Kultuur ja Elu 2/2009


Kultuur ja Elu 1/2009

 

 

 

 


Hirmsast hirmust!

tekst: Uno Säästla

Taassündinud Eesti Vabariik saab suvel 18-aastaseks, ometi pole paljud minuealised senini lahti saanud 50 hirmuaasta (küllap juba geenidesse salvestatud!) hirmsast hirmust...

See juhtus möödunud lähinädalatel. Minul oli palutud täpsustada endisest Lüganuse kihelkonnast pärit II maailmasõjas langenute nimekirja raamatu „Pro Patria“ teise, täiendatud trüki tarvis. Pöördusin vahendajate soovitusel ühe võimaliku teadja proua poole Maidla vallas. Mind rabati: üksnes Saksa poolel võidelnute nimede täpsustamise soovist kuuldes järgnes keeldumine igasugusest vestlusest. Polnud kahtlust, et keeldumist ajas taga hirm võimalike tagajärgede ees, kui ta seoks end kunagisele nõukogude korrale vaenulike meeste nimedega. Tegu polnud loomulikult nõukakorra aktivistiga, vaid nõukogue korra hirmude all ikka veel elava inimesega.

Loomulikult üksiknäide pole üldistuse aluseks. Ometi viimatine juhtum äratas meelde varasemad juhtumid, millega olin kokku puutunud „Mälestustelehe“ toimetajana. Üks neist: Pöördusin proua poole Rakveres (loodetavasti loeb ta ka neid ridu!), kes varjas nooruspõlves Kiviõli Saksa sõjavangide lagrist põgenenut, kuni nad mõlemad lõpuks siiski tabati ja nõukogude „õiglase“ kohtu poolt Siberisse saadeti. Minu soov oli see juhtum avalikustada, et tollase julge neiu, tänase proua teeneid tunnustataks Eesti ja võib-olla ka Saksa riigi poolt. Intervjuu oli juba kooskõlastatud ja trükivalmis, kui tuli telefonitsi trükkimisest äraütlemine: „Ma kardan seda avalikustada, kes teab, mis võib minuga pärast seda juhtuda!“ Muide, see proua elas juba turvalises hooldekodus! Ja ometi!
Veel üks analoogne näide. Samuti trükivalmis sõjaaja eluloo avalikustamisest loobus rindemees täiesti mõistmatutel põhjustel, kui vast see, et ta pelgas avalikustada, et oli Saksa (all)ohvitser, mida vist tema kaaslasedki Vabadusvõitlejate Ida-Virumaa Ühendusest ei teadnud. Näis, et selle keeldumise taga oli pereliikmete hirm. Nii suri see mälestus, nagu ka paljud teised mälestused on surnud enne kirjapanekut hirmsast hirmust põhjendusega: Ma ise ei karda – aga mul on lapsed ja lapselapsed!
Kas saab neid, ikka veel nõukavõimu (Siberi) taastumise hirmus elavaid inimesi, eriti Virumaal, naeruvääristada? Loomulikult mitte! Te ju näete ja kuulete, mis toimub!


Okupantide nägemus Eesti tulevikust. Selline kaart levib Lasnamäe lend­lehtedega.

Teatavasti tõeline vabadusvõitleja Tiit Madisson mõisteti mitmeks aastaks Patareisse Eesti Vabariigi „kukutamise“ ainuisikulise katse eest. Samas selgelt Eesti iseseisvuse vastu suunatud (kus ka väljuhäälselt „Rossijat“ Eestile kallale kutsuti!) märatsemise organiseerijad Reva, Sirõk, Linter ja Klenski kuulutati süütuiks. Miks? Eks ikka kohtumõistjate hirmust, või siis ka omamehetundest KGB ees, sest meie õigusmõistmist suunab ju endiselt ENSV KGB (Sepikute-Simmide jt) juristidest koolkond.
Kes jälgib üksnes ajakirjanik Ivan Makarovi tagasihoidlikke kommentaare Vikerraadios Eesti venekeelsetest lehtedest, teab, millist ääretut viha, laimu ja „pori“ sisaldavad need kirjatükid Eesti ja eestlaste suhtes. Veelgi enam. Eelmise aasta lõpul levitati ka Eesti ajakirjanduses (EE 20.11.08) endise interaktivisti Oleg Morozovi Eesti tükeldamise plaani, kus oodatult Virumaa koos Tallinnaga pidi saama Venemaa osaks, tõsi küll, esialgu venekeelse autonoomia staatuses, hilisema Vene oblastina nn Eesti Vabariigi koosseisus. Pole kahtlustki, et Varesesulgedes Savisaare võimuletulekul sünniks Vene oblast hoobilt.

Loomulikult sellised avalikud Vene pressiähvardused ja üldine Ida-Virus valitsev meelsus hoiavad seni siin veel elavates eestlastes nõukaaja hirmu endiselt hirmsal tasemel, eriti olukorras, kus sellistele jõhkratele, Eestit ja eestlasi mõnitavatele ja hirmu külvavatele väljaastumistele Eesti võimud ei reageeri. Nagu õiguskantsler! Kapost kõnelemata. Tõsi, nagu kõnelevad ajalehed, olevat õiguskantsler hõivatud, kuna tegelevat inimõiguste rikkumise kontrolliga (loe: kätekõverduste lugemisega) Kuperjanovi pataljonis ja peldikupaberi pehmuse kontrolliga Tallinna kartserites.
23. veebruaril keskpäeval viisin oma tütrepoja koos tema klassikaaslastega Lüganuse teeristile vaatama ja tervitama Narvas toimuvale Iseseisvuspäeva paraadile sõitvaid eesti sõdureid. Oli ülev mulle, eriti aga poistele, kui lehvitustele vastati soomukitelt signaalitörtsatustega. Olime uhked oma sõjaväele!

Ometi kainenesin, kui vaid 3 päeva hiljem kuulsin ühelt Eesti kutsealuseid koolitavalt ohvitserilt: Me poputame ja koolitame ka (paljusid – U.S!) neid, kes meile, eestlastele, Eesti võimalikus iseseisvussõjas, sõltumata kellega, esimesel võimalusel noa või kuuli selga löövad, tänu Eesti Vene-meedia eestivaenulikkuse ning siinsete Eesti ühiskonnateadlaste (loe: punaprofessorite – U.S) ja poliitikute jätkuvale kutsele üha rohkem kummarduda nn vene vähemuse ees. Hea oleks, kui neid (vaenulikke sõdureid – U.S) üha vähem tuleks üldmobilisatsiooni korral. Siis oleks seljatagune kindlam!
Meid, väheseid eestlasi Ida-Virus, kutsuvad punaprofessorid ja rahvastikuminister üha sügavamatele (intergratsiooni) koogutustele nende ees, kel kui mitte nuga, siis vähemalt rusikas taskus eestlaste tarvis. Eestit ja eestlasi oma kodumaaks ja kaaskodanikeks pidavaid venelasi pole vaja veenda, sest nad on ju niigi juba osa Eestist..
Nagu lugesite, on hirmus hirm Ida-Virus tõesti põhjendatud. Seepärast pole eestlastest idavirulastel (v.a keskerakondlastel) vist tõesti ülearune hoida auto bensiinipaak täis ja kohver esmavajalikuga ukse kõrval!


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv