|
|
Eestlus hävingu lävel
tekst: Jüri Toomepuu
Mu järgnev kirjutis
käsitleb Eesti rahvusprobleeme. Osa meie rahvuskaaslastest
on pika okupatsiooni vältel ning parteikoolituse käigus
võtnud omaks Stalini mittevenelaste vastu suunatud ümberrahvustamise
poliitika.
Need “endised”
tembeldavad rahvusprobleemide tõstatajaid tihti russofoobideks
ja paljud Eesti-vaenulikud venelased koguni faðistideks. Teatan
sellepärast kohe, et ma olen pigem russofiil ja veendunud
demokraadina igasuguste autokraatlike ilmavaadete vaenlane –
koguni sedavõrd, et olen vabatahtlikult kahes sõjas
autokraatlike reþiimide vastu relvaga võidelnud.
Lahingutes kommunistide vastu ei kandnud ma sakslaste poolt antud
mundrit, mida pidid siiski tegema paljud varasemad ja minust tublimad
eesti vabadusvõitlejad. Seetõttu oleks isegi selle
haiglase loogika järel, mida paljud venelased kasutavad eesti
vabadusvõitlejate ja üldiselt eestlaste mustamiseks,
veelgi haiglasem mind faðistiks tembeldada. Eestlasena sündinuna
ja kasvanuna olen ma aga ka estofiil. Arvan koguni, et Eesti põlisrahval,
eestlastel, on õigus oma iseseisvale riigile ja samuti
sünnipärane õigus olla ja jääda peremeesteks
oma põlisel kodumaal.
Mustad murepilved
Vaevalt, et keegi meist
kõiki oma lähedasi võrdselt armastada suudab.
Ei armasta ka mina ega arvatavasti teised russo- ja estofiilid
samavõrdselt kõiki oma rahvuskaaslaste alagruppe.
Mu russofiilia on suunatud peamiselt nendele venelastele, kes
elavad oma kaunil, suurel kodumaal ja viljelevad seal vene kultuuri,
arendavad majandust ja juurutavad sellist demokraatiat, mis lubab
neil endil ja kõikidel nende naabritel rahus ja hirmu tundmata
elada. Ma lausa armastaks neid venelasi, kes järgiks oma
juhi Vladimir Putini 2006. a ukaasi, mis kutsus kõiki oma
rahvuskaaslasi oma päris kodumaale naasma, kui selliseid
vaid leiduks.
Mulle aga ei meeldi need pahad inimesed, kes Stalini ja ta järglaste
kauaaegse propaganda ohvritena ikka veel usuvad, et Eesti Vabariik
astus vabatahtlikult Nõukogude Liitu, et Stalin on oma
punaarmeega kunagi Eesti vabastanud, et Eestit okupeerima saadetutel
ja nende järglastel pole vaja olla lojaalne oma praegusele
kodumaale või et Eestis elades ei ole vaja eesti keelega
hakkama saada. Putinit, kes lubas nõukogude impeeriumi
hiilguse taastada, teadagi siis Vene naabrite arvel, on grusiinidel,
eestlastel ja teistel varem Stalini poolt okupeeritud rahvastel
koguni põhjust tõsiselt karta.
Eestlaste hulgas ei meeldi mulle
need pahad inimesed, kellest võimu- või mammonaahnus
tegi tsaariaegse Vene orjariigi mõisate kupjad ja nõukogudeaegse
Vene orjariigi küüditajad, partorgid, hävituspataljonide
terroristid, KGB-lased ja muud okupantide truualamlikud teenrid.
Samuti ei meeldi mulle see tänapäeva tuulelippude ja
saamahimuliste kontingent, kes oma lühiajaliste poliitiliste
ja majanduslike huvide nimel on valmis minetama oma järglaste
ja kogu eesti rahva tuleviku – meie järeltulevate põlvede
võimaluse jääda peremeesteks omal kodumaal. Tublidel,
ausatel eestlastel on sellistest inimestest raske aru saada ja
veel raskem neile andestada, pigem peame üritama nad võimult
eemaldada. Kui see õnnestuks, siis oleks võimalik
ka rahva vara riisujad ja eestluse hävingut soosivad kurjategijad
trellide taha saata.
Nende pahade inimeste tõttu lasuvadki Eesti, eestlaste
ja eestluse kohal masendavalt mustad murepilved. Eestit pool sajandit
okupeerinud orjastajate eesmärk oli nende jaoks tülika
Eesti rahvusliku genofondi hävitamine. Seda eesmärki
püüti saavutada osaliselt kõige rahvuslikumalt
meelestatute eestlaste hukkamiste, küüditamiste ja represseerimistega,
mis omakorda põhjustas ka eestlaste massilise põgenemise
pagulusse. Peamiselt sooritati see aga meie kodumaa süstemaatilise
ümberrahvustamisega. Stalin kasutas oma diktatuuri võimul
püsimiseks palju tooremat genotsiidi ja venestamispoliitikat,
kui seda olid kasutanud tsaristlikud ainuvalitsejad. Eestisse
saatis ta okupatsiooni vältel umbes pool miljonit vene asustuskolonisti.
Loomuliku iibe, uute seaduslike ja ebaseaduslike sisserändajate
ning Lennart Meri poolt sõlmitud juulilepete tagajärjel
on venelaste arv Eestis jõudsalt kasvanud. Juulilepped
põlistasid meie kodumaale lisaks varem Eestis erru läinud
vene sõjaväelastele veel 20 000 endist punaarmeelast
ja 2 000 julgeoleku agenti, kokku koos perekondadega umbes 100
000 Eestivaenulikku venelast rohkem kui kümnendik kogu praegusest
eesti rahvusest Eesti elanikkonnast. Nendele lisandub Venemaalt
ikka veel perekonnaliikmeid.
Saatuslik
viga
Eestlastest võimukandjate
kõikide aegade kõige saatuslikum viga on olnud esimese
Laari valitsuse tahtmatus nõuda Genfi konventsiooni alusel
okupatsioonivõimude poolt Eestisse asustatud tsiviilisikute,
sõjajaväelaste ja julgeolekutöötajate lahkumist.
Tolleaegses rahvusvahelises miljöös ning olukorras,
kus kommunistlik Nõukogude impeerium oli kokku varisenud
ja keegi ei osanud isegi unistada selle taastamisest, oli selle
teostamine täiesti realistlik.
Tolleaegne Laari valitsus sai võimule rahvusluse sildi
all valimisprogrammiga, mis lubas teostada põhjaliku remigratsiooni
ja dekoloniseerimise programmi ja säilitada Eesti rahvusriigina.
Olid ju võimulepääsnud vandunud truudust ka äsja
kehtestatud põhiseadusele, mille preambula kohaselt peab
Eesti riik tagama eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise
läbi aegade. Valimispropagandas näidatud luud ei pühkinud
aga platsi puhtaks, see pühkis rahvale prügi silma.
Kui ma tollal esitasin Riigikogus seaduse eelnõu, mis oleks
lubanud alalisteks elanikeks saada ainult neil, kes on saabunud
Eestisse seaduslikult Eesti Vabariigi loal, nagu see on tavaks
teistes riikides, hääletasid selle menetlusest välja
nii laarlased kui savisaarlased, nii enamlased kui kelamlased.
Selle asemel seadustati Laari valitsuse poolt esitatud eelnõu,
mis tegi alalisteks elanikeks ja potentsiaalseteks kodanikeks
kõik venelased, kes olid saadetud Stalini ja ta järglaste
poolt meie kodumaad okupeerima. See oli sisuliselt Savisaare kodakondsuse
nullvariandi seadustamine – mõneaastase viivitusega.
See saatuslik viga kasvab iga mööduva päevaga üha
saatuslikumaks probleemiks.
Praeguseks oleme jõudnud
olukorrani, kus eestlased on jäämas vähemusrahvuseks
oma kodumaal, noorte hulgas ongi juba vähemuses; kus endistele
okupantidele ja nende järglastele jagatakse massiliselt Eesti
Vabariigi kodakondsust; kus osal Eesti riigi territooriumil räägitakse
ja aetakse ka ametlikke asju peamiselt vene keeles; kus üle
saja umbkeelse venelase töötavad seadusevastaselt Ida-Virumaal
Eesti Vabariigi politseinikena. Veelgi hullem, nende ülemus,
selle asemel, et nende ametisse kinnitamist vaidlustada või
nad vallandada, üritab seda seadusevastast olukorda õigustada.
Aga hullem veel – mitte ainult ülemuse ülemused,
vaid ka siseminister Pihl ja valitsus lubavad sellisel sigadusel
toimuda. Seadustaustavatel eestlastel on seda raske aktsepteerida.
Siiski – võib-olla
on veelgi hullem see, et meie statistikaamet on pakkunud mingil
arusaamatul põhjusel juba 16 aastat rahvastikustatistikat,
mis väidab, et venelased moodustavad vähem kui kolmandiku
Eestis asuvast rahvast, kuigi samal ajavahemikul on rännanud
välja palju eestlasi ja sisse palju venelasi ja samuti on
Eestis asuvate venelaste loomulik iive kõrgem eestlaste
iibest. Aga meie kaitsepolitsei väidab oma 2006. a aastaraamatus,
et Eesti elanikkonnas on ainult 26 protsenti vene rahvusest inimesi.
Juhul, kui meie statistikaamet ja kapo ei avaldava ametlikku valet
kuritegelikel kaalutlustel, ei saa nende juhte ametiseisundi kuritarvitamise
eest kriminaalvastutusele võtta, aga on küllaldaselt
põhjust neid vähemalt ametialase lohakuse eest karistada.
Seda muidugi juhul, kui meie armas kodumaa muutuks mingi ime väel
üleöö õigusriigiks.
Kodakondsus
ja rahvus
Kuna meie statistikaamet
ei vaevu koguma õigeid andmeid, on neid raske leida, aga
on siiski küllaldaselt fakte, mis näitavad, et ametlik
statistika on vale. Esiteks, stastistikaamet on lootusetult segamini
ajanud üldtuntud ja arusaadavad mõisted „kodakondsus“
ja „rahvus“. Meie rahvastikuteaduse piibel, Mitmekeelne
demograafiasõnastik, mida statistikaameti ametnikud ilmselt
ei vaevu kasutama, väidab: „Kodakondsuse ja rahvuse
eristamine on eriti tähtis paljurahvuselises riigis.“
Näib, et rahvuse järgi üritatakse liigitada Eestis
inimesi peamiselt ainult sünnitushaiglates. Kui ma seda kunagi
uurisin, kinnitas mulle vastsündinute rahvust kirja panev
ametnik, et kui ema väidab, et laps on „jeestlane“
või „estonski“, läheb jälle kirja üks
eestlasena maailma sündinu.
Statistikaamet pakub tõsimeeli 2000. aasta rahvaloenduse
andmeid, kuigi kõik tõsiseltvõetavad rahvastikuteadlased,
eelkõige meie hulgast hiljuti lahkunud rahvastikuteaduse
suurkuju Kalev Katus, leidsid, et suur hulk inimesi, eriti kõige
rahvarohkemates linnades, ei osalenud loenduses, samuti, et võrdlus
1989. aasta loendusega näitab, et paljud venelased panid
endid seekord lihtsalt kirja eestlastena. See on ju ilmselge ka
kõikidele mitteteadlastele – vähemalt neile,
kes statistikaametis ei tööta. Katuse ja iga vähegi
Eesti eluga kursis oleva inimese hinnangul on Eestis mitte-eestlasi
tublisti rohkem kui statistika väidab. Horisondis 1993. aastal
antud intervjuus väitis Katus, et tollal oli Eestis umbes
600 000 mitte-eestlast. Huvitav on, et Eesti saatkond Venemaal
teatas 2007. aasta sügisel, et ainuüksi valimisealisi
Vene kodanikke on Eestis 115 000 (kõiki siis umbes 150
000), samas kui kodakondsus- ja migratsiooniamet väitis,
et Vene kodanikke on Eestis ametliku statistika alusel 93 133
ja 2000. aasta rahvaloendus tuvastas Eestis 86 000 Vene kodanikku
– peaaegu poole vähem kui meie saatkond. Hea rahvuse
määraja oleks emakeel, kui statistikaamet seda suudaks
usaldusväärselt tuvastada. Praeguseid andmeid ei saa
tõsiselt võtta. Näiteks väitsid eelmise
aasta jaanuaris Narvas 2720 inimest, et nad on eestlased, aga
eesti keelt rääkis nendest „eestlastest“ emakeelena
ainult 1605.
Valitsus avaldab aeg-ajalt rõõmusõnumeid,
et sündimus on tõusnud ja iive hakkab kohe-kohe muutuma
positiivseks, tsiteerides andmeid Tallinna kohta, kuigi kõikjal
mujal on iive negatiivne, ja ignoreerides andmeid sünnitajate
rahvuse kohta. See on jällegi paremal juhul meie rahvastiku-
ja statistikaametnike ebakompetentsuse ilming või halvemal
juhul inimeste lausjultunud petmine. Kahtlustan, et Tallinna andmed
on väärad. Sünnitused toimuvad, väheste eranditega,
sünnitushaiglates ja on seetõttu registreeritud. Surmajuhtumeid
võivad aga pereliikmed, eriti need, kel on selleks põhjust
nagu näiteks venelastel, kes viibivad Eestis ebaseaduslikult,
jätta registreerimata. Sel juhul näitabki ametlik statistika,
et sündinuid on antud ajavahemikul rohkem kui surnuid. Sündimus
on võib-olla tõusnud ka inimestel, kes on hakanud
endid või oma vastsündinuid mingil põhjusel
eestlaseks nimetama, kuigi nad seda ei ole. Seda, et noorte hulgas
on eestlased juba vähemuses, näitab kõige paremini
fakt, et enamusele vastsündinutest antakse vene nimed. Meil
sünnib palju Anastassiasid, Darjasid, Viktoriaid, Sofjasid
ja Artjome. Poistele pannakse tihti nimi mis sobib niihästi
venelasele kui eestlasele, nagu näiteks Markus või
Martin. Vanemate hulgas eestistasid oma perkonnanimesid esmalt
endised Vene julgeoleku töötajad, et neil oleks Eesti
Vabariigis kergem tegutseda, ning samuti need, kellel on poliitikuks
hakkamiseks vaja eestlust teeselda. Isegi Maardus näib olevat
Max Kaurina kergem tegutseda kui Maksim Jermakovina.
Eesti noorte osakaal kaitseväe ajateenijate hulgas kahaneb
järjekindlalt ja kiiremini kui eestlaste osakaal Eesti elanikkonnas.
Kõik, kes järgmise 20 aasta jooksul meie rahvast ja
riiki peavad kaitsma meie ainukese, aga ohtliku vaenlase Venemaa
vastu, on juba sündinud. Ainult kõige idiootlikumalt
naiivsed võivad loota, et meie kodumaa püsib iseseisva
riigina, kus valitsevad eestlased ka 20 aasta pärast, kui
meie kaitsevägi koosneb juba täna suurelt osalt venelastest.
Veelgi varem võib kaduda eestlaste võime organiseerida
riigikorraldust, mis tagaks eestlaste peremeheõigused oma
kodumaal, kui jätkuvalt kiireneb kodakondsuse jagamine eestivaenulikele
venelastele. Seda probleemi näitavad selgelt muutused registreeritud
valijaskonnas riigikogu valimistel. Registreeritute arv oli 1992.
aastal 678 570, 2003. aastal 858 616 ja 2007. aastal 896 704.
Kuna eestlaste arv vähenes nende aastate jooksul negatiivse
iibe ja väljarände tõttu, siis selgitab registreerinute
arvu suurenemist ainult vene valijate proportsiooni kasv Eesti
elanikkonnas, mille põhjustab nende kõrgem iive,
sisseränne ja neile massiline kodakondsuse andmine.
Kas on veel
lootust?
Meie tänapäeva
rahvastikupoliitikas ei ole midagi, mis tagaks „eesti rahvuse
ja kultuuri säilimise läbi aegade“, nagu nõuab
meie põhiseadus. See koosneb peamiselt venelastele kodakondsuse
pakkumisest ja elanike iibe tõstmisest rahaliste toetuste
ja hüvitiste kaudu. Sellised iibe tõstmise meetmed
muidugi ainult kiirendavad eesti rahva proportsiooni kahanemist
elanikkonnas, sest, nagu üldiselt teada, avaldavad need suuremat
mõju peamiselt madalama hariduse ja väiksema sissetulekuga
ühiskonnakihtidele, kes tänapäeva Eestis on enamasti
venelased.
Selline rahvuspoliitika ei taga eesti rahvuse ja kultuuri säilimist,
see tagab eestluse vältimatu hävingu.
Ei ole päris õiglane süüdistada ainult Ansipi
valitsust ja tema eestluse-vaenulikku, aga õnneks saamatut
rahvastikuministrit. Suurim süü lasub kindlasti Laaril
ja Isamaal, kes said võimule rahvusluse sildi all esimese
okupatsioonijärgse valitsusena rahvast julmalt pettes. Nad
ei püüdnudki teha midagi selleks, et Eestist saaks rahvusriik,
nagu nad lubasid. Oma suurepärase valimisprogrammi lubadustest
ei täitnud nad õieti midagi. Ega pole põhjust
ka järgnevate valitsuste lubadusi uskuda, aga nii põhjalikult
kui Laar ja Isamaa ei ole rahvast petnud ükski järgnev
valitsus.
Ansipit võib vähemalt selle eest kiita, et ta lõpuks
ometi eemaldas 16 aastat püsinud häbisamba Tõnismäelt,
ja tegi seda ajal, kui selle eemaldamine oli palju keerulisem,
kui olnuks taasiseseisvuse algaastatel.
Okupantide poolt püstitatud ühe häbisamba eemaldamine
paljudest, mis meie kodumaad veel reostavad, ei too aga suurt
kasu eesti rahvuse ja kultuuri säilimiseks, eriti kui sellele
järgneb “Ros-si-jat” röökivate märatsejate
ja rüüstajate karistamatus.
Kõik soome-ugri hõimud, kes on jäänud
venelaste tallata, on kas hävinud või hävimas.
Ka eestlust ähvardab kadumine, kui Stalini poolt alustatud
ja siiani jätkuvat venestamispoliitikat ei muudeta rahvuspoliitikaks,
mis tagaks eestluse säilimise, ja kui samaaegselt ei suudeta
vajalikule tasemele tõsta juba 17 aastat allpool taastetaset
seisnud eestlaste sündimust.
Kas on lootust, et selliseid muutusi on veel võimalik teostada?
Shakespeare`i „Mõõt mõõdu vastu“
tegelane väitis, et lootus on õnnetute ainukene meditsiin.
See meid vaevalt ravib, kuid võime end siiski lohutada
ka Cicero sõnadega: „Kus on elu, on ka lootust.“
Kõige rohkem annab lootust tõsiasi, et kuigi meie
kummalise valimisseaduse alusel võimule tõusnud
parteipoliitikud ei näi hoolivat eestluse säilimisest,
soovib seda kahtlemata enamus eestlasi. Sellest saavad aru ka
mammona- ja võimuahned poliitikud, sestap nad teesklevadki
vahetevahel eestlust ja isamaa-armastust, eriti enne valimisi.
Rahvas peab aga otsustavalt ja tõhusalt tegutsema, et lõpuks
ometi petised ja „endised“ võimult kõrvaldada,
sest tõhusa rahvuspoliitika programmi kehtestamise eelduseks
on ausate rahvuslaste võimule pääsemine. Tahaks
loota, et kerkib esile karismaatilisi, teovõimelisi juhte,
kes suudaksid senini killustatud rahvuslikud jõud ühendada
ja tagada neile meie ebademokraatlikule valimisseadusele vaatamata
lõpuks ometi Riigikogus enamus, et eesti rahva tahet tõeliselt
ellu viia.
Kui see õnnestub, peame eelkõige arendama heanaaberlikke
suhted meie idanaabriga, pakkudes igakülgset toetust Putini
programmile välismaal asuvate venelaste kodumaale naasmiseks.
Remigratsiooniprogrammi, mida „Isamaa“ kunagi lubas
aga jättis teostamata, vajame ju ka meie – igatahes
rohkem kui integratsiooniprogrammi. Meil oleks praegu isegi hädavajalik
järgida nõuet vanas sõdurilaulu refräänis:
„Välja, välja vabariigist need, kes söövad
eesti leiba ja ei räägi eesti keelt!“ Veelgi tähtsam
oleks lahti saada nendest, kes söövad eesti leiba ja
hammustavad kätt, mis neid toidab.
Sellise inimkontingendi hulka kuuluvad peale rüüstajate
ja mässajate ka vene rahvusest kurjategijad, kes moodustavad
enamuse kõikidest meie vahialustest. Vanglas ülalpeetav
maksab maksumaksjatele tublisti rohkem kui pensionär. Ei
ole ühtegi ületamatut põhjust, miks ei võiks
seadustada kurjategijatele võimalust vanglast vabanemiseks,
kui nad on nõus Eestist lahkuma ja samaaegselt loovutama
kõik, mis neid Eestiga seob. See piiraks tublisti kuritegevust,
tõstaks eestlaste proportsiooni elanikkonnas ja säästaks
palju raha. Kaldun arvama, et paljud vene rahvusest Eesti kodakondsusega
kurjategijad leiavad ka oma endise passi üles, kui neid selleks
piisavalt motiveerida.
Maa tuleb
täita eesti lastega!
On ülim aeg kehtestada
kodakondsuse jagamise moratoorium. Mittelojaalseid võõrast
rahvusest kodanikke on meil juba niigi liiga palju. Uuesti peaks
läbi vaatama ka kõik viimase 16 aasta jooksul teiste
rahvuste poolt esitatud passi- ja kodakondsuse avalduste dokumendid
ning tühistama pettusega saadud libakodakondsused. Mulle
on mitmed endised passiameti töötajad kinnitanud, et
võltsitud sünnitunnistuste alusel passide jagamine
oli seal igapäevane tegevus. Samuti tuleb tühistada
ka nende inimeste kodakondsus, kes võtsid endale Eesti
kodakondsuse, kuid rikkudes niihästi Eesti kui ka Vene seadusi,
ei ole loobunud Vene kodakondsusest.
Rahvuspoliitilise programmi kõige keerulisem ja vajalikum
osa on vaieldamatult eestlaste sündimuse tõstmine.
Arenenud riikides on sündimus seotud rahva majandusliku ja
tervisliku heaoluga. Kuigi meie majandus on pärast taasiseseisvumist
jõudsasti arenenud, levib tänaseni kahjuks ikka veel
sotsiaalne ebaõiglus ja rikaste ja vaeste vahel laiub õigustamatult
suur vahe. Seda põhjustab suuresti meie korruptiivne võimueliit,
kes tegutseb laiaulatuslikult rahva vara riisumisega enda rikastamise
eesmärgil. Riigikogulased on endile kehtestanud mitte ainult
ebaproportsionaalsed töötasud ja hüvitised, vaid
palju saadakse samaaegselt palka ja hüvitisi ka teistest
riigiametitest, mis on ilmselge põhiseaduse ja riigikohtu
otsuse eiramine. Omavalitsuste juhid ja ametnikud rikastuvad pististe
ja ebaseaduslike kinnisvaratehingute arvel ja parteide rahastamist
kompenseeritakse heldelt maksumaksjate kulul.
Sagedased üksteisele järgnevad skandaalid moodustavad
kahtlemata vaid sulitegude jäämäe veepealse osa,
sest sulid on osavad oma sulitempe saladuses hoidma ja kui nad
jäävadki vahele, on võimukandjatel Eestis kerge
karistusest hoiduda. Kui me suudaksime lõpuks ometi muuta
Eesti õigusriigiks ja lõpetada riigivargused ja
rahva vara riisumise, väheneks majanduslik ja sotsiaalne
ebavõrdsus ning rahva majanduslik ja tervislik heaolu tõuseks
tasemele, mis soodustab kõrgemat sündimust. Paljud
sellekohased uuringud näitavad, et inimeste rahulolu eluga
on pöördvõrdeline ühiskonna majandusliku
ja sotsiaalse ebavõrdsusega. Inimesed, kes on eluga rahul,
soovivad ka perekonda soetada ja lapsi kasvatada.
Ühinegem rahvuspoliitiliseks
võitluseks!
Tänaseks oleme kahjuks jõudnud
eestluse hävingu lävele. Relvaga võideldes oma
rahva ja riigi säilimise eest, on eestlased alati võidelnud
kangelaslikult. Kui tahame hoiduda eestluse hävingu-läve
ületamisest; kui tahame jääda peremeesteks oma
kodumaa randadel, põldudel ja aasadel; kui tahame, et Eesti
kodudes, koolides ja asutustes jääks kõlama eesti
keel, siis on ülim aeg meie rahva parimatel poegadel ja tütardel
ühineda kangelaslikuks võitluseks ka rahvuspoliitilisel
tandril.
|
|
|
