sõjast niivõrd kurnatud,
et vene-aasialik edasitung Läände alata võiks.“
Kui Saksa väed kevadsuvel 1940 Lääne-Euroopas
suurt edu saavutasid, väitsid nii K. Päts kui ka peastaabi
ohvitserid, et Saksamaa tungib peagi Nõukogude Liidule
kallale ning sellega pääseb Eesti Moskva haardest. M.
Turtola ei pea võimalikuks, et eestlased olid Berliinist
sellist informatsiooni saanud. Autorile peaks teada olema, et
Soome valitsus sai sarnast informatsiooni juba 1940. aasta veebruari
teisel poolel ning et selle küsimuse üle on Soome ajaloolased
alles äsja diskuteerinud. Ka Tuna veergudel on meenutatud
H. Göringi läkitust Soome valitsusele: rahu tulevat
sõlmida kiiresti ja iga hinna eest, peaasi, et rahvast
ei tabaks okupatsioon ja hukatus. Peagi asume sõtta Venemaaga,
siis saavad soomlased kõik intressidega tagasi. (Kalervo
Hovi. Göring ja Soome Talvesõda. – Tuna 2006,
nr. 1)
Muide, kindral J. Laidoner oli suure sõja lõpptulemuse
ennustamisel väga ettevaatlik. Ta viitas vaid, et sõda
kestab aastaid ja ilmselt kistakse sellesse ka Nõukogude
Liit ning sellisel juhul paratamatult ka Eesti. Ta eeldas Nõukogude
Liidu purustamist, kuid nähtavasti mitte Saksamaa lõplikku
võitu maailmasõjas.
Olukorra traagilisus seisnes selles, et nii Saksamaa kui ka Nõukogude
Liidu võidu või kaotuse korral polnud Eestil midagi
head loota.
M. Turtola ei pea võimalikuks, et Eesti kõrgemad
sõjaväelased oleksid kas või mõelnudki,
kuidas soodsate tingimuste kujunedes alustada võitlust
baasidest vabanemiseks. Valitsus pidas mõistagi Nõukogude
Liiduga sõlmitud lepingust kinni, sõjaväe juhtkonnas
mõeldi ka teistele võimalustele. Kuid ka sellest
on Tunas äsja kirjutatud. (Heino Arumäe. Professor Lauri
Kettuneni missioon Eestisse Talvesõja ajal. – Tuna
2008, nr. 4)
Veel tuleb märkida, et autori arusaam
autoritaarsuseperioodist aastatel 1934-1940 on ühekülgne.
Tema arvates oli tegemist kahe mehe sünge diktatuuriga, kusjuures
rahvas oli juhtkonnast täiesti isoleeritud. Eriti markantne
on lause: „Päts oli 1939. aastal poliitiliselt juba
nii eraklik, et keegi ei oleks tema heaks ka väikest sõrme
liigutanud.“ (lk. 182) Siinkohal pole võimalik valitsuse
ja okupatsiooni jõuvahekorda lähemalt iseloomustada,
kuid ometi tuleb tõdeda, et eriti maal olid Päts ja
Laidoner populaarsed mehed. Maaelanikkond moodustas aga kaks kolmandikku
Eesti rahvastikust. Enamik esimesel iseseisvusperioodil elanud
eestlasi on 1930. aastate teist poolt pidanud parimateks aastateks
Eesti Vabariigi tookordses ajaloos. Inimesed, kel eluaastaid 80
kanti, mäletavad veel neid aegu. Möödunud suvel
toimunud Jõhvi keskkooli 1948. aastal lõpetanute
kokkutulekul kinnitasid kõik osalejad nagu ühest suust,
et nende kodus ei ole Pätsist ja Laidonerist ega nn. vaikivast
ajastust kõneldud midagi halba. Ainult ühele tookordsele
koolitüdrukule ei meenunud, et tema kodus sellel teemal üldse
oleks kõneldud, teiste mälestuslikud hinnangud olid
läbini positiivsed. Teati jutustada, kuidas Päts tüütut
ihukaitset ninapidi vedas, Toila külas jalutades ja ühte
kodusse ootamatult sisse astudes pererahvaga lõunatoitu
sõi.
Muide, pärast eestlaste võiduga lõppenud Eesti-Läti
jalgpallimatši 18. juulil 1949 tõusid rahvuslikud
meeleolud kõrgele ja rahva seast kostsid spontaansed hüüded:
„Pätsi juurde! Pätsi juurde!“ Inimjõgi
hakkas Kadrioru staadionilt presidendi residentsi poole liikuma.
Võimud ajasid demonstratsiooni laiali, kusjuures hulk inimesi
peeti kinni.
On loomulik, et M. Turtola võrdleb korduvalt
Eesti ja Soome olusid ja välispoliitikat ning veidi ka kindral
Laidoneri ja marssal Mannerheimi. Teadagi oli Eesti ja Soome välispoliitikas
mõndagi ühist, aga samas ka oluliselt erinevat. Mõned
autori väited peavad paika, teised vajavad korrigeerimist.
Kuigi siinkohal pole võimalik kõnesolevat küsimustekompleksi
lähemalt vaadelda, tuleb mõni repliik paratamatult
teha.
Kõige kummalisem on autori väide, et Soome olevat
valmis olnud Eestit relva jõul abistama ja oma rannakaitsesuurtükkidest
tuld andma, kui Eesti seda oleks taotlenud. Kas autor sellist
võimalust tõsimeeli usub?
M. Turtola käsitlusest järeldub, et kahe vennasriigi
lähema koostöö puudumises oli süüdi Eesti
pool. See väide on ebaõige. Eesti tegi juba Vabadussõja
päevist alates suuri jõupingutusi poliitilise ja sõjalise
liidu loomiseks Soomega või Soome osalusel, kuid soomlased
leidsid, et lähem koostöö Eestiga toob Soomele
rohkem kahju kui kasu. Suurepärane koostöö rannakaitse
alal 1930. aastatel äratas Eesti juhtkonnas uusi lootusi
Soomele lähenemiseks, kuid ka need osutusid illusoorseteks.
Sellest tulenes ka Laidoneri pettumus Soome poliitikas. Ajaloolane
Magnus Ilmjärv on veenvalt tõestanud, et abisaamiseks
ei pöördutud Soome ega Läti poole. Kindral kasutas
mingisugust arusaamatust Eesti saadiku suhtlemisel Soome välisministeeriumiga
lihtsalt sümbolina Soome poolt Eesti suhtes teostatava poliitika
iseloomustamiseks.
M. Turtola teeb korduvalt juttu Laidoneri kurtmisest
Soome ja Läti aadressil – justkui oleks Eesti just nende
riikide keeldumise tõttu vastupanust loobunud. Tegelikult
pidas Laidoner abisaamise võimatusest rääkides
silmas kõigepealt Saksamaad, kuid arusaadavatel põhjustel
selle riigi nime ei maininud. Nimelt oli Laidoner juba Vabadussõjast
saadik veendunud, et sõdida on mõtet üksnes
siis, kui on garanteeritud mitmekülgne abi mõne suurriigi
poolt. Lisaks anti Berliinist selgesti mõista: Eestil tuleb
Moskva nõudmised vastu võtta.
M. Turtola hindab Eesti võimalusi Nõukogude Liidule
sõjalist vastupanu osutada põhjendamatult optimistlikult.
Soomel olid vastupanuks märksa soodsamad eeldused. Kõigepealt
oli Soome suurem, kuid vähemalt sama tähtsad on riigi
geograafiline asend ja looduslikud olud. Kindral Laidoner ohkas
juba 1920. aastatel – oleks Eesti ometi nii hästi kaitstav
kui Soome! Lisaks ei saa unustada, et Soome selja taga seisis
Skandinaavia. Kuigi paljud soomlased olid pettunud, et Rootsi
Soome poolel välja ei astunud, saadi Rootsist ja Rootsi kaudu
olulist ja mitmekülgset abi. Just tänu oma geograafilisele
asendile ei olnud Soome blokeeritav ega välismaailmast isoleeritav
nagu Eesti.
M. Turtola kritiseerib mitmeidki seiku seoses Eesti valitsuse
käitumisega Eesti ja Nõukogude Liidu läbirääkimiste
ajal, kuid unustab, et mõndagi sellist esines ka Soome-Nõukogude
läbirääkimistel 1939. aasta sügisel. 12. oktoobril
alanud Soome-Nõukogude läbirääkimiste sisust
oli informeeritud vaid väga kitsas ringkond, otsuseid langetas
neljast ministrist koosnev valitsuse väliskomisjon president
K. Kallio heakskiitmisel. Eduskunda informeeriti alles 28. oktoobril
ja sedagi fraktsioonijuhtide vahendusel. Mis puutub rahva informeerimisse,
siis E. Erkko kinnitas 26. oktoobril peetud kõnes: tegemist
on salajaste läbirääkimistega, enneaegsete teadete
levitamine on ohtlik, sest rahvahulkade emotsioonid võivad
läbirääkimiste käiku mõjutada. Soomlased
said läbirääkimiste sisu teada 31. oktoobril, kui
ajakirjanduses refereeriti V. Molotovi kõnet.
Teatavasti ei olnud ka Soome juhtkond Moskva
nõudmiste suhtes ühel meelel. Sellised tuntud isikud
nagu K. G. E. Mannerheim, J. K. Paasikivi ja V. Tanner nõudsid
kompromissi saavutamist, sest nad mõistsid sõjaohu
reaalsust. Seevastu otsustajad seda ohtu ei mõistnud või
oletasid, et sõda võib puhkeda alles kevadel. Nii
tookordsetes sündmustes osalejad kui ka hilisemad uurijad
on ühel meelel, et kuigi riigis tehti varakult kaitsealaseid
ettevalmistusi, oli sõja puhkemine valitsusringkondadele
siiski ootamatu ning seega teadlikku valikut sõja ja rahu
vahel ei tehtud. Max Jakobson on kirjutanud, et venelaste pommid
päästsid Soome valitsuse hirmuäratava valiku tegemisest:
kas järele anda või võidelda? Niisiis hindas
Eesti juhtkond sõjaohtu reaalsemalt kui soomlased.
Kindral Laidoneri võrdlemine marssal Mannerheimiga on asjalik
mõte, kuid seda saanuks edasi arendada – juba põhimõtteliselt
erinevast päritolust alates. Samas esitab autor fantastika
valdkonda kuuluva idee – 1939. aasta kriitilistel septembripäevadel
oleks Laidoner võinud ise Pätsi asemele asuda ja Nõukogude
Liidule vastupanu organiseerida. Kas Mannerheim oleks seda analoogses
situatsioonis teinud? Muidugi mitte. Ta on ise kahetsenud, et
juba 1938. aastal Nõukogude Liidule Soome saari ei renditud
ning kinnitanud, et iseenda autoriteediga oleks ta suutnud selle
sammu soomlastele vastuvõetavaks teha. 1939. aasta sügisel
soovitas ta valitsusel saavutada Moskvaga kompromiss, ja kui seda
ei sündinud, esitas mõni päev enne Talvesõja
puhkemist lahkumispalve kaitsenõukogu esimehe kohalt. President
K. Kallio oli põhimõtteliselt nõus, kuid
30. novembril puhkes sõda ning Mannerheim nimetati ülemjuhatajaks.
Ja veel üks autori ekslik väide:
kindral Laidoner olevat 1939. aasta sügisel murdnud Eesti
Vabariigile antud sõjamehetõotust. Selline arvamus
on alusetu, sest sõjavägede juhataja ei langeta välispoliitilisi
otsuseid, vaid seda teeb valitsus kooskõlas parlamendi
väliskomisjoni seisukohtadega. Ka Eestis tegi baasidelepingu
sõlmimise otsuse valitsus ning see kiideti üksmeelselt
heaks Riigivolikogu ja Riiginõukogu välis- ja riigikaitsekomisjoni
ühisel laiendatud koosolekul 26. septembril, kus ka opositsiooni
esindajatel oli võimalus öelda oma pooldav sõna.
M. Turtola on arvamusel, et demokraatliku arengu korral oleks
Eesti 1939. aastal sõdinud. Eestlastele oli omane reaalolude
arvestamise võime ning tookord domineeris keskealise ja
vanema põlvkonna hulgas arvamus – ei ole midagi teha!
Soovisid ju kõikide „vanade“ parteide esindajad
sotsialistidest põllumeesteni sõda vältida.
Küllap oleks uus poliitiline jõud vabadussõjalaste
näol vastupidist mõju avaldanud, kuid ei saa eeldada,
et nende mõju 1939. aastal oleks ühiskonnas domineerinud.
Täieliku pressivabaduse tingimustes oleks Saksa-vastased
meeleolud hoopis kõrgele tõusnud ning see oleks
mõjutanud ka suhtumist idanaabrisse. Kõik see aga
ei tähenda, et sõjavägi ja rahvas kodumaa kaitsmiseks
valmis ei oleks olnud. Selles mõttes on M. Turtolal kahtlemata
õigus.
M. Turtola märgib oma raamatu epiloogis,
et ajaloolane ei ole kohtumõistja. Kiiduväärne
põhimõte, kuid kas autor ise on suutnud sellest
printsiibist kinni pidada? Eks iga lugeja võib raamatuga
tutvudes selle üle ise otsustada. Autori seisukoht on selge:
„Nõnda kuulub Päts 20. sajandi „suurte“
isamaareeturite hulka, nagu soomlane Otto Ville Kuusinen või
norralane Vidkun Quisling.“ Lugejale jääb paratamatult
mulje, et autor pole mitte üksnes kohtunik, vaid samal ajal
ka prokurör.
Eelnevat kokku võttes tuleb tunnistada, et M. Turtola raamatu
puhul on tegemist piinliku ja kahetsusväärse looga.
Miks siis nii, sest on ju igal autoril õigus oma seisukohti
esitada? Asi on selles, et eestlased oma riigi, maa ja rahva ajalugu
mingil määral tunnevad ning suudavad väärkontseptsioonidesse
kriitiliselt suhtuda – kuigi kaugeltki mitte alati. Seevastu
soomlastele on tookordne Eesti ajalugu enamasti lausa tundmatu
maa ning lugejatele jääbki sisuliselt ebaõige
mulje, nagu oleksid K. Päts ja J. Laidoner kogu 1939. aasta
vältel Eestit Moskva sõiduvette tüürinud.
M. Turtola on ilmselt esimene kutseline ajaloolane, kes Eesti
juhtivaid riigimehi sõnaselgelt reeturiteks nimetab. Ka
meil on ajaloolased K. Pätsi ja J. Laidoneri tugevasti kritiseerinud,
sensatsioonijanune meedia on kriitikat võimendanud ning
siin-seal on tehtud ebaõigeid järeldusi, et need mehed
olidki kommunistide käsilased.
Autoril võib jääda mulje,
et käesolev arutlus, nagu teisedki kriitilised mõtteavaldused
tema raamatu aadressil, on lihtsalt väiklane norimine rahvusliku
alaväärsuskompleksi ilming või midagi muud sarnast.
Mõistagi leidub Eesti juhtkonna tookordses sise- ja välispoliitikas
mõndagi taunitavat, kuid on kindel, et tookordse Eesti
välispoliitika head tundjad, olgu nad eestlased, soomlased,
sakslased või mis rahvusest tahes, Martti Turtola kõnesoleva
raamatu põhikontseptsiooniga ei nõustu. Jüri
Tuulik on juba ammu tõdenud: kui vaadata põhjatusse
ajalookaevu, siis peegeldub selle mustalt pealispinnalt vastu
vaataja nägu, aga sügavam sisu jääb hoomamata.
Ilmunud TUNA 4/2008
|
|
|
