|
Ühe reetmise lugu
Taevaskoja teeristist 1,3 km Koorvere
poole on ristiga kalmuküngas, ristil kiri „Vaba Eesti
eest langenule”. Väidetavalt oli sinna maetud keegi
metsavend. Vene okupatsiooni ajal oli kalmule sageli värskeid
lilli toodud. Tavaliselt niisuguste haudade puhul sinna maetute
omakseid ei teata.
Sellest metsavenna hauast sai teada Bernhard
Kibena poeg Villu, kes lootis, et sinna võibki olla maetud
tema isa. Väljakaevamised aga ei andnud tulemusi, sinna polnud
maetud kedagi ja koht korrastati.
Arhiividokumentidest on teada, et 1904.
aastal sündinud Bernhard Kibena tegutses Saksa okupatsiooni
ajal Omakaitses. Nii võib pidada loomulikuks, et ta sattus
Saksa poolel piirivalverügementi ning sõdis Sinimägedes,
kuid kukkus Krivasoos Punaarmee kätte vangi. Ta saadeti Karjala-Soome,
kuhu punased olid loonud suured sõjavangide laagrid. 1940-ndate
lõpupoole põgenes Bernhard Kibena oma kodukohta
Põlvamaale, kus varjas ennast 1952. aasta rukkilõikuseni.
Aga koputajaid oli tol ajal palju...
19. augustil saadi metsavend kätte
ja lasti NKVD meeste poolt maha. Tema surnukeha toodi Põlvasse,
kuid keegi ei tea, kuhu ta maeti. NKVD-lased hoolitsesid selle
eest teraselt, et inimene kaoks jäägitult ja sugulastel
poleks kalmugi, kus käia…
Otsides isa hauda, leidis Villu Kibena
nõukogude julgeolekutoimikutest aga isa oletatava reetja
nime. Isa oli varjanud ennast Meeta Kuhi talus, kus käis
külas ka peretütre kooliõde Elkin K. Jutud, et
just tema andis Kibena üles, algasid kohe pärast Bernhard
Kibena tapmist.
Avaldame loo järelemõtlemiseks:
nõukogude okupatsiooni ajal leidus meie kõrval palju
inimesi, kes olid valmis mingil põhjusel oma rahvuskaaslasi
reetma. Kas vaevab toonaseid äraandjaid kahetsus? Või
lohutavad nad endid mõttega – milleks minevikus sorida.
Tea Kurvits,
Kultuur ja Elu peatoimetaja
|
