|
|
Jakob Adamtau kiri
tekst: Margus Lääne
|
Jakob 1940ndail. |
Riigiarhiivi fondides
on säilinud omapärane materjal ühest juhtumist
1940. aasta suvest, kui Jakob Adamtau julges saata kriitilise
kirja tollasele peaministrile J. Vares-Barbarusele.
Kõrgesti
Austatud Härra Peaminister Dr.J.Vares
Soovides Teile, Härra Peaminister, jõudu ja edu
Teie raskeis ja vastutusrikkais ülesandeis ja Teie moodustatud
Eesti Vabariigi Valitsusele pikka iga, julgen juhtida Teie tähelepanu,
Härra Peaminister, Tartus hr. dr. Hioni1 ettekantud kõnedele.
Tähendatud kõned, millised kanti ette 22. juunil
avalikul kõnekoosolekul raekoja ees ja 25. juunil kl.
7 õ. Noorsoo organiseerimiskoosolekul töölisühingute
majas, tekitasid ühes osas kuulajaist pahameelt, hirmu
ja rahulolematust, teist osa aga ärritasid üles rahutusile
ja vastutustundetuile tegudele, millised häirivad rahvast
ja võivad tekitada ebameeldivusi Valitsusele.
1. Mõlemas mainitud kõnes kutsus hr. dr. Hion
üles rahvast ja noorsugu ülevõtma kodanlasilt
varandusi ja valvama selle järele, et need varandused tervelt
ja rikkumatult rahvale üle antaks. Tähendatud üleskutseid
aktsepteeriti koosolejate poolt kiiduavaldustega.
2. Kõigist 25. juunil korraldatud noorsoo miitingul ettekantud
kõnedest oli hr. dr. Hiioni lõppsõna kõige
loogikavaesem, vähem asjalik ja ettekandmiseks rohkem korrektuuri
nõudev.
3. Kõigile dr. Hiioni mõtteväljendusile pani
krooni väide, et eesti kirjandus ja eesti kunst olla nõnda
viletsad (või närused), et “ei kõlbavat
koera hänna allagi”.
Kommentaarid siia juurde on vist ülearused, järeldused
aga peaksid olema, et sarnaseid kõnelejaid rahva, eriti
aga noorsoo ette ei lubataks, sest ülikooli haridusega
isikult on kõigil õigus nõuda märksa
rohkem kui mõnelt väikese haridusega tööliselt
või noorurilt.
Kartes, et sarnased kõned Valitsusele, eriti tema praeguses
raskes töös, ebameeldivusi võivad tekitada,
julgesingi Teile, Härra Peaminister, sellest teatada.
Suurima
austusega J. Adamtau
Võimlemis-
ja tantsuõpetaja, end. Pärnu Ühisgümnaasiumi
võimlemisõpetaja ja kehakultuuri tegelane.
Tartus,
27. juunil 1940.
Jakob Adamtau sündis
2. juulil 1893 Pärnumaal väikepõllupidajate peres.
Õppis Suigu valla-, Sindi kihelkonna-, Taali ministeeriumi-
ja Pärnu reaalkoolis. 1914–1915 oli õpetajaks
Kilingi kihelkonnakoolis. 1915–1916 teenis sõdurina
tsaariarmees. 1917 lõpetas Riia õpperingkonna juures
korraldatud gümnaasiumide võimlemisõpetajate
kursused väga heade hinnetega. 1917–1918 töötas
kehalise kasvatuse õpetajana Pärnu Poeg- ja Tütarlaste
Gümnaasiumides. 1918 evakueeriti koolid Venemaale Ekaterinodari
(nõukogude ajal Krasnodar). Ka Jakob Adamtau suundus koos
kooliga sinna ning jätkas oma tööd õpetajana
algul Ekaterinodaris, siis Eiskis. 1919–1920 oli kehalise
kasvatuse õpetaja ameti kõrval ekspert-instruktoriks
Kubanimaa Omavalitsuse Rahvahariduse Ametis. 1920. aastal suundus
koos naise Helena ja poja Viktoriga tagasi Eestisse. Samal aastal
ilmus tema sulest esimene eestikeelne ulatuslik koolispordi käsiraamat
“Vabad mängud ja sport”.
Siin jätkas Jakob Adamtau kõigepealt kehalise kasvatuse
õpetajana erinevates Pärnu koolides. 1925–1930
oli Eesti Karskusliidu ülemaaliseks haridus-kehakultuuri
instruktoriks. Peale selle korraldas ta üle Eesti haridus-,
lavategevus- ja spordikursusi, pidas üle 2000 loengu, organiseeris
noorte-, spordi- ja haridusringe jne.
1928 avas Adamtau Tartus võimlemise, lavategevuse ja tantsukursused,
mida juhatas kuni kursuste natsionaliseerimiseni veebruaris 1941.
Jakob Adamtau oli koos naise Helenaga oluline tantsukultuuri edendaja
Eestis. 1933 valiti ta I Eesti Tantsuõpetajate Kongressil
Eesti Tantsuõpetajate Ühingu abiesimeheks. Jakob Adamtau
sai omale ühingu liikmekaardi nr 1. Avaldas raamatuid tantsimise
kohta (“Moetantsude õpetus”, 1933 ja selle lisa
1934).
Pärast kursuste natsionaliseerimist töötas seal
kuni saksa okupatsiooni alguseni palgalise õpetajana.
Ülekuulamisprotokoll
6. juulil 1940. a. assistent
poliitilise politsei komissari juures Tartus Elmar Reino kuulas
oma ametikohas KKS § 241 korras tunnistajana üle allnimetatud
isiku, kes peale KRS § 141 sisu teatavaks tegemist seletas:
Minu nimi on Jakob
Jaani pg. Adamtau, olen sünd. 3. juulil 1893. a., ametilt
võimlemise ja tantsu õpetaja, elukoht Tartus, Suurturg
13, kohtult olen karistamata, end. 5.kl-reaalkooli haridusega,
abielus.
Minule ettenäidatud h-ra Peaministrile adresseeritud kiri
(näitasin ülekuulatavale ette “Kõrgesti
Austatud Härra Peaminister Dr. J. Vares” pealkirja ja
J. Adamtau allkirja kandva kirja – ülekuulaja) on minu
koostatud ja enese käega kirjutatud. 22. juunil s.a. Raekoja
ees peetud rahva miiting-koosolekul kutsus kõneleja dr.
V. Hion rahvast üles kodanlasilt üle võtma varandusi
ja valvama selle järele, et need varandused tervelt ja rikkumatult
rahvale üle antaks. 25. juunil s.a. Tähe 40 peetud noorsoo
organiseerimis-koosolekul dr. V. Hion oma lõppsõnas
mainis kodanlasilt varanduste ülevõtmist möödaminevalt,
kusjuures ei rõhutanud aga enam tööliskonna järelvalve
vajalikkust selle järele, et ülevõtmine toimuks
sarnaselt, et varandused tervelt ja rikkumatult üle antaks.
Minu seisukoha järele olid need väljendused sarnased,
mis võiksid vaenu õhutada rahvakihtide vahel ja
ässitada vägivallategudele. Eriti häiris mind aga
dr. V. Hioni väljendus tol koosolekul, et Eesti senine kunst
ja kirjandus olevat vilets ning ei kõlbavat “koera
hänna allagi”.
Pärast seda väljendust
lahkusin mina koosolekult. Et dr. V. Hion edasi oleks rahvast
üleskutsunud rahu ning korra säilitamisele, mina ei
kuulnud ja see võis olla peale minu lahkumist koosolekult.
Seda kirja kirjutades ei olnud minul kavatsust dr. V. Hioni peale
kaevata, vaid pidasin oma kohuseks valitsusvõimude tähelepanu
sellele juhtida, et dr. V. Hion oma kõnedes on tarvitanud
kaalumatuid ja minu seisukoha järele sobimatuid väljendusi.
Eriti Eesti kunsti ja kirjanduse kohta käivad väljendused
arvan meie praegusele Valitsusele haavavad olevat, kuna Valitsuse
koosseisus on mitmed kunsti ja kirjanduse alal tegutsenud isikud2.
H-ra Peaministrile adresseerisin kirja seepärast, et temaga
varem sportlisel alal ja kursustel kokku olen puutunud. Kirjas
oleva lausega “ja võivad tekkida ebameeldivusi Valitsusele”
mõtlesin seda, et sarnased väljendused võivad
tekitada Valitsusele raskusi korra säilitamisel. Kirja koostades
ei olnud minul ka kavatsust dr. V. Hion’it laimata, kuna
tema poolt peetud kõnede sisu on kontrollitav, vaid tahtsin
kaasa aidata valitsusvõimudele korra ja rahu säilitamisel.
Mina isiklikult dr. V. Hionit ei tunne ega ole minul temaga kunagi
otseseid kokkupuuteid olnud ega ole tema vastu mingit vihavaenu.
Muud käesolevas asjas seletada ei tea.
Sisekaitseülema
otsus Nr. 582-Sk.
9. juulil 1940. a. vaadanud läbi
Poliitilise politsei Tartu komissari ettekande 6. juulist s.a.
nr. 48 juures esitatud juurdluse Jakob Adamtau süüdistuse
asjas, leidsin, et nimetatud isik on 27. juunil s.a. Tartust,
Peaministri nimele esitanud kirjaliku avalduse, milles esitab
sihilikult moonutatud andmeid töölisliikumise tegelaste
kohta, millega teinud avaldusi, mis võivad tekitada vaenu
ja ärevust rahva hulgas.
Sellega on Jakob Adamtau eksinud Sisekaitseülema sundmääruse
nr. 11 (RT 1933, 76, 562) § 1 vastu, mispärast käsitades
Kaitseseisukorra seaduse (RT 1938, 40, 365) § 20 p. 1, otsustasin
:
Karistada Jakob Jaani p. Adamtau’d, sünd. 3. juulil
1893. a., elukoht Tartus, Suurturg nr. 13 100 kroonise rahatrahviga
või selle mittetasumisel 1-kuulise arestiga.
Otsus pöörata avalikkudes huvides täitmisele ootamata
edasikaebe tähtaja möödumist.
Selle otsuse peale võib kaevata Sisekaitseülema kaudu
Siseministrile kahe nädala jooksul, arvates otsuse kuulutamisest.
Otsuse kuulutamise ja täitmise panen Tartu-Valga prefektile.
H. Haberman 3
Siseministri abi,
Sisekaitseülema ülesannetes.”
Jakob Adamtau valis
rahatrahvi.
Saksa okupatsiooni
aastad
Saksa okupatsiooni ajal
töötas Jakob Adamtau Rahvakasvatuse Peavalitsuses inspektorina
rahvamajade alal. Tema peamiseks ülesandeks oli rahvamajade
töö kontroll. Lisaks pidas ta aeg-ajalt loenguid.
Märtsis 1943 kirjutas Jakob Adamtau oma eluloo, kus 1940.
aasta kohta on kirjas järgmine :
“1940. a. karistati mind bolšewikkudeaegse sisekaitseülema
poolt 100 Ekr. wõi kolme kuulise [lisas ise kuid juurde
– M. L.] arestiga kommunismi wastaste juttude lewitamise
pärast. Peale selle korraldati minu juures korduwalt läbiotsimisi.”
Veel on seal kirjas
:
“Venemaale küüditamisest pääsesin
ainult juhuse tõttu, et olin sel ajal koos abikaasaga maal,
kuid otsimas käidi mind kahel ööl.”
Alates veebruarist 1945
töötas Jakob Adamtau Kilingi-Nõmme keskrahvamaja
juhatajana.
Juunis 1945 Jakob arreteeriti. Peamiseks süüdistuseks
oli koostöö saksa okupatsioonivõimudega. Üheks
süüdistuse osaks oli, et ta “kasvatas eesti rahvast
fašistlikus vaimus” ehk siis pidas nõukogudevastase
sisuga loenguid. Samuti leiti kusagilt üles eelmainitud saksa-aegne
elulugu. Read, milles oli juttu 1940. aasta juhtumist, olid joonitud.
Karistuseks määrati Jakob Adamtaule 5 aastat asumist.
Aastal 1950 ta vabanes ja pääses tagasi Eestisse. Jakob
Adamtau suri Pärnus aastal 1973.
* * *
1) Viktor Hion (1902–1969) – tervishoiutegelane, ENSV
teeneline arst, juunis 1940 Tartu linnavolinik, 1940–1946
ENSV tervishoiu rahvakomissar.
2) Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Nigol Andresen
3) Harald Haberman (1904-1986) – zooloog, ühiskonnategelane,
juunist augustini 1940 J. Varese valitsuses siseministri abi
ja sisekaitseülem.
|
|
|
