|
|
|
Harri Henn |
Ettekanne Jüri Kuke mälestuskonverentsil:
Noored ja unustatud sangarid
Ettekande autor: Harri
Henn
…
Aeg sangarid kord unustab ja tandrid tasandab.
Ja surnupealuu sõdurist vaid tuul meil jutustab...
Mehiselt ja ühtlasi
mõtlikult laulsid neid lauluridu eestlastest sõjasangarid,
kuid just see, et me ka täna veel niimoodi koos innustunult
laulame, näitab, et tegemist on tõsise, meeltülendava
ja igikestva sõdurilauluga. Need read kehtivad ka tänaste
sangarite – rahvusriigi eest okupatsiooniaastatel oma teod
teinud aatekaaslastele. Laul on ühtlasi teadliku hoiatusega
ühiskonnale, et nii ei juhtuks Eesti Vabariigi vabaduse eest
välja astunud aatevendadest sangarite haudadega. Laulus on
teadlik väljendus ja laulja mõtetes peitub sisemine
soov sõnumit põlvest põlve ikka edasi anda,
et sangarid jääksid mällu igaveseks.
Eestis oli Nõukogude okupatsiooniaeg, mil tõelistest
– Eesti vabaduse eest võidelnud sangaritest jutustas
meile, tollastele noortele, tõesti vaid tuul! Vabas Eestis
on aatelised noored endile teadvustanud ja ise üles otsinud
oma kadunud sangarid, tõstnud unustusehõlmast välja.
Nende hulgas ka surnupealuu-sõdurid ja annavad au neile
mälestusmärkidele, kes Eesti vabaduse eest on võidelnud
ja seda nii sõnas, mõttes kui teos.
Noored ise on hakanud
sügavat huvi tundma Eesti vabaduse ja Nõukogude okupatsiooni
vastu võidelnute sõjasangarite ajaloo vastu, just
nimelt esiisade ja vanaisade võitlustest surmavaenlasega.
Muidugi mitte kõik noored, kuid selliseid noori on siiski
piisavalt, võib öelda isegi tooniandvalt, arvestades
tekkinud või tekitatud olukorda, kui noorte isamaalisel
kasvatusel puudub riiklik toetus, seega ka noorsootöö
strateegiates ja seadustes pole sellest kirjalõikugi.
Tavatsetakse öelda – NOORED ON HUKAS. Lihtne öelda,
sarnasel juhul – meie, vanem põlvkond, oleme need,
kes annavad suunised neile edaspidiseks eluks. Süüdistagem
siis iseendid!
Väidan täie vastutustundega: noored pole kunagi hukas,
mis sest, kui nad käituvad vahel teisiti, kui me soovime,
noored on nagu kasvulavas istikud, sirgumaks tulevikuaegadeks
ja jäävad alati rahvuse tulevikulootuseks.
Vabadussõjas võitlesid õppursõdurid
noored, nendele on kirjutatud raamat: „Nimed marmortahvlil”,
tänaseks on nende kangelaselule vaatamiseks tehtud ka film.
Ka Harald Nugiseks oli
noor, kui ta läks sõtta meie surmavaenlase vastu.
Nugiseks polnud sõjaväelane, tema kutsumus polnud
võidelda, ta tahtis oma isakodus rahus elada ja talu pidada,
kuid tal ei lastud seda teha. Haraldi ja tema nimekaimu Riipalu,
Alfonsi, Pauli nagu paljude teiste tublide ja vaprate Eesti noorte
isiklikku ellu sekkus vägivallatseja „punane saatan”.
Nimetatud poisid läksid selle monstrumi vastu võitlema
– võitmaks relvaga tagasi Eesti rahvusriigi vabadus.
Just seetõttu, et Harald Nugiseks oli tollal aastatelt
nooremaid sangaritega ühinenuid, on tema üks vähestest
täna veel elus olev sõjasangar, kelle autasustamiseks
Eesti noored Võrumaalt alustasid korjandusega. Kindral
Einseln, olin tema staabis tööl kasvatustöö
peaspetsialistina, andis Harald Nugiseksile kapteni aukraadi.
Möödunud sügisel antigi Rüütliristi kavalerile
kapten Harald Nugiseksile üle Eesti Rahva Tänumedal.
Tänumedali mõtte ja idee algatajad olid noored, Võru
Sõltumatu Noortekolonn Nr 1 ja Eesti Leegioni Sõprade
Klubi.
Ka tänased, neljakümnesed-kuuekümnesed, on Nugiseksi
põlvkonna suhtes noored. See on põlvkond, kel koolipõlves
okupatsioonitotrust taluda tuli, kuid kes nüüd oma lastest
(ja mõned isegi koos lastega) head eestlased kasvatama
peavad.
Rahvusriigi kahjuks
ei soosi Eesti riik ja isegi teatud ametkonnad riigis isamaalist
kasvatust, patriotismi justkui kardetakse.
Poliitiliselt korrektseks peetakse rääkimist vaid Esimesest
Vabadussõjast, ülistatud suurkujud on Päts, Laidoner,
Vilms, Konik ja mitmed Vabadussõjas võidelnud.
Teise Vabadussõja sangaritest saab kuulda vaid teatud rahvuslaste
ringkondades. Need, rahvuskaaslased kes peavad lugu Teise Vabadussõja-Sinimägede
sangaritest, satuvad musta nimekirja.
Kes peaks meie eest meie vabaduse lugu jutustama? Kes peaks mäletama,
kes selgitama? Oleme olnud vabad juba küllalt kaua, aga me
pole tegelenud kodanikukasvatusega. Meie, eestlased, ei ole suutnud
Eesti poolele võita siinseid mitte-eestlastest noori, puudulik
on kasvatustöö ja riigikeelt mittevaldavatele noortele
ajaloo selgitamine. Kes neist on meie poole tulnud, on teinud
seda omast vabast tahtest, kuid süsteemse noorsookasvatuse
kaudu oleksime võinud neid palju enam kaasata ja olen kindel,
et poleks juhtunud ka aprillimarodöörlust! Poleks riigis
viiendat kolonni.
Kaitseliit ja noorsooorganistasioonid õpetavad riigikaitset
harjutuste kaudu, paraku ei tegele eriti noorte vaimsusega. Vaimsuses
annavad skaudid ja gaidid isegi pisikese edumaa ette, seda olen
kogenud olles nendega laagrites, või on selle topeltmõjutajaks
kirik.
Tavanoorte vaimset arengut
on jäetud mõjutama kusagilt kallutatud meedia, mida
ei juhita üldse Eestist, vaid KAPO teab, kustkohast. Tundub,
justkui kusagilt väljastpoolt Eesti Vabariiki.
Teadjad räägivad – noorsoo kasvatamisega ei tegelevat
enam isegi kirik. Need vähesed noored, kes veel leerikooli
ära eksivad, ei saa ka sealt õpetusi eluteele kaasa,
leer ei oma enam sellist kasvatuslikku tähendust kui varem.
Tulemus on üldine moraalitus ja totaalne aatelisuse ning
patriotismi pealiskaudsus. Enamus noortest elab lihtsalt tühja,
selle asemel, et teadlikult ja rahvusriiklikult areneda, kasutades
võimalust elada vabal maal. Riigipiirid on avatud, riigis
pole keelatud kirjandust. Eraomandile tahan lisada ka rahvuslikult
mõtlemise, mis oleks samuti püha ja puutumatu.
Aeg, mil riik häbeneb oma II MS sangareid, vajame tugevaid
ja teotahtelisi noortejuhte, kes on võimelised suunama
noori aatelisuse lahinguväljadele. Anname noorsoole võimaluse
paljususte ja erakondade paljususe virvarris õigesti orienteeruda.
Võimalus vaimu
väärastumiseks – põhja minna ja omariiklus
kaotada on totaalse vabaduse tingimustes suur. Noorsugu, kes oskab
võtta fookusesse aatelisuse, mõistab, mis on rahvusele
oluline, just nemad saavadki õilsate tegudega hakkama.
Nad ei lase endid heidutada politikaanide silmakirjalikkusest,
nad kasvavad ja vahetavad välja libedike põlvkonnad.
Nii ei lasknud ka Jüri Kukk, Mart Niklus, Enn Tarto, Erik
Udam, Kalju Mätlik ja paljud nendesarnased end heidutada,
ja seda just nimelt sügava nõukogude okupatsiooni
tingimustes.
Okupatsiooniaastatel 1990-ndal sai Tamme kompanii hakkama teoga,
mis hiljem tehtult Tallinnas äratas viienda kolonni üles.
Samuti ka surnupealuu sangarsõdurid Harald Nugiseks, Paul
Maitla, Harald Riipalu ja Alfons Rebane tulevad noorte ja aatekaaslaste
kaudu taas päevavalgele. Ka nemad pole enam tundmatu lehekülg
ajalooraamatus.
Ärme unusta Jüri Kukke – jõudku ka lähiajaloo
sangarid noorte vaimuvälja.
|
|
|
