|
|
|
Tauno Aints |
Tauno Aints: “Muusika
loomine on vabanemine, nagu mitteverbaalne tõehetk!”
Küsis: Heili Vaus-Tamm
Foto: Triin Maasik/Harriet stuudio
Birgitta Festivalil
tuleb esiettekandele teie oratooriumi “Aeg armastada”
lavastus. Mis haaras enim Leelo Tungla armastuse-tekstide juures?
Inspireeris võimaluste paljusus – kõrvuti regivärss
ja Petrarca. Sütitav impulss oli selles tekstis minu jaoks
kohe olemas. Samal ajal jälle sügavus ja siirus. Ilus
ja köitev.
Kas endal ka teoses
lemmikkoht on?
Eks baritoni aaria – sisuline kulminatsioon ”Aeg armastada.
Aeg oodata ja olla. Aeg ennast sinus ära tunda”. Just
see kontrast, et siira ja õrna kõrval on sõnajõud
Koguja raamatust. Siin tundsin ma Leelo Tungla suur kogemus libretistina
– eks ta tabas ära, kuidas noorele heliloojale materjali
ette anda.
Kas palusite ise
ka midagi sõnalises tekstis täiendada, juurde kirjutada,
arendada?
Veidi küsisin luba ümberpaigutamiseks, et muusikalist
vormi ühte viia. Ja üks vanasõnadel põhinev
osa tuli juurde. Leelo tahtis seal pilgata seda I loveYou-tamist.
Et seda on nii palju, et selle tagant on vägi ära kadunud.
Mina vajasin selle mõtte läbiviimiseks rohkem materjali.
Ja siis pakkus Leelo välja, et selleks materjaliks võiksid
olla vanasõnad. Nendest vanasõnadest sain mina ehitada
sõnapilved, kust vahepeal tulevad “I Love You”
laused välja. Seal on murdes vanasõnu, ladina, saksa,
inglise keelt – kõik läbisegi. Üks prominent
ütles peale esiettekannet, et see on nagu meie ülikooli
fuajee, selle oleks me ise ka võinud ära teha. Ja
see osa juhatab sisse mõtte, kuidas aega ei ole, kuidas
aeg meid tagant ajab, et nüüd on selline aeg –
et aega ei ole.
Mis koostööst
lavastaja Mare Tommingaga on sündinud?
Kõigepealt mõte poistekoor ja kannelde ansambel
juurde liita. Ja enne oli fookus 90 protsenti kooril, nüüd
on see nihkunud, loo jutustaja on ikka lavategevus suuresti. Mulle
meeldib mu muusika koos lavategevusega päris hästi –
uue dimensiooni juurde pannud. Päris ilus on kokku. Ja muusikal
on nüüd justkui teine funktsioon. Sest pilt on väljendusvahendina
ikka väga jõuline.
Miks on Teie muusikas
palju erinevaid meeleolusid, kiiresti vahelduvat? Mis selle tingib?
Kas mingi järkjärguline avanemine, teelolek, elu paljusus,
fantaasiapiltide vaimusilma ette kerkimine?
Eks rahutu loomus. Kuigi mul on ka teoseid, kus valitseb meelega
üks seisund. Ei mingeid kõrvalekaldeid – vahendid
väga piiratud ja iga kõla peale pikalt mõeldud.
Aga stiilide ja kujundite paljusus on tingitud vormist, täiesti
teadlik.
Valdate ja kasutate
integreeritult oma loomingus mitmeid konkreetselt erinevaid stiile.
Mis on see, mis igaühes neist köidab?
Mängurõõm köidab erinevate stiilide juures.
Saab lahti võtta, ühte ja teist segada. Samuti erinevad
kompositsioonivõtted, näiteks lapsena avaldas mulle
tohutut mõju puhkpilliorkestri kontsert, ja just see koht,
kui kontrameloodia tekkis – oli kohe ühe kõrva
jaoks kuulata ja teise jaoks ka. Ja ega ma oma stiile ei piira
ka. Ka popmuusikas on palju, mis huvi äratab – kordustel
põhinev näiteks. Eks iga stiil ole seotud oma komponentidega.
Näiteks bluusil on oma helirida, klassialine vorm. Ja kui
võtta stiilist 1–2 osist ning vahetada midagi ümber,
saab fantaasial lasta mängida. Näiteks võtta
funkyst basskitarri osa ja asendada see tšelloga, siis oleks
nagu funky ja ei ole ka. Stiili elemendid on siin nagu töövahendid,
nendega saab luua, muuta, ehitada.
Mis
loominguliselt toidab – kunst, kirjandus, religioon, vaimsed
distsipliinid või muu?
Ajalugu on lapsest saadik huvitanud. Kuidas isaga käisime
Tartus Toomemäel jalutamas. Mis ajas muutub, mis jääb,
energiate liikumine. Salvestustehnika on huvitav. Kas kivisse
või muusikasse.
Birgitta Festivalil
esineva Taiwani trupi ideoloogia on, et artist representeerib
laval oma elu parimaid kogemusi. Mis arvate sellest? Kas see on
väga võõras?
Muusikaline maailm elab oma elu ja looming sünnib mingist
kuhjumisest. Mingi sündmus lülitab looma, aga see impulss
ei pruugi ise teoses peegelduda. Muusika on nagu vabanemine, mitteverbaalne
tõehetk. Meeldib jälgida seoseid inimeste, ajaloo
ja sündmuste vahel, biograafiaid lugeda. Kivirähk on
lemmik Eesti kirjandusest – “Ussisõnad”
on hinge peal, tahaks sellele lavalise väljundi leida.
Kas on verbaliseeritavad
sihid, kuhu tahaks oma loominguga jõuda, mida kirjutada…
Ooper äkki?
Ega ma piire sea, et mida teha ei tahaks, aga lavamuusika on hingelähedane.
Muusika ajaloost olen mõelnud, et esimeste ooperilavastuste
juurde kaasati oma aja parimad tehnikajõud. Vahepeal tuli
film ja võttis nagu juhtrolli enda kätte. Ooper justkui
ei saagi seda enam pakkuda. Või kui just leida sobiv ühendus
filmi, arvutimängu ja ooperi vahel. Mulle tundub, et hea
lavamuusika peaks sündima pigem meeskonnatööna,
ma ei mõtle grupikomponeerimist, vaid pigem erinevate loojate
omavahelist haakumist, mille eesmärgiks oleks paljude elementide
omavaheline sidusus ja koostoimimine. Ooper videomängu, filmi
elemntidega.
Mis mingis lavastuses teile kõige
rohkem meeldib ja mida see teile kui loojale annab?
Mulle tundub, et kogemusi üleüldse. Oluline on, et oleks
huvitav vestelda. Ja vähem tähtis, mis vahenditega –
sõna või muusikalised helid. Kui lavaline intensiivsus
on olemas ja isiksus huvitav, kõnetab sõltumata
keelest, stiilist, ajastust.
|
|
|
