|
|
|
Andres Herkel ENPA kõnetoolis juuni 2006. |
Andres Herkel:
“Suhtumine, et poliitika on räpane mäng, mind poliitika
ei huvita, on üks reaalsuse eest põgenemise viise”
Kolleegiga “Kultuuri
ja Elu” toimetamise päevilt ajab juttu Velly Roots
fotod: www.herkel.net
Oled siis ikka
maapoiss, nagu vahel rõhutad?
See koht on Rahula mõis, 5–6 kilomeetrit Tallinna
piirist, kus ma kasvasin ja kooliteed alustasin. Ei ma siis tunnetanud,
et elan pealinnale nii lähedal, olin selles mõttes
täiesti maapoiss. Kuidas meie perekond sinna elama sattus?
Isa elas Pakri poolsaarel oma talus, kui 1939. aastal Venemaaga
sõlmitud baasidelepingu alusel pidid sealsed elanikud oma
kodud maha jätma. Erinevalt linnaelanikest said talupidajad
siiski teatud summa raha uue kodu ostmiseks. Tol ajal oli enamik
baltisakslasi Eestist lahkunud ja minu isa ning tema õemees
ostsid kahe peale Rahula mõisavalitseja maja ning selle
juurde kuuluva talu. Suur osa meie sugulasi ja perekonnatuttavaid
oli pärit samast külast ning sarnase saatusega. Meie
kodus peeti tihti Paldiski rahva kokkutulekuid. Isa 50. sünnipäeval
oli hästi palju rahvast koos. Mõisa ümbritseval
ringteel korraldati rongkäik, mille ees kanti uhkelt Ohtre-Pakri
tuletõrjeseltsi lippu. Et isa on sündinud 30. aprillil,
kandus see rongkäik 1. maile ja naabrionu oli tulnud oma
maja trepile “paraadi” vastu võtma.
Rahula mõis
kuulus Hannibalile, kes oli Tallinna komandant ja Puškini
vaarisa.
Vana mõis oli teise koha peal, praegune mõisasüda
pärineb ajast, kui selle omanik oli Hannibal – Puškini
vaarisa. Kui tavaliselt hävib puitehitis või siis
hoone puidust osa, siis seal on vastupidi. Kivist uhkem osa on
sõja-aastatel hävinud ja mina seda näinud ei
ole. Puidust osa on alles, aga teda ei ole mainitud esinduslike
mõisahoonete kataloogides. Küll aga on alles rajatised
ja muud hooned, mis kuulusid mõisasüdame juurde, nagu
park, väike tiik selle keskel asuva saarekesega, valitsejamaja,
kuivati. Kahjuks hävis maaliline kelpkatusega ait. Valitsejamaja
jäi minu õdedele ja minule kuivati, mille olen korda
teinud ja seal ma siis praegu elangi.
Teie pere elas
Tallinnale küll väga lähedal, sinu koolitee algas
aga väikestes kohalikes koolides, mis sinu kodule oluliselt
lähemal polnud.
Minu vanemad õed käisid Jõgisoo algkoolis,
läksid siis edasi linna keskkooli ja olid linnas tädi
hoole all. Mina olin pärast I klassi lõpetamist liiga
väike, et ka mind linna kooli saata. Niisiis jäingi
maapoisiks ja mind pandi Jälgimäe algkooli, aga see
kool pandi varsti kinni. Mõlemad koolid olid kodust kusagil
5 kilomeetri kaugusel. Jõgisoole käisin bussiga, aga
tihti tuli ka jalgsi minna. Mäletan, et olin päris väike,
kas II või III klassis, kui tuli sügisene koolivaheaeg
ja oli vaja veerandi lõpul sussikott koju tuua. Bussi ootasime
Jälgimäe töökoja juures. Mina olin unustanud
oma sussikoti ühe põllutöömasina konksu
otsa. Järgmisel hommikul saatis ema mind jalgsi sellele järele,
ega sussid polnud siis raisata. Edasi läksin õppima
Saku Keskkooli, mille lõpetasin 1980. aastal, ja siis juba
ülikooli.
Miks just Tartu
Ülikool ja psühholoogia?
Ülikooli valikul kahtlust ei olnud, mu vanemad õed
olid Tartus juba ees ja minul väike huvi humanitaarteaduste
vastu olemas. Pigem on minu jaoks küsimus, miks ma ei läinud
õppima ajalugu. Aga psühholoogia oli tol ajal populaarne,
eks ta tundus noorele inimesele huvitav. Professor Ramul oli psühholoogide
seas legend, aga mina temaga kahjuks kokku ei puutunud. Mäletan
Uku Masingut, aga ka legendaarset Villem Ernitsat. Meil olid tugevad
õppejõud nagu Peeter Tulviste, Jüri Allik jt.
Meie kursus oli viimane, kellele antropoloogiaprofessor Juhan
Aul veel luges.
Juba I kursusel sattusin orientalistika ringi. Võib-olla
sain aru, et psühholoogia klassikalises mõttes ei
ole päris minu ala ja tahaksin midagi kõrvalt. Eks
orientalistikal oli tol ajal veidi keelatuse ja põnevuse
aura, mis oli suurel määral seotud Linnart Mälli
isikuga, aga muidugi ka sellega, et nõukogude võim
püüdis sellesuunalist tegevust takistada. Iseenesest
on see tohutult tähtis, et väikeses kultuuris leiduks
inimesi, kes tegeleksid suurte maailmakultuuridega. Ajalooteaduskond
oli tol ajal tuntud oma avatuse ja vabameelsuse poolest, räägiti
asjadest, millest mujal nii avalikult ei kõneldud. See
on suuresti Peeter Tulviste teene, et psühholoogidele luges
ka Juri Lotman, Need üliõpilased võitsid kõige
enam, kes ei leppinud kitsalt oma eriala raamidega, vaid vaatasid
laiemalt ringi, mida ülikoolil on anda. TÜ baasil arenes
rahvusvaheliselt tunnustatud semiootikakoolkond, mis tolleaegsetes
suletud tingimustes oli tõeline ime.
Teadusevallast
poliitikasse – miks nii?
Lõpetasin ülikooli 1985. aastal ja sel ajal polnud
mul küll ühtki mõtet, et edasises elus võiks
mingi osa olla poliitikal või ka ajakirjandusel. Neid alasid
minu jaoks ei eksisteerinud. Mind suunati tööle Tallinna
Pedagoogika Uurimise Instituuti, aga ka seda ei pidnud ma päriselt
enda alaks. Muu töö kõrval tegelesin eeskätt
India ajaloo ja budismi uurimisega. Mõni aasta pärast
seda, kui tulin Tallinna, hakkasid Eestis tõesti toimuma
protsessid, mis viisid meid taasiseseisvumiseni. Muidugi on noored
inimesed muutustele väga vastuvõtlikud ja kusagil
1988. aastatel suhtlesime juba suure grupi mõttekaaslastega.
Hakkasime välja andma ajakirja “Heinakuu”, tegelesime
Sõltumatu Infokeskusega, olime ERSP ideedele küllaltki
lähedal. Meie sõpruskonda kuulusid tol ajal Mart Nutt,
Mait Raun, Toomas Kümmel, Jüri Leesment, Indrek Teder
jt. Eks sellistest erinevatest sõpruskondadest hakkaski
kujunema tegijaskond, kes tahtis ühiskonnas muutusi. Need
inimesed, kes uute võimaluste avanedes hakkasid poliitika
juurde tulema, üksteist varem ei tundnud, hiljem hakkasid
need väikesed sõpruskonnad ühinema. Meie võtsime
ühel hetkel eesmärgi, et tahame murda infomonopoli,
tahame olla sõltumatu kanal, mis edastaks uudiseid, mida
ametlik ajakirjandus ei kajasta. Otsustasime nimetada endid Sõltumatuks
Infokeskuseks. 1988. aasta suvel oli meie peamiseks väljundiks
pikett Draamateatri juures nõudmaks Enn Tarto ja Mart Nikluse
vabastamist. Seal rippusid üleval meie teated, mida ka kogu
aeg jagati ja paljundati. Üks neist oli kogemata avaldatud
Noorte Hääles, mis tekitas ajalehe toimetuses suure
pahanduse. Vahendasime ka infot ERSP tegemistest. Meie tegutsemine
aktiviseeris omakorda teisi, näiteks Viljandis seati üles
nn Sakala Sõltumatu Sein, aga Võrus tegutses Vaba
Sõltumatu Noorte Kolonn Nr 1, kelle teadaandeid me ka edastasime.
Sellest 1988. aasta suvest on Mait Raun kirjutanud raamatu “Wake
up”.
Kas selline aktiivne
tegutsemine tõigi sind meie “Kultuuri ja Elu”
toimetusse, kus hakati organiseerima uut ajalehte “Eesti
Elu/ Estonian Life”? Sel ajal alustas mitu uut ajalehte,
nende hulgas ka “Ekspress”, mida hakkas organiseerima
KE toimetaja Hans H. Luik.
Enne seda olin “Vikerkaare” toimetuses. Mul pole kunagi
jätkunud püsivust seda, mida olin enesele lubanud –
teadustööd –, lõpuni teha. Nõnda
olen alatasa järele andnud ettepanekutele midagi kirjutada,
kommenteerida või toimetada. See oli tol ajal huvitav ettepanek
ja andis omakorda mingi uue väljundi hakata toimetama kakskeelset
ajalehte “Eesti Elu/Estonian Life”. Ingliskeelset osa
tuli tegema Jüri Estam. Sel ajal tulid Eestisse tagasi paljud
pagulaseestlased, kellest oli palju abi. Tagantjärele vaadates
oli selles ajas olulisema tähendusega ajalehe ingliskeelne
osa “Estonian Life” kui võimalus vahendada Eestis
toimuvat välismaale. Ega me seda tol ajal väga hästi
ka osanud, tuleb tunnistada. Ei osatud keeltki nii hästi.
Mäletan, et pärast 1991. aasta augustiputši helistas
üks Jaapani ajakirjanik ja päris: kuidas te endid nüüd
tunnete, kui putš Moskvas on lõppenud. Vastasin, et
mul pole mingit erilist tunnet, sest tõesti nii see pidigi
minema. Muidugi oleks pidanud pikemalt seletama, aga minu jaoks
oli palju olulisem see, et Eesti Kongress ja Ülemnõukogu
olid saavutanud kokkuleppe Eesti riikliku iseseisvuse taastamiseks
õigusliku järjepidevuse alusel. See, mis Moskvas toimus,
polnud minu jaoks enam nii tähtis. Aga Jaapani ajakirjaniku
vaatenurk oli kindlasti see, et nüüd on Moskva teid
lõpuks vabaks lasknud! Ajakirjanike küsimustele oli
kogu aeg vaja vastata.
Elu KE toimetuses oli
tol ajal väga elav. Ingliskeelse materjaliga töötasid
Eestisse tulnud pagulaseestlased Jüri Estam, Tiia Raudma,
Michael Tarm, Peeter Mehisto. Uusi väljakutseid järgisid
omakorda KE tegijad teiste väljaannete juures, nagu juba
nimetatud Hans H. Luik, Madis Jürgen, Sulev Valner, Kalle
Muuli jt. Oli suur tahtmine midagi tõesti ruttu ära
teha, sest vaikimise aeg oli olnud pikk ja masendav.
See oli huvitav aeg, töö tehti ära sageli vaid
paari inimesega ega vaadatud, kas see päriselt kellegi otsene
ülesanne oligi. Kui tänapäeval asetada kaalukausile
see, kuidas riigiasutustes on suured PR osakonnad, mis siis paremini
toimib? Arvan, et need on väga õnnelikud inimesed,
kes on sellise entusiasmiga töötamise ajajärgu
läbi teinud. Pragmaatilises ja paika loksunud ühiskonnas
on ju nii, et igaüks, kes midagi teeb, tahab selle eest ka
midagi kohe ja kiiresti saada. Vahepeal pühendusin tõepoolest
poolteist aastat uuesti õpingutele ülikooli juures,
aga teadustöö kaitsmine lükkus ka siis edasi. Järgmised
takistused tulid juba siis, kui hakkas ilmuma “Hommikuleht”,
kuhu oli vaja kirjutada kommentaare. Siis tulid kaks meest, Mart
Nutt ja Vootele Hansen, mind kutsuma Toompeale Isamaa fraktsiooni
juurde nõunikuks. Olin neile öelnud, et teie ei saa
hakkama oma heade mõtete ega heade tegude inimestele mõistetavaks
tegemisega. Nemad rääkisid mu siis Isamaa fraktsiooni
juurde, kus ma olen 1993. aasta detsembrist peale. Pärast
seda, kui oli tehtud palju õigeid, aga raskeid otsuseid,
mis Eesti arengule küll oluliselt kaasa aitasid, hakkas Mart
Laari juhitud valitsus oma populaarsust kaotama. Ma ei usu, et
ma selle lühikese ajaga jõudsin valitsuse poliitikat
inimestele oluliselt mõistetavamaks teha, see oli ilmselt
ülejõu käiv ülesanne. Kuid selle ajutiselt
kavandatud tööleminekuga Toompeale läks nii, et
ma polegi sealt ära tulnud. Selle aja sisse jäi raske
periood, kui olime opositsioonis. Vana-India filosoofiat puudutav
magistritöö ja sellest kasvanud raamat „Müüt
ja mõtlemine“ on mind tegelikult õpetanud orienteeruma
ka poliitikas. On ju sealgi müüte ja mütoloogilist
mõtlemist erakordselt rohkesti. Paljutki ei õnnestu
ratsionaalsete argumentidega ümber lükata. Mõnes
olukorras on võimalik asju demütologiseerida ja selgitada,
aga alati ei saagi, kui ratsionaalsed ideed ei kogu piisaval hulgal
demokraatlikult väljendatud toetust.
Toetuse otsimisel
minnakse sageli kompromissidele, mis on kaasa toonud arvamuse,
et poliitika on räpane mäng. Inimestel pole oma toimetamiste
kõrval aega ega jõudu poliitikategemise keerdkäikudesse
süveneda.
Kahtlemata tuleb poliitikas ette tegusid, otsuseid ja motiive,
mida saab ka räpase mänguna kirjeldada, aga siin on
suur osa sedasama müüti. Tegelikult poliitika ei pea
olema räpane ja enamasti ei ole ka. Selline üldistamine
tähendab ka kõige eitamist, oma riigi või mis
tahes ideaalide eitamist ja sellega ma kategooriliselt ei saa
nõustuda. Niisugune suhtumine, et mind poliitika ei huvita,
ma ei tahagi sellest osa võtta, minust niikuinii midagi
ei sõltu, on üks reaalsuse eest põgenemise
viise. Sõltub ikka küll, igaühest sõltub.
Tegutsesid Toompeal
Riigikogu kantseleis nõunikuna, millal astusid Isamaaliidu
liikmeks?
Mind võeti Toompeale tööle ilma et ma oleksin
olnud erakonna liige. Paar aastat hiljem vormistasin end Isamaa
liikmeks ja siis peagi olin juba Tallinna piirkonna esimees. Eestis
hakati sel ajal erakondade sisemist struktuuri välja ehitama.
Sellest tööst on mul erakordselt head mälestused,
õppisin tundma palju kenasid inimesi. 1995. aastal kandideerisin
RK valimistel Isamaa nimekirjas, aga siis veel suurema eduta.
See oli ERSP ja Isamaaliidu ühinemise aeg, kuid populaarsuselt
olime madalseisus. Õiged otsused raskel ajal võivad
tuua küll läbimurde ühiskonna jaoks, aga see ei
too nende teostajatele kiiret edu. Eesti on väike, kui sarnase
maailmavaatega erakonnad ühinevad, on sellest kindlasti rohkem
võita kui kaotada. Eks need probleemid olid sarnased ka
siis, kui Isamaaliit ja Res Publica ühinesid. Kõige
paremini aitab ühine töö ja aeg-ajalt oma kivistunud
veendumuste revideerimine, et koos uute lahendusteni jõuda.
Kaks väga sarnase profiiliga parteid kõrvuti kahjustavad
teineteist ja lõpuks kogu poliitikamaastiku loogikat. Selles
mõttes tuleb hinnata neid inimesi, kes niisuguste valikute
puhul on suuremad oma isiklikest ambitsioonidest.
Millal algas sinu
töö Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee
(ENPA) juures, mille asepresident sa praegu oled?
Eesti on Euroopa Nõukogu liige 1993. aastast alates, mina
olen Parlamentaarses Assamblees 2003. aastast. Mõnikord
aetakse Euroopa Liit ja Euroopa Nõukogu segi. Rõhutagem,
et Euroopa Nõukogu 47 liikmesriigi hulka kuulub Venemaa,
seal on ka Georgia, Armeenia, Aserbaidþaan, Ukraina ja Moldova.
Paljude probleemidega tegelemine ENPAs on olnud ühelt poolt
keeruline, teisalt ka väga huvitav. Läksin sinna just
ajal, kui oli toimunud Georgias rooside revolutsioon ja Ukrainas
oranþ revolutsioon ning need riigid hakkasid üha selgemalt
Lääne suunas vaatama. Minu eesmärk ongi see, et
vahendada Eesti stardijoone ületamise kogemust ja teiselt
poolt võrrelda neid riike, millised on erinevused ja mis
teoreetiliselt võivad olla vead. Tuleb tunnistada, et Venemaa
üha suurenev kaugenemine demokraatiast on väga selge
ja see mõjutab naaberriike. Mõne puhul, nagu Georgia,
ei lasta vägivaldse sekkumisega Euroopa suunas liikuda, sisemised
raskused nagunii. See pilt hetkel ei ole kõige rõõmustavam,
aga pikemas perspektiivis on rahvad siiski teel suurema vabaduse
ja demokraatia suunas. Venemaa on Euroopa Nõukogu liige
1996. aastast alates. Tema liikmeks saamisel seati mitmesuguseid
tingimusi, näiteks tagastada Eestile kultuurivarad, mis on
siiani täitmata. Kõige tõsisem tingimus oli
Tðetðeenia sõja lõpetamine läbirääkimiste
alusel rahumeelsel teel, mida ei täidetud. Samuti ei täideta
Vene-Georgia sõda puudutavate resolutsioonide punkte. Viimane
kord tõstsid selle teema esile ENPA Rootsi ja Soome naissaadikud
küsides: kui kaua peame taluma, et Venemaa ei täida
üheski punktis meie poolt vastuvõetud resolutsioone?
Kui selle küsimuse oleksin esile tõstnud mina, Leedu
või Poola saadik, poleks see kedagi üllatanud, aga
nüüd äratas see erakordselt suurt tähelepanu.
Euroopa riikide parlamendisaadikute seas on taas tugevnemas kriitilised
meeleolud Venemaa suunas. Seda tajutakse muidugi ka Venemaal,
mis on esile kutsunud nurina, et ENPA ei mõista neid. Muidugi
on asi selles, et kui mõni riik on sellesse organisatsiooni
juba vastu võetud, siis on teda väga raske välja
heita. Meenutan aga siinkohal, et ENPA mõistis kommunismi
kuriteod hukka juba kolm aastat varem, Euroopa Parlament tegi
seda käesoleva aasta aprillis.
Küllap on
mõnelgi meeles ETV vahendatud lõik Venemaa esindaja
Þirinovski värvikast esinemisest sellel ENPA istungil.
Koosolek oli tookord väga äge. Euroopa vaskapoolsed
ei mõistnud või ei tahtnud aru saada, et Ida-Euroopa
maad elasid läbi sootuks teistsuguse aja kui nemad. Keegi
ei tahtnud ju hukka mõista Kreeka kommuniste, aga ilmselt
nad tunnetasid, et eriti niisuguse pealkirjaga dokumendi läbiminek
võib mõjutada nende sisepoliitilist positsiooni.
Ma arvan, et nende emotsionaalse käitumise asemel oleks olnud
õigem tunnistada selle kommunismi hukkamõistva resolutsiooni
põhipunktid õigeks ja tõmmata siis selge
vahe enda ja totalitaarse kommunismi vahele, mis eksisteeris Nõukogude
Liidus ja selle mõjualustes riikides. Aga kui sõna
võttis Þirinovski eesmärgil seda resolutsiooni
naeruvääristada ja hakkas nõudma, et tema lähedal
istuval Zjuganovil tuleks kohe käed raudu panna ja ta minema
viia, tekitas see muidugi elevust. Nende vahel istus Leedu parlamendisaadik
Zingeris, kes oli tuntud oma põhimõtteliste vaadete
ja sõnavõttude poolest. Zjuganovi ja Þirinovski
vastastikune äge þestikuleerimine käis tema pea
kohal, mida oli kõigil päris koomiline vaadata.
Nõudmine
mõista kommunismi kuriteod hukka võrdselt natsismi
kuritegudega tugevnes seoses Venemaa üha suureneva ihalusega
heroiseerida oma naabermaade suhtes vägivaldset minevikku.
Pärast seda, kui Venemaal toimus suunamuutus Putini juhtimisel,
on tulnud ilmsiks sootuks erinev arusaam ajaloost. Katsed vene
propaganda poolt ajalugu võltsida, näiteks esitada
Eesti okupeerimist vabastamisena, on tunduvalt mõistetavamaks
teinud vajaduse anda kommunismi kuritegudele hinnang. Eesti Riigikogu
võttis selle avalduse vastu 2002. aastal, ENPA 2006. ja
Euroopa Parlament siis 2009. aasta aprillis. Kusjuures selle Euroopa
Parlamendi resolutsiooni üheks algatajaks ja läbiviijaks
oli Tunne Kelam, kes on seda teemat pidevalt tähelepanu all
hoidnud. Kahtlemata on EP niisugune avaldus tooni andva tähendusega
Euroopa Liidule tervikuna ja kuna EL on oluline partner Venemaa
jaoks mitmes mõttes, ei olnud niisugune seisukohavõtt
Venemaa poolt kindlasti oodatud. Totalitaarse kommunismi poolt
kordasaadetu vajab Lääneriikide inimestele pidevat selgitamist,
pidades silmas Venemaa üha ülbemaid katseid ajalugu
võltsida.
Millal hakkas sind
Venemaal toimuv niivõrd huvitama, et otsustasid sellel
teemal raamatu kirjutada?
Arusaamine, et Venemaal hakkavad asjad arenema pahaendelises suunas,
tekkis kusagil 1990. aastate keskel. Sattusin uurima teemat, mis
on seotud vene euraasialaste liikumisega. See oli väga populaarne
Venemaalt emigreerunud intelligentsi hulgas. Nad olid küll
selges opositsioonis bolševikega, kui aga nende filosoofilisi
vaateid lähemalt vaadata, siis need eriti ei erinenudki bolševike
omadest. Suurriiklik taotlus ja mõjusfääri laiendamine
Euroopa suunal, teiselt poolt aga eriti Aasia suunal (sellest
ka nimetus euraasialaste liikumine), teiste rahvaste integreerimine
slaavi kultuuri väljale, mitte just retooriliselt nende oma
kultuuri maha surudes, aga muutes nad siiski Venemaa poliitilisteks
satelliitideks. See on umbes säärane nõudmine,
et sina pead mind armastama, sest ma tean, nii on sinule kõige
parem. Umbes selliselt positsioonilt Venemaa oma naabritega ju
suhtleb. Ja selline ideoloogia valitses ka nende hulgas, kes pidid
olema just Nõukogude Venemaa kõige vihasemad vastased.
See võim, mis pärast Jeltsinit hakkas ennast Venemaal
teostama, liikus küllaltki sarnastes jälgedes. Äkki
hakkas sellel teemal ilmuma materjali vene ajakirjanduses. Oli
näha, et tekkimas on euraasialaste liikumise uus laine. Mina
tahtsin esile tuua sellise imperiaalse mõtlemise juured
ja sellest sündis raamat “Vene mõistatus”.
Hoiakud nagu kogukondlikkus, kollektivism jne on Venemaal aegade
jooksul välja kujunenud ja sellisele mõtteväljale
demokraatlikku süsteemi üles ehitada on väga raske.
Eestlastena peaksime siiski mõistma, kuidas meie naabrite
mõtteviis toimib, sest see aitab ka nende järgmisi
samme ette näha ning näidata võimalusi, kuidas
mõju avaldada. Aga Venemaal on ju alati olnud ka läänelikule
kultuurile orienteeritud intelligents. Neid on ajaloo jooksul
hävitatud, tihti on nad kaotanud, aga nad tulevad uuesti.
Seekord on Venemaa rohkem Läänele avatud, paljud noored
saavad seal hariduse.
|
Aserbaidžaanis kaasraportöör Jevgenia živkovaga
2008. a. |
ENPAs oled olnud
Valgevene allkomitee esimees ja Aserbaidžaani raportöör.
Kas nendes maades lastakse raportööridel rahulikult
oma tööd teha, mitte nii nagu Venemaa toimib Osseetias?
Kahtlemata on mul kõige enam hinge peal Georgia ning sealne
olukord. Selgelt on tegemist riigiga, keda Venemaa jätkuvalt
survestab, lisaks veel sisemine ebakindlus. Olnud aga juba viis
aastat Aserbaidþaani raportöör ENPAs, olen käinud
seal erinevatel missioonidel ja koostanud kuus raportit. Mul on
tekkinud suur huvi ja tahtmine käsitleda sügavamalt
selle maa probleeme, väljendada mõtteid, mis on töö
käigus tekkinud. Aserbaidþaan on kindlasti näide
sellest, kuidas väiksem riik kopeerib samasuguseid demokraatiast
eemaldumise võtteid, nagu me näeme Venemaa puhul.
Aga võib-olla on asi ka vastupidi, et Putini süsteem
kopeerib hoopis neid, sest Häidar Älijev oli ju omal
ajal küllalt väljapaistev ja mõjukas. Kõige
selle taustal on Aserbaidþaan praegu veel majanduslikult
tugevalt orienteeritud Euroopale, kelles nähakse siiski kindlat
partnerit. Selle aja jooksul on õnnestunud saavutada suure
hulga poliitvangide vabastamine, aga näiteks ajakirjandusvabaduse
puhul on olukord viimastel aastatel hullemaks läinud. Rahvusvaheline
tähelepanu on olemas, seda olen püüdnud oma tegevusega
saavutada. Siin jääb aga küsimus: kas väikeriigilt
võib nõuda kõrgemate nõudmiste täitmist
kui näiteks Venemaalt, kellelt ei juleta nõuda temale
esitatud resolutsioonide täitmist. Kuidas mõjutab
Venemaale mingi eristaatuse andmine demokraatlike kriteeriumide
usaldusväärsust? Siit tekib inimlik küsimus –
mis oleks siis parem, kas see, kui EN raportöörid siiski
kohal käivad ja olukorda fikseerivad, või see, kui
riik ei kuulu Euroopa Nõukokku. Ajalugu ei lõpe
homse päeva ega ka järgmise aastasajaga, vaid töö,
mis tehakse, on märksa pikemaajalise tähendusega.
Venemaa püüab
praegu kasutada energiarelva, et Euroopa riike ükshaaval
oma mõjusfääri kallutada.
Euroopa Parlament hakkas formuleerima energiapoliitika põhimõtteid,
et mitte teha koostööd nende tarnijatega, kelle tegevus
seab löögi alla ühe või teise liitlasriigi
energiajulgeoleku. Mis on selle kriteerium ja millest alustades
hakatakse tegutsema, on muidugi omaette küsimus. Kuid ainuüksi
see, et me nendest põhimõtetest kõneleme,
on juba edasiminek. On üks põhiline reegel, et majanduslike
sidemete arendamist ei tohi siduda lubadustega maha võtta
inimõiguste teema. Niisugust lubadust ei ole võimalik
anda ei ettevõtjatele ega ka poliitikutele. Enne olümpiamänge
võttis Euroopa Parlament ja ka ENPA näiteks vastu
dokumendi olukorrast Hiinas. Osutati nii Tiibetiga seotud probleemidele
kui ka inimõiguste olukorrale. Muidugi on Hiinal ja Venemaal
üks erinevus: Hiina ei ole OSCE ega Euroopa Nõukogu
liige. Ta ei ole endale võtnud ka võrreldavaid kohustusi
inimõiguste vallas. Väikeriigina peaks Eesti kindlasti
kaasa elama Tiibeti saatusele, mis on väga kriitilises seisus.
Kui need arengud jätkuvad, mis enne olümpiamänge
nähtavale toodi, siis Tiibeti kultuur on hävimisohus.
Indias emigratsioonis mingi järjepidevus küll jääb,
kuid omal maal on ta hävimas. Meenuvad Dalai-laama sõnad,
et me ei karda seda, mis toimub OM ajal või nendega seoses,
vaid seda, mis toimub pärast OMi. Maailm unustab taas Tiibeti.
Hiina üritab oma majanduslikku mõju kasutades demokraatlikke
riike inimõiguste küsimuses mõjutada teatud
poolhäälsusele. Sellele ei tohi mingil juhul järele
anda. Siin on tähtis, et Euroopa Liitu kuuluvad riigid oleksid
oma nõudmistes ühtsed, ei tohi jätta mõnd
riiki majandusliku surve ohvriks.
|
Kohtumine Dalai-laamaga Drepungii kloostris. |
Käisid paar
aastat tagasi Kuubal, kus on samuti probleemid inimõigustega
ja sul oli isegi Kuuba luurega tegemist.
Kuuba-reisist sündis Mart Laariga kahasse kirjutatud raamat
“Kuuba südames”. Olin seal turistiviisaga ja kohtumised
Havannas Kuuba dissidentidega olid konspiratiivsed. Lõpuks
sekkus siiski Kuuba luure. Euroopa riikide kolm parlamendiliiget
– Ungari liberaal, Hollandi sotsialist ja mina viisime selle
missiooni siiski lõpule. Andsime pressikonverentsi, mis
toimus poliitvangide naiste igal pühapäeval toimuva
meeleavalduse taustal. Peamine sõnum, mis me viisime: nende
kannatavate inimestega ollakse solidaarne, Euroopa demokraatlikud
riigid ja poliitikud ei nõustu niisuguse inimeste kohtlemise
ja inimõiguste olukorraga nagu see on Kuubas.
Esitan lõpuks küsimuse,
mida minult paljud on küsinud: Riigikogu IRL fraktsioon loobus
oma selle aasta töötasu tõstmisest. Tehti see
otsus kogu aasta kohta?
Olukorras, kus riigi kulutusi kõigil tasapindadel kärbitakse,
ei ole meil õige vastu võtta eelmise aasta keskmise
palga tõusust tulenevat töötasu juurdekasvu.
Senikaua, kuni majanduskriisi tingimustes niisuguse skeemi alusel
palk tõuseb, on IRL otsustanud, et kõige õigem
on lahendada see küsimus tagasimaksena riigikassasse. Niisiis
maksame selle juurdekasvu riigikassasse tagasi igaüks üksikult
ja fraktsioon tervikuna. Kuidas Riigikogu palgasüsteem või
ka riigi majanduslik olukord lõpuks kujuneb, on omaette
teema. Kindlasti me ei vaata seda otsust ümber enne järgmist
aastat. Asi paistaks palju soliidsem ja solidaarsem, kui Riigikogu
oleks teinud selle otsuse tervikuna.
* * *
CV
Andres Herkel
s. 14. 08. 1962
1980 Saku Keskkool
1985 Tartu Ülikool, psühholoogia
1985–1989 Pedagoogika Teadusliku Uurimise Instituudi teadur
1990–1991 Ajakirja “Vikerkaar” toimetaja
1991 Ajalehe “Eesti Elu/Estonian Life” peatoimetaja
1992–1993 Eesti Humanitaarinstituudi õppejõud
1993–1999 Riigikogu Isamaa fraktsiooni nõunik
1998 Tartu Ülikool, MA
1999– IX, X ja XI Riigikogu liige
Abielus, poeg
Ühiskondlik-poliitiline tegevus
Sõltumatu Infokeskus (1988–1989), Res Publica esimees
(1989–1991), Rahvuslik Koonderakond Isamaa (1994), Isamaaliit
(1995), Isamaaliidu Tallinna piirkonna esimees (1997–2000;
2002–2004), RK IRL fraktsiooni aseesimees (2007), Euroopa
Nõukogu Parlamentaarse Assamblee (ENPA) Eesti delegatsiooni
liige (2003); Eesti delegatsiooni esimees (2007) ja Assamblee
asepresident (2009), ENPA järelevalvekomitee Aserbaidþaani
raportöör (2004–), ENPA Valgevene allkomitee
esimees (2005–2007)
Muud ühendused
Eesti Akadeemilise Orientaalseltsi asepresident (2001), Budismi
Instituudi nõukogu liige (2003), Põhja Tallinna
halduskogu liige (1996–2002 ja 2005–2007), Ringhäälingu
nõukogu liige (1994–2000 ja alates 2007), TÜ
kuratooriumi liige (2004–2008), Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia
kuratooriumi liige (2008)
Raamatud
“Ajalugu on rikas” (artiklite ja esseede kogumik 1997),
“Müüt ja mõtlemine” (2002), “Vene
mõistatus” (2007), “Kuuba südames”
(koos Mart Laariga 2008).
Autasud
esseistikapreemiate laureaat “Looming” (1993), “Sirp”
(1998);
Valgetähe IV klassi teenetemärk (2005), Belgia kuningriigi
Leopold II ordeni suurrist (2008)
|
|
|
