Kultuur ja Elu 2/2009

Kultuur ja Elu 1/2009

Viktor Adamtau päevik

toimetanud: Margus Lääne

21. aug. 1944.

Isa saatis mind II os. kaudu jaama, kandes ühtlasi tema poolt minule valmistatud reisikasti. Jätsin II os. meestega jumalaga ja maitsesin prl. Kopp’i poolt minule rindele mineku puhul pakutud kirsse. II os-as ühines minuga dr. Raun, kes tahtis sõita Tartu, et olla seal võimaluse korral abiks kultuurvarade evakueerimisel või vähemalt tuua Tallinna selget informatsiooni olukorrast Tartu rindel. Muide, dr. Alo Raun1 tegi minule ettepaneku kõnelda omavahel “sina”.
Jaamas liikus Tartu üle mitmeid kuulujutte: 1) Tartu vene suurtükiväe tule all ja põleb, Elva ja Nõo punaste poolt vallutatud; 2) Tartu ei põle, Elva vallutatud, Nõos võitlused; 3) Elva vene suurtükiväe tule alla aga vallutamata; 4) raudtee Tartu ja Valga vahel punastest vaba.
Võtsin välja 2 p. [päeva – M. L.] marsitoidu: 120 g võid, 200 g vorsti, 100 g juustu, toos ehtsaid portugali õlisardiine, 1400 grammine päts leiba ja 12 “Nordfront” sigaretti. Minust eelmine mees, kes võttis marsitoitu, oli SS-Ostuf2 Brüggemann, kelle korraldusel ma pidin sõitma 20-SS-div. juurde. Õnneks ta mind vist ei märganud. Perroonil kohtasin oma gümnaasiumiaegset3 klassijuhatajat V. Masingu’t, usuõpetuse õpetajat pastor J. Kimmel’it4 ja klassivenda Esko Koplus’t. Jätsin Isaga jumalaga ja sõitsin kl. 14.30, 3-tunnilise hilinemisega välja, olles veel vahepeal käinud II os-as lõunal ja kohanud major Madise’t, kes sõitis mootorrattal vastu.
Tapal selgus, et rong Jõhvi oli ettenähtud ajal, s.o umbes poolteist tundi enne Tallinnast tuleva rongi saabumist välja sõitnud. Ka Tapal nägin ma Brüggemanni. Ma soovisin võimalikult enne teda edasi sõita. Varsti sõitiski kaubarong Tapa kaubajaamast. Ma jõudsin sellele parajasti enne väljasõitu peale. Pakkusin oma reisikastil ühele tütarlapsele minu kõrvale istekohta, mis tänulikult ka vastu võeti. Nagu selgus, oli see võõrapärase eesnime ja kõlava perekonnanimega 18. II 1927 (!) [Adamtau hüüdmärk] sündinud Codleen Laigna, kes soovis sõita Jõhvi, kuhu ligidale ta pidi asuma mingi lennuüksuse juurde ametisse. Tal oli pilet ja sõiduluba ainult Rakvereni, ma soovitasin tal sama rongiga Jõhvi välja sõita. Reis Rakverest Jõhvi kujunes väga õrnaks ja niihästi mina kui ka see tütarlaps jäime sellega üpris rahule. Enne Jõhvit kinkis ta mulle mälestuseks väikese klaasvürfli, mis esimesel pilgul näitas [päevikus joonistatud täringu tahk 6-ga], seega õnne!

22. aug. 1944.

Jõhvi saabus rong umbes kell 2. Jaamas ma lahkusin tütarlapsest ja läksin rongi juurde, mis pidi mind varsti edasi viima Ahtmesse. Sõin pisut ja võtsin lonksu konjakit, mis aga sugugi ei maitsenud. Kuigi oli külm, ei võtnud ma siiski ranitsasse pakitud mantlit välja. Ida pool välgatasid suurtükimürsud ja vene lennukid heitsid ida, kagu ja lõuna poole korduvalt valgusekehasid. Need jäid ikka kahekaupa selgesse tähistaevasse hõljuma, särades märksa heledamalt kui tähed.
Aegamööda valgenes. Rong Ahtmesse sõitis välja alles kell 4.30. Sõidul esimese platvormvaguni ees tundsin tublisti külma. Ahtmes marssisin paar kilomeetrit ehitusel olevast õlivabrikust mööda väliraudtee punkerjaama “Mannheim” ja tukkusin seal pisut, istudes omal kastil. Sellest kergest vineerkastist on tõesti palju kasu.
Kell 8 sõitis väliraudtee “rong” välja. Ees traktoritaoline vedur nimega “Otto”, taga üks platvormvagun, postivagun, 2 lahtist laineplekist katusega ja pinkidega varustatud reisivagunit ja üks pisike punase risti märgiga kastvagun. Sõitsin koos 2. rüg. Kohtuohvitseri Maldrega, kes tuli Tartust skorbuuti arstimast ja oli sealt välja sõitnud eelmisel päeval. Maldret ma tundsin ülikooliajast. Tema Tartust äratulles oli enamlaste suurtükituli ulatunud Elvani. Tartus oli kõigil ringiliikuvail sõjaväelastel “Soldbuch”id5 ära korjatud ja need hiljem “Standartkommandantuuris” kätte antud, kusjuures kõik need, kes ei saanud selgeks teha, et neil momendil on mingeid eriti tähtsaid ülesandeid, rakendati kohapeal võitlusüksusse (Stab John). Major Rebane6 olevat Tartus vastupanu organiseerimise enesele võtnud ja “sissejuhatuseks” 2 sakslast maha lasknud. Niisamuti olevat üks Berliinist saabunud kindral ühe saksa majori maha lasknud sakslaste poolt tekitatud paanika ja riisumise eest. Vahepeal Tartust lahkunud linnavalitsuse asutisist olevat üksikud juba Tartu tagasi asunud.
Kuremäel nägin ma kunstnik Orumaad, kes oli paari päeva eest saabunud sõjakirjasaatjate rühma 20. SS-div. juurde. Ma palusin teda tungivalt sellest vaikida, et ta mind on rongis näinud.
Peale seda, kui vedur korra rööbastest välja oli jooksnud, jõudsin ma peale kl 12 siiski õnnelikult “Juudilaagrisse”, mis asub 6 km Permiskülast, 14 km Vasknarvast ja 40 km Jõhvist. Õigemini ma hüppasin umb. 1 km enne lõpppeatust “Papiniidu” laagri juures oma kasti, ranitsa ja leivakotiga rongilt. Siin pesin end, ajasin habet ja läksin kohe rüg. staabi juurde. Sain teepeal kõvat vihma ja kuulsin adj. punkris, et rügul kol. Kaerma7 on haige ja Tallinnas.
Adj. punkris istusid mõned ohvitserid ja võtsid usinasti napsu. Mind paluti kohe istet võtta ja uudiseist kõnelda. Rääkisin neile sellest, et ööl vastu pühap. 20. aug. saabusid Tallinna Soome põgenenud meestest esimesed 1800 soome vormis ja rohkem külmade relvadega – soome pussidega relvastatud meest. Kõnelesin neile ka Eesti Vabariigi Rahvuskomiteest ja lugesin ette selle üleskutse ja korralduse nr. 1.
Jõime veini ja likööri paksu aga maitseta oakohvi ja meega. Tagasi tulin “Papiniidule” koos laagri komandandi ltn. Aardemäega.8 Tema sõitis ratsa, m id lasi aga tuua läbi paksu pori mootorrattal.
Elama asusin esialgu Ib punkrisse (nr. 14), kus heitsin varakult magama ilma kotita narile, üks vaip kahekorra pandult all, teine peal. Hea oli, et võtsin kaasa väikese ja kerge, kuid pehme pruuni diivanipadja, see tegi magamist tublisti mugavamaks. Öösel äratas mind korduvalt siinsamas naabruses tulistav 21 või 27 cm raskepatarei. See põrutas terve öö nii, et punker värises.

23. aug. 1944.

Tõusin kell 8. Pesin end, sõin pisut, läksin metsa ja panin siiamaale kirjutatu kirja. Peakohal lendasid vene lennukid ja eemalt kostab pidevalt suurtükimürinat.
Peale lõunat läksin rüg. staapi. Selgitasin adj. ltn. Paal’ile9 oma olukorda ja palusin mind minu kokkuleppe kohaselt kol. Kaermaga, sõjakirjasaatjana rüg. koosseisu võtta. Ka minu endine kaasteenija Rahvakasvatuse Peavalitsusest, nüüdne kohtuohvitser Juhan Kohjus, tuli sinna ja ütles, et ta on minu ja kol. Kaerma vahel toimunud kõnelusest teadlik. Ltn. Paal palus mind siiski ära oodata kol. Kaerma tagasijõudmist ja seni Ib juurde elama jääda.
Marssisin tagasi, sõin laagri juures soos palukaid, õhtustasin ja heitsin kell 8 magama. Ise kalkuleerisin, et kui nüüd saan kl 8-ni hommikul magada, siis magan küll mitmeks ajaks ette une ära, aga võta näpust …
Väljast hakkas kostma hirmsat lahingukära – kaks ohvitseri oli omavahel tülli läinud. Värskelt jooksust tagasi jõudnud loomaarst Nõmm oli sattunud kõvasti riidu Ib-ltn. Schmidt’iga. Riiust võttis ka teisi ohvitsere vaprasti osa. Varsti tuli Nõmm punkrisse, kus ma just kavatsesin uinuda ja helistas nutumaik suus ja pisarad silmis ltn. Paalile, et ta olevat Schmidtiga tülli läinud. Viimane olevat juua täis ja olevat ka ltn. Aardemäe tema vastu ässitanud. Paal andis selle jutu peale ärakella. Nõmm pühkis tükk aega silmi ja nuuskas nina ning läks siis välja. Seal algas riid uuesti pihta. Schmidt oli sakalaanus Nõmmele ette heitnud, et sakala mehed teevad ainult sõnu, tegudeks pole neist aga asja, Nõmm oli siis ugala mehe Schmidti veenmiseks vastupidises selle kohe pikali löönud. Peale selle oli ta visanud rul [rooduülem – M. L.] Schmidtile võitoosiga vastu pead ja lubanud teisi maha lasta. Varsti vajusid mitmed mehed punkrisse. Süüdati 2 küünalt ja arutati toimunud tüli. Selgus, et tülile oli teinud järsu lõpu teine loomaarst, kes oli äianud mõlemale riiukukele ja need siis väga kurjalt magama saatnud. Räägiti ka, et Nõmm oli reamehena laagrisse tulnud ja oma loomaarsti ameti tõttu korraga ohvitseriks saanud.
Hakati viina võtma ja sissejuhatuseks pakuti ka mulle üks lonks likööri. Ma ei viitsinud narilt alla ronida ja püüdsin meeleheitlikult magama jääda. Varsti tuli aga ka Schmidt. Ma ei oleks uskunud, et see muidu nii tasakaalukas ja rahulik mees võib viina mõjul muutuda nii metsikuks ja lärmakaks. Joomine, seletamine, kisa ja laul kestsid kuni 3-ni hommikul. Schmidt oli näost punane ja tema hääl käis kõigist üle. Minu magamisest ei tulnud loomulikult midagi, kuigi ma jäin kogu aja oma narisse. Ka raskepatarei mürin aitas omapoolt virgutamisele kaasa.
Sellele punkris toimunud lõbusale koosviibimisele pandi kroon pähe sellega, et Schmidt andis autopargi ülemale Rebasele käsu Nõmm laagrist välja visata. Rebane vastas, et milleks ta ise peab minema, tal selleks röövleid küll käsutuses. Nii ta kamandaski omad autojuhid kohale ja need toimetasid ltn. Nõmme ohvitseride punkrist autojuhtide juurde magama. Nõmm oli alul vastu ajanud, aga lõpuks tuli tal ülevõimule alla vanduda.

Eesti rindemeeste eine sooja päikese all.

24. aug. 1944.

Täna on 24. aug. Täna mõtlen ma Sinule, Marika! Täna 3 aasta eest me istusime “Glorias”. Me läksime sinna nooruse rumaluses, kartmata punaste patrulle ja vahiposte tänavail. Me tantsisime ja sõime pidulikult lõunat ja lubasime, Marika, igal aastal samal päeval teineteisele mõtelda, mis ka vahepeal ei juhtuks. Järgmisel aastal ma olin Tallinnas ja kirjutasin sellel päeval Sinule Saksamaale kirja “Suurelt valgelt päälikult noorele valgele naisele”. See kiri jäi aga saatmata. Järgmisel aastal olin mina Saksamaal, Berliinis ja valmistusin järgmisel päeval toimuvaks lennuks Berliinist Tallinna. Sealgi mõtlesin ma Sinule, Marika. Ning täna ma olen rindel. Istun kännu otsas soises võsas. Minust umb. 100 m. kaugusel läkitab saksa raskepatarei korrapäraste vaheaegadega tuliseid tervitusi venelaste poolele. Õhk väriseb raksatustest, iga mürsk kihutab nagu raudteerong mürisedes läbi õhu, peakohal tiirleb lennuk ja rohus minu jalge ees siristavad rohutirtsud ja krooksuvad konnad. Jälle raksatus ! Mühin läbi õhu ja vähe aja pärast mürsu lõhkemise pauk. Otse peakohal tiirlevad nüüd kaks lennukit läigatades vahetevahel päikeses.
Kui sarnane on see suvi suvega 1941. a. Ka siis ma jalutasin rindelähedases metsas, aga Tallinna lähedal ja Sinuga, Marika. Ja ka siis me kuulasime raskesuurtükkide raksatusi ja mürskude metsikut möirgamist läbi õhu. Sa olid siis minu juures… Kindlasti mäletad Sa seda, Marika! … Me ei kartnud tol korral, me elasime uuele elule, vabale elule peale hirmsat punase terrori aastat. Kas ähvardab su uus elu nüüd puruneda? Või saabub neist raksatustest, sellest võitlusest, millest ka mina nüüd ometi kord tõelises eesti väeosas osa võtan alles õige ja vaba uus elu, vaba, iseseisev ja kasvav Eesti?!
Täna ma leidsin metsast ühe eestikeelse ja mitu saksakeelset punaste lendlehte.
Kell on 18. Minu kännule on laskunud vari. Õhk jaheneb. Tõmban frentši selga ja lähen õhtust sööma.
Õhtul lugesin alul väljas, siis rasvaküünla valgel punkris E. Laidsaare romaani “Kiri noorusmaalt”. Kell 22 heitsin magama.

25. aug. 1944.

Täna hommikul kell 4.30 pommitas venelane suurtükkidest laagri otsest lähedust – raudtee äärt ja laagri ees olevat võsa. Ka umb. kl. 9 saatis ta siia paar mürsku, s.o. 10 minuti eest.
Eile ja täna hommikul leidsin ma siinsest võsast hulga punaste lendlehti. Üks neist oli eesti keeles, ülejäänud saksakeelsed kahe erineva tekstiga. Nüüd ma istun jälle kännu otsas päikese paistel ja kavatsen hakata kirjutama kirju.
Kell on juba 17. Kirjutasin Mammile ja Papile kirjad pooleli, lugesin läbi Laidsaare “Kirja noorusmaalt” ja pärast lõunat ka K. Tigase “Palun seda härrat…” Esimene neist raamatuist jättis minusse sügava mulje – Laidsaar on haruldaselt andekas ja mitmekülgne kirjanik.
Praegu nägin ma paalukaid noppides rästikut, kes minu käe juures roomas kännu alla ja otse seejärel silmasin ma sisalikku. Peaaegu terve tänase päeva olen ma olnud poolalasti päikese käes, kahju, et päike pole enam nii palav.
Õhtul hakkasin ma ltn. Schmidt’i, ltn. Aardemäe ja veel paari mehega mängima mutti. Kaardimängu kõrvale sai rüübatud kõvasti ka viina. Ma võtsin pisut ja pärast kaardimängu läks kõva viinavõtmine ja laul edasi. Mina, ugalensis Reinumäe,10 Rebane ja Ilbak. Viinale jõime veel pudeli 1937. a. prantsuse šampust peale ja heitsime, need, kes veel püsti olid jäänud ca kell 3 magama.

26. aug. 1944.

See päev hakkas kohe viinavõtmisega pihta. Pudel konjakit, pudel kadakanapsu, pudel rummi, jälle pudel konjakit. Millegi üle sai pööraselt naerdud, ei mäleta enam kahjuks, mis see oli. Siis jõime veel Rebasega ja “Fahnenjunker”11 Vitsaga pudeli šampust (ma oskan haruldaselt hästi – suure ja heleda pauguga sekti pudeleid avada) ja sõitsime rüg. staabi juurde sauna. Nii lõbusat vankrisõitu pole ma veel läbi elanud. Keset suurt 2-hobuse vankrit oli jalgratas püsti, seda tõugati kogu aja kord ühel, kord teisele poole, veinipudel punase serbia veiniga käis käest kätte. Autopargi ülem Rebane tahtis tingimata kutsar olla, paugutati püstoleid ja püsse. Tee oli kohutavalt auklik ja hobused tegid kõvat sõitu. Mitu korda lendas mõni mees välja. Tsirkust, nalja ja naeru oli palju.
Sauna juures selgus, et sakslased ajasid enestele parajasti vett kuumaks ja kavatsesid sauna minna. Me võtsime riidest lahti, et käime siis ainult basseinis. Käisime basseinis, aga vahepeal selgus, et paar meie meest olid siiski sauna sisse kolinud. Peale külma suplust oli väga mõnus lavale minna. Seal me raiskasime sakslaste vee ära, käisime vahepeal mitu korda basseinis ja jälle saunas. Sakslased protesteerisid alul kaugelt, ja kui nad siis lähemale riskeerisid tulla, said nad pangega läbi lahtise saunaakna vett kaela – rõõmu oli küll. Hiljem lõbustasid end Rebane ja Vits sellega, et suplesid riietega basseinis ja kui sakslased kinnitasid, et neil tuleb kohe mingisugune oberstleutnant sauna, siis leidsid kõik suure heameelega, et oberstihärra on juba kohal, ja et see on nimelt vana luuakonts, seda püüti ka sakslastele selgeks teha, need aga olid kaunis magushapude nägudega, ega saanud meie suurest vaimukusest palju aru.
Pärast võtsime veel murul rüg. staabi juures paar pudelit napsu ja sõitsime tagasi.
Õhtul mul pea valutas. Heitsin pikali ja magasin kuni kl. 23-ni, siis riietusin lahti ja heitsin uuesti. Väljas tiirlesid venelaste lennukid ja viskasid väga lähedale hõljuvaid valguskehasid.

27. aug. 1944.

Tõlkisin hommikul ühe ettekande saksa keelde, kus üks sõdur, eestlane, seletab kuis ta ühel ööl Raudilt tulles omast püssist ja varustusest lahti oli saanud. Saksa vahipost oli ta kinni pidanud ja “käed üles” kamandanud. Ta oli käsku täitnud ja püssi kui ka “Soldbuchi” ära andnud. Siis oli sakslane “eins, zwei, drei!” lugenud. Mees mõtles, et nüüd tahetakse teda maha lasta, lõi sakslase püssi kõrvale, lükkas sakslase enda kraavi ja jooksis metsa, tahab nüüd omi asju tagasi.
Õhtul ma kuulsin meeste nurinat oma selja taga, nimelt ma läksin mööda puupulkadest “Nahksilda” katelokiga vett tooma, kui üks mees, kes enne sellel purdel oli seisnud, hüppas sealt aupaklikult kõrvale. Teine ütles: “Mis sa tühja pärast kargad, ta niisama reamees, nagu meie. Tahab ainult loodrit lüües sõda läbi teha.” Loodetavasti on see vaid üksikute arvamus. Üldiselt, kui ma laagris liigun, tervitavad mind väga paljud mehed, minu “Schütze”12 õlakust hoolimata.
Kuni kl. 1-ni mängisin oma punkri meestega jälle mutti, kaotasin 100 RM.

28. aug. 1944.

Mulle meenus üks laupäevaseid suure naeru põhjusi. Minuga ühes punkris elav rms. Reinumäe on juba alates 1933. a. õigusteadust õppinud vana tudeng. Ltn. Aardemäe olevat lubanud teda kord kapraliks teha, et tast veel enne sõja lõppu ometi haritud inimest teha.
Poliitilised ja sõjal. sündmused arenevad hiigeltempos. Rumeenia on teinud N. Venega rahu ja kuulutanud Saksale sõja. Bulgaaria on teinud samuti Venega rahu. Sõjalised sündmused arenevad Ungari piiril. Üllatavalt on Rumeenia saadik Soomes tunnustanud uut valitsust Rumeenias, milline on sõjas Saksaga, kuna ometi Soome on sõjas Saksa poolel. Mehed siin aga vaatavad kõige murelikuma pilguga sündmusile Lõuna-Eestis. Venelased on Võrtsjärve juures väljas, kuuldavasti valmistatavat ette vastulööki, see looks kohe kindlustunde. Et siit venelased läbi ei tule, sellele on mehed kindlad.
Minu päevane toit koosneb 3 võileivast hommikul (muidugi kuuma, suhkruga kohviga), katelokitäiest paksust, hulga lihaga supist, millele ma tavaliselt veel lisan võid ja mida ma söön võileivaga, lõuna ajal ning jälle 3 võileiba õhtul (teega). Võileibade peale saab igal päeval kas vorsti või juustu. Leiba jääb mul üle, muid kõike võiks rohkem olla, kuigi selle toiduga just nälga ei jää.
Sellel õhtul ma sõin üle mitme aja kuumi kartulaid võiga – küll tundusid nad maitsvad. Siin autojuhid ja voorimehed ning muud sellised tegelased keedavad igal õhtul kartulaid, aga minu uhkus ja võibolla teatud määral isekas distantsi hoidmine ei lubanud varem neid teistelt küsida. Ootasin pakkumist.
Siia lõiku veetakse rohkesti “möirgavaid lehmi”13. Laagris on tulnud ette mitu mingi kõhutõve juhtu. Loodetavasti pole midagi tõsisemat.
Õhtul mängisime jälle kl. 1-ni mutti, seekord jäin ma rahadega enamvähem tasakaalu.

29. aug. 1944.

Reinumäe avastas tõe, et on kolm võimu siin Issanda maailmas milledele vastu ei saa, need on surm, sitahäda ja kroonu käsk. Aga kui tulevad kaks viimast korraga, vaata siis küll ei tea, mida peale hakata.
Nägin praegu ltn. Felix Tamme (Rot! b. vil!). Ta on pol. pat. 28814 käsundusohvitser siit umb. 4 km. kaugusel Karolis.
Väljas sajab äikesevihma. Hakkan lugema Sinclair Lewis’i “Mantrap’i”.
Soos ringi jalutades nägin haruldaselt suurt rästikut. Ma sõin palukaid ja see vingerdas jälle otse minu käe juurest eemale.
Õhtul mängisin jälle mutti ja kaotasin oma viimased ca 50 RM (vist veel rohkem). Kaardi mängu ajal tuli sisse ltn. Aardemäe ja ütles, et keegi Ib meestest peaks minema öösel padruneid laadima. Ise pani mulle käe õlale ja ütles : “Kuidas oleks ?” Mina pärisin selgitust, kas ma olen koosseisus, või mitte, juhtides tähelepanu sellele, et näiteks siis, kui oli margitendri15 jagamine, mina sellest osa ei saanud. Sellepeale ütles ltn. Aardemäe: “Ah on virisemist, no siis pole tarvis!” ja läks välja. Hiljem, umb. 10 minuti pärast tuli tagasi ja kirjutas vist kirjaliku ettekande Adjutandile juhtunust. Muide ettekannet võib Eesti Sõjaväe sisemäärustiku järele teha minu teada alles 24 tundi pärast juhtunut. Kui ta palus Adjutanti mind sealt ära saata, siis pataljoni juurde ma lähen igale poole hea meelega. Minu praeguse elu halvaks küljeks on just see, et ei ole ühtegi meest, kellega saaks kõnelda, kellega oleks ühiseid huvisid või elamusi. Ainuke side meie punkri meeste vahel on kaardimäng ja see on teinud mu juba lagedaks.

30. aug. 1944.

Täna hommikul, tulles jalutuskäigult metsast, ma silmasin oma punkri ees kedagi mest, kes ajas juttu meie punkrisse eile juurde tulnud tõlgiga. Minus tekkis kohe kahtlus, et see võiks olla sama SS-Uscha16 Haljast eesti sõjakirjas. rühmast 20 SS-div. juurest, kes oli paari päeva eest siia rügemendi juurde kommandeeritud. Minu arvamus osutus õigeks. Tõlk tuli punkrisse ja ütles mulle, et ta esitleks mind meeleldi ühele teisele sõjakirjasaatjale. Ma ütlesin: “Parem mitte!”, ja lubasin seda temale pikemalt selgitada. Loodetavasti ei saanud see mees minu siinviibimisest teada, kuigi ta sõitis siit edasi alles kl. 12.30 ja viibis vist sinnamaale meie punkri juures.
Ma ise läksin kohe rüg. staabi juurde, kus ma kõnelesin adj. ltn. Paaliga ja ltn. Kohjusega. Esimene neist ei teadnud minule midagi ütelda, tähendas ainult, et Aardemäe on juba kord väga äkiline ja muigas ainult. Kohjus seevastu kõneles minuga väga hästi ja lubas ise tulla veel samal õhtul “Papiniidule” minu eilset vahejuhtumit korraldama. Praegu ma tulin just Aardemäe punkrist, kus ka Kohjus istus sees. Nüüd oli Aardemäe jälle leplik, ütles, et kuigi temal olevat olnud kavatsus mind kohe saata sinna väeossa, kuhu ma õieti pidin sõitma, jätab ta mind endiselt siia. Kohjus on suurepärane ja kuna Kaerma ja ka Kurvits17 on praegu ära, on ta siin minu ainsaks toeks ja kaitsjaks. Kohjuselt kuulsin ma praegu, et Viilup18 on tulnud samuti pataljoni juurest, kus ta vahepeal oli tagasi ja, et ka tema jääb siia. Ka see on hea uudis.
Vahepeal ma täna jalutasin kaugemale metsa ja istusin lugedes haruldaselt ilusas kohas. Väikesel pehme oliivrohelise samblaga kaetud kõrgendikul keset madalat, paksu samblaga kaetud tasandikku, millest kasvasid suured kuused ümberringi. Sambla all oli kõikjal ümberlangenud puutüved, nende vahel sügavad augud. Ja kõikjal palukaid – nii palju, nagu ma seda kunagi poleks uskunud. Ainult laibakärbsed, milliseid oli seal tüütavalt palju, segasid seda idülli.
Õhtul mängisin jälle oma punkri meestega mutti. Alustasin mängu laenatud rahaga ja mängu lõpuks tasusin oma võla, kusjuures minule jäi veel umb. 40 RM üle. Ka Viilup külastas mind õhtul. Mul oli tõsiselt hea meel, et ta tuli.

31. aug. 1944.

Läksin hommikul Viilupiga jalutama. Lasketiirus ta proovis oma püstolit – laseb püstolist väga hästi. Siis sõime pohli ja ajasime juttu sõjakirjasaatjate tegevuse üle. Muide ma tegin temale ettepaneku kõnelda omavahel “sina”. See oli seni lihtsalt koomiline. Kõik sõjakirjasaatjad sinatasid mina, Viilup aga, keda ma tunnen juba mitu aastat ja kellega ma olen palju koos töötanud rääkis mulle ka siin ikka “härra Adamtau”. Ma viisin ta eile avastatud pehmele samblakünkale. Ajasime seal juttu tõsiste, meie tööga seotud küsimuste üle lõunani. Viilupi soov oli, et mina võtaks enesele võimalikult palju meeste hulgas ringi liikuda ja koguda maksimaalselt toormaterjali, mida saaks kasutada tema oma joonistes, mille põhjal võiks kirjutada artikleid ja mis jääks siiski peaasjalikult tuleviku jaoks. Ma usun praegu, et see mõte on õige. Ma püüan seda hakata teostama, näis kuidas see ülesanne mul õnnestub. Ma ei ole kahjuks kuigi suurel määral “rahvamees”, see omadus on aga selle töö õnnestumise eeltingimuseks, sest kõigepealt tuleb võita meeste usaldust. Nad ei tohi end tunda ebamugavalt usutletavana vaid nad peavad jutustama oma südamest, niiöelda “südamest südamesse”. Ja selleks ma pean oma südant tublisti avardama. Aga mida rohkem ma sellele ülesandele mõtlen, seda suruema võlu see omandab. See võimaldab mul õppida tundma sadasid mehi – eesti sõjamehi ja see võimaldab mul tungida eesti rahva elujõu – eesti sõduri hinge.
Lõunase rongiga tuli ka sõjakirjasaatja Kalev.19 Me vaatasime Viilupiga, kas keegi hüppab “Papiniidu” kohal rongist välja – hüppasidki 2 meest, Kalevit aga nende hulas ei olnud. Me pärisime neilt, kas nad on näinud Kalevit rongil – ei olevat märganud. Sees ütles aga üks laagri mees, et ta olevat siiski Kalevit näinud, ta olevat istunud tagumises vagunis kõige taga nurgas. Jäime siis kahekesi Viilupiga Kalevit raudteele ootama. Varsti hakkaski paistma koomiline, paks kogu, kes tatsutas ühtlaselt aeglases rütmis raudteed mööda tagasi. Mingi pisike pakk oli tal seotud seljakoti esirihma otsa ja kõlkus kogu aeg kahele poole, nagu kella pendel. Ta näis tõepoolest jõuluvanana, nagu Viilup tähendas. Tervituseks hõiskas talle Viilup juba kaugelt: “Kui pea ei võta, eks siis peavad jalad võtma!” Meie juurde jõudes vabandas ta oma peene häälega, et tal olevat olnud sinna kirju ära anda. (Sellepärast poleks ta küll pruukinud sinna sõita. Sinna sõitis ju terve ülejäänud rongitäis, kus oleks võinud iga mees kirjad kaasa võtta, pealegi tuli meil hiljem nagunii sealt mööda minna.) Frentsch oli tal pealpool rihma kõiksugust kraami täis topitud, nii, et ta meenutas tublisti täispuhutud õhupalli. Sissejuhatuseks võttis ta oma põuest mingi paksu Tallinnas ilmunud kirjandusliku uudisteose.
Pärast lõunat, kui Viilup ja Kalev olid omad lõuad puhtaks kraapinud, (mina tegin seda juba hommikul – uue teraga õnnestus mul rasuur haruldaselt hästi) läksime kolmekesi rügemendi staapi. Ma võtsin kaasa ka seebi, käteräti ja puhta pesu sauna minekuks.
Esimene, keda me rüg. staabi juures nägime oli haruldaselt muhe vanahärra – rüg. üli asetäitja, muidu I pat. ülem major Purga.20 Oma suuvärgi poolest tuntud kui kõige ropem eesti ohvitser, aga ta ei jäta siiski nende mahlakate väljendite peale vaatamata sugugi roppu muljet. Peale tervitust oli esmane asi, mis me temalt kuulsime: “Kes see kuradi pasatski on mu kepi siit ära viinud. Ma panin ta enne siia ja nüüd enam ei ole!” Viilup näitas talle peale seda, kui ta oli meid palunud oma punkri ees oleva laua ümber istet võtta, omi joonised. Temale meeldisid need väga, eriti käsitsi transpordi stseen paljajalu põlvili mudas. Ta jutles meiega hulga aega. Kõnelesime üldisest olukorrast ja ta jutustas ühe juhtumi ajast peale Vabadussõda:
Oli olnud mingi ohvitseride kursus, otse peale Vabadussõda. Tema kandis siis alamkapteni aukraadi ja keegi kapten, kes oli kapteni aukraadis ka juba enne Vabadussõda ja kes nüüd oli üks kursuse juhte oli teinud temale kord märkuse, et ta ei oskavat pöördeid teha. Ta oli vastanud: “No tohhoo kurat! Mina olen vähemalt 10–20 000 meest välja õpetanud ja Vabadussõjas lahingusse saatnud. Nad kõik on osanud pöördeid teha ja kui nüüd Teie ütlete mulle, et mina ei oska pöördeid teha, siis ei ole te muud kui üks vana perse!” Kuna see lugu temale nähtavasti väga meeldis, siis ta jutustas seda meile 2 korda. – Muhe, heasüdamlik vanamees. Ta ütles, et kui see rügement saaks veel kuu aega puhkust koos lahingu väljaõppega, siis oleks see alles tõesti küps lahinguüksus.
Major Purga juurest ma läksime ltn. Kohjuse juurde. Kuna see oli parajasti sauna minemas, siis meie Viilupiga magasime vahepeal ca tund aega murul, Kalev aga luges temale vahepeal saabunud kirju ja lahendas ristsõnu.
Peale Kohjuse saunast tulekut me jutlesime temaga tema punkri juures oleva laua ümber istudes. Viilup näitas ka temale omi jooniseid ja Kohjus taipas, ilma, et Viilup temale sellest oleks kõnelnud, et nüüd tahab Viilup Tallinna sõita. Ta andis selleks kohe oma nõusoleku.
Rääkisime Eesti poliitilisest olukorrast, Dr. Mäest21, Soodlast22 jne. Kohjus ütles, et tema ei tea küll, kuidas on teiste arvamine, aga tema arvates on Soodla üks “munn”. Kui Dr. Mäe oli siin rügemendis kõnet pidanud, siis oli see väga soojalt vastu võetud, hiljem kaotas see aga kogu oma mõju. Mehed nägid, et ka see, nagu muudki tema kõned, oli vaid paljad lubadused, millele ei järgnenud tegusid. Ta lubas, et 4 päeva jooksul on venelaste rünnakkiilud likvideeritud ja paari nädalaga olukord jälle stabiilne. Tõeliselt aga Tartu purustati ja vallutati enamlaste poolt ja olukord muutus järjest raskemaks.
Nagu nüüd Kalev rääkis, olevat küll Tallinna saabunud konvoi soomusüksustega. Loodetavasti lüüakse venelased tagasi, aga Tartule on juba purustav hoop antud. Selles suhtes on juba liig hilja. Kõik Tartu tähtsamad hooned, ka Ülikooli peahoone olevat sakslaste poolt õhku lastud!!!
Soomest tulnud eestlasi olevat 1 pataljon Tartu rindel, 2 pat. aga väljaõppel Kloogal – täiendus 20. SS-diviisile. Tallinnas oli jälle levitatud Rahvuskomitee üleskutset veel venelastele vastu panna. Välismaal olevat astutud meile soodsaid samme. Kohjus Rahvuskomiteesse ei usu.
Peale jutuajamist Kohjusega läksime meie Viilupiga sauna, kuna Kalev läks ees ära. Ohvitserid olid just saunast tulnud, nii, et see oli tühi, aga tulikuum. Leil oli kõva ja puhas. Kuuma vett oli küllalt ja bassein oli puhas ja klaar. Higistasin kõvasti, vihtlesin end värske kasevihaga, ujusin mõnuga külmas basseinis, higistasin veelkord, pesin ennast ja tundsin väljas jahedas õhus end jahutades ja kuivatades elust mõnu. Viilup kannatas tublisti tugevamat leili kui mina.
Siis jalutasime Viilupiga tagasi. Riietamise ajal hakkas järsku pimenema ja ma oli üllatunud, kui nägin, et kell on juba 8! Milline haruldane tunne oli jalutada läbi pimeneva õhtu, ümberringi lõhnavad aasad, ihu värske ja pingul, ning kuulata ümberringi mürisevaid kahureid ning vihisevaid mürske – haruldane romantika segu.
Me ajasime Viilupiga kogu tee juttu tõsiste ja huvitavate küsimuste üle. Viilup kõneles omast tööst, kõneles, kuidas ta on joonistanud sadasid eesti sõjamehi, neid ilma rikkumata, kodudest tulnud maamehi, ta kõneles, et ta on neid meeleldi joonistanud ja jooniseid neile jätnud, et ühelt poolt teha meestele rõõmu, aga teiselt poolt, et neist sadadest joonistatud sõduritüüpidest kasvaks tema alateadvusse eesti sõjamehe tüüp, nii, nagu ta seisab võitluses kaugel kodust, visana, vastupidavana, murdmatuna. Tundma õppides neid sadasid mehi on ta tajunud eesti sõduri ja nende kaudu eesti rahva pahesid – nagu hooplemist, aga ka eesti sõduri ja eesti rahva ületamatuid voorusi ja tugevaid külgi.
Ja kui me möödusime ühest postist, kus sillal 2 meest pidas vahti, oli juba kaunis pime ja mina tahtsin sõna lausumata mööduda, kõnetas Viilup neid mehi: “Tere, kõrged härrad!”, päris, mis üksusest nad on ja kaua neil postil tuleb seista (selgus, et kahe mehega terve öö ja valvata tuleb kahte silda), rääkis neile, et ta tunneb nende ülemat, siis ma nägin, kuidas tuleb sõjakirjasaatjal mehi kohelda, et töö võiks tulla tulus. Sellest üksikust momendist ma õppisin palju.
Juteldes sõjast ja Alexis Carnelli “Tundmatu Inimesest” me jõudsime koju, s.o. laagrisse. Tema läks oma punkrisse ja mina omasse, et süüa ja püüda pärast mängida bridži, kuna Viilupi näol oli nüüd ometi tulnud üks bridžipartner. Minu punkris kutsus mind Rebane kohe enesega kaasa, ta oli kõvasti tuuris ja kui ma kuulsin, et ta tahab mind viia Viilupi punkrisse (nr. 15), siis läksin ma kohe temaga kaasa.
Seal istusid mitu autojuhti ja mõned voorimehed ning napsiklaas käis käest kätte. Viilup ei joonud palju, aga püüdis sattuda kõnelusse paari toreda autojuhiga, see õnnestus tal suurepäraselt, nad jutustasid omi sõjaseiklusi, üks neist toredas, ehtsas mulgi murdes. Viilup märkis nende nimed üles ja andis sedelil minu kätte, niiöelda esmase jäljena minu sõjakirjasaatja ja ajaloomaterjalide koguja teel. Muide see viinavõtmine oli suure sündmuse puhul, nimelt algas 6. sõja-aasta.

Tankitõrjerelv “ahjutoru”.

1. sept. 1944.

Eilne päev kujunes minul Viilupi tõttu minu siinoleku seni sisukaimaks päevaks. Täna ta sõitis Tallinna, andsin temaga kaasa kirjad Emale, Isale ja major Madisele. Viimasele kirjale panin ligi ka venelaste lendlehti (Neid olen ma leidnud siiamaale juba 8 eriliiki, neist 2 eesti ja 6 saksa keeles). Ka Kalev sõitis jälle ära – … [segane sõna] pataljonide juurde.
Enne lõunat kirjutasin usinasti päevikut ja kirju, pärast lõunat lugesin läbi Ed. Wallace kriminaalromaani “Roheline kütt” – kole jama. Ma lugesin seda metsas, ümberringi märatses maru, raginal langesid mürsukildudest läbipuuritud puud ja puuladvad.
Heitsin juba kl. 7 õhtul magama, aga naril pikutades ajasin veel pikalt juttu loomaarst Parvega23 – Tartuensise mees.

2. sept. 1944.

Magasin pika une, mida aga segasid korduvalt niihästi mehed, kes kolistasid punkris ringi, kui ka raskepatareid.
Täna on väljas kohutav maru. Hommikul väljas pestes viis tuul seebikarbi pingilt minema, puhus kateloki ümber ja märatses, mis kole. Vihma piisutab kogu aja. Usutlesin üht autojuhti, toredat mulki.
Hiljem märkisin veel ühe autojuhi elamusi üles, kes tegi kaasa vabatahtlikuna Talvesõja 1941/42. Kirjutasin nii, et käsi jäi kangeks. Siis tuli autojuhtide punkrisse autopargi vanem Rebane, 2 pud. veini, üks pudel šampust ja hulk sigareid ja tubakat kaasas. Tuli sisse, käsutas mehed püsti, et kohus tuleb ja hakkas otsust ette lugema, mis tähendab äraseletatult, et ta hakkas nimekirja järgi sigareid ja tubakat välja jagama. Veinile segati kohe pisut piiritust hulka ja see joodi hulga peale ära. Siis toodi naabrusest sakslaste käest 150 RM eest üks täisliiter tšehhi rummi, ka see joodi ära. Sellele järgnes lõpuks šampus. Söögi alla oli see just paras kvantum. Kui viinad olid joodud, tulin ma sealt tulema, sõin lõunat, võtsin omad laulikud kaasa ja läksin metsa, vihm oli nimelt üle jäänud. Metsas ma istusin kännule ja laulsin. Laulsin kõik moodsad lööklaulud ja vanad romansid suure hardumusega läbi. Koju tulin alles kell 18.
Praegu istun punkris küünalde valgel ja kirjutan. Kell on 21. Kusagilt punkrist kostab laulu, seal on tõenäoliselt suurem pidu hr. Backuse iluks ja auks. Rebane ja Reinumäe loevad, Schnell ja uus tõlk Paabo magavad. Mul ei ole õieti veel tahtmist heita, aga pole tõesti midagi targemat teha. Pea on väsinud, õhk soe ja raske, kuna punker on köetud.
Punker iseenesest ei ole sugugi kodune. Ta on pooleldi kantselei ja pooleldi eluruum. Seinad ja lagi on koorimata ja tahumata männipalkidest, all on laudpõrand. Kuna see punker ei asu otseses rindejoone läheduses, vaid sellest oma 4–5 km. eemal, ei ole ta maasse kaevatud. Tema ruumala on ca 4 x 4 x 1,75 m. Punkril on loomulikult ainult üks uks ja kaks väikest ca 80 x 30 cm suurust akent. Uks on nii madal (umb. 1,5 m), et ma olen vähemalt paarkümmend korda selle piida vastu oma pead peksnud. Seinte ääres on 2 topelt ja üks ühekordne nari, mina magan nurgas, ülemisel naril. Ühelgi naril ei ole kotti. Magatakse kas taliriietel või lihtsalt vaibal, nagu mina. Seinad on kaetud igasuguste mõeldavate riiulitega ja riiulikestega, millised on läbisegi täis topitud osalt ametipabereid, suuremalt osalt aga meeste isiklikku kraami. Kus ei ole riiulit, seal katavad seinu naeltele riputatud riietus- ja varustusesemed. Naridest ja laudadest vabad seinte ääred on topitud täis igas suuruses kaste ja kastikesi. Ruumis on 3 lauda, neist üks ukse kõrval oleva akna all, teised kaks aga ulatuvad kõrval seinas oleva akna alt ruumi keskele. Laudadel on kirjutusmasin, 2 telefoni, neist üks diviisi ja teine rügemendi liinile, muid rüg. varjunimi oli siiani “Venus”, alates tänasest aga “Grossvater”. Diviis on “Lehrmeister” ja 6. rüg. on “Papierkorb”. Toole ei ole, nende aset täidavad 5 mitmes suuruses ja konstruktsioonis pinki. Igaüks neist erineb teisest, aga kõik on lihtsad ja ilma mingisuguse iluta, nagu kogu punkri sisemus. Vastikult mõjuvad need karbid, purgid ja kotikesed ja paberituustikud, pudelid, leivapätsid, aktikaaned, seebikarbid, tubakapakid, plekktoosid ja muu riiuleil, seljakotid, seinale löödud ajalehed, mütsid, rihmad, kiivrid, mantlid, püksid, käterätid, kuued, kamsonid, ajalehest välja lõigatud tütarlaste pildid, sedelikesed ja rindelõigu kaart seintel, saapad, toatuhvlid, kastid, kastid, kastid ja paar seina najale asetatud püssi. Laudadel igasugused aktikaaned ja lahtised paberid, hulk pliiatseid, mitu tuhatoosi, milledest üks on endine plekist konservikarp, teine sigarikast jne., tikutoosid ja muu. Aknalaudadel kaardipakid, tindipott, padrunikestad (rakettpadrunite ja kergete flaki mürskude), templipadi, jällegi tubakapakid. Siin-seal veel raamatuid – nii jutu- kui sõna-. Nurgas väike, kuid suurt sooja andev plekkahi, millel saab ka edukalt mune praadida, nagu minu kogemused seda näitavad, ja ahju juures seinal mitu katelokki. Punker on äärmiselt ebaesteetiline, aga ta on soe ja pakub peale tuule ja vihma ka mürsukildude eest kaitset ja need kaks viimast puntki on otsustavad. Ja punkri seinal, otse ukse vastas, on värviline pilt, mingi kalendri tagakülg, suures žurnaali formaadis, see kujutab naeratavat tütarlapse pead, elusuuruses, ja sellel tütarlapsel on pagana palju sarnadust Erikaga. See hämmastas mind juba, kui ma seda pilti esmakordselt nägin ja sellel pildil tervitab mind Erika iga päev, igal hommikul ja õhtul.

3. sept. 1944.

Täna on siis jälle pühapäeva hommik. Ma istun punkri ees väljas laua ääres. Väljast on punker palju kaunim kui seest. Madal ja tahumatu. Laepalgid ulatuvad madala katuse alt kaugele ette üle ukse. Otse ukse ees kasvab suur kõrge mänd. Punkri ees on mustaks tallatud ja pühapäevaselt puhtaks pühitud umb. 8 m. läbimõõduga peaaegu ümmargune plats. Seda piirab mändide külge löödud valgetest kaseritvadest aed, mille najale on kinnitatud hulk värskeid kaski. Punkri ahju korsten on juhitud katuse alla ja eest lahtise katuse alt tuleb nüüd mugavalt paksu suitsu. Punkri ukse ees on jalapühkimise rest ja sellele, kui ka selle ette maha on visatud värskeid kuuseoksi. Punkrisse viivad mitmed telefonitraadid ja selle uksest sõeluvad sisse ja välja sõjamehed – hallis vormis, enamalt jaolt säärikud jalas. Üle pea lendas jälle üks saksa 2 sabaga “vanaema” ja üle raudtee asuvas võsas kärtsutab saksa patarei. Eemalt kostab püssilaske ja vankri kolinat maanteelt, raudtee kõrval. Hakkab piserdama vihma, pean vist kolima punkrisse. Keegi vilistab meloodiat “Lõbusast lesest”: “Mädel klein, Mädel fein…” Jälle koliseb vanker. Ei aita – pean sisse kolima.
Siin kõrval, Kampfgruppe Süd juures, on keegi saksa Hauptmann Kuno. Ta omab sakslasile nii tüübilist väärtuslikku omadust, kõike ausalt tasuda. Nii maksis ta siin laagris juukselõikamise eest 10 penni + 2 sigaretti. Eile tassis temale üks meie mees raske kasti kohale (tema isiklike asjadega). Selle töö eest andis Hptm. Kuno 3 sigaretti ja praegu näitas ltn. Schmidt meile tasu, mida ta on palunud ltn. Schmidti ltn. Aardemäele viimase poolt temale saadetud põdraliha eest tänutäheks üle anda, see vastukingitus oli 1 konepadrun (!!!). Kui suurejooneline! Alla 1 RM või vähemalt 50 pn., või jälle alla 1 karbi suitsude pole mina küll kellegile jootraha andnud.
Õhtusöögi ajal käis minu juures 6. rüg. sõjakirjasaatja Raiend. Tema jutust näis, et temasse kusagil õieti hästi ei suhtuta. Ta arvas, et teised sõjakirjasaatjad on tema peale kadedad. Ma ei öelnud temale, et tegelikult on asi just ümberpöördult. Teised sõjakirjasaatjad kardavad temast õigustatult, et ta võib neile, s.o. sõjakirjasaatjaile üldse häbi teha. Raiendilt kuulsin, et vil. Pehk24 on minu asukohast kõigest paari km. kaugusel. Ta on seal Zahlmeistri25 kohal. Pean lähemail päevil teda külastama.
Soome on katkestanud koostöö Saksaga. 15-ks septembriks peavad saksa väed Soomest lahkuma. Ma ei usu, et Soome oleks sellist sammu astunud ja otsustanud Venega rahu sõlmida, kui temal ei oleks küllalt tugevat USA-Inglise garantiid. Ma loodan, et pärast saksa vägede Soomest lahkumist asuvad sinna anglosakside jõud.

4. sept. 1944.

Juba mitmendat päeva on sügisilmad. On läinud jahedaks, alatasa puhub tugev tuul, paisudes aegajalt isegi tormiks ning vahelduvalt lühikeste päikesepaiste hetketega piitsutab enamasti vihma. Praegu istun jälle omal pingil, punkri ees laua ääres, helesinises taevas kihutavad pilved tugevas tuules, näidates vahetevahel vaid pisut päikest. Millegipärast tekkis järsku tunne, nagu istuksin Vanaisa aias õunapuude all, ning tugev tuul, mis nüüd rebib mu päeviku lehti, nagu kukutaks pots ja pots valminud õunu vanadelt puilt. Värske sügistuul paisutab rinda, tekitades töötahet ja elurõõmu. Suure hasardiga kargasin püsti ja saagisin mitu ahjutäit puid.
Kirjutasin harjutamise otstarbes lühikirjas [kiirkirjas] prof. Uluotsa kõnet. Ja jalutasin metsas. Õhtul mängisin jälle kaarte ja võitsin umb. 40 RM. Kaardimängu segas maailmatu “Meldungite”26 uputus. Telefonid aina helisesid. Nõuti andmeid kõigi võimalike küsimuste kohta. See on see saksa sõjapidamine. Kui relvad ei aita, aidaku paberisõda ja sellega sõjapidamiseks on siin väljakujunenud, nagu iga teisegi võitlusviisi puhul, oma sõjapidamise tehnika ja taktika: Tuleb saksakeelne telefonikõne, milles nõutakse “sofortt”27 vastust komplitseeritumatele küsimustele relvastuse, varustuse, koosseisude jne. jne. kohta. Küsimus märgitakse hoolega üles, siis kirjutatakse huupi rida arve, mängitakse mõned tiirud mutti ja antakse telefoniteel vastus. Kohe ei või vastust anda, muidu võib küsijal tekkida kahtlus, et andmed ei ole küllaldase põhjalikkusega kontrollitud ja koostatud. Nii ungavad [undavad] ööseti kümned, sajad, tuhanded, kümned- ja sajadtuhanded telefonid ja annavad edasi mõttetuid arve ja nimestikke, neid kirjutatakse, tõlgitakse, paljundatakse ja kogutakse “kõik võidu heaks!”.
Pöide vana pastor oli kord uueaasta ööl kantslist rahvale põrutanud: “Rahvas räägib, et ma pidand sitasti surnuid mattama! No kas on keegi üles tõusnud ja kaeband, et ma olen teda sitasti mattanud?”
Rebane ta enese jutu järgi väikestele haiget ei tee, aga suurtele ei julge kallale minna. Ta küttis õhtul ahju kuumaks, et oleks soe magada. Ise tähendas küll õhtul enne magamaminekut, et: “Palav on ka nii, et aab naaru pääle!” Toppis aga siiski veel paar klotsi ahju. Tagajärg oli see, et ta ise pidi ülevalt narilt öösel alla kolima ja öö kahel pingil magades mööda saatma. Mina teisel ülemisel naril kannatasin terve öö kohutavat põrgukuumust ja ärkasin peavaluga.
Ah jaa, õhtupoolikul käis meie punkri ees üks koomiline lühikest kasvu sakslase, kes otsis taga mingisugust “Pakjewagenit”28, millega ta pidi mingisugust kraami kusagilt tooma ja kusagile viima. Kus see “Pakjewagen” pidi olema, milline selle lähtekoht, sihtkoht, või koorem, selle kohta ta midagi lähemat ei teadnud. Kui temale öeldi, t mis sa tühjast ikka otsid ja vead, sõda on nagunii varsti läbi, siis vastas ta : “Ach Scheise, mir ist’s egal!”, et eks ma siis tulen homme uuesti. Oi, on ikka sõjamehi. Reinumäe ütles ta kohta ikka väga paslikult: “Päsmer.”
See sakslane meenutas Reinumäele juhust ajast, mil rüg. oli alles värskelt rindele saabunud. Oli tulnud mingi sakslane laagrisse, silmanud kõigepealt kurja näoga veltveeblit – voorivanem Petersoni. Kuna teatavasti saksa soldatitele on veltveebel Jumala otseseks asetäitjaks maapeal, esinenud “Kämbu” Petersonile, tagunud mitu korda järjest kandu kokku ja vuristanud oma “Meldungi” ladusasti maha, et tema see ja see, sealt ja sealt ja tahab siin seda ja seda paberit sinna ja sinna ära anda. Peterson polevat sellest väljamaakeelsest jutust muud taibanud, kui sõna “Papiere”. Ta mõelnud asja üle järele ja arvanud, et kellel teisel ikka selle sakslase paberiga asja võiks olla, kui kirjutajal Schnellil, selle laud on ju alatasa pabereid täis, nii ta viibanud sakslasele, et tulgu see kaasa ja marssinud temaga Ib kantseleisse. Schnellil oli aga palju tegemist ja ta ei pannud meie sakslast tähelegi. Peterson käratas sakslasele, et “Papiere!”, tahtes sellega öelda, et andku oma paber ära. “Kämbu” lehvitanud oma paberit käes. Kirjutaja pole teda aga ikka veel märganud. Siis käratanud veltveebel Peterson veelkordselt temale omase tigeda näo ja kurja häälega “Papiere!” ja tahtes Schnelli tähelepanu sakslasele pöörata “Schnell!”.29 “Sa taevane arm!” jutustas Reinumäe, kus siis hüpanud “Kämbu” tükk maad maast lahti. Ta käed hakanud hirmus väledasti liikuma ja ta kraaminud omadest taskutest välgukiirusel kõik mõeldavad paberid lagedale, alates “Soldbuchiga” ja lõpetades plotskikeeramise raamatuga. Ta muidugi arvas, et “Papiere! Schnell!” käis tema pihta ja kui juba veltveebel niiviisi käratab, ega siis enam nalja ei ole.

5. sept. 1944.

Terve päeva löödi Ib-s verist paberilahingut. Üks saksa leitnant ja kõik staabikomp. majandusmehed murdsid terve päeva päid kompaniid käsitlevate “Meldungite” üle. Mina jalutasin metsas, hoolimata tugevast vihmast, ja lõikasin enesele kepiks tubli kadakamalga. Koju, s.o. laagrisse, jõudes olin läbimärg. Pärast lõunat ajasin loomaarst dr. Parvega juttu, mängisin õhtul mutti ja võitsin umb. 40 RM.
Sain Isalt kirja ja Colleen Laignalt kaardi. Hea, et kodus on kõik korras.
Öösel olin kl 1-st kuni kl 5-ni patrullis. Oli ilus kuupaistene, aga hirmus porine öö. Venelane külvas laagri ümbruse igast küljest mürskudega üle, aga laagrisse ei sattunud, nagu varemgi, ühtegi mürsku. Sakslased ei jäänud vastust võlgu ja nii kestis kuni valgenemiseni suurtükiduell.

6. sept. 1944.

Täna nägin “Juku” Meimerit30, Isa õpilast, tuntud sportlast ja spordipedagoogi, kes on määratud meie staabikompanii uueks ülemaks. Ta mäletas mind hästi.
Kuna ma ei saanud oma eelmises punkris küllalt edukalt töötada. Punker oli pime ja kõik lauad olid pidevalt ülekoormatud, ei olnud kirjutamise ruumi. Täna ma siis kolisin uude punkrisse, kust paari päeva eest tankitõrjemeeskond oli välja kolinud. Kuigi mehed enne olid juba suure musta välja ajanud, tuli mul siiski veel tükk tööd teha, enne kui punkri päris korda sai. See on õieti rohkem palkmaja kui punker ja ma olen siin praegu täiesti üksi. Aga minule meeldib nii, päris omaette.
Täna esines siin “Vanemuise” teatri rindetrupp. Ma leidsin selles palju tuttavaid, nagu Jüri Mandre,31 Põltsamaa, 32 Kepp, 33 ja algkooli klassivend Vold. Hanson. Kava oli väga hea, sellest edaspidi pikemalt. Saatsin pärast etendust omad tuttavad artistid nende punkrisse Juudilaagri juures, sõitsin vankril tagasi, pori ulatus peaaegu rummuni, siis juba pimenes. Pimendasin hädapäraselt mantliga, suurkuuega ja paberiga oma ruumi aknad ja uksed. Muretsesin ja süütasin 2 kalmuküünalt, panin tule ahju, pesin end pimedas väljas, soojendasin lõunast järelejäänud kartuleid kastmega kateloki kaane peal ahjus (täna oli nimelt väga tugev lõunasöök – mailmatu suur portsion keedetud kuivatatud kartuleid kastmega ja samuti hiigelsuur kotlet), jõin ära veel Tallinnast kaasatoodud konjaki tilga, jõin peale soodavett marmelaadiga ja tundsin end hästi.
Kahju, et mul vähe aja eest kukkus kell maha ja jäi seisma, on vist jõhvvedru katki.
Täna andis minule üks sõjamees omad 2 luuletust ajalehtedele edasi saatmiseks. Need on minu arvates lihtsa sõduri kohta liigagi head. Täna oleks küll kõigest pikemalt kirjutada, aga olen väsinud. Head ööd kõigile!

7. sept. 1944.

Nüüd, kui kell on katki, tunned tema järele vajadust. Hommikul ei teadnud, mis kell võiks olla, kartsin liiga vara, aga ka liiga hilja tõusta. Tõusin siiski parajal ajal – kl. 8.10, nagu ma kuulsin autojuhtidelt naaberpunkris. Seal vaadati ka mu kell järele – selgus, et võll on katki.
Riietusin korralikult, raseerisin end ja läksin “Vanemuise” trupi esimesele etendusele kl 10 hommikul.
Kava oli väga hea. Harri Teffel34 oli trupi juht ja konferansiee – hea välimusega, anekdootiderohke esinduslik kuju. Tema abikaas – pr. Velda Otsus-Teffel35 esitas Udo Väljaotsaga36 ühe valsi ja ühe metsiku ja kirgliku “Pasadoble”. Väljaots omakorda tantsis ja laulis Erna Palloga37 veel kaks koomilist duetti. Joh. Kepp ja Ed. Põltsamaa laulsid gitarri saatel hulga meeleolulaule, Ella Lukk-Udu38 esitas soolotantse, milledest eriti vääris tähelepanu ungari tants piitsaga – originaalne ja metsik – pealtvaatajad esimestes ridades olid selle tantsu ajal tõsises hädaohus. Ella Lukk-Udu tantsis veel ühe tantsu Vold. Hansoniga, minu klassivennaga algkoolist, ja ühe india tantsu tütarlaste kaastegevusel. 3 tütarlast esitasid avapalana Léhari valsi. Klaveril saatis minu vana hea confrater Jüri Mandre. Terve isegi pikantne kava oli pipardatud veel pikantsemate vahelugudega Harri Teffelilt. Mina istusin kava ajal garderoobi aknal ja vaatasin mõned tantsud ka garderoobist pealt.
Järgmine – puht eestikeelne etendus oli kl 15, siis oli pealtvaatajate hulgas 5 rotalust – mina, Aleksander Kask, Felix Tamm, Tiit Kristal39 ja Koit. Meie kõik oleme siin ümbruses koos. Peale seda etendust tegi Ella Lukk-Udu I pat. arstiga dr. Tuul’ega40 ratsasõitu ja pärast seda sai lepitud kokku, et osa artiste sõidavad õhtul II pat. juurde külla.
Ma tegin end dr. Tuulega tuttavaks, jutt klappis kohe, kui ta kuulis, et mina olen rotalus, tema on nimelt esticus. Korporatsioonide suhted aitavad veel praegu, või võibolla just eriti praegu, kuna see on teatud ühine minevikuromantika, kõikjal edasi. Ma palusin luba õhtul I pat. juurde kaasa sõita, tema andis selleks kohe oma nõusoleku.
Kell 18.30 oli siis veel viimane etendus, muide eesti meestele meeldisid kõige rohkem Kepi ja Põltsamaa laulud “Enne ja nüüd” ning “Põhja valge naine”, need tulid kordamisele. Pärast etendust juhtisin ma Tuule ja teised ohvitserid I pat. juurest arstide punkri juurde. Nad jäid maanteele ootama, ratsa hobuste seljas, vankrid olid pisut eemal. Oli juba päris pime. Mina ronisin mitu korda maantee kõrval oleva kõrgendiku taha, kus olid sakslaste flakipositsioonid ja punkrid (see oli nimelt Jõhvi-Vasknarva-Permi küla teelahkme juurest mõnisada meetrit Permi küla poole). Daame tuli kaua oodata. Silmapiiril – frondi kohal lendasid valgusraketid, valged ja kollased, ning punased leekkuulid. Aegamööda hakkas ühel kohal silmapiir punetama, alul arvasime kõik, et kusagil on tulekahi, siis tõusis aga see tulekahi kuu näol taevasse. See meenutas Dr. Tuulele ühe loo sellest, kuidas inglased käisid Saksat pommitamas ja kuidas paar päeva hiljem teatas saksa ringhääling, et inglaste pommitamise tagajärjel on neil ainult kusagil väljal üks lehm surma saanud. Veerand tundi hiljem vastas inglise raadio, et saksa teateil on neil ingl. pommitamise läbi ainult üks lehm surma saanud. See võib võimalik olla, aga siis see lehm põles kaks päeva…
Lõpuks oli terve seltskond koos – Teffel, Kepp, Mandre, Ella Lukk-Udu ja veel üks tütarlaps. Sõit läks lahti 4 vankril, üks neist oli väike 2 gummirehvidega rattaga käru, millel istusid daamid ja peale selle ratsamehed. Meie Jüri Mandrega sattusime kõige laisemale hobusele, selle vanker jäi teistest kaugele maha. sõitsime umb. 14 km Vasknarva lähedale. Kogu aja lendasid eemal valgusraketid ja leekkuulid ja vahetevahel paistis kuu. Kui me jõudsime patüli punkrisse, patüli k.t. oli parajasti ülemltn. Viru,41 kuulus täpsuslaskja ja maailmameister, istusid kõik juba lauas, peale külaliste kpt. Vaher,42 ülemltn. Viru, leitnandid Paju,43 Pikkat, Palgi,44 Dr. Tuul ja veel mõned võõramad ohvitserid. Raadio mängis, lauale kanti parajasti kausiga kuumi kartuleid ja samuti kausiga lihakastet. Ei taldrikuid, nuge ega kahvleid, ei jätkunud kõigile. Ka klaase, millest muidugi joodi viina, oli laual ainult 4–5, aga need olid selle eest morsiklaasid, milliseid tarvitati vahetuse kaupa kordamööda. Veel oli laual kausitäis värskelt soolatud kurke, seda nagu kartulikaussigi tuli korduvalt täita ja puudulik serviis ei rikkunud kellegi tuju. Laulsid kordamööda kord külalised, kord sõjamehed. Mõlemad pooled esitasid omi originaallaule ja püüdsid teineteise repertuaari tühjaks ammutada, see ei õnnestunud aga kummalgil parteil. Suurima menuga läksid külaliste “Enne ja nüüd” ning sõjameeste “Pommi laul”, aga ka Kepi “Neli aastaaega” ja ltn. Palgi sõnadel sentimentaalne laul pälvisid menu. Lauldi ltn. Paikre45 “Punkrilaulu” ja mälestati teda püsti seismisega. Teffel vajus varsti ära punkri nurka laua peale magama. Dr. Tuul lõbustas end ilmselt kahe daami vahel. Ta oli vaikne ja seadis end daamide vahel voodis istudes rõõmsalt poolpikali. Kui vahepeal laulud läksid kahemõttelisemateks olid daamid vaikselt meeste selja taga kägaras ja sõid tühjaks purgi vekitud puuvilja. Jüri Mandre oli poolhaige ja ta hääl oli ära, teda huvitas aga väga ltn. Palgi, see on tõepoolest väga huvitava välimusega, aga ka hoopleja ohvitser, näeb välja nagu noor ungari parun, ehtne tšardašškavaler ja räägib omapäraselt kõlava häälega. Ktp. Vaher laulis korduvalt ning Pikkat üritas “Õllepruulijat”, mis läks ka läbi. Hiljem lükati laud kõrvale ja tehti raadio järele ka pisut tantsu. Meie otsustasime Dr. Tuulega teineteist sinatada ja Kepp nimetas ohvitsere pidevalt ametnikeks.
Samal ajal oli rindejoonel häireseisukord, see teritas ka seltskonnas sagimist ning Viru saatis mõned ohvitserid seltskonnast ära positsioonidele. Oli tõsiselt karta venelaste rünnakut. Ül-ltn. Viru vaiksel soovil lahkusime sealt daamide julgeoleku mõttes umb. kl. 3. Viru demonstreeris veel Kepile punkri ees saksa uut automaatkarabiinerit.
Läksime või õigemini sõitsime edasi Dr. Tuule residentsi juurde, kus veel väljas puude all laua ääres istudes jõime viina ning ajasime juttu, siis asusime tagasiteele.
Hakkas juba valgenema. Meie istusime jälle Jüri Mandrega ühes vankris värsketel heintel. Mandre oli väga hingestatud meeleolus. Ta oli koos “Vanemuise” rahvaga ülepeakaela Tartust Põltsamaale sõitnud, oma naisest ja vanemaist, kes jäid temast Tartu ja Elva, ei teadnud ta midagi. Varandust oli tal olemas ainult seljariided, muu jäi kõik maha, aga ta oli liigutatud sellest, millise lahkusega teda, kui ka teisi vanemuislasi-sõjapõgenikke kõikjal vastu võeti. Ta oli Põltsamaal peatunud ühe tisleri perekonnas ja tisleripaaril olid pisarad silmis, kui ta sealt umb. nädala pärast edasi sõitis. Nüüd oli ta ringreisil juba 14 päeva järjest joonud, olles seega oma isikliku rekordi 7 päeva võrra purustanud. Traagiline on vaadata seda meest, kes näeb välja täpselt kui Paul Hörbiger46 mõnes oma filmis õnnetu muusikame(he)na või kunstnikuna. Kuidas ta sõitis vankril, kössi tõmbunult kaabu pisut lommis silmile tõmmatud või kuklas, vahetevahel lehvitas laia žestiga kübarat juuksed lehvimas tuules, pakkus voorimehele heldelt temale kingituseks kaasaantud sigarette ja pooleldi laulis pooleldi deklameeris oma Vertinski47 häälega (muide seda meest oli ta omal ajal klaveril saatnud) kurbi elutõdesid ja tegi võllanalja, esimest korda elus, nagu ta ütles, see piiritult õnnetu inimene, kes on kaotanud oma elu mõtte ja sisu, mille ta oli lõpuks, peale pikki kõrtsimuusikandi aastaid leidnud teater “Vanemuise” dirigendina ja kontsertmeistrina. Ta ei süüdistanud kedagi, aga tema sõnades väljendus määratu valu kõige selle pärast, mida on hävitanud see sõda. Ja nüüd tegi ta võllanalja. Ta tahtis tingimata Ketsemani kloostri juures vett välja lasta, “et olla seda toimingut sooritanud Ketsemani aias”. Teffel teiselt hobuselt hõikas temale ikka ja jälle: “Siilemanni”. Mandre hea näitlejana tõstis mantlikrae üles, vaatas hirmunult ringi, kuulatas siit ja seal kätt kõrvale abiks tõstes ja alles lõpuks veendunud, et teda Jumal hüüab, hüüdis: “Kõnele oh Issand, Su sulane kuuleb Sind!” Siis hõiskas Teffel: “Mine perse!” ja Mandre surmani ehmunult: “Issand, kuidas võid Sa olla nõnda ropu suuga!” Seda lugu Palamuse pastor Siilemannist ja teda puu otsast narrivast karjapoisist ei väsinud need näitlejad kordamast ja Mandre, vana hea Jüri Mann oli alati Siilemann.
Pastor Siilemann oli korra sõitnud köstriga kahekesi vedruvankril kellegile haigele hingepalvet lugema. Teepeal tulnud pastorihärral kange tarvidus tee kõrvale padrikusse minna. Köster jäänud vankrile ootama. Oodand tunni, oodand poolteist, pastorihärrat Siilemanni pole aga kuskil näha. Köstril olnud kange hirm, et haige sureb vahepeal ilma viimset hingeõnnistust saamata ära, läinud Siilemanni võpsikusse otsima. Näinud – pastorihärra kükitab õnnetu näoga maas. Öelnud: “Pastorihärra, tehke rutem! Meil haige sureb vahepeal ära.” Siilemann vastanud: “Ei saa, keegi hoiab alt kinni!” Tal olnud nimelt kolesuured kotid, need vajunud samblasse, ta ise astunud samblale peale ja katsu siis üles tõusta!
Jüri Mandre hõikas, vehkis kübaraga ja sundis kutsarit teistest hobustest mööda kihutama: “Meie teeme siin pulmasõitu või surmasõitu, üks sitt ta puha!” Kui sügav traagika väljendus ja sõnades ja hääles…
Vahepeal oli päike tõusnud. Saatsin näitlejad nende punkrite juurde (Kepp, kes postivankris kahekesi Teffeliga, oli juba ammu vankripõhja uinunud) ja marssisin ise “Papiniidu” laagrisse. Päike oli juba kõrges taevas, kui jõudsin koju, pesin end ja heitsin puhkama.

8. sept. 1944.

Magasin umb. kl. 10-ni, siis kirjutasin kirjad Erikale ja Isale, et need vanemuislastega Tallinna saata.

Tankitõrjerelv “ahjutoru”.

Kiri Erikale
Viru rindel, 6. [eksitus?] sept. 1944.

Erika!

Ma kirjutan Sinule, istudes kännu otsas, keset metsikult suurejoonelist Alutaguse metsa. Paljud kuused minu ümber on mürsukildudest läbipuurituna tormis murdunud, nad lamavad nagu lahingus langenud suured tumerohelised hiiglased paksul, pehmel samblal. Ja sammal nende all on nagu ülepritsitud verest. Ta punetab pohladest, nii suurtest ja tumedaist, milliseid ma veel kunagi pole näinud.
Täna on haruldaselt ilus sügisilm, peale mitmeid tormiseid ja vihmaseid päevi. Õhk on nii värskendav, tulvil elurõõmu ja tööindu. Must, punase tutiga, varese suurune rähn teeb kuuskede kallal hoolsasti oma puusepatööd. Päike heidab läbi puude niiskele samblale heledaid laike ja otse minu ees on kerkinud samblast pisike pruun puravik. Terve loodus nagu hõiskaks, et elu on kõigile raskusile ja muredele vaatamata siiski ilus.
Ja tõepoolest on minu elu siin ilus. Juba õige mitmel aastal ei ole mul olnud võimalust nautida sellist täiuslikku puhkust, nagu siin vabas, metsikus looduses, põliste rabade ja metsade vahel.
Ma elan punkris, tead, sellises tahumata ja koorimata, jämedatest männipalkidest ehitatud väikeses onnis ja magan ilma kotita kõval naril, aga Sa ei usu, kui hea on magada sellisel kõval asemel, üks villane vaip kahekorra pandult all, teine peal. Ma magan palju, söön, joon, loen, kirjutan, hulgun metsi ja rabasid mööda. Mängin õhtuti punkris kaarte ja mõtlen Sinule, Erika.
Romantikat on siin palju ja palju sentimentaalsust. Kogu ümbrus ja olukord on sellele ehtsaks võltsimatuks taustaks. Kui sammud õhtul läbi uduvine, läbi lõhnavate kasesalude ja tead, et vaenlane on sinust vaevalt kilomeeter-paar kaugel, või kui istud punkris värisevate küünlatulede valgel, ja punker rappub vaenlase mürskude plahvatusist ning oma patareide mürinast. Selline elu muudab mehed hardaks ja paneb nad laulma kurbi, igatsevaid viise. See paneb isegi lihtsad ja karmid mehed luuletama…
Palun kirjuta minule, Erika, aadressil: sõjakirjasaatja V. A. Fp. nr. 1591148.

Viktor

Kirjad kirjutatud, läksin Juudilaagri juurde, “Vaihingen’i” jaama. Näitlejatest polnud seal veel hingegi. Umbes rongi ärasõidu ajaks ilmus Väljaots üksi, ütles, et kus Teffel on, seda ta ei tea, teised istuvad kõik punkrites kohvritel ja ei oska midagi peale hakata. Tema oma kostüümid olevat veel osalt teatrihoones – tüübiliselt näitlejalik. Lõpuks tilkusid ometi kõik kohale, kõige lõpuks trupijuht Teffel, mitmekordse edasi-tagasi jooksmise peale toodi ka teatrist kostüümid ära. Pr. Ella Lukk-Udu paistis oma värske elurõõmuga ja energiaga teiste hulas silma. Pakid laoti kaubavagunisse, näitlejad kolisid reisivagunisse, peale Teffeli, kes jäi, ja sõit võis peale mitmekordseid jumalagajätmisi suure hilinemisega alata. Kirjad andsin ma Kepile, see lubas Isale isiklikult kirja ära anda. Mina ja mõned teised “Papiniidu” mehed sõitsime vaguniastmete peal “Papiniiduni” kaasa. Seal tervitas truppi puhkpilliorkester Kiilaspea juhatusel ja terve laagri koosseis, kes oli kogunenud raudtee äärde. Seal võeti peale ka Erna Pallo, kes oli õhtu ja öö veetnud siinsete ohvitseride seltsis. Veelkordsed südamlikud käepigistused ja jumalagajätud ja väliraudteerong veeres 3. rügemendi marsi helide saatel edasi. Jüri Mandre jäi istuma, kübar põlvedel käes, silmad punased ja niisked, kunstnikujuuksed lehvimas tuules, heasüdamlik ja hingepõhjani õnnetu boheemlase kehastus. Veel käelehvitused ja saatjaskond seisis üksinda raudtee ääres. Unelm rahuajast, unelm naistest oli hajunud nagu fatamorgana ja mehed seisid mahajäetuna keset raba ja metsa nagu kõrves.
Telefoni liiniparandaja ronis kõrge männi latva, mehed vaatasid all, et mis see mees üleval küll teeks, kui all hakataks puid raiuma ja saagima?
Kapten Vaher rääkis loo sellest, kuidas mere peal keegi tütarlaps oli pööraselt merehaige ja köötsis, vahetpidamata. Kui kapten ta juurest mööda läks, päris õnnetu tütarlaps: “Härra kapten, mis pean ma ometi tegema?” – “Laske aga edasi,” vastanud kapten, “aga kui väike pruun rõngas juba suhu tuleb, siis see neelake tagasi alla, see on s…auk ja seda läheb veel pärast vaja.”
Kpt. Vaher ütles: “Ja su viilija on kah jälle siin.” Tuli välja, et ta mõtles sellega mind. Ta jätkas: “See, et ta toimkondades ei käi, ei ole küll minu asi… “ Ma katkestasin: “Aga ma olen ju juba toimkonnas käinud, küsige veltveeblilt.” Veltveebel, kes seal kõrval oli, kinnitas, et ma tõesti olen juba toimkonnas olnud. Vaher ütles: “Siis ma võtan omad sõnad tagasi, veltveebel ässitab mind kallale ja mina muudkui klähvin kui kutsikas. Kus korrapidaja on? Veltveebel tuleb koerakuuti pista!” Nii et see Aardemäe asi lööb ikka veel laineid. Aga ärgu Aardemäe arvaku, et ma ennast tema ees kummardama hakkan. Sellest kasvatamatust karjapoisist olen mina alati kõrgemal! Täna ma kuulsin, et Aardemäe on eile õhtul daamide punkris väga häbematult ja ülbelt käitunud. Hiljem olid seal mingisugused politseipataljoni ohvitserid sigadusi teinud. Väike noor Luik oli kuni 5-ni hommikul daamide juures, mängides nende truud paaži. Tema minule sellest rääkiski. Nüüd olevat Aardemäe tema peale vihane.
Õhtul saadeti 12 meest eesliinile Karoli küla juurde rukist lõikama. Kuna rukkipõllud asusid kaevikute ja punkrite ligidal, umb. 1 km venelastest, ja maastik vahepeal oli täiesti lage, tuli seda tööd sooritada öösel, pimedas.
Meeskond asus teele “Papiniidu” laagri juurest õhtul kell 19. Ees üks allohvitser (Joala), tema kõrval mina, siis 2-meetriliste vahedega mehed, esimesel viiel vikatid seljas. Vikatid tuli, s.o. kästi hoida õlal – teraga ülespoole. Osal meestel olid palatkad peal, kõik kandsid kiivreid vöö küljes. Sammusime siis mööda põhjatult porise maantee serva hanereas, meestel püssid ja vikatid seljas aga üksteise järel vajusid vikatid õlalt alla, ainult esimene mees, kes seljataha teisi ei näinud kandis veel edasi truult vikatit õlal. Maantee ääres seisis grupp sakslasi, neile öeldi, et see omapärane kolonn on “V2”. Üks sakslane tuli järele ja päris meilt märgusõna, et ehk läheb vaja, me ütlesime temale, see oli “Schweidsitz”. Välja tulles oli ilm pilves, aga oli veel päris valge, nüüd hakkas aegamööda pimenema. Kostis kõnekõminat. Mehed arutlesid, kui kaugel võiks põllud vaenlastest olla, arvati, et sellel õhtul veel suurt tuld venelastelt pole karta, kuna neil on kuulipildujad välja sihtimata, küll aga võib saada kõvat raginat järgmisil päevil, kui venelased päeval märkavad, et põldudel on öösiti tööd tehtud. Manitseti teineteist vaikusele töö juures, eriti kardeti, et vikati luiskamine võiks vaenlaseni kosta. Pimedus süvenes. Meeste jalad müdisesid mitmel teel, sageli sattusid jalad libedatele, poristele kohtadele. Saapataldade külge kleepus raske muda.
Rügemendi staabi juurest pidi meiega kaasa tulema teejuhiks ratsarühma ül. Vits. Alul ootasime teda kraaviäärsel teel, sauna ligidal. Mehed istusid tee ääres märjal rohul, siis teatati meile aga, et tuleb minna üht kõrvalteed mööda läbi võsa. Läksime Vits’a punkrisse, ta ise oli läinud riietuma, mehed mängisid seal bridži. Keegi leidis riiulilt kateloki teega ja jõi selle tühjaks. See tekitas ka minus janutunnet, aga ei olnud enam midagi juua. Vits tuli ja asusime taas teele. Tee kulges mööda kuivemat seljandikku, ainult vahete vahel tuli ületada poriseid lohke ja hüpata üle laiade madalate kraavide või ronida üle purrete. Nahkhiir lendas sik-sakiliselt põõsaste vahelise raja kohal. Võsa vahel kasutasid mehed juhust suitsetada veel viimaseid sigarette, sest ees lagedal võisid suitsuotsad vaenlaseni paista. Nii liikus nüüd rongkäik pimeduses nagu heledate, hõõguvate punktikeste rida. Kõnekõmin suri välja ja oli kuulda vaid sammude müdinat, mis kohati muutus natsuvaks häälitsuseks mudas ja pikapeale läks üle sahisevaks sammumiseks läbi kõrge rohu. Olime jõudnud heinamaale, millel asusid rukkipõllu lapid.
Ninna tungis teravat, vürtsitatud raudheina lõhna. Raudheina valged õiekobarad helendasid tumedal taustal. Näis nagu kogu pind oleks ülekülvatud munasuurustest valgetest kividest. Jõudsime esimese rukkipõlluni. See eraldus heinamaast vaid oma heledama värvitooniga. Rukis oli hõre ja madal, ega ulatunud heinast palju kõrgemale. Jätsime mehed sinna maha ja läksime neljakesi alljuhtidega edasi, et veenduda teiste rukkipõldude olukorras. Ronisime üle paljude tagavarapositsioonide – kuulipildujapesade ja jooksukraavide. Tuli äärmiselt pingutada silmi, et mitte kuhugile auku sisse langeda. Kaevikud ja muldvallid eraldusid vaevalt kõrgest rohust. Juba tüki aja eest hakkasid taevast valgustama valged ja kollased valgusraketid ja hakkasid lendama punased leekkuulid. Leidsime rukkilapid, neil näis rukis kõrgem kui eelmisel põllul. Teised läksid tagasi, et mehi sinna tööle tuua. Mina jätsin teejuhid jumalaga ja istusin kaeviku muldvallile ootama. Rukkipõllult tuli rasket vilja aroomi, mis segunes mitmesuguste heinte teravate lõhnadega. Ees märkis umb. 400–500 m. kaugusel tumeda tornina seisev üksik puu Karoli küla asukohta, otse selle ees pidi hargnema meie meeste positsioonid, siis veel paarsada meetrit lagedat heinamaad kuni Narva jõeni ja teispool jõge venelased. Jõe kohal helendasid pidevalt valgusraketid, küll lähemal, küll kaugemal. Mõned neist tõusid helendavat saba järele jättes kõrgusse, teised, kaugemad kerkisid vaid vähe kõrgemale silmapiirist. Hoopis kauged aga välgatasid ja helendasid vaid pilvedel, nagu suveöised põuavälgud. Igas suunas lendas leekkuule, enamuses punased, aga ka valgeid ja rohelisi. Küll sööstis neid otse taevasse, kus nad kustusid, need olid meie poole lastud, või sooritasid nad õhus elegantseid kaari ja paraboole. Mõned kihutasid tulise ajuga mööda silmapiiri, helkides puude vahelt, teised tõusid aga ühest punktist igasse suunda laiali, nagu sädemeid purskavast purskkaevust. Ma kuivatasin pead ja otsaesist, tulles oli hakanud palav ja püüdsin kõike, mis kuulsin ja nägin, paari sõnaga pimedas paberile panna. Tundsin teravat pistet kaelal. Kätt kaela juurde tõstes kuulsin sääse pirinat. Küll ligidalt. Küll kaugelt kostis üksikuid pauke vahelduvalt valangutega. Paugud kõlasid kord heleda laksumisena, kord kauge kõminana. Ja ümberringi siristasid rohutirtsud ühetooniliselt, lakkamatult. Ikka ja jälle lõi horisont helendama, heledal taustal selgusid mõneks sekundiks puude tumedad, teravad kontuurid. Vahetevahel kiunus üksik hulkuv kuul.
Ma istusin hulk aega ja kuna keegi ei tulnud ja kõik oli vaikne, hakkasin liikuma tagasi üle pigimusta heledamate lilledega ülepuistatud heinamaa. Paar korda tõusis otse mu jalge ees lind vurisedes õhku. Eemal välgatas korra madalas punane täpike – seal keegi suitsetas. Jõudsin meesteni, selgus, et allohvitser oli käinud vahepeal tutvumas tagasiteega. Kuna rukis tagapool osutus tihedamaks, hakkasid mehed samas tööga pihta. Vikatite rabisedes ja sahisedes liiguti aeglaselt edasi. Iga niitja jälgedes sammus kummargil siduja kobades käsikaudu kokku niidetud vilja ja sidudes seda vihkudesse. Vihud jäeti paarikaupa üksteise peale maha, et nad paistaks vaenlasele võimalikult vähe silma. Ikka ja jälle helendasid pilved ning lendasid valgusraketid ja leekkuulid. Kostsid paugud küll kajaga, küll ilma. Vahetevahel paisus relvade ragin õõnsalt kõlavaks tärisevaks mürinaks, nagu raputataks kauguses hiigelsuurt plekktahvlit. Vikatite sahina vahele kostus aegajalt luiskamist – aeglast, rahulikku ja nühkivat, et seda vaenlane ei kuuleks.
Iga kord, kui tõusis aga taevasse mõni heledam rakett, vaikis nagu äralõigatult vikatite sahin. Aeglaselt edasiliikuvad, tontlikult tumedad kogud kummardusid maha ja tardusid tumedaiks mügarikeks heleda vilja taustal. Niipea aga, kui kustus hele valgus, jätkus töö.
Mehed tegid puhkepausi. Heideti maha seotud vihkudele ja suitsetati vargsi pihkupeidetud sigarette. Nende kõrval oli löödud maasse vikat, mille mustav selgekontuuriline siluett eraldus teravalt valgusrakettidest helendavast taevast, nagu trotsides vaenlasi ja sõda. See vikat nagu kinnitab, et ega sellepärast veel elu seisma ei jää, et meie põline idavaenlane – venelane seal ähvardavalt välgub ja müristab – meie teeme omad tööd ja tegevused just eesti jonni pärast ometi ära.
Oli soe ja vaikne sügisöö. Valminud rukis levitas oma tiinelt rasket lõhna ja ümberringi siristasid rohutirtsud.
Jälle sahisesid ja vihisesid vikatid. Jälle liikusid kohmakad, laiad, tumedad siluetid ja tegid sügavaid kummardusi iga heledama valguse puhul. Siis korraga kerkis eriti erevalge rakett, hele rukkipõld muutus korraga pimestavalt valgeks ja vaata imet – kõik mustad kogud olid korraga nagu maapealt pühitud. Vaevalt kustus aga valgus, kui vihisesid jällegi vikatid pimedas öös.
Vahepeal olid säranud tähed, nüüd kattus aga kogu taevas mustade pilvedega. Tuul hakkas vinguma minu rihma küljes rippuvas kiivris. Kusagilt heitis prožektor omi valgusevihke otsivalt üle taeva. Keegi luiskas oma vikatit. “Kurat, ära nii kõvasti luiska!” manitsesid teised.
Viuu – üle. Viuu sops – samasse, mõne sammu kaugusele maasse. Need on siiski üksikud, juhuslikud lasud ja kuulid. Täna nad pole meid veel märganud.
Hakkab piisutama ja päris kõvasti sadama. Mehed kannavad kokku mõned rukkivihud ja heidavad nende varju maha. enamal jaol meestel pole mantleid kaasas, neil võib olla tõsiselt külm. Minul on pullover frentši all ja mantel seljas. Ma laman kõhuli kahel rukkivihul, mantlikrae üles keeratud, nokkmüts tagurpidi seljas. Vihma sajab mulle peale, ometi ma jään pisut tukkuma. Ärgates tunnen, et minulgi hakkab külm. Käed hakkavad surema, pead ei oska kuidagi hoida, selili ei saa end keerata, sest siis sajab otse näkku. Mantel ongi juba läbimärg. Kuulen, et kell olevat alles 23 ümber, küll venib aeg. Vihmaga on välgatused, raketid ja paugudki jäänud harvaks. Jään kuidagi poolkülili, pea märgadel õlgedel uuesti magama. Kui ärkan, on mul riided päris läbi ligunenud. Tunnen kõvasti külma. Mehed hakkavad parajasti uuesti tööle, kuna vihm on lakanud. Minagi ajan end püsti ja püüan liikudes sooja saada. Tagajärjed on tagasihoidlikud.
Ometi hakkab põld lõppema. Kell on varsti 2. Kuu on tõusnud kõrgele ja näitab end vahetevahel pilvede vahelt. Veel viimased rabamised ja asutakse tagasiteele. Kõigile on selge, et veel teise põllu kallale asumine ei tule kõne alla. Mehed on väsinud ja läbimärjad.
Marsitakse tagasi tuldud teed. Tee on aga vihmast muutunud tublisti porisemaks. Saapad vajuvad mutta. Vaikus. Kellegil pole tahtmist rääkida. Mehed on selleks liig väsinud ja tülpinud. Keegi mees lausub ainult: “Vaat nüüd on niisama väsind nagu tütarlapse poolt tulles.” Sellepeale jälle vaikus. Pead on rasked, kaelasooned valusad aga jalad liiguvad, liiguvad nagu iseenesest edasi libeda mudas.
Kell on juba 3 läbi, kui jõuame pärast kõvasti 8-tunnilist öist tööpäeva tagasi laagrisse umbes 5 km. kaugusel, eesliinil asuvalt põllult. On siiski veel pime, vaid kuu heidab läbi pilvede kahvatut kuma.
Kisun oma niiskes, kütmata punkris märjad riided seljast, pesen end, ronin narile ja uinun kohe raskesse unne.

9. sept. 1944.

Täna hommikul äratas mind ltn. Aardemäe enne kl. 9-t. Ta tuli sisse koos ltn. Tamm’ega ja ütles, et mul tuleb läbi teha väike kiirkursus tanki lähivõitlusrelvade tundmaõppimiseks, et nende relvade käsitamist siis tervele laagri personalile selgeks õpetada. Nii tuleb mul juba järjekordselt õige mitmendat korda hakata instruktoriks puhtsõjaväelisel alal, pealegi veel uute relvade käsitsemist õpetama. Ltn. Tamm tegi mulle siis nende kuulsate “Tankirusika” (“Panzerfaust”) ja “Tankihirmu” (“Panzerschreck”) käsitsemise selgeks. Mõlemad on äärmiselt lihtsad ja odavalt valmistatud relvad. Nende toime on sama, nimelt paisatakse erilise tõukelaengu abil eriline spetsiaalgranaat vastu vaenlase tanki. Lõhkedes tekitab see umb. 3000°-list kuumust, sulatab kuumust ühte punkti koondades läbi 26 cm, “Tankihirm” isegi 32 cm paksuse soomuse ja süütab tanki põlema. “Tankirusika” mürsk kaalub 5 kg ja võib hävitada tanki kuni 40 m kauguselt (normaalne kaugu 30 m). tema mürsk pannakse lendama erilise metalltoru otsast (alla meetri pikk ja umb. 4 cm läbimõõt), milles asub tõukelaeng. “Tankihirm” tulistab omi mürske, millised kaaluvad 3,7 kg 150 m kaugusele. Ta kujutab endast 164 cm pikkust häbemata lihtsat plekist toru, mille küljes on kaitsekilp vaateavaga, sihtimisseade, pääste- ja süütemehhanismid. Temaga tulistatakse õlalt või maapinnalt ja ta näeb välja nagu tükk vihmaveetoru (saksak. hüüdnimi Ofenrohr49), mille külge on tinutatud paar labast raudplekist konksu ja hööveldamata puuklotsi. Selle riistapuu kaliiber on 8,8 cm, “Tankirusika” mürsk on suurem. “Tankihirmu” mürsul on toru viskelaenguga küljes ja ta lendab raketi põhimõttel. Mõlemad relvad on käsitamisel ohtlikud, kuna nad heidavad tulistamisel seljataha paari m. pikkuse tulejoa, see kõrvetab kui kurat. Nii, et homme hakkan neid riistapuid teistele tutvustama.
Siis saagisin ja lõhkusin ma oma ahju jaoks puid, sellejuures ma lõhkusin oma prilliraamid. Õnneks jäid klaasid terveks, nii et ma sain omad prillid veel plaastriga enam-vähem kokku paigata ja esialgselt jälle tarvitamiskõlblikuks teha.
Kui ma parajasti omi prille paikasin, tuli Viilup. Ta ütles, et Tallinnas polevat midagi uut. Kol. Kaema tulevat esmaspäeval ja samal päeval pidavat tulema ka värske kompül siia rügementi – ltn. Meret. Viilup kinkis minule 2 õuna. Esimesed õunad käesoleval aastal.
Kell 17 võeti staabikompanii paigale. Vihma piitsutas. Esmalt kõneles ltn. Meimer, kes ütles, et tema on määratud uueks staabikomp. ülemaks ja et tema nõuab korda. Ta ei tegevat aga kellegile üksikasjalikke ettekirjutisi, vaid andvat ainult “Suund sinna!” 5 m. vasemale või paremale teda ei huvita.
Siis jaotati staabikomp. häirerühmaks. Mind määrati esialgselt, kuni ma siia jään 4. jao koosseisu, s.o. selle jao juurde, millesse kuuluvad kokad, toitlustaja ja teised “asendamatud”.
Pea terve tänane päev on mul kulunud kirjutamiseks. Mul pole olnud vaba hetkegi. Praegu on juba võrdlemisi hilja õhtul. Kellaaega ma ei tea. Vaheldamisi kirjutamisega ma kütan terve päev ja õhtu ahju. Kirjutan mitme eestiaegse mõiste järele kalmuküünla valgel, millede leekides kõrvetavad endid sääsed ja upuvad sulises, sulas parafiinis.
Sain täna jälle Isalt kirja, milles oli ka kaart Rod-lt Berliinist.
Väljas on täna sünge, pime ja vihmane, kõle sügisilm. Istun tumeda lihtsa laua ääres punkri kohta liig suure akna all, milline on kaetud minu mantliga. Nööpauke ja kraehaake pidi annab see end täpselt akna ette riputada. Väljast kostab aegajalt suurtükimürinat, selle vaheaegadel on õudselt vaikne. Viilup magab nigelal naril siinse kuldse ikoona all, sest teistel naridel magavad täna juba kolmandat ööd punkrist “Lusthaus” ajutiselt väljapukseeritud mehed. “Lusthaus” on nimelt reserveeritud ühele mehele, kellele on kuidagi ERÜ abil abikaas külla tulnud.
Ahjus põlevad visalt ja visisedes toored puud. 3-lt narilt kostab vaikset norinat. Üks mees on postil ja mina istun ja kirjutan. Kirjutan päevad läbi, see on ometi minu ülesanne siin. Teistel jääb kõigil rohkem aega üle kui minul, aga ometi heidetakse minule ette või vähemalt antakse vahetevahel siit ja sealt mõista, et vaid viilin siin, logelen muidu ja ei tee midagi. Ükski teine sõjakirjasaatja selles rügemendis ei ole sooritanud toimkondi ega täitnud mingeid muid kohustusi. Mina üksi olen ka postil käinud. Täna ometi Aardemäe ütles minu kohta avalikult rivi ees “allohvitser Adamtau, kes olude sunnil esineb reamehena”. Segasin jälle ahju ja käisin korra tiiru ukse ees väljas, sest kostab ikka suurtükimürinat. On juba hilja. Lõpetan tänaseks, süütan oma nari kõrval rippuva kahe tahiga küünla, söön vähe Viilupi toodud õuna ja heidan magama. Viilup ei saanud täna laost tekke kätte. Ma pean vist oma teise vaiba tänaseks ööks temale laenama ja ka ise riietes heitma, et külm ei hakkaks.

10. sept. 1944.

Täna hommikul tuli punkrisse uus elanik, nimelt gaasiallohvitser veltv. Avamere.50 Ta näib väga mõistlik ja peaasi, puhtuse ja korra armastaja mees. Tema eestvõttel kaeti juba täna lauad paberitega – gaasikindel paber all ja pakkimispaber peal. Punker on jälle hoopis viisakam peale nende voorimeeste j.t. tagasiminekut oma punkrisse.
Kl. 10–12 tegin laagrirahvale tanki lähivõitlusrelvade väljaõpet. Selle ajal nägin ma Karl Kangrut, ta lubas mind varsti külastada. Eile õhtul käis Tiit Kristal, kes on siin lähedal ühe pol. pataljoni loomaarstiks mul pisut ajaks külas. Otsustasime kord lähemail päevil koos vil. Pehk’i külastada.
Peale lõunat käisime Viilupiga rüg. staabi juures ltn. Kohjuse jutul. Viilup esines temale tagasituleku puhul. Sealt tagasitulles kohtasime 4. rüg. sõjakirjasaatjat Lukk’i.51
Täna oli õhtusöögiks magus supp, mille keetmiseks päeval korjati pohli. Supis ujusid rukkileiva klimbid. Sõime punkri ees laua ääres.
Täna saabus margitender, aga välja pole seda veel jaotatud.
Praegu on jällegi õhtu, aga punker on hoopis kodusem kui eelmisil päevil. Viilup praadis kateloki kaane peal ahjus 3 muna, lasime neil kahekesi hää maitsta. Jutlesin Viilupiga päeval kunsti ja värvifilmi üle ning õhtul kirjandusest, humoreskide kirjanikest. Leidsime mõlemad, et Jerome K. Jerome on võrratu oma kolme mehega paadis, rääkimata veel koerast. Nüüd luges Viilup omal naril ja jäi juba magama, Avamere kirjutab oma – pisema – laua ääres koju kirja, mina kirjutan 2 madala küünla valgel suure laua ääres ja ahi köeb, täna Avamere saetud ja lõhutud puudega. Mõnus on olla nii punkris, kui kõik on vaikne, soe ja puhas. Täna ei ripu enam akna ees minu mantel, aken on juba pimendatud gaaspaberiga.
Minule meenus nali, mis siin oli tehtud “Zahlmeisterei” reamehe Ilbakuga. Laagrisse oli toodud parandada mingi mootorratas. Ilbak oli tahtnud seda ilmtingimata proovida. Sõitnudki maanteed mööda laagrist välja. Vahepeal olid aga mehed huumori mõttes pikale habemega luuletajale Põldsam’ile pannud kiivri pähe ja riputanud püssipuhastamise ketiga plekist konservikarbi kaane kaela. Ketikoer oli valmis. Nüüd taheti tingimata proovida, millist mõju ta avaldab? Põldsam läks täies oma “Feldgendamerie” varustuses maanteele ja pidas kinni esimese sakslase, kes ette juhtus. Sakslane lõi koledasti verest ära, Põldsam pahvatas aga naerma, seega esimene katse poolessaadik nurjus. Nüüd meenus aga meestele, et Ilbak on tulemas. Põldsamile muretseti kiires korras punane liiklusjuhi lapak ja Põldsam jäi teele Ilbakut varitsema, ise hoolega ringi piiludes, et mitte õige väližandarmi kätte langeda. Ilbak tuligi tasapisi sõites, aga enne, kui ta laagrisse sisse sai keerata, tõstis valežandarm ta ees punase signaalketta ja käratas: “Halt!” Vaene Ilbak ei leidnud enam hirmsas hädas õigeid nuppe ega vänta, sai siiski suure rabamisega ja vehklemisega ratta seisma ja hakkas parinal saksa keeles vabandama, et tema ainult proovib masinat ja tahtis siinsamas laagrisse tagasi pöörata. Põldsamit ta suure ähmiga ära ei tundnud ega kahelnud tema kõrge ameti ehtsuses. Vaene Põldsam, kes ei oska aga saksa keelt, oli nüüd lausa pigis. Teise pikale saksakeelsele jutule ei osanud ta sõnagi vastata. Siis astus aga terve juhtumi pealtnägijaks olnud laagri meeskond puude tagant välja ja möirgas naerda. Alles nüüd märkas Ilbak, et asi ei klapi ja et ta on alt veetud ning pani mehe moodi vanduma.
Täna valutab mul pisut kõht. Päeval oli vist ka kõrgendatud temperatuur. Loodetavasti ei jää ma haigeks. Ka paigatud prillid mõjuvad häirivalt ja kipuvad pead valutama ajama.
Minu ees laual täidab praegu ühe küünlajala ülesannet madal 3-tollise mürsu kest, mille ma rüg. staabist tulles teeäärsest tühjade kestade hunnikust üles võtsin ja tuhatoosiks haljaks poleerisin.
Viilup noriseb vaikselt ja Avamere topib ahju puid juurde.

Saksa tank “Tiiger”.

11. sept. 1944.

Täna hommikul sadas kõvat äikesevihma ja mullegi kallas laelaastude vahelt vett otse õlale. Ronisin hästi nari välisservale ja panin lombile käteräti alla. Tänase öö ma magasin juba nii, et mõlemad vaibad olid mul ümber, oli väga hea ja soe.
Praegu joonistab Viilup suure laua ääres ltn. Aardemäed. Joonistus tuleb väga hea ja sarnane. Aardemäe rääkis uuema kuulujutu, et üks inglise allveelaev oli kuidagi kõikidest tõketest läbi tunginud ja Ülemiste järve pääsenud. Seal oli ta torpedeerinud Lindakivi, milline olevat saanud torpeedo-täistabamuse ja põhja vajunud. Edasi olevat Tõrva raudteejaamas venelaste laskemoonarong õhku lennanud. (Tõrval teatavasti ei ole raudteejaama.)
Ühel mehel siit rügemendist oli naine haige. Ta laskis enesele saata teate, et ta naine on surnud, et sel teel puhkust saada. Temale antigi 2 nädalat puhkust. Mees oli selle aja ära ja tuli tagasi. Siis hakati temalt nõudma naise surma kohta dokumentaalset tõendit. Ta laveeris ja laveeris, kuni paari nädala pärast tuligi ametlik teade naise surma kohta. Mees läks uuesti kompüli juurde ja ütles: “Naine jälle surnud.” Ametlik dokument on ametlik dokument ja mees saigi uuesti puhkust. Kas mees pärast matuselt tulekut ka karistada sai, sellest ajalugu vaikib.
Praegu läksid ltn. Aardemäe, ltn. Tamm ja Viilup püstolist märki laskma. Meie punkrisse tuli mingi saksa poiss, kes jääb siia mingile kantseleikohale. Loodetavasti me saame tast uuesti lahti. Üks sakslane, olgu ta nii sümpaatne kui tahes, rikub siiski kogu mõnusa seltskonna ja koduse tunde.
Õhtuks sai punker õige esinduslikku korda. Ma muretsesin Juudilaagri tagant raudtee äärest mitmesuguseid mürsukesti. Neid me poleerisime koos Avamerega liivas ning asetasime laudadele lillevaasidena, milledes ilutsevad männioksad ning tuhatoosidena. Avamere tõi ühe eriti suure 9-tollise kesta paberikorviks laua alla. Üks nurk eraldati ruumist gaasipaberitega toidukraami ja pakkide panipaigaks.
Kui ma käisin mürskude järel, lendasid mailma vuhinaga otse üle minu pea 3 venelaste mürsku. 2 neist lõhkesid minust mõnesaja meetri kaugusel võsas. Samal ajal, kui Viilup oli ohvitseridega lasketiirus laagri taga laskmas, lendasid otse üle minu punkri 4 venelaste lennukit. Ma jooksin välja – nad lendasid nii madalalt, et peaaegu puudutasid puude latvu. Valgete rantidega suured punased viisnurgad helkisid kandepindade all. Lennukid tulistasid kogu aja pardarelvadest ning pöördusid Juudilaagri kohale. Seal nad niitsid oma tulega ühe sakslase jalust maha ja hiljem leidis üks meie pioneerimehi – Tiisma oma kampsonist pisikese killu.
Õhtul jagati markitender välja. Selle mõju oli mõnele mehele rabav. Tõlk Paabo oli päris lälladi-läll. Tuikus läbi laagri, rohkem kukkudes kui kõndides. Meie otsisime Viilupi ja Avamerega neljandat bridžipartnerit, Paabo, seda kuuldes, kohe nõus, et kui aga viina on, on tema valmis mängima. Vahepeal meenus minule, et Paabo ei mängi ju üldse kaarte, bridžist rääkimata. Hädavaevalt olime meie aga lõpuks leitud “neljandaga” – Aasmaga mängu alustanud, kui hakkas väljast kostma maailmatuma laadakära – Paabo tuli. Kõigepealt ei leidnud ta kuidagi ust üles, siis prantsatas ta järsku ülepeakaela sisse, jäme kaseroigas otseti ees. Kui teda poleks kohe kinni püütud, ta oleks kindlasti otsemat teed selle malakaga läbi vastasasuva akna tormanud. Paabo lällutas ega seisnud kuidagi jalul. Väljas pidi ta karvapealt kukkuma meie kaevu (valmistatud maasse kaevatud tünnist, kaitsepuid ees ei ole), vaevalt õnnestus Aasmal teda tagasi hoida. Siis ta deklareeris, et tema tahtvat kusele. Aasma ütles temale, et siin ei tohi lasta, mine loe 10-da puuni ja lase seal. Paabo tuigerdaski eemale. Pärast käidi teda otsimas, et ega meie ei tea, kus ta võiks olla. Aasma vastas: “Kuseb 10-da puu juures.” Pärast käis ta meid veelkord tüütamas. Viilup ütles temale kaunis teravalt: ”Mine parem, muidu viskame me sinu veel välja!” Siis teatas Paabo tõsise näoga, et tema ennast välja visata ei lase, ja läks. Meie mängisime siis neljakesi kuni kl. 2-ni bridži ja jõime ära minu ja Viilupi margitendri napsu – oli vilets konjak. Vahepeal käisid ka tunnismehed meil külas. Need olid endid kõvasti täis võtnud. Sellepärast oli pahandust.
Väljas mürisesid üle mitme aja jälle rasked 9-tollised. Terve punker rappus.

12. sept. 1944.

Täna ma ärkasin peavaluga – see saksa viin on tõesti solk. Vastik võtta ja tekitab peavalu. Eile ülejäänud pool pudelist napsu sai sauna ahjumeistriga ära võetud. Tal oli nähtavasti kõva põhi all, sest 4–5 napsu tegid ta õige pehmeks. Ta oli väga uhke oma onule – vanale Anton Jürgensteinile52, ikka, et vaat, kus ikka minu onu, või minu onu niisama nagu minagi, ta teate küll, kuulus Anton Jürgenstein … Aga muidu ajas mees väga kindlameelset juttu. Tema vanemad olid tema kaks õde ülikooli ära koolitanud, see oli talu tühjaks imenud, tema pidi siis pärast 3-dat gümn. klassi koju tulema talu pidama ja ongi oma sõnade järgi talu jälle üles töötanud – kõva ja raske tööga, olevat aga oma raske elu peale vaatamata alati olnud parempoolne, mitte kunagi sots ega punane. Ja kui temal tuleks ka surra, siis tahab ta surra ainult Eestimaal, mitte kusagile välismaale pageda. Siis aga väsis vaene mees ära ja vajus kõrvale, saunalavale, magama.
Viilup jutustas, kuidas tema kord all-linnas oli voorimehe “surnuks jootnud”. Oli lõbus lugu, kuidas üks ta sõber oli saanud ostuloa 15 l. piiritusele. 12 l oli üle 200 RM. l. maha müüdud, ülejäänud 3 l otsustati iseseisvalt ära tarvitada. Selleks sõidetud voorimehega Piritale. Oli olnud kena ja väga viisakas seltskond – tema sõber oli advokaat ja ka daamid olid ülimalt peened. Teepeal pakutud ikka voorimehele kah usinasti viina, sest voorimees on tänapäeval niisama nagu 2 aasta eest, kui see lugu juhtus, ülimalt tähtis tegelane – kui sa teda küllalt osavalt ei määri ega meelita, vot ei sõida ja asi tahe – kõnni jala. Pakuti siis voorimehele, oli ilusate valgete vuntsidega vanamees, ja pakuti ikka viina. Voorimees ütles, et mis te nüüd, nooredärrad, minule ikka viina joodate. Ega te mind ikka jõua täis panna, enne lõpeb teil viin otsa. Ja viin lõppeski otsa, aga mitte jootmine, meestel oli veel taskus 2 poolpudelit piiritust. Pakuti siis piiritust ja muudkui sõideti edasi. Jõuti kenasti kaarega Pirita uue bussijaama ette, roniti troskast maha ja voorimees kukkus potsti pukist alla, peaga vastu kõnniteed, pea puruks. Sellepeale kerkis nagu tellimise peale kordnik – “Kes on siin Voorimehe täis jootnud?” – “Ega Voorimees hobune ole, keda joodetakse!” Viilup upitanud siis voorimehe troskasse. See õnnestus peale veelkordset kukkumist – kahju ilusatest vuntsidest. Viilup ise roninud pukki ja hakanud kõige uhkemas kutsari poosis – selg sirge ja käed ettesirutatud –linna poole sõitma, et purjus voorimeest koju toimetada. Poole tee peal Tallinna, just seal, kus maantee kulgeb piki mereranda otse vee ääres, praotanud voorimees oma paremat silma ja nähes vaid lainetavat merd, pannud hädaldama: “Nooreärra, nooreärra, me oleme meres!” Siis mõelnud aga Viilup, et kaugele ta seda voorimeest ikka viib, pärast marsi jala tagasi. Pistnud siis voorimehele paarkümmend RM sõiduraha tasku ja jätnud ta Jumala ja hobuse hooleks. See meeleolukas õhtu lõppenud sellega, et peen seltskond marssinud kauneid laule lauldes hommikul vara läbi Tallinna tänavate paljajalu, kingad ja saapad näpu otsas.
Kui Viiralt veel elas Pariisis, joonud ta enese seal korra priskeste purju, tundnud korraga tugevat tungi välja minna, et end ülearusest vedelikuballastist vabastada. Astunud tänaval kohe lähema posti juurde ja lasknud veed voolama. Sellepeale oli aga post end ümber pööranud ja väga kurja häält teinud – see polnudki post, oli liikluspolitseinik. – Viilupi jutt.
Meie laagri mehed on kanged sakslaste tagant “ära tõstjad”. Tavaliselt tehakse seda tööd Raudil, kui seal toidu ja muu kraami järel käiakse. Korra olid mehed sealt ära toonud 94 l. vaadi viina, mille tagajärjel oli terve laager mitu päeva purjus. Teinekord toodud kastidest ära umb. 50 pud. napsu. Kastide kaupa oli toodud kõvat marmelaadi ja ükskord kast mune. Sellele õilsale ühiskondlikule tegevusele pani aga krooni pähe see, et mehed olid kusagil jaamas rongile terve kuhjaga täis vaguni kaeru taha haakinud ja Juudilaagri juurde toonud. Terve rügemendi hobused said sellest aktsioonist tublid “lisaratsioonid”.
Reamees Madisson käib juba mitmendat päeva seotud poole näoga ringi. Autopargi vanem Rebane oli nimelt väga pahaks pannud, kui Madisson oli temale öelnud: “Võta munn suhu!”, ühele allohvitserile ei tohtivat tema parema äratundmise järele mitte nii öelda. Rebane tikkunud Madissonile kallale ja Madisson andnud Rebasele nahapeale. Nahatäis on nahatäis, aga kui pärast Madisson veoautot parandanud, virutanud temale Rabane auto peal seistes naelutatud saapaga vastu nägu. Nüüd on Madissonil pool nägu sidemes ja mehed teevat teineteise peale usinasti “Meldungeid”.
Terve päeva veeti meie punkri ette liiva, kokku üle tosina hobusekoorma. Nüüd on poriauk meie ukse muutunud tasaseks liivaplatsiks, näis küll kui kauaks. Mina kühveldasin liiva laiali. Olin särgiväel ja piisutas vihma. Vahepeal viskasin üle Viilupi palatka ja panin pähe tema suure mütsi (pea nr. 62). Viilup ise pikutas ja luges. Siis teostas Viilup meie ühise idee – tegi meie kodukaunistustöö raames 4-küünlalise kroonlühtri. Avamere saagis kütteks puid. Mina pühkisin põranda ja siis ilutsesime oma kaunis ruumis särava kroonlühtri all. Viilup ütles, et kui tema pärast sõda Tallinna läheb, siis ei taha tema enesele mingit mahagonipuust mööblit, vaid ehitab enesele punkri keset Tallinna.
Õhtul mängisime jälle kuni kl. 22-ni bridži, siis arutlesime, mis meie elu ilusamaks tegemise mõttes järgmiseks ette võtta. Tuli geniaalne idee – ehitada kamin. Korralik kamin suure suu ja praevardaga põdraliha küpsetamiseks. Näis, kuidas meie kava õnnestub.
Siis kõnelesime veel õhturiietusest ja ballidest. Musta fraki juures kannab härra valget, kelner musta lipsu. Valge fraki juures kannab härra musta lipsu – kas kelner valget? Viilup on suur snobismi ja ülespuhutud hiilguse vihkaja. Ta naeruvääristas balle, millistel täiskiilutud saalides naised toovad endid nagu aastalaadale, püüdes oma higihaisu igasuguste lõhnaõlidega katta ja kus “härrad vaikselt peeretavad”. Ta kõneles ühest oma tähtsast sugulastest, kes käis Pariisi maailmanäitusel, kuid kui Viilup temalt hiljem küsis, mida ta näitusel huvitavat näinud, selgus, et ta polevat saanud üldse mahti näitust külastada, küll aga igasuguseid kahtlasi lõbustuspaiku.

13. sept. 1944.

Täna hommikul tõusime umb. ½ 9. Sõime. Praegu joonistab Viilup Avamere’t. Mulle meenus eile õhtul Viilupi poolt jutustatud “parim lugu, mida ta kunagi kuulnud”. Pühitseti ühe erakordselt õrna ja kauni noore tütarlapse leeripäeva. Pidustusest võtsid osa pastor, kooli direktor, lähemad ja kaugemad, aga erandlikult nooblid sugulased – arstid ja advokaadid. Istuti ringis saalis ja õrn lilleke, kaunis kui ingel, pakkus külalistele vaagnal puuvilja. Järsku kukkus üks õun vaagnalt maha. Tütarlaps, see õrn lilleke, tahtis näida eriti virk ja kummardus kärmelt, et kukkunud õuna üles tõsta, aga oh seda hirmsat õnnetust – rikkalikult söödud puuvili avaldas oma mõju ja partsti kõlas läbi saali mitte sugugi esteetiline hääl, kiskudes haprast ilust kütkestatud külalisi väga robustselt maapeale tagasi. Kõige parem olevat selle juures olnud see, et seda jutustanud temale asjaosaline õrn lilleke ise.
Viilup oli mõne aja eest palutud ühe oma sugulase sünnipäevale. Teadagi tänapäeval on toidukraami vähe ja võimalused kitsad, pealegi oli kutsutuid palju. Pistis siis temagi kindluse mõttes pudeli tasku ja asus rõõmsal meelel teele, et puhuda mitme aja takka jälle kallite sugulastega paar paremat sõna juttu. Pidumajas istutud lauda, nagu see ikka kombeks on. Toidud olnud puha külmad. Mõelnud siis Viilup, et mis seal ikka ajad, on kehvad, kust sa seda praadi ikka välja võtad, söönud oma kõhukese kenasti salateid ja külmi suupisteid täis. Peale sööki tehtud siis laud puhtaks. Korjatud madalad taldrikud ära, aga toodud sügavad asemele. Sügavad taldrikud ja maitsev puljong. Viilup mõelnud, et ohoo! Kõht on küll täis, aga aitäh supi eest! taldrikutäis või paar suppi mahub veel parajasti peale. Ja oh õnnetust! Kui kõht oli supist lõplikult täis söödud, tulnud, loe ja imesta, hanepraad! Meelt ära heites õginud ta ometi veel õrna, aromaatset rasvast nõrguvat praadi, kuigi piltlikult igat suutäit tuli näpuga kurgust alla toppida. Ja hanepraele järgnes oakohv muredate, lehttainast suhkurdatud viinisaiadega, veel isuäratavamatega ja kaunimatega kui kunagi Eesti ajal. Vaesel Viilupil käis pea ringi. Silmade ees lõi mustaks – see oli tema elu hirmsaim elamus.
Eile, kui ma üles ärkasin, sadas mulle jälle kaela. Pärast, lõuna ajal, kui väljas tuli kõva vihma, ma kuulen, kuidas jälle minu voodi kohal tilk-tilk-tilk vesi tilgub heleda häälega. Ma mõtlesin, et nüüd tilgub jälle laastudele, ma õige panen aegsasti voodisse käterätiku alla. Kuub oli mul voodis, hakkasin seda ära võtma, siis selgus, et kuuehõlma oli juba kenake suur lohk tilkunud, sealt see hääl tuligi. Sellepeale jutustas Viilup, kuis tema olnud kord vihmase ilmaga I pat. saksa sideohvitseri punkris. Lagi olnud seal gaasipaberi poognaga üle löödud. Vihma sadanud läbi katuse ja nõrgunud mitu pangetäit gaaspaberile sideohvitseri ja tema laua kohale. Lõpuks ei pidanud paber enam raskusele vastu ja mauhti tulnud terve uputus sakslasele ja tema paberitele kaela. Olnud meeliülendav hetk.
Praegu ma instrueerisin jälle mehi tankitõrje relvade käsitamises. Praegu ma istun oma ilusa suure puhta paberiga kaetud laua taga. Laual on vaas männiokstega ja kaks vasest tuhatoosi. Suurest aknast paistab päikesepaistes särav mets. On jahe aga selge sügisõhtu. Väljas kostab kogu aja suurtüki kõminat.
Õhtul saabus toidurong. Kõik kohalviibivad mehed asusid toitu maha laadima ja lattu kandma. Kraami oli umbes vagunitäis. Leivad loobiti kahekaupa koos käest kätte paarikümne mehelise ahelaga otse vagunist lattu. Oli lõbus töö. Leibu oli vist 1000.
Hiljem olin ma koos Paaboga esimese vahetuse patrullis 3 tundi kl. 20-23-ni. Postil olles, meestega juttu ajades märkad, kui kõrget intelligentsi omavad ka kõige lihtsamad eesti põllumehed või käsitöölised. Millist olukorrast üle olevat elutarkust voolab nende jutust. Üldpoliitilisest olukorrast ja sõjast, kui ka meie võitluse tähtsusest ja sihist on igal mehel selge ülevaade. Mina omaltpoolt püüan meestega juttu ajades igaühes sisendada usku meie rahva tulevikku ja usaldust Eesti Vabariigi peaministri ja presidendi täisvolilise asetäitja prof. Jüri Uluotsa isikusse. Aga lootust ja tervet optimismi on meestel enestelgi küllalt ja Jüri Uluotsa hindavad kõik mehed, kui tõsist ja kindlat eesti meest. Minu kui “rohkem kirjamehe” ja rohkem liikunu sõnad vaid kinnitavad neid nende mõtteis.
Juba mitu nädalat puudub õige selgus, kelle käes on Tartu ja kus asub front. Selle ümber keerleb alaline diskussioon. Küsimus Tartu kohta on kujunenud nagu inglase tavaliseks kõnekäänuks ilma üle, mis järgneb tervitusele nagu jutujätkuks.
Istusime hetke Paaboga ja tagumise postiga laagri tagaotsas madalal heinakünkal. Kogu aja kostis suurtükikõminat, kuulipildujavalanguid ja püssipauke. Kauguses kaotavad ka automaatrelvade ja püsside lasud oma terava kõla ja kostavad madalamalt ja lamedamalt. Taevas vehkles kaugete valgusrakettide helk nagu virmaliste valgus. Meie laagrini kostus selgelt teispool jõge pasundava venelaste propagandavaljuhääldaja eestikeelset kõneräuskamist. Sõnadest kahjuks ei saanud aru. “See on nüüd see kultuurmaailm!” ütles tagumine post, vist voorimees. Paabo rääkis, et ta on vähe koju kirjutanud ja et ta jääb nagu iga päevaga kodule ja perekonnale võõramaks. Ta ei taha vägisi koduga seotud mälestusi, nagu valusaid haavu, lahti kiskuda. “Mul on nagu raske kirjutada,” ütleb ta.
Enne meie vahetuse lõppu tulid meile Paaboga orkestrimeeste punkri juures vastu voorimees Martinson ja autojuht Lemmik, mõlemad, eriti aga Lemmik maani täis. Nad olid püha viha täis orkestrimeeste peale, nad olid viimased üles ajanud ja neilt õiget teed küsinud oma, umb. paarikümne sammu kaugusel asuva punkri juurde. Orkestrimehed olid aga omas piiritus ülbuses nii sügavale laskunud, et nad ei olnud üldse narilt üleski tõusnud, vaid olid lihtsalt jalaga näidanud, et umbes selles suunas. Martinson lubas nüüd nende peale eluaeg viha kanda. Ma olin meestele lahkesti nõus valgust näitama ja teed juhatama nende punkri juurde, kust ma nagunii pidin järgmise vahetuse üles ajama. Paabo aga ütles Lemmikule, et sa oled ju purjus, katsu parem, et saad kohe magama. Oi sa püha kurat! Nüüd kargas Lemmiku hing täis. “Ah sa tuled mind õpetama, mida ma tegema pean!” Suure vaevaga saime me kahekesi Martinsoniga Lemmiku tema punkrisse. Seal ta viha paisus veelgi. “Kes see kuradi hing oli, ma tahan talle korra rusika nina alla pista!” Suure vaevaga saime teda tagasi hoida välja tormamast. Hiljem ta siiski ei suutnud oma ülekeevat viha enam alla suruda, tormas välja ja terve laager kajas hulk aega tema metsikust väljahüüdest võitluseks: “Paabu ! Paabu!”
Õhtul, kui ma jõin teed ja valasin sellele maitseks margitendi veini hulka (margitendiks oli 0,6 l napsu, 0,5 l veini, 160 sigaretti, 8 sigarit ja 3 pakki (150 g) tubakat, margitender maksis kokku 25 RM), pakkusin ka meie juures elavale saksa poisile veini. See tegi mehe härdaks, sest muidu me teda paratamatult veidi ignoreerisime, kõnelesime ju omavahel vaid eesti keeles. Siis ütles ta korraga: “Ich bin ja auch kein Deutsche.”53 Ma pärisin, kes ta siis on, ta vastas, et ta on pärit Tšehhimaalt. Minu küsimusele, kas ta on siiski rahvuselt sakslane, ta vastas: “Ich war – Beutedeutsche.” Ta ütles, et ta üldse kogu sellest sõjaväe värgist palju ei pea, ootab vaid igatsusega sõja lõppu, millal kord saaks koju. Temal olevat lõppeks ükskõik, kes võidab, sest tema elab igas riigis ikka kuidagi ära.
Enne magama heitmist lugesin ma lehest, et mu vana ajalooõpetaja J. Adamson,54 kellega ma veel kevadel olin Tallinnas Du Nordis mitu korda koos, on surnud.

14. sept. 1944.

Õhtul ilmus tagasi sakslasest veltveebel Konrad ja nõudis omale välja meie juures magava saksa poisi nari, ta oli nimelt varemalt sellel maganud. See saksa veltveebel on aga veel vähem sakslane, kui meie eelmine korterinaaber. Tema õige perekonnanimi on von Padua ja tema esivanemad põlvnevad ühest vanast Itaalia aadlisoost. Tema esiisad olid rännanud välja – Austriasse. Ta ema oli prantslanna. Tema ise oli kõva saksavaenlane. Õhtul ta pakkus mulle postiteel saabunud ehtsat Viini küpsist, ta kodu on nimelt Viin, ja me ajasime õige pikalt juttu Eesti ajaloost ja saatusest, kui ka praegusest olukorrast üldse. Ta teadis, et sakslased on omad väed Norrast ja Taanist välja tõmmanud. Ühtlasi kõneles ta ka, et liitlased pidavat läbi rääkimisi saksa opositsiooniparteide esindajatega. Saksamaa tulevikumees olevat Hermann Göring.

15. sept. 1944.

Tirisime Avamerega metsast mituteistkümmend noort kuuske koju – kodukaunistamise hoogtöö korras. Higistasime mõlemad, et aitas. Viilup sai kurva kirja, et üks tema hea sõber, kes tuli alles hiljuti Soomest ja kellega ta viimane kord Tallinnas käies oli koos, on esimesel päeval Tartu rindele asudes seal ohvitserina langenud. Ta veetis terve päeva oma lemmikpoosis – horisontaalasendis ja oma sõnade järgi “rehkendas, mitu päeva on veel sõja lõpuni”. Ta oli terve päeva ja õhtu väga nördinud ja pessimistlikus meeleolus ja leidis, et eesti rahvas sõdib praegu, nagu hiir lõksus. Suure kurvameelsuse vahele deklareeris ta ainult oma pärlluuletuse, mis kõlab: “Päike paistab lirts ja lärts, linnud laulvad lõrinal!”
Peale lõunat Viilupiga naridel lesides me otsustasime meie kallite idanaabrite eeskujul valmistada 2 loosungit ja neid mööda laagrit ringi kanda, nimelt “Meie nõuame kaminat ja 2x toiduportsionit!” ja “Maha Juhkum! Elagu piiramatu vabadus!” Juhkum on nimelt mees, kes tikub alati vabatahtlikult toidujagajaks ja mõõdab alati enne mõned grammid vähem kui rohkem. Viilup arvas, et selle tagajärg oleks, et varsti seisaksid kahe vapra oma isikliku hüvede eest võitleja soldati nimed karistuskompanii päevikus.
Uudiseid toob nüüd iga päev ja iga tund. Saksa väed olevat Norrast ja Taanist välja tõmmatud. Soome olevat Saksale sõja kuulutanud. Venelaste teateil korraldatavat Võrus kirikukontserti (!) ja Elsa Maasiku55 juhtimisel antavat 3x nädalas teatrietendusi. Venelased olevat Kuramaal alustanud 40 diviisiga suurofensiivi. Ameeriklased on Siegfried-liini sisse murdnud ja tungivad laial rindel edasi.
Meie rüg. II pat. osad saabusid teise päeva jooksul Krivasoo soodest tagasi 3. rüg. lõiku.
Terve päeva oli elavat mõlemapoolset suurtükituld.

16. sept. 1944.

Soome peaminister Hakzell56 sai Moskvas halvatuse. Poola pagulasvalitsuse ja Nõuk. Vene vahel läbirääkimised katkesid. Ingl. välisminister Eden lendas Kanadasse konverentsile. Vene vaherahutingimused Soomele: Soome peab loovutama põhjaosa Soomest, Hangö, Vaasa ja Ahvenamaa saared. Terve päeva tegime kõvat kodukaunistustööd. Tõime Avamerega metsast mitu voori sammalt ja kuuseoksi ning kadakaid. Palistasime oma punkriesise liivaplatsi kaselatvadega piiratud samblapeenardega. Platsi ümbritseb tihe kuusehekk. Siis käisime saunas. On ikka mõnus, kui saun on omas majas – riietu omas ruumis. Meie ruum ongi praegu rohkem tuba, kui punker. Ka katus on kaetud värskete kuuseokstega ja aknad-uksed piiratud kaselattidega. Õhtul läks jälle tavaliseks bridžimänguks. Selle alla jõime kruusitäie tulist punši – peale sauna kulus marjaks ära. Koos Aasmaga tuli aga ka Ilbak ja tõi poolteist pudelit viina kaasa. Viilup ohverdas kolm karpi lihakonservi (Karbid avati minu noaga – see näeb välja nagu saag – Rodi57 kingitud Soomest toodud puss), siis toodi veel üks pudel. Mängisime nii palju kui jõudsime. Viilup väsis esimesena ära ja langes välja. Teda asendas Ilbak. Lõpuks ei tulnud enam kaardimängust midagi välja. Jõime endid kõik kõvasti täis. Kõigest muust ma saan aru, aga miks ma omal enne magama ronimist aluspüksid jalast ära tõmbasin ja siis pealmised püksid jalga tõmbasin ja nendega magama heitsin, selle probleemi üle annab järele mõelda.

17. sept. 1944.

Nagu inglise raadio oli teatanud, ei pimenda nad alates tänasest enam Londonit. Saksa lennuvägi olevat niivõrd kahjutuks muutunud. Ei taha kuidagi uskuda, et Soome need tohutult rasked vaherahutingimused vastu võtab. Midagi nüüd ilmselt ei klapi. Kui venelased kõvasti Soomes ründasid ja siis võrdlemisi rahutingimused esitasid. Lükkasid soomlased need tagasi. Nüüd aga, kui venelased õieti Soomes ei ründagi, nõudsid soomlased sakslaste lahkumist, kes neid ometi venelaste eest kaitsesid. Kas ei kujune Soome nüüd mitte liitlaste omavaheliseks sõjapõhjuseks? Kas ei jäta inglased ja ameeriklased Soomet Venelastele söödaks, et juhul kui Vene Soomele, kes nüüd on katkestanud suhted Saksaga liiga hakkab tegema, sekka lüüa?
Hommikul valutasid meil kõigil pead. Kastsime Viilupiga päid saunas külma vette ja käisime ringi metsas ära.
Pagana lugu, et mul on korgitõmbaja taskust ära kadunud. Eboniitpulgas korgitõmbaja ilusas nahktupes – veel möödunud suvel Berliinist ostetud.
Praegu paistab päike kenasti sisse, kirjutan ilusal puhtal laual, kus mürsukestast vaas männiokstega. Väljas aga käib kõva suurtükiduell. Omad raskepatareid põrutavad nii, et kroonlühter laes kiigub ja prahti pudiseb kaela. Venelaste mürsud vinguvad ja uluvad pea vahetpidamata. Mürske langeb ümberringi aga otse meie laagrisse pole veel ühtegi tulnud. Praegu laulavad vahetpidamata venelaste mürsud – lendasid kõik üle. Ei ka Juudilaagri juures on lõhkemisi kuulda. Küll rahmivad!
Lamasin paar tundi, saksa suurtükid aga tulistavad kogu aja kõigist torudest, nagu oleks neil rutt minekuga ja nagu püüaks nad nüüd kiires korras kogu oma mürsutagavara välja lasta, et poleks asjata kaasavedamist.
Täna oli kuulda, et kol. Kaerma on tagasi.
Suurtükimürin on nii tugev, et ruumi sees olles lööb kõrvad lukku. Terve punker rappub, laud hüppab käe all.
On õhtu. Kogu aja järgneb aina üks suurtükkide kogupauk teisele. Sakslased tulistasid nagu oleks Maailma ots tulemas. Terve päev metsik suurtükituli. Vahepeal lasid isegi õhutõrjekahurid, kuigi lennukeid polnud kuulda. Praegu tulistavad vahetpidamata rasked patareid. Täna võtsid sakslased siin telefoniliine maha. ka hulga õhutõrjesuurtükke olid sakslased siit täna ära viinud. Vahetpidamata põrutavad suurtükid kogupauke. Tervel rindel. Lähedal ja kaugel. Kas tõesti valmistuvad sakslased siit lahkuma ja tulistavad lihtsalt enne laskemoona välja. Ei oska lihtsalt aru saada, milleks muidu selline kohutav turmtuli. Kogu aja rappub punker. Kõrvad kumisevad. Prahti sajab laest alla. Madalale plekkkasti kaanele kinnitatud pikk küünal hüppab laual. On kõhe teadmatuse tunne. Tead, et iga tund võib otsustada meie rahva ja meie kõikide saatust.
Täna kantseleisse astudes sattusin korraga vastamisi Agu Kask’iga, kes seal istus. Tema on vahepeal Berliinis ära käinud ja seal Standarte “Kurt Eggers’i” poolt vabaks antud 20 SS-div. koosseisu astumiseks. Tema sõnade järgi on Peeter Asmus Berliinis kuulutatud väejooksikuks. Palus Peetrit enese poolt tervitada. See Kask lihtsalt kummitab. Kareda (mag. end. Edg. Kanti assistent) olevat nüüd eesti sõjak. rühma ülem 20. SS-div juures. Agu Kask ütles, et Kareda olevat saksa rahvussots. partei liige. Ma seda ei usu. Pealegi on vist võimatu ühel eestlasel üldse sellesse kuuluda. Nagu Kask ütles olevat anglosaksid Petsamos.

Päeviku tagakaanel on sissekanne 30. septembrist 1945
Pole viga, küll kõik asjad paranevad, ootame ainult ära ja ärme muutume nõrgaks. Küllap siis tuleb aeg, kunas meie [Adamtau allakriipsutus] oleme jällegi peal. Peaasi hoiame oma tervist – seda läheb veel tarvis.

1. Raun, Alo (1905–2004), keeleteadlane, dr. phil (1942).
2. SS-Obersturmführer.
3. Tartu Poeglaste Gümnaasium.
4. Kimmel, Georg (aastast 1935 Jüri, 1899–1982), teoloog.
5. Sõduriraamat.
6. Alfons Rebane.
7. Martin Kaerma (1897–1948) – kolonel, 3. Piirikaitserügemendi ülem. Pärast sõda metsavend.
8. Elmar Aardemäe (1913–1993).
9. Evald Paal.
10. Ilmar Reinumäe (1915–?).
11. Kadett.
12. SS-Schütze – baasväljaõppe läbinud ja vandetõotuse andnud reamees.
13. “Lehm” – saksa miiniheitja hüüdnimi.
14. 288. Politsei Jalaväepataljon.
15. Marketender – sõduritele müüdav kaup.
16. SS-Unterscharführer.
17. Kurvits – 3. Piirikaitserügemendi käsundusohvitser, leitnant.
18. Aleksei Viilup (1916–1978) – maali- ja kujunduskunstnik, 3. Piirikaitserügemendi sõjakirjasaatja-joonistaja.
19. Heino Kalev (1923–?).
20. Juhan Purga – 3. Piirikaitserügemendi 1. pataljoni ülem. 16. sept. 1944 sai kolonelleitnandiks.
21. Hjalmar Mäe – Eesti Omavalitsuse juht.
22. Johannes Soodla.
23. Valdar Parve – veterinaar, loomakasvatusteadlane.
24. Albert Pehk – 6. Piirikaitserügemendi 2. pataljoni laekur.
25. Majandusohvitser.
26. Teade, sõnum, ettekanne.
27. Sofort – otsekohe.
28. Packwagen – furgoon.
29. Schnell – saksa keeles ruttu, kähku.
30. Johan Meimer – kergejõustiklane, sporditegelane.
31. Jüri Mandre – helilooja, kontsertmeister.
32. Eduard Põltsamaa – tantsija, laulja (bariton).
33. Johannes Kepp – näitleja, laulja.
34. Harry Teffel – näitleja, kontsermeister.
35. Velda Otsus – baleriin, näitleja.
36. Udo Väljaots – lavastaja, tantsija, ballettmeister.
37. Erna Pallo – tantsija, näitleja.
38. Ella Lukk-Kudu, ka Kudu-Lukk – tantsija, koreograaf.
39. Tiit Kristal – veterinaar, loomakasvatusteadlane.
40. Harald Tuul.
41. Nikolai Viru – laskur, lasketreener.
42. Vaher – staabikompanii ülem.
43. Emil Paju – 3. Piirikaitserügemendi 1. pataljoni ülema adjutant.
44. Artur Palgi – 3. Piirikaitserügemendi õppekompanii ülem.
45. Evald Paikre – noorsookirjanik, sõjakirjasaatja.
46. Paul Hörbiger – austria näitleja ja filminäitleja.
47. Aleksander Vertinski – vene laulja, helilooja, näitleja.
48. FP = Feldpost, välipost.
49. Ahjutoru.
50. Vladimir Avamere. Pärast sõda oli mõnda aega koorijuht. 1947, teel laulupeole laulis koor rongis tema juhtimisel ja akordioni mängimisel “Kodanliku Eesti hümni”.
51. Mart Lukk
52. Anton Jürgenstein – ühiskonnategelane, publitsist, kirjanduskriitik.
53. “Ka mina pole sakslane.”
54. Johannes Adamson – pedagoog, ajaloolane, majandusteadlane.
55. Elsa Maasik – laulja (sopran).
56. Antti Hackzell – peaminister 1944.
57. Roderich Kevend.