|
|
|
Põlvitav egiptlane ja jumal
Amon jäära kujul. Voroneži Kramskoi nim Kunstimuuseum.
Otto Friedrich von Richteri Egiptuse muististe kogu oli silmapaistvaim
muinaskultuuride esemekollektsioon XIX saj Baltikumis, mis
oma väärtuslikkuse tõttu pakub egüptoloogidele
jätkuvat huvi. 128 Egiptuse esemest koosnev kogu kingiti
1819. a Tartu ülikoolile. |
Tartu rahu ja Tartu Ülikooli
varad Voronežis
tekst: Reet Ohna
Tartu Rahu Põlistamise Seltsi liige
“Venemaa valitsus
toimetab tagasi Eestisse ja annab üle viimase valitsusele
varandused, siia hulka arvatud raamatukogud, arhiivid, õppeabinõud,
dokumendid ja muud asjad, mis on Tartu Ülikooli kui ka kõigi
Eesti piirides praegu olevate või varemini olnud õppe-,
teaduse-, valitsuse- ja seltskonna-asutuste päralt, niisama
üleüldse kõik Eestist Venemaale välja viidud
arhiivid, dokumendid ja teised asjad, mil on Eestile teadusline
või ajalooline tähtsus, niipalju kui tähendatud
asjad on praegu või satuvad edaspidi Venemaa valitsuse,
valitsuse- ja seltskonna-asutuste võimkonda“,
... kinnitab Tartu Rahulepingu
Artikkel XII, p 4.
2.02.1920 sõlmitud
Tartu rahu nimetatakse EV sünnitunnistuseks. Ka uus leping
Jeltsiniga põhineb Tartu rahul. Seetõttu on kasulik
seda dokumenti tähelepanelikult uurida.
Ehkki varsti möödub juba 90 aastat lepingu sõlmimisest,
pole Venemaa senini täitnud oma lubadusi Tartu Ülikooli
Kunstimuuseumi esemete tagastamisel.
Tasub põgusalt tutvuda ka muuseumi ajalooga. Ta asutati
1803. a saksakeelse Keiserliku Dorpati Ülikooli juurde. Esimeseks
direktoriks sai prof Karl Morgenstern. Eksponaadid täienesid
jõudsalt balti-saksa aadli ja teadlaste poolt tehtud annetuste
näol (Otto Friedrich von Richterilt Egiptuse muististe kogu,
prof Ludwig Schwabelt antiikkunst, prof Karl Morgensternilt müntide
ja maalide kogu jne). 1893. aastast muudeti õppeasutus
venekeelseks ja nimetati ümber Keiserlikuks Jurjevi Ülikooliks.
Rohkearvuline venekeelne
õppejõudude pere ei tundnud ennast sellegi poolest
eesti-saksa seltskonnas eriti mugavalt. Otsustati algatada ülikooli
üleviimist kuhugile sise-Venemaale. Seda olukorda kirjeldab
ilmekalt majandusjuhataja Karl Laagus oma memuaarides:
„Ülikooli elus algas „kastide ajajärk“.
Nende valmistamiseks muretseti laudu ja kaste valmistati virnade
viisi, et oleksid valmis, kui tarvis tuleb, kogu „academia
jurjeviana“ sisse pistmiseks. Sellist üldkäsku
oodati 4 aastat, osa asutiste varandusi seisis kastides, osa tarvitamisel,
ilma milleta läbi ei saadud. Samal ajal käisid „hobodokid“
Venemaa suuremaid linnu pidi, kuulasid ja kauplesid nendelt ülikoolile
ruume. Sündsaid ruume polnud aga leida, nagu aruannetest
kuuldus.“
Soodne võimalus kujunes 1915. a suvel I maailmasõja
käigus, kui saksa väed jõudsid Riia alla. Nüüd
sai asi teoks evakueerimise sildi all. Ülikooli varad laoti
vagunitesse ja sõit algas Venemaa poole: 5. okt 1915. a
13 vagunitäit kraami Nižni-Novgorodi, 23. veebr ja 12
apr 1915. a 40 vagunitäit Permi, 7. juulil 1917. a 7 vagunitäit
Voroneži.
Lenini ja haridus-rahvakomissar
Anatoli Lunatšarski kirjavahetuses räägitakse 55
vagunist, milles 400 000 köidet, Voroneži jõudnud
saadetise ja personali baasil organiseeriti 1918. a juunist Voroneži
Riiklik Ülikool.
Seoses 1920. a sõlmitud Tartu rahuga kohustus Venemaa andma
tagasi ülikoolist evakueeritud esemed. Osa nendest tagastatigi,
v.a üliväärtuslik muististe ja kunstikogu. Sinna
kuulus: 126 egiptuse muistist, 12 egiptuse kultuuri imitatsiooni,
228 antiikkeraamika eset, 26 antiikkultuuri koopiat, 23 antiikset
pronksaja marmorskulptuuri, 128 Lääne-Euroopa kunstnike
maali, umbes 6000 mündi-medalit.
Praegu asuvad nad Voroneži oblasti J. N. Kramskoi nimelises
Kunstimuuseumis (asutatud 1933. a).
Kunstiväärtuste
tagastamisse on senini suhtutud tõrjuvalt. Restaureerimistööde
käigus kõrvaldati paljudelt maalidelt tunnusmärgid.
Muuseumitöötajate pingutuste tulemusena õnnestus
2006. a anda välja inglise-eesti-venekeelne kataloog 508
tuvastatud eseme kohta. Pealkirjaks sai „Dorpat-Yuryev-Tartu
and Voronež: the Fate of the University Collection“
I. Teine köide lubati pühendada müntidele.
Maale on kataloogi jõudnud 91. Voroneži Oblasti J.
N. Kramskoi- nimelise Kunstimuuseumi 1984. a ilmunud väljaandes
leidub 10 teost, mida 2006. a omas enam ei kohta.
Nüüd,
kus Venemaa tunneb jälle huvi Eestiga uute lepingute sõlmimise
vastu, on õige aeg talle meelde tuletada vanu kohustusi.
Kultuuriminister ja välisminister peaksid tegema omale teema
selgeks ning alustama aktiivset tegutsemist selle nimel, et Esimese
maailmasõja käigus ülekohuselt evakueeritud varad
leiaksid tee tagasi oma alma mater Tartuensisesse.
* * *
Nõukogude Venemaa hariduse
rahvakomissari Anatoli Lunatšarski kiri rahvakomissaride
nõukogu esimehele Vladimir Leninile. Daatum: 22. juuni
1920.
(Paar alguslauset ei puutu küll
meie asja, aga tervikpildi huvides olgu ka need.)
„Kallis Vladimir Iljitš,
Esiteks – ootan Teilt ikka veel
instruktsioone M. F. Andrejeva ja Levitini küsimuses. Kui
Te mulle neis asjus täna või homme kirja teel või
telefonogrammiga mingit korraldust ei tee, siis loen ma seda
Teie nõusolekuks lahendada need küsimused vastavalt
minu ettepanekule. Ühtlasi palun Teie korraldust alljärgneva
äärmiselt tähtsa küsimuse kohta. Eestiga
sõlmitud lepingu kohaselt peame eestlastele andma Jurjevi
ülikooli tohutu varanduse (55 vagunitäit igasugu kraami,
sealhulgas 400 tuhat köidet, kusjuures eesti raamatuid
pole seal pooltsadatki, vene kirjanike käsikirjade tohutud
kogud jne. jne.). Kommunistid, kõnealuse vara vahetud
hoidjad, on kõik selle kaks korda ära päästnud,
esimest korda sakslaste käest ja teine kord Koltšaki
käest, ja nad protesteerivad kogu hingest selle vastu –
ja hariduse rahvakomissariaat tahaks seda protesti toestada
–, et see varandus eestlastele umbropsu üle anda.
Teeme ettepaneku rakendada süstemaatilist üleandmist
nimestiku järgi ühes õigusega võtta
enda jaoks ära (võib-olla mingi kompensatsiooni
eest) need esemed, mis on meie jaoks eriti väärtuslikud,
esmajoones sellised, mis on seotud vene kultuuriga. Samas nõuab
välisasjade rahvakomissariaat Sabanini isikus (arvatavasti
on ta vana kooli diplomaat) kogu vara aegaviitmatut ja nii-öelda
kinnisilmi üleandmist. Olge nii hea ja teatage mulle võimalikult
kiiresti oma seisukoht, see tähendab: kas Te volitate käiku
laskma kõiki sündsaid vahendeid, et saaksime enda
kätte kõik, mis vähegi saab. Või Te
ei volita mind?
Hariduse rahvakomissar Lunatšarski.“
Varga peas pidi müts põlema.
Lunatšarski peas ei põle midagi.
Omal ajal sai teda võrdluses teiste kaaskomissaridega
lausa kaunishingeks peetud, aga näe – ei põle...
|
|
|
