|
|
Hirmsast hirmust!
tekst: Uno Säästla
Taassündinud
Eesti Vabariik saab suvel 18-aastaseks, ometi pole paljud minuealised
senini lahti saanud 50 hirmuaasta (küllap juba geenidesse
salvestatud!) hirmsast hirmust...
See juhtus möödunud
lähinädalatel. Minul oli palutud täpsustada endisest
Lüganuse kihelkonnast pärit II maailmasõjas langenute
nimekirja raamatu „Pro Patria“ teise, täiendatud
trüki tarvis. Pöördusin vahendajate soovitusel
ühe võimaliku teadja proua poole Maidla vallas. Mind
rabati: üksnes Saksa poolel võidelnute nimede täpsustamise
soovist kuuldes järgnes keeldumine igasugusest vestlusest.
Polnud kahtlust, et keeldumist ajas taga hirm võimalike
tagajärgede ees, kui ta seoks end kunagisele nõukogude
korrale vaenulike meeste nimedega. Tegu polnud loomulikult nõukakorra
aktivistiga, vaid nõukogue korra hirmude all ikka veel
elava inimesega.
Loomulikult üksiknäide
pole üldistuse aluseks. Ometi viimatine juhtum äratas
meelde varasemad juhtumid, millega olin kokku puutunud „Mälestustelehe“
toimetajana. Üks neist: Pöördusin proua poole Rakveres
(loodetavasti loeb ta ka neid ridu!), kes varjas nooruspõlves
Kiviõli Saksa sõjavangide lagrist põgenenut,
kuni nad mõlemad lõpuks siiski tabati ja nõukogude
„õiglase“ kohtu poolt Siberisse saadeti. Minu
soov oli see juhtum avalikustada, et tollase julge neiu, tänase
proua teeneid tunnustataks Eesti ja võib-olla ka Saksa
riigi poolt. Intervjuu oli juba kooskõlastatud ja trükivalmis,
kui tuli telefonitsi trükkimisest äraütlemine:
„Ma kardan seda avalikustada, kes teab, mis võib minuga
pärast seda juhtuda!“ Muide, see proua elas juba turvalises
hooldekodus! Ja ometi!
Veel üks analoogne näide. Samuti trükivalmis sõjaaja
eluloo avalikustamisest loobus rindemees täiesti mõistmatutel
põhjustel, kui vast see, et ta pelgas avalikustada, et
oli Saksa (all)ohvitser, mida vist tema kaaslasedki Vabadusvõitlejate
Ida-Virumaa Ühendusest ei teadnud. Näis, et selle keeldumise
taga oli pereliikmete hirm. Nii suri see mälestus, nagu ka
paljud teised mälestused on surnud enne kirjapanekut hirmsast
hirmust põhjendusega: Ma ise ei karda – aga mul on
lapsed ja lapselapsed!
Kas saab neid, ikka veel nõukavõimu (Siberi) taastumise
hirmus elavaid inimesi, eriti Virumaal, naeruvääristada?
Loomulikult mitte! Te ju näete ja kuulete, mis toimub!
|
Okupantide nägemus Eesti tulevikust.
Selline kaart levib Lasnamäe lendlehtedega. |
Teatavasti tõeline
vabadusvõitleja Tiit Madisson mõisteti mitmeks aastaks
Patareisse Eesti Vabariigi „kukutamise“ ainuisikulise
katse eest. Samas selgelt Eesti iseseisvuse vastu suunatud (kus
ka väljuhäälselt „Rossijat“ Eestile kallale
kutsuti!) märatsemise organiseerijad Reva, Sirõk,
Linter ja Klenski kuulutati süütuiks. Miks? Eks ikka
kohtumõistjate hirmust, või siis ka omamehetundest
KGB ees, sest meie õigusmõistmist suunab ju endiselt
ENSV KGB (Sepikute-Simmide jt) juristidest koolkond.
Kes jälgib üksnes ajakirjanik Ivan Makarovi tagasihoidlikke
kommentaare Vikerraadios Eesti venekeelsetest lehtedest, teab,
millist ääretut viha, laimu ja „pori“ sisaldavad
need kirjatükid Eesti ja eestlaste suhtes. Veelgi enam. Eelmise
aasta lõpul levitati ka Eesti ajakirjanduses (EE 20.11.08)
endise interaktivisti Oleg Morozovi Eesti tükeldamise plaani,
kus oodatult Virumaa koos Tallinnaga pidi saama Venemaa osaks,
tõsi küll, esialgu venekeelse autonoomia staatuses,
hilisema Vene oblastina nn Eesti Vabariigi koosseisus. Pole kahtlustki,
et Varesesulgedes Savisaare võimuletulekul sünniks
Vene oblast hoobilt.
Loomulikult sellised
avalikud Vene pressiähvardused ja üldine Ida-Virus valitsev
meelsus hoiavad seni siin veel elavates eestlastes nõukaaja
hirmu endiselt hirmsal tasemel, eriti olukorras, kus sellistele
jõhkratele, Eestit ja eestlasi mõnitavatele ja hirmu
külvavatele väljaastumistele Eesti võimud ei
reageeri. Nagu õiguskantsler! Kapost kõnelemata.
Tõsi, nagu kõnelevad ajalehed, olevat õiguskantsler
hõivatud, kuna tegelevat inimõiguste rikkumise kontrolliga
(loe: kätekõverduste lugemisega) Kuperjanovi pataljonis
ja peldikupaberi pehmuse kontrolliga Tallinna kartserites.
23. veebruaril keskpäeval viisin oma tütrepoja koos
tema klassikaaslastega Lüganuse teeristile vaatama ja tervitama
Narvas toimuvale Iseseisvuspäeva paraadile sõitvaid
eesti sõdureid. Oli ülev mulle, eriti aga poistele,
kui lehvitustele vastati soomukitelt signaalitörtsatustega.
Olime uhked oma sõjaväele!
Ometi kainenesin, kui
vaid 3 päeva hiljem kuulsin ühelt Eesti kutsealuseid
koolitavalt ohvitserilt: Me poputame ja koolitame ka (paljusid
– U.S!) neid, kes meile, eestlastele, Eesti võimalikus
iseseisvussõjas, sõltumata kellega, esimesel võimalusel
noa või kuuli selga löövad, tänu Eesti Vene-meedia
eestivaenulikkuse ning siinsete Eesti ühiskonnateadlaste
(loe: punaprofessorite – U.S) ja poliitikute jätkuvale
kutsele üha rohkem kummarduda nn vene vähemuse ees.
Hea oleks, kui neid (vaenulikke sõdureid – U.S) üha
vähem tuleks üldmobilisatsiooni korral. Siis oleks seljatagune
kindlam!
Meid, väheseid eestlasi Ida-Virus,
kutsuvad punaprofessorid ja rahvastikuminister üha sügavamatele
(intergratsiooni) koogutustele nende ees, kel kui mitte nuga,
siis vähemalt rusikas taskus eestlaste tarvis. Eestit ja
eestlasi oma kodumaaks ja kaaskodanikeks pidavaid venelasi pole
vaja veenda, sest nad on ju niigi juba osa Eestist..
Nagu lugesite, on hirmus hirm Ida-Virus tõesti põhjendatud.
Seepärast pole eestlastest idavirulastel (v.a keskerakondlastel)
vist tõesti ülearune hoida auto bensiinipaak täis
ja kohver esmavajalikuga ukse kõrval!
|
|
|
