Kultuur ja Elu 1/2009

Kultuur ja Elu 4/2008

Eesti delegatsioon ja eksperdid Tartu rahuläbirääkimiste lõppkoosolekul. Keskel Jaan Poska.

Kuidas saabus RAHU

Artiklid ajakirja “Kaitse Kodu” Tartu rahu erinumbrist. 1. veebruar 1930

_Ants Piip

Missugused õigused päris Eesti Venemaast lahtilöömisel. Kas oli ta poeg, kel on õigus pärida osa isa varandusest, või tütar, kellele isa annab oma armust kaasavara?

Eesti hiirekene näris läbi liitlaste lõvidepoliitika võrgu.

Professor Ants Piip

4. detsembril jõudsid nii Eesti kui Vene saatkonnad Tartusse. Peale ametlikkude delegaatide*) kuulus Eesti saatkonda veel rida eksperte, ja nimelt kindralstaabi kolonel Mutt, majandusteadlane A. Oinas, insener K. Ast; delegatsiooni asjade valitsejaks oli vann. adv. R. Eliaser ning sideametnikuks Vene saatkonna juures välisministri erasekretär leitn. V. Tomingas. Eesti saatkonna ametlikuks korteriks Rüütli tän. 7-a, kus asus delegatsiooni esimees, kuna läbirääkimised ise sündisid tolleaegses diviisi staabimajas, Aia tänav 39, praeguse Riigikohtu maja teisel korral. Vene saatkonda kuulusid juhtidena ja täisvolinikkudena kaubanduskomissar Leonid Krassin ja kesktäidesaatva komitee liige Adolf Joffe, endine saadik Berliinis. Delegatsiooni sekretär oli Nikolai Klõschko, sõjalisteks ekspertideks kindralstaabi kindralid Feodor Kostjajev ja Mihailov, mereväe eksperdiks krahv Benkendorf, endise Vene Londoni saadiku poeg, ning suurearvuline kantselei, mille eesotsas V. Rasolts.
Esimesel päeval üldist rahukonverentsi istumist ei olnud, vaid delegatsioonid pidasid omavahel aru. Eesti delegatsioonis selgitati peaasjalikult vormilikke küsimusi. Otsustati konverentsil ametlikke protokolle mitte pidada osava venekeelse stenografisti puudusel, mille tõttu meie stenogrammides oleksime täielikult ära rippunud Vene stenografistist, teiselt poolt, et mitte anda võimalust ametlikke protokolle kasutada propagandaks. Ajakirjandusele otsustati anda konverentsi töödest ainult faktiline materjal Eesti telegraafiagentuuri kaudu.
5. detsembril peeti esimene rahukonverentsi üldkoosolek, kus kõigepealt otsustati, et delegatsiooni koosolekuid rahvusvahelise kombe järele saavad juhtima mõlemate delegatsioonide esimehed kordamööda. Koosoleku, mis algas kell 11, avas J. Poska lühikese eestikeelse kõnega, kus ütles: Eesti Vabariigi valitsus ei ole kunagi Vene vastu agressiivplaane sepitsenud, vaid on kaitsesõda oma riikliku iseseisvuse eest pidanud. Et vabariigi valitsuse arvamise järele on teised Eesti naabruses olevad uued riigid samasuguses seisukorras kui Eesti, siis arvas tema kasulikuks, et Nõukogude ühtlasi ka neile rahuettepaneku teeks, mis soovile Nõukogude valitsus vastu tuli. Kahjuks on teised riigid jaolt hoopis, jaolt ajutiselt, ära ütelnud üldisest rahukonverentsist, kuna aga mõned, kes ettepaneku vastu võtnud, veel ei ole jõudnud konverentsile ilmuda.

Poskale vastas Krassin vene keeles pikema kõnega, mille peasisu järgmine:
Vene valitsus tegi omal ajal Eestile ettepaneku rahuläbirääkimistele asuda, millele Pihkva rahuläbirääkimised järgnesid, mis aga katkesid õige pea. Nõukogude valitsus deklareerib veel kord, et tema nõus on rahu tegema, sealjuures suurtele kontsessioonidele valmis olles. Sõjaliselt on Nõukogude seisukord hea, Koltschak on löödud, Denkinilt algatus võetud, Judenitsch hävitatud. Kuid kõige selle juures ei taotlevat Nõukogude valitsus mingisuguseid imperialistlikke püüdeid ning olevat valmis kõikide piiririikidega rahu tegema majandussidemete jaluleseadmiseks. Nõukogude saatkond imestab Eesti Vabariigi valitsuse teadaannet 3. detsembrist 1919. a., et Eesti Vabariik ei soovi Vene Nõukogude valitsusega rahuläbirääkimistesse astuda teistel tingimustel kui seda liit- ja sõprusriigid teevad. Nad soovivad rahu järgmistel alustel: enesemääramine ja vastastikkune üksteise siseasjadesse mittesegamine. Ainult rahu niisugustel tingimustel võivat praegust mõttetut sõda püsivalt likvideerida.

Teine rahukonverentsi koosolek peeti 6. detsembril kell ½11 hommikul, kus järele vaadati volitused, mis rahuldavaks tunnistati. Venelased esitasid omalt poolt kolm esimest rahulepingu kava punkti: 1. Kokkuleppijad pooled kuulutavad, et sõjaseisukord nende vahel on lõpetatud. 2. Välja minnes mitmel puhul Vene Nõukogude valitsuse poolt kuulutatud kõikide rahvaste enesemääramise õigusest kuni riigist lahkumiseni, kuhu nad kuulusid, Venemaa tunnustab Eesti iseseisvaks ja rippumatuks vabariigiks. 3. Eesti omaltpoolt kohustub: 1) Keelama omal territooriumil olla teistel vägedel peale Eesti rahvuslike vägede. 2) Viibimata sõjariistad ära võtma, n. N. Loode sõjaväe maa- ja merejõududelt, Eesti territooriumil neutraliseerima ja immobiliseerima kõik sellele armeele kuuluva sõja- ja mereväelise varanduse ja kahurväe, intendandi, inseneriväe, lennuväe, sanitaarväe materjali, s.o. sõjariistad, püssid, külmad sõjariistad, laskematerjali, aeroplaanid, automobiilid, kuni Eesti valitsus on saanud Vene valitsuselt teadaande Vene kodusõja lõpetamise kohta. 3) Keelama selle sõjaväe soldateile ja komandeerivale koosseisule, n. N. Loode valitsusele ja teistele organisatsioonidele ja gruppidele, kes veel Nõukogude Vene vastu võitlust peavad ja Eesti territooriumil on, astuda ükskõik mis näol, sellehulgas ka vabatahtlikult, eesti rahvuslikku armeesse, samuti kui Läti, Leedu, Poola ja Soome sõjaväkke. 4) Keelama oma sadamate ja Eesti territooriumi kaudu, ükskõik missuguste vägede vedu, peale intendandi, inseneriväe, lennuväe ja sanitarmaterjalide vedu kui ka Eesti vetest läbilaskmist ja sõitmist igasugustel relvastatud laevadel, suurtükipaatidel, miinilaevadel jne. ja üldse kõike, mis võib olla ära tarvitatud Nõukogude Venele kallaletungiks. 5) Mitte lubama tekkida Eesti territooriumil ja seal asuda ükskõik mis organisatsioonidel ja gruppidel, kes pretendeerivad olla kogu Vene riigi ehk tema osa valitsuseks, samuti ka sarnaste organisatsioonide ja gruppide esindusi ja ametlikke esindajaid. Keelata Eesti Vabariigis rekruteerimise ja mobiliseerimise riikide, organistsioonide ja gruppide sõjavägedesse, kes oma sihiks on seadnud võitluse Nõukogude Venemaaga.

Sel koosolekul Eesti neid küsimusi arutlusele ei võtnud, vaid lubas ettepaneku teha järgmisel koosolekul, mis määrati 8. detsembriks. Krassin ettepanekuga küll nõus ei olnud , sest tema arusaamise järele on rahuküsimus Eestiga sedavõrd lihtne, et kogu rahulepingut kahe-kolme päevaga võiks sõlmida, mis lootusega tema ka välja sõitnud. Kuna aga Eesti ei leia võimalikuks asja arutada, siis peab tema kahjuks leppima edasilükkamisega.
Kolmas rahukonverentsi üldkoosoleks peeti 8. detsembril kell 7 õhtul, kuna mõned Eesti saatkonna liikmed alles hommikul Tallinnast tagasi jõudsid. Vene saatkonna poolt esitati nõudmine, et nende kava art. 3, ehk n.n. garantiide-küsimus, enne lepingutegemist ära otsustatakse, millele Eesti saatkond vastu vaidles, kuna see küsimus järjekorras kõne alla võiks tulla. Omalt poolt esitas Vene saatkond Eesti-Vene piirikava:
Piiriks Vene ja Eesti riigi vahele seatakse joon, mis tuleb Kunda-neemest, edasi Nurri-Arro, Kolmejõgi, külad Pilse, Liivaahu, Varrenurri, Murka-soo, Suur-soo, Ragajõe pahem kallas kuni suuni, edasi mööda Liivi kubermangu piiri kuni Räpinani (Pihkva järve loodekaldal), kusjuures Murka soo ja Pihkva järv kuuluvad Nõukogude piiridesse, ja edasi mööda Pihkva kubermangu piiri, Meda jõge mööda kuni Neisikuni, õgvendades endist piiri Neisikust kuni Kammitsasse, Oravasse, Linnoma jõgi kuni tema kukkumiseni Piusasse, edasi mööda Pihkva kubermangu piiri kuni Rakova külani. Läbirääkijad pooled kohustuvad ehitama mitte mingisuguseid kindlustusi kümne versta laiusel maaribal Soome lahest kuni Pihkva järveni ja mitte pidama sõjalaevu Peipsi järvel. Soome lahes arvestatakse territoriaalveed kümne versta laiuselt. Laevasõit Peipsi järvel reguleeritakse erilise kokkuleppega. Maakonnad, mis asuvad kindlaksmääratud riigi piirist idapool, vabastatakse viibimata Eesti vägedest, kusjuures Eesti vägede äraviimine piiri taha peab olema lõpetatud mitte hiljem kui 15 päeva peale rahulepingu sõlmimist.

Nagu sellest näha, oli Vene saatkonna siht võtta Vene alla kogu see rajoon, kus leidub põlevkivi, mis seletatav muu seas sellega, et Krassin insenerina juba varem põlevkivi-tööstusega tegemist oli teinud. Teati kõneleda, et temal põlevkivi kaevamiseks oli kontsessioongi saadud. Ametlikult seletas Krassin, et põhjus, miks venelased sarnase piiri ette panevad, olevat see, et Eesti olnud mitmesuguste nõukogude Vene vaenuliste organisatsioonide ja sõjavägede place d’arme’iks ning seepärast ei võivat nad piirduda ainult etnograafiliste printsiipidega, ning peavad nõudma piire, mis Vene piirimaad ei muuda sõja tugipunktiks Venemaa vastu.
Vastuseks sarnasele Vene liialdatud ettepanekule esitas Eesti omalt poolt piirikava, mis Eesti piiri Glubokoje ja Babino järvedelt üle Jamburgi Peipsi järvele välja viis.

9. detsembril oli rahudelegatsiooni neljas koosolek

kell 11 hommikul. Siin teatas Krassin, et Eesti piirikava, mis Eesti-Ingeri rahvusliku piirina ette pandud, neid rahuldada ei saa, ning kindral Kostjajev omalt poolt seletas pikemalt põhjusi:
Rahukonverentsi kuues koosolek 10. detsembril algas jällegi piiriküsimuste arutamisega, nimelt eelmisel õhtul antud eesti ettepaneku kohta:

§1. Eesti vabariigi piir läheb Soome lahest Luuga jõge mööda mööda üles kuni Sala külani, sealt kuni pooljaam Salani, Aneskaja, Kriva-Luka, Petschurka küla, Mirjadiline järv, küla Hitovschtschina, siis Peipsi ja Pihkva järve keskjoont mööda, jättes Piiri saared, Kolpino ja Somskaja Eestile ja Talabovi saared Venele. Piir lõunapool Pihkva järve algab Podubje külast ja läheb üle külade Podlipje, Naretschje, Võstavka, Salina, Schprehtitschi, kõik nimetatud punktid Eestile jättes.

§ 2. Riba Eesti piiri ja joone vahel, mis tuleb Soome lahest üle Kpenskaja, Glubokaja, Babinskoje järvede, Jurkino küla, Luga jõgi, Priludi mõisa, külad Uhov ja Hvorostovo ning Kamenka jõgi ja samuti ka lõunaosas Velijkaja jõgi ja Kudeibi jõgi kuni Hovka jõe sissejooksmiseni, külad Bahomovo, Katloschi ja Schprehtischi loetakse vaieldavaks ja selle kuuluvus otsustatakse rahvahääletusega.

Veel samal õhtul oli uus rahukonverentsi koosolek, kus Eesti uue piirivariandi esitas, mille peamõte selles, et loobutakse plebistsiidi nõudmisest, joont, mida Eesti ette paneb, kindla piirina fikseerides. Krassin küsib, kuidas on lugu garantiide vastuvõtmisega, mida Poska aga seob Vene vastusega Eesti piiri ettepanekule. Selle peale teeb Krassin ametliku teadaande: „Vene delegatsioon teatab, et otsekohese telegraafitraadi puudumisel Moskvaga on temal võimatu oma valitsusega läbi käia ja mitmete Vene valitsuse raadiotelegrammide mittekättesaamine sunnib poliitiliste küsimuste arutamist edasi lükkama 15. detsembri kella 10 hommikul, et vahepeal Vene delegatsiooni juhataja Krassin võiks sõita Pihkvasse otsekohesteks läbirääkimisteks Vene valitsusega. Kui Eesti delegatsioon soovib, siis teise Vene delegatsiooni poolt esitatud rahulepingu kava punktide kohta võib läbirääkimisi jatkata Vene delegatsiooni liikme Joffega.“

Eesti delegatsioon oli sellega nõus.

Seega lõppes koosolek, ühes ka esimene rahuläbirääkimiste ajajärk, sest Krassin sõitis ära ja ei tulnudki tagasi, nähtavasti ära nähes, et rahuleping nii kiiresti ei edene kui esialgu arvati.
Järgmine koosolek 12. detsembril algas juba ilma Krassinita. Jatkati Vene kava arutamist. Kiideti heaks lepingu punkt sõjavangide vastastikkuse vahetuse kohta. Otsustati vastu võtta artikkel, et sõjakulude ja -kahjude eest vastastikku tasu ei anta, ning ka sõjavangide kohta ainult faktilised väljaminekud tasuda tulevad, et mitte võimalust luua sõjavangide tasu nime all kaudselt kontributsiooni maksta.

13. detsembril oli majandusliku komisjoni esimene koosolek, kust osa võtsid meie poolt mina ja eksperdid Oinas ning Paabo ja sekretär Tomingas, Vene poolt Joffe, ekspert V. Mihailov ning sekretär Klõschko. Venelased esitasid oma majandusliku kava kuues punktid. Punkt 1. määrab, et rahusõlmimisega „lõpeb sõda ka majanduslikes ja finantsilistes suhetes“. Pooled kohustuvad edaspidi mitte osa võtma ei otsekohe ega kaudselt abinõudest, mille sihiks on teise poole vastu vaenulise tegevuse jatkamine majanduslises ja finantsvallas. Punkt 2 määrab, et võimalikult pea peale rahulepingu sõlmimise. Punkt 3: kuni kaubalepingu sõlmimiseni võetakse majanduslise läbikäimise aluseks enamsoodustuse tingimus tema absoluutkujus. Punkt 4 – Vene kaubasuhete kergendamiseks Eesti kaudu transiitkaubad Venesse ja Venest ei käi Eestis ühegi transiit- või väljaveomaksu alla, ning raudteeliinidel, mis Tallinnat Venega ühendab, tuleb võimalikult madalad prahid määrata, igatahes mitte kõrgemad kui kohaliste kaupade veotariif. Venele peab andma Tallinna juures otseühenduses oleva rajooni vabasadama jaoks, milles takistamata võib sündida kaupade alalhoidmine, ümberpakkimine, mis Venele määratud, ja kus võib sündida kaupade järelevaatus Vene teenijate poolt kaupade Vene tollipiirkonna sisse seaks. Punkt 5: Peipsi järve vett ei tohi kunstlikult alandada, temas ei või röövkalapüüki toimida, kuna Narva jõe veejõud antakse Peterburi kubermangu elektriga varustamiseks erikokkuleppe alusel. Punkt 6 kordab uuesti, et pärast rahulepingu ratifitseerimist kuni kaubalepingu sõlmimiseni enamsoodustuse printsiip maksma hakkab ning et käesolevad punktid sünnitavad rahulepingu lahutamata osa. Sealjuures tähendab Joffe, et Vene ettepanek sisaldab vaid need punktid, mille kohta on Vene kokkuleppe saavutanud Bresti rahu järele.*)

Kavaga pealiskaudselt tutvunedes tähendasin, et Eesti delegatsioon jätab omale õiguse selle kohta pärast üksikasjalist tutvunemist oma märkused teha, kuid praegu tähendan, et § 1 Eestile vaevalt vastuvõetav on, sest olgugi, et Eesti ei soovi tulevikus mingisugusest sõjast Vene vastu osa võtta, ei või Eesti valitsus lubada, et tema ise selle sõja objektiks oleks kistud, kuna praegune Venemaa blokeeritud on. Teiselt poolt on aga Eestis teatud ainete väljaveo keeld maksmas ning Eesti ei või seda otsekohe ära muuta. Neid arutusi toetab ka A. Oinas. Sellele vastu vaieldes tähendab Joffe, Venele olevat teadmata Eesti suhted liitlastega, kuid tema ei oleta, et kui liitlased kord juba on „nõus Eesti rahusõlmimisega Venega, et nad siis nõuaks, et rahu ei oleks mitte rahu“. Vene muidugi ei olevat huvitatud, et rahusõlmimise järelduseks oleks Eestile sõda liitlastega, kuid Nõukogude Vabariigi prestiiž ei luba, et rahulepingust oleks eraldatud tema kõige elementaarsemad printsiibid.

Mina arvan, et sarnane anormaalne seisukord – liitlaste rahuaegne blokaad – kaua kestma ei saa, et tulevikus Vene ja Eesti vahel märksa teised suhtes tekivad ja isegi liit võimalik, mille peale Joffe toonitab, et tema arvates tulevikus Vene ja Eesti tingimata tolliliitu astuvad, mida ette kirjutab mõlemate poolte huvi ja majanduslik ligidus. Seni aga tuleks pärast rahulepingu sõlmimist harilik enamsoodustuse printsiip kaubanduslikus läbikäimises maksma panna, millega meie ka põhimõttelikult nõus olime. Enamsoodustuse-printsiibi vastu meie ei vaidle. Siis tõstan üles punkt 4. Kuna praegu Tallinnas vabasadamat ei ole, ei saa meie nõus olla, et selle sadama ehitab Vene. Küsimus võiks olla ainult vabasadama kasutamisest, kui sarnane Eesti poolt luuakse. Peab lahtiseks jääma ka Narva veejõu kasutamine, kuna Eestile see võib teisteks otstarveteks vaja minna, samuti loeb Eesti Peipsi järve alandamise küsimuse väga oluliseks, sest Eesti kallas kannatab liigvee all. Kuna venelastel oma majanduslik ekspert puudub, lükatakse üksikasjaline projekti arutamine edasi.
Samal 12. detsembril jõuab lõpuks Tartusse ka Leedu saatkond, dr. Schljupas ja Gihlis, volitusega rahukonverentsist osa võtta. Tegelikult jäid nende volitused kasutamata, kuna nad meiega koos rahulepingu sõlmimisele ei asunud, vaid esialgseid rahuläbirääkimisi Venega pidasid ja 15. detsembril lõplikult lahkusid. Leedu saatkonna ülesandeks olid ametlikud läbirääkimised Eesti valitsusega selle kohta, kuidas teostada Leedu sõjameeste reevakueerimist Venest Eesti kaudu. Dr. Schljupas lubas küll varsti ühes ekspertidega Tartusse rahuläbirääkimistele tulla, kuid ei teinud seda mitte. Samal ajal läks ka frondil sõjaline tegevus elavamaks. Rahuläbirääkimiste alul valitses seal võrdlemisi vaikus, kuid juba 7. detsembrist peale läks lahti n.n. Narva teine operatsioon, mis detsembri keskel (14. kuni 17. detsembrini) eriliselt ägeda ilme omas, kuni 20. detsembril jälle rauges. Eriline atakk Eesti vägede kallale oli 14. detsembril, kus venelased kokaiiniga uimastades soldateid Dubrovka all kogu päev oma väeosi üksteise järele lahingusse saatsid.

13. detsembril leidis aset delegatsiooni üldkoosolek minu juhatusel, kuna Poska oli Tallinnas. Arutusel olid majanduslikud ja arvestuse küsimused, kus Vene poolt esitatud lepingu art. 8 arutusel oli ja eriliselt finants- ja kullaküsimusi käsitati. Eesti delegatsioon esitas uue redaktsiooni, mille järele Vene Eestile annab kullafondist, nagu see 15. novembril 1917 oli, proportsionaalse osa, võrreldes Eestimaal tsirkuleerinud Vene rahamärkidega, kusjuures 15. november 1917 on aluseks võetud kui päev, mil Eesti Venest lahku lõi. Järgnesid pikad vaielused kullafondi jaotuse aluste kohta, muu seas, kuivõrra töölisel rahalisi kokkuhoide olnud. Siis tuli Eesti ettepanekute arutamine, mille järele Vene maksab Vene väärtpaberite pidajatele ja pensionäridele Eestis nende pensionid kullas välja, millele venelased ägedalt vastu vaidlesid. Tekkis küsimus, mis ajast saadik on Eesti iseseisev, kusjuures Eesti delegatsioon toonitas, et Eesti juba 2 aastat rippumatu riik ja elab oma iseseisvat elu oma enese õigusest ja iialgi ei kuulunud Nõukog. Vene hulka, mis samuti kui Eesti on tekkinud Vene keisririigi varemetel. Sellekohaselt tuleb meil läbi rääkida kui surnud isa üheõiguslistel pärijatel. Selle vastu vaidleb Joffe, et nende seisukohast mingisugust Venemaa varanduste jagamist ei olevat; keisririigi ainukeseks pärijaks „osutub Vene Nõukogude vabariik, ja kõik teised riigid, kes ennast ise määravad, loobuvad sellest koosseisust“.

Järgmine, 9. rahukonverentsi koosolek leidis aset 15. detsembril. Selgus, et Krassin ei ole tagasi tulnud, küll on aga Tartusse jõudnud Vene saatkonna erakuller, arvatavasti volitusega meie ettepanekute kohta piiride asjus. Krassin tulevat paari päeva pärast järele, kuna tema sunnitud olnud sõitma Moskvasse ühenduses kaubandusministeeriumi asjadega. Ka Poska ja Soots olid Tallinnast tagasi tulnud, mispärast delegatsiooni koosolek harilikus täiuses aset leidis.
Sel koosolekul ei puudu ka koomilised vahejuhtumid: näiteks Vene toonitab, et kõik tema ettepanekud baseeruvad vastastikusel alusel. Piip: Ei mitte kõik. Joffe: Välja arvatud need, mis ei või olla sarnased. Näiteks pole meil Judenitschit. Poska: Aga teil on Saksa kindralid. Joffe: Meil pole neid. Poska: Ei, on. Joffe: Kui te hakkate kõnelema, et ma valetan, siis peavad igasugused läbirääkimised lõppema. Poska: Ma tahan ütelda, et teie ei ole asjaga kursis. Joffe: Igatahes ma olen asjaga kursis rohkem Vene armee koosseisust kui Eesti delegatsiooni esimees.

Mõne aja pärast Poska ja Püüman sõitsid Tallinnasse, kindral Soots ja mina ühes välisministri Birgiga Riiga, et läbi rääkida Prantsuse kindral Niesseliga, kuna Tartusse jäi vaid Seljamaa. Ära sõites avaldas Poska arvamist, et rahuläbirääkimistest ikkagi midagi välja ei tule ja et tema vaevalt tagasi tuleb, kuna venelastele otsuse teatamine jääks õieti minu hooleks, kes ma siis pean esmaspäevaks Riiast tagasi sõitma. Sellele vaidleme meie teravalt vastu ja ütleme, et nii kergelt meie rahuläbirääkimisi Venega katkestada ei saa. Peab ütlema, et seisukord sarnase keerulise ilme oli võtnud, mille tagajärjel tõesti ei teadnud, kas Poska tõsiselt kõneleb või naljatab, kui tema delegatsiooni liikmetele teatas, et enam tagasi ei sõida, sest rahuläbirääkimistest Venega ei tulevat nii-kui-nii midagi välja. „Kaja“, mis kinnipandud „Maaliidu“ asemel ilmuma hakkas, jatkas ägedalt võitlust rahutegemise vastu, hirmutades enamlusega, sest iga lepinguosaline mitteenamlane saavat enda juures nägema mässu ja kokkulangemist niipea, kui enamlastega leping tehtud, mida nemad kasutavad propagandaks, teiselt poolt aga olevat liitlaste blokaadi laienemine Eesti peale möödapääsmatu, kuna liitlased olevat otsustanud kategooriliselt seda inimsoo suurimat pahet lõpetada. „Kaja“ tegi prognoosi: „Eesti võiks rahu teha ainult liitlaste täielise ja üksmeelsel nõusolekul, mida aga ei ole, kuna näiteks Prantsusmaa eitav seisukoht täiesti selge ja eriti väljenduvat Eesti valitsuse ebatarga sammu puhul, kes oma truima liitlase – Loode armee – hävitanud enamlaste meeleheaks.“

Tallinnas leidis aset 20. detsembril pikem nõupidamine vabariigi valitsuse ja Asutava Kogu esindajate vahel, kus J. Poska rahuläbirääkimiste käigust ja väljavaadetest informeerinud. Pärastsõja poleemikas on ilmsiks tulnud, et Poska esialgne seisukoht olnud nii ebaselgelt väljendatud, kuid nähtavasti eitava lahenduse mõttes, et temale järgnev peaminister Tõnisson argumentatsiooni arendama hakanud, et meie tõesti ei või enamlastega praegu rahu teha, peaasjaliselt liitlaste vastupaneku tõttu, ja et tema ses mõttes rahudelegatsiooni juhiga ühel arvamisel olevat. Sellele seisukohale vaielnud tööerakonna ja sotsiaaldemokraatide esindajad ägedasti vastu ning soovitanud rahuläbirääkimisi jatkata, et niipea kui võimalik saavutada võimalikult paremat rahu. Siis deklareerinud Poska, et peaminister temast valesti aru saanud ja et tema täiesti rahu poolt on. Nii otsustatud siis rahuläbirääkimisi jatkata ja kogu delegatsioonil tagasi sõita Tartusse ning selleks ajaks ka esindajad Riiast tagasi kutsuda.

22. detsembril algasid uuesti rahuläbirääkimised peale neljapäevalist vaheaega. See pikaksveninud puhkus avaldas oma mõju selles, et läbirääkimised juba enam-vähem rahulisemas ja kindlamas meeleolus sündisid, kui seda varem võis loota. Meie delegatsioonile oli rahupoliitika ette dikteeritud ühelt poolt valitsuse ja Asutava Kogu seisukohaga, teiselt poolt aga äratundega, et praeguses sõjas meie isoleeritud oleme. Kogu taktika seisneb selles, et mitte liig paaniliselt rahu teha, kuna meie seisukohad seks põhjust ei anna, sest vägede ülemjuhataja vastas otsekohesele küsimusele, missugune seisukord on raske, kuid parem pole tema ka iialgi olnud, nõnda et sõjaväe seisukorra pärast võime kas rahu teha või tegemata jätta, nii nagu poliitika seda nõuab.
22. detsembril oli meie 13. koosolek, mis algas teadaandega, et uus piiride kava meile vastuvõtmatu on ja et läbirääkimiste edaspidine saatus oleneb Vene delegatsiooni vastusest, kas tema peab võimalikuks oma ettepanekut piiriküsimuse kohta uuesti läbi vaadata. Kui vastus on jaatav, siis oleks otstarbekohane määrata 2-liikmeline komisjon delegatsiooni juhtidest, et üksikasjade kohta mõtteid vahetada. Ettepanek võeti Vene delegatsiooni poolt vastu ja uue piirikomisjoni istung, mille liikmeteks olid Poska ja Joffe, määrati õhtul kella 7-ks. Sellega oli kogu aeg päevakorras seisnud ja ikka lahtiseks jäänud piiriküsimus niivõrd rahuldavalt lahendatud, et meie poolt kuni piiriküsimuse lahendamiseni edasi lükatud garantiide küsimus nüüd tõsiselt päevakorrale võis tulla. Kogu 22. detsembri koosolek oli sellele küsimusele pühendatud.

Samal õhtul tuli delegatsioonile telegramm peaminister Tõnissonilt, kes frondi raske seisukorra pärast soovi avaldas, et vaherahu vähemalt jõuluks alla oleks kirjutatud. Telegramm oli tingitud peaminister Tõnissoni sõidust frondile 21. ja 22. detsembril*).

Peaminister oli käinud ise frondil kaevikutes, näinud meie vägede üliinimlikke pingutusi ning arvamisele tulnud, et kaua nii enam vastu panna ei või. Kindral Soots võttis selle telegrammi väga eitavalt vastu öeldes, et sel oleks märksa suurem väärtus olnud, kui sellele oleks kirjutanud alla kindral Tõnisson, ja et tsiviilinimese loomulik humaansus seisukorra kirjeldamises liiale ei oleks läinud. Delegatsioon otsustas oma tegevust jatkata ilma erilise närveerimiseta, olgugi omalt poolt ka soovides, kui võimalik, tõesti pühadeks vaherahu teha. Juure tuli veel üks asjaolu. 22. detsembril pühitseti mereväe esimest aastapäeva banketiga Tallinnas, kus kõnedega esinesid ülemjuhataja Laidoner kui ka Inglise ja Prantsuse sõjaväe esindajad. Laidoner ütles: „Niikaua kui meie mere- ja maaväes valitseb see vaim, mis praegu, ei ole meil tarvis karta ühtki vaenlast, tulgu ta kust iganes tuleb. Mitte sõjaväe arvuga ei võideta, vaid vaimuga, mis sõjaväes valitseb.“

Briti diplomaatliku saatkonna juhataja commander Smythies soovis peale imestava kiituse Eesti mere- ja sõjaväe kohta lõppeks peale pikki sõja-aastaid peatset ja kestvat rahu
Eesti ülesehituseks ja loovaks tööks. See Smythiesi avaldus oli meile äärmiselt tähtis, kui esimene avalik Briti valitsuse teadaanne, mis Eesti rahupüüdeid toetas. Arvasime õigusega, et sarnaseid kaugeleminevaid deklaratsioone Briti diplomaatlik esindaja ilma oma valitsuse nõusolekuta teha ei või, seda enam, et see märksa lahku läks samal ajal prantslaste poolt avaldatud arvamisest. Kuna aga meie sõjavarustuses ja laevastiku abis oleneme rohkem Inglismaast kui Prantsusmaast, siis oli meile Inglise seisukoht muidugi mõõduandvam. Inglise ajalehed jutustasid siis Narva lahingust kui Eesti Verdunist. „Observer“ jatkas oma sõjakäiku interventsiooni vastu, näidates, et see enamlasi aina kõvendab, kuna aga Pariisi „Temps“ arvas, Tartu läbirääkimised näitavat, kui mõttetu olevat enamlastega läbirääkimisi pidada. Need teated kindlustasid Eesti delegatsiooni rahupüüdeid, millele soodsat pinda pakkus ka see, et venelastes mulje tekkis, nagu toimiksime inglaste esindajatena, mida Joffe erajutuajamistes ka otsekohe ütles. „Ma tean, et teiega kõneleme, siis kõneleme, nagu teeksime seda inglastega.“ Joffe deklaratsioon oli ses mõttes väga tähtis, et tema inglastele näitas Tartu läbirääkimisi kui rahuläbirääkimiste võimalust enamlastega. Tartu läbirääkimised pidid olema eelläbirääkimisteks liitlastega, seepärast oli Venele tähtis seal mingit resultaati saavutada ja see sundiski Venet tegema mõnegi järeleandmise, mida ta muil oludel vaevalt oleks teha tahtnud.
Seepärast näeme, et kahe järgneva päeva jooksul, s.o. 23. ja 24., mil kogu aeg töötasid nii piiri- kui ka tagatiskomisjonid, juba nii kaugele jõuti, et vaherahu lepingule alla kirjutada.

24. detsembril jäi vaherahu aga siiski alla kirjutamata seepärast, et venelased viimasel silmapilgul nõudsid leppimata kujul 10-verstalist neutraliseeritud riba mõlemal pool Narva jõge, s.t. et kogu Narva ja tema rajoon oleksid pidanud täitsa kaitseta jääma, millega Eesti delegatsioon milgi viisil nõus olla ei saanud. 24. dets. Lõpsid läbirääkimised hilja öösel pinevas meeleolus, sest soovitud vaherahu pühadeks ei saadud, ja venelased ähvardasid oma soove uute diviisidega läbi suruda. Venelastel olevat kavatsus olnud ümberpaigutusi 24. detsembriks lõpetada, millest Joffe muidugi informeeritud oli, ja millest nähtavasti tema leppimatus. See rahuläbirääkimiste terav moment sai erilise avalduse seeläbi, et rong, mis keskööl Tallinna sõitis, Tartus kella neljani kinni peeti, kuni Eesti delegatsioon kaasa tulla võis, kes pühadeks Tallinna sõita tahtis.

Nii ei olnud jõulud meile mitte rahupühad, ja mõlemad pooled valmistusid uuteks lahinguteks. Jõulupühiks sõitis ülemjuhataja meil ise Narva, et ümberkorraldusi teha, ning venelased tõid oma reservid juure, nii et 28. detsembril uus venelaste rünnak algas, mille ainukeseks tagajärjeks oli loodelaste armee jäänuste väljalöömine frondilt. See üldrünnak jatkus erilise jõuga veel 29. ja 30. dets., mille kestes Eesti likvideeris kõik enamlaste pealetungid Pljussa sillale ja Vjerskile, Ustjerdanka ja Kriuscha juures.
30. detsembri õhtuks raugesid pealetungid ja 7. punaarmee ülem*) saatis oma rindeülemale rapordi, toonitades kahurite puudust ja tõendades, et temal rügementidest on ainult viletsad riismed järele jäänud, mistõttu tema ei leia võimalikuks pealetungi jatkata, sellevastu avaldab kahtlust, et kaitsekorral ei jõua isegi valveteenistust pidada. Sarnases olukorras algas rahudelegatsioon 29. dets. uuesti oma koosolekuid komisjonides. Jõuluajal oli Vene rahudelegatsioonile juure tulnud J. Gukovski, endine Nõukogude rahvakomissar, ja meriasjanduse eriteadlane krahv Benkendorff, endise Vene Londoni saadiku poeg. Oodati ka Krassini, kuid ei tulnud. Jõuluajal käis kindral Kostjajev Pihkvas oma valitsusega otsetraati mööda kõnelemas.

29. ja 30. dets. kestsid piiri- ja tagatiskomisjoni koosolekud, kus lõplikult saavutati kokkulepped kõigi olulisemate küsimuste kohta, mis otsustati võtta vaherahu lepingusse. 31. detsembril kell 7 õhtul peeti 14. rahukonverentsi istung, millest esmakordselt peale Joffe ka Gukovski osa võttis. Joffe teatab, et piiri- ja garantiidekomisjonide tegevus on kahjuks veidi pikaleveninud, rohkem kui esialgu arvati, kuid et täna on mõlemad pooled siiski kokku leppinud ja võivad vaherahu lepingule alla kirjutada. Komisjonides on täielik kokkulepe saavutatud Eesti iseseisvuse küsimuses, riigi piiride ja sõjaliste garantiide kohta. Samuti on komisjonide poolt valmis töötatud lepingu kava sõjategevuse seismapaneku kohta, mis kokkulepped siis avaldatakse ka istungil. Poska avaldas samad tekstid eesti keele, kuna leping ise sõlmiti kahes keeles; mõlemad tekstid on autentsed. Sellega on lõppenud esimene osa rahuläbirääkimistest, ja järgneb allakirjutamine. Enne seda peavad delegatsiooni juhid tarvilikuks väikeste kõnedega esineda. Joffe toonitab, et see kokkulepe annab lootust, et ka teistes küsimustes, mis veel lahtised, leitakse õige lahendus. Vene delegatsioon on üles näidanud tahtmist ennast määrava Eesti rahva soovidele vastu tulla sel teel, et on nõus olnud umbes 1000 ruutkilm. vaieldavast territooriumist Eestile üle andma umbes 50–60 tuhande elanikuga. Sooviksin ka ära tähendada, lisab Joffe juure, et samuti ka Eesti delegatsiooni poolt on olnud kahtlemata soov sarnasele rahule jõuda, mis teeks lõpu mõlemalt poolt mittesoovitavale ja raskele sõjale.

Poska vastas, et tema jagab sama optimismi, et esimene samm, mis täna astutud, annab kindlustuse ka lõpliku rahu saavutamiseks, kuid kahetseb, et rahuläbirääkimised on Eestil tulnud üksinda pidada ilma teiste Balti riikideta. Loodab aga, et Venega rahu saavutavad varsti ka teised naaberriigid. Kokkulepe olevat olnud võimalik vastastikkusel järeleandmisel, ja kui Vene delegatsiooni esimees siin ütles, et nad olevat vaieldava maa-ala küsimuses järele annud 1000 ruutkm. ja 50 tuhande inimese võrra, siis võime vastata, et ka meie poolt on ära antud vaieldav territoorium 3-e tuhande ruutkm. suuruses ja 200 tuhande elanikuga.

Vaherahu leping, mis sõlmiti 31. detsembril hilja õhtul, näeb ette, et alates Tallinna aja järele kell 10.30 3. jaanuaril 1920. a. lõpetatakse 7-ks päevaks sõjatetegevus Eesti-Vene väerinnal ning et peale 7-e päeva möödumist mõlemal rindel on õigus üles ütelda, sellest 24 tundi ette teatades. Ei tule etteütlemist mitte, siis kestab sõjategevuse seismine automaatselt edasi. Mõlemad väed jäävad seisma seal, kus nad on, nende vahele luuakse erapooletu maariba, ja igasugune sõjategevus lõpeb, ning arusaamatused, mis võivad tekkida, lahendatakse erilise segakomisjoni kaudu. Kokkuleppele on juure lisatud nimetähtedega allakirjutatud leping, esiteks Eesti riigi iseseisvuse, teiseks piiride ja kolmandaks sõjaliste garantiide küsimuses. Leping tehti hariliku rahvusvahelise vormi kohaselt ning tasustati juure lisada ka pitsatid. Selgus aga, et kellelgi delegatsiooni liikmetest oma pitsatit ei olnud, mispärast tuli tellida en gros. Sellega lõppis kõige tähtsam rahuläbirääkimiste järk, ning edaspidised läbirääkimised läksid märksa rahulikumalt, kuna nende kestes ei olnud enam mõõduandev tunne, et veri frondil voolab.

* * *

Vaherahu kui sõjaline leping, mis Asutava Kogu ratifitseerimist ei vaja, pidi otsekohesesse jõusse astuma ülemjuhataja päevakäsuga. Kindral Laidonerile omaste tabavate lausetega teatas ta sõjategevuse lõpetamisest. Teadaanne ilmus Tartus „Postmehe“ eratelegrammides, mis õhtul hilja umbes kell 10–11 müügile ilmusid, ainult mõningad minutid peale lepingu enda allakirjutamist. Juhtusin „Postimehe“ toimetusest mööda minema, kui seal sõnum vaherahust välja pandi. Rahvahulk ei olnud väga suur, ja vaevalt võis teate vastuvõtmist juubeldamiseks nimetada, oldi vaid rõõmsad. Puudus see ülevoolav entusiasm ja otsekohene kergemeelsus, millega London aasta varem oma vaherahu vastu võttis, kus rahvas oma igapäevase töö kõrvale heiti, tänavatele valgus ja terve selle päeva üldiseks karnevaliks muutis. Mäletan ise pilte, kuidas seal vabrikutest väljatulnud töölised soldatitega käealt kinni võttes ahelikud tänavatel moodustasid, kuidas soliidsed härrad veoautode koormate otsa ronisid ning sealt vaimustavaid kõnesid pidasid, ja kuidas õhtul õllepoodide ees tänavatel vanaemad väikeste poistega võidu tantsisid.
31. detsembri leping lõpetas verevalamise paari päeva pärast, kuna otsekohene sõjategevuse seismapanek osutus võimatuks tehnilistel põhjustel, sest teade pidi edasi antama Moskvasse ja sealt frondile. Kuna Vene kolmas ataak juba 30. detsembril lõppenud, siis ei olnud erilist tähendust, kas ametlik vaherahu päev hiljem või varem maksma hakkab. Nii määrati vaherahu sunduslikuks alguseks päev, mil mõlemate sõjaväed tingimata on käsu sõjariistade tegevuse seismapanemiseks kätte saanud.

* * *

Uuel aastal andis Eesti delegatsioon Eesti ja välismaa ajakirjanikkudele pidusöögi Tartus, kus premehe osa mul tuli mängida. Pidusöögist võtsid osa paarkümmend välismaa ajakirjanikku – kõik, kes eelmisel päeval vaherahu allakirjutamise juures olnud. Peeti palju lauakõnesid, kus alla kriipsutati Eesti julget välispoliitikat ning avaldati lootust, et vaherahu lõplikuks rahuks kujuneb.
Suurtest küsimustest oli veel lahtiseks jäänud majandusliste vahekordade lahendamine. Seal oli õieti kolm peaprobleemi. Esiteks Vene riigi varanduste vastastikkune arvestamine ehk teiste sõnadega, endise Vene riigi päranduse jaotamine Eesti ja Vene vahel. Teiseks oli Eestist evakueeritud varanduste tagasitoomise küsimus, kolmandaks – tuleviku omavaheline majanduspoliitika. Eriküsimusena kerkis üles Eesti kui kontsessioonide otsija. Nii sünnitasid ka majanduslikud küsimused pearaskuse edaspidistel rahuläbirääkimistel, mis jaanuaris peeti, kui ka majanduskomisjoni, mis minu juhatusel edasi töötas ning pärastpoole erilises redaktsioonikomisjonis, kuhu kuulusid Joffe, Gukovski, Poska ja mina ning mille ülesandeks oli lahendada küsimusi, mis suurematel koosolekutel üksikasjalistesse vaielustesse läksid või delikaatsed olid.
Mis puutub seniste arvete lahendamisse, siis oli see võrdlemisi lihtne, kuna mõlemad pooled olid põhimõtte vastu võtnud, et igaüks on rahul sellega, mis tema endisest Vene pärandusest saanud. Vene endised kroonu varandused, mis Eestis asuvad, jäävad Eestile; mis Venes, jäävad Venele. Kõneaineks oli vaid täpne vormuleerimine, kus otsustati, et õigused endise Vene varanduse peale lähevad Eestile üle 15. novembrist 1917. arvates, s.o. mil Nõukogude valitsus tunnistas Eesti riigi alguseks Maapäeva otsuse kõrgemast võimust ja sidus selle otsuse retroaktiivselt oma Eesti de jure tunnustamisega. Rahulepingu järele kuuluvad Eestile ka kõik Vene sõjalaevad, kes 24. veebruaril Tallinna sadamas viibisid, s.t. rahulepingu teksti järgi kuulub suur osa praegust Vene sõjalaevastikku juriidiliselt Eestile, sest et see laevastik viibis nimetatud päevil Eesti vetes.

Eriliseks küsimuseks Eesti osa saamine Vene kullafondist, mille vastu Vene põhimõttelikult ei olnud ja algusest peale kullafondi arvel pakkus 1% ehk nende arvates umbes 5 miljonit kuldrubla. Meie lugesime, et kullafondist meil ei tule mitte 1%, vaid 4%, vastavalt meie maa kaubanduslikule mahule, s.t. umbes 20 miljonit rbl., ning peale selle veel peame osa saama mitmesugustest pensioni- ja erikapitalidest kui ka raudtee liikuva varanduse arvel, nii et meie esialgne arve Venele lausus umbes 75 miljonit kuldrubla. Alles pikkade läbirääkimiste järele lepiti kokku, kusjuures peaaegu viimase silmapilguni Vene pakkus 12 miljonit ja meie nõudsime 20, kuni jaanuari lõpul redaktsiooni komisjonis kokku rääkides Poskaga mina nagu oma isiklikul algatusel panin ette vahesumma 8 miljonit jagada pooleks, s.t. tarvitada kaubandusliku ostu-müügi viisi. Poska protesteeris, kuidas võivat ma niisuguseid ettepanekuid teha omapead; siiski, kui kord niisugune ettepanek tehtud, võttis ta selle vastu. Venelased tõstsid 14 miljonini, lisasid siis veel üks miljon juurde, et arv ümarik oleks, ning umbes tunnilise kauplemise järele leppisime 15 miljoni peale kokku, reserveerides, et delegatsioon, võib olla, sellega ei lepi. Delegatsioon oli hea meelega nõus, sest esialgu olime pessimistlikult arvestanud, et kui saaks kas või ühegi miljoni, oleks ka see meie kullafondi algus.

Palju keerulisem oli evakueeritud varanduste küsimus. Venemaa ei olnud nõus suuremaks järeleandmiseks peaasjalikult seepärast, et mitte pretsedente luua teiste riikide suhtes, eriti hoiusummade väljamaksmise läbi. Äärmine järeleandmine, mis tehti, oli, et meie sama seisukoha saame kui teised välismaalased ja erilise salalepinguta oleksid venelased nõus olnud üksikuid väärtasju välja andma. Kuna aga salalepingut meie vastu ei võtnud seepärast, et mingisugune leping, eriti Venemaaa, meie arvates salajaseks ei jää, ja see meie seisukorda läänes ainult halvemaks või teha, saime ainult erilise enamsoodustuse õiguse, s.t. soodustuse, mis igale kolmandale riigile rohkem antakse kui meile, automaatselt ka meie kohta maksma hakkab § 13, mida Joffe nimetas meie preemiaks esimese rahulepingu eest, meie aga – kindlustuseks, et meie esimese rahulepinguga pärastiste teiste soodsamate lepingute juures halvemasse seisukorda ei satuks.
Mis puutub metsakontsessiooni Põhja-Venes, siis leppis Vene delegatsioon sellega õige kergesti, kui meie soovi avaldasime ühe miljoni tiinu peale kontsessiooni optsiooni saada, sest et Vene tol ajal oli huvitatud metsa eksporteerimise arendamisest, milleks temal omal jõudu ei olnud, ja arvas meie kaudu väliskapitali Venesse sisse tuua. Meie delegatsioon, eriti Poska, lootis selle kontsessiooni vahetalitusest Eesti majandusele sedavõrd kindla baasi saada, et see rahulikult oleks võinud elutseda. Konkreetsema kuju omandas metsakontsessioon Peterburi kubermangus 50 tuhande tiinu peale, mis suhtes Venemaa märksa reserveeritum oli. Küsimus jäi kaua lahtiseks ning ainult paar tundi enne rahulepingu allakirjutamist anti selleks nõusolek. Nüüd tagant järele võib ütelda, et see kontsessioon Venele sedavõrd vastumeelt oli, et ta selle kontsessiooni lihtsalt täiesti täitmata jättis.

Pikki vaielusi tekitasid Moskva-Tallinnna raudteekontsessioon kui ka vedurite paranduse leping, milles venelased esialgu vastutulekut üles näitasid, kuid juba antud lubadusi palju tagasi tõmbasid, niipea kui 16. jaanuaril liitlased Vene blokaadi lõpetasid. Narva veejõu kontsessiooni asjus ei teinud meie suuri küsimusi, andsime selles vaid vormulatsiooni, et juriidiliselt küsimus täiesti lahtiseks jäi, kujunedes ainult poliitiliseks deklaratsiooniks, kuna tehingu objekt, hind ja aeg täiesti määramata, mille täpsus aga tsiviilõiguse järele oluline on tehingu toimimiseks.
Väliselt jatkusid rahuläbirääkimised jaanuarikuul juba märksa teisel kujul, nimelt jaanuari alul veel küll majandusliku ja sõjalise komisjoni ja mõningate üldkoosolekute näol, kuid 12. jaanuarist alates ainult n.n. Redaktsioonikomisjonis protokoleerimata, mistõttu ka ajalehtede teated konverentsi käigu kohta äärmiselt väheseks jäid ja väliskorrespondendid jaanuari alul kõik laiali sõitsid, kuna ainult paar Inglise ajakirjanikku (Mr. Coping „Daily Chronicle“ ja Mr. Ransome „Manch. Guardian’i“ poolt) kohale jäid. Poliitiliselt elasid aga rahuläbirääkimised sisemist kriisi üle.
Kaks nädalat venitasime veel läbirääkimisi ilma teravama huvita ühelt või teiselt poolt, kuni lõppeks 31. jaanuariks rahuleping tegelikult valmis sai. 29. jaanuaril tegi Vene omalt poolt ka rahuettepaneku Poolale, ning teiselt poolt teatas ka Läti välisminister Eesti delegatsioonile, et nad on nõus Eestiga koos rahuläbirääkimisi pidama. Muidugi olime sunnitud lätlasi informeerima, et kahjuks meie rahuläbirääkimised juba seevõrra arenenud, et koos rahuläbirääkimistest enam juttu ei saa olla. Jäi järele ainult leping panna lõplikku vormi ja trükkida. Lepingu süsteemi töötasime Eesti delegatsiooni sekretäri Eliaseriga sel viisil välja, et kõigepealt võtsime poliitilised, siis piiriküsimused, siis sõjalised, majanduslikud ja lõppeks tulevikusuhteid reguleerivad normid. Leping pidi kirjutatama alla 1. veebruaril, kuid ka siin tuli takistus. Trükikoda oli jätnud välja sõjaliste garantiide asjas ühe komma, mida meie äärmisel tähtsaks pidasime ja mille läbi lepingu mõte muutus nõnda, et kallaletungimise siht ei oleks pidanud mitte laevadel, vaid riikidel olema. Olime sunnitud kogu lepingu uuesti pühapäeval ümber trükkima. Et trükikoda seda kommat kangekaelselt „ja“ sõna eel välja jättis, viitis tehniline töö sedavõrd aega, et rahulepingu allakirjutamine ise ei sündinud mitte enam 1., vaid juba 2. veebruaril. Kell ¾1 2. veebruari öösel kirjutati leping alla ja nii oli nagu sümboolne, et meie rahu uue päeva alul ka uue ajajärgu algust Ida-Euroopas tähendas. Istudes rahukonverentsi laua taga jälgisime oma lugupeetud juhatajat, kes tõsiselt mõttesse vajunud, lõppeks vaikselt nagu oma ette delegatsiooniliikmetele ütles: „Tänane päev on kõige tähtsam Eestile tema ajaloos 700 aasta kestes, sest täna esimest korda Eesti määrab ise oma rahva tuleviku saatuse lõplikult.“
Rahulepingu allakirjutamine oli tõesti ajalooliseks pöördepunktiks. Eesti sai selleks väikeseks hiireks, kes liitlaste lõvide-poliitika võrgu läbi näris. Bankett, mida 2. veebruari õhtul korraldati Tartus ja kus mõlemad delegatsioonid ühes välisajakirjanikega esimest korda ühise laua taga istusid, oli sümbooliks, et rahu Ida-Euroopas endiste vaenlaste vahel hakanud maksma. Vahvasti oli sõditud, ausasti oli rahu saavutatud, ja kui J. Poska Asutavas Kogus 10. veebruaril oma aruandega esines, tundis iga mees ajaloo saatuse häält, kui ta lõpetas oma viimase ja suurema ajaloolise ülesande Eesti rahva kasuks sõnadega: „Maitskem rahu, aga hoidkem alal ja kasvatagem oma sõjalist jõudu!“

* ) Juhataja J. Poska, liikmed A. Piip, J. Seljamaa, J. Soots ja dr. Püümann.
* ) See on tõesti nii, sest Berliini täiendav leping 27. augustist 1918 art. 8 ja 9 sisaldavad täpselt mainitud kava punktid, ainult enam väljatöötatult ja üksikasjalikult. Muu seas leiame Berliini lepingu art. 8 § 4 järgmise määruse Tallinna vabasadama kohta: Venemaale peab antama Tallinnas, Riias ja Vindavis otstarbekohaselt asetatud kättenäidatud vabasadama maa-alad, milles Venest tulevate või sinna määratud kaupade laostamine ja ümberpakkimine või takistamatult sündida ja kus samuti ka Vene tollipiirkonnast läbilaske ja sinna sissemineku toimingud Vene ametnikkude kaudu võivad sündida.
* ) V. kindral A. Tõnissoni mälestused raamatus „Jaan Tõnisson“, lk. 81–83.
* ) V. J. Soots, op. c. lk. 306.

Rahutegijate meeletuletuseks

„Kaitse Kodu!’le” kirjutanud Karl Ast

Tuletades meele rahutegemise päevi, kiindub mu mõte kõigepealt neisse inimesisse, kes oma parema tahtega selle ülesande teostamisele olid rakendunud. Ja seal ei pääse siis mööda Jaan Poska suursugusest kujust. Talle maksis rahutegemine rasket endakoondamist ja kurnavat närvipingutust.
Ta oli välispidiselt rahulik, kuid põles seesmiselt. Mitmel korral saabus läbirääkimiste käigus kriitiline seisak. Näis, et – siitsaadik, ent mitte enam. Siis pani Jaan Poska oma kaustiku rahulikult kinni ja tegi näo, nagu oleks see talle ülimalt ükskõik. Ja alles teises toas, kui olime juba isekeskis, lubas ta endale ka pisut ägedust.

Enamasti ta istus, mõtles ja kombineeris ettepanekuid. Kui ta siis pea tõstis, oli tal jälle mõni idee. Sellega mindi kas Joffe või Gukovski juure. Kõik raskemad asjad ajas Poska isiklikult Vene delegatsiooni juhiga. Kui sedaviisi mingile tulemusele oli jõutud, siis alles astusid delegatsioonid kokku.
Poska võtted olid strateegilised ja diplomaatlikud ühel ning samal hoobil. Tema strateegia seisis selles, et ta oma ettepanekud alati nii püüdis vormuleerida, et vastane neid tagasi lükates oleks sunnitud võimalikult rohkesti oma salajasi püüdeid paljastama. Tema malekäigud olid sagedasti ainult selleks mõeldud, et vastase kavatsusi järele proovida.
Diplomaadina püüdis ta luua usalduslikku õhkkonda. Katsus läheneda Vene delegatsiooni juhtidele sõpruse alusel. Mulle näis (võib-olla ma eksin), et eriti Gukovski ennast tunduvalt laskis võluda kadunud Poska sarmist. Igatahes tuli Poska haruldane oskus inimestele usalduse alusel ligi astuda meie rahuasjale suureks kasuks.

Teataval määral vastupidiseks tüübiks Jaan Poskale oli meie delegatsioonis kindral Soots. Tema armastas olla järsk ja otsekohene, mõningal juhul kuni häbematuseni. Ütles venelastele teravusi ja „pani pirne”. Tema nali riigimõistest ja härmoonikast jääb omamoodi klassikaliseks. Venelased kartsid Sootsi. Ta tingis nendega hullemini kui ükski idamaine juut. Koguni mõnekümne ruutsülla maa-ala pärast lõi kindral ägedaid lahinguid. Tema visadus oli võrratu.
On vist endastmõistetav, et kindral Soots oma omadustega suurepäraselt täiendas J. Poskat. Viimane võis tihtigi Gukovskile lausuda: „Mis võin mina parata, Isidor Emmanuilovitš?! Teie näete, et kindral sellest hingatagi ei luba. Mina olen diplomaat ja pean alistuma.”

Teised saatkonna liikmed – Mait Püüman ja Julius Seljamaa – esindasid meie hulgas vähem karakterlikke tüüpe. Nad võtsid harva sõna ja ilmutasid aktiivsust ainult omavahelistel nõupidamistel. Kuid selle eest oli professor Piip (nii tundus vahel) liigagi aktiivne. Ta askeldas alalõpmatult. Piip’i strateegilised võimed ei ulatunud Poska omadeni, aga diplomaadina oskas ta suurepäraselt „keerutada” ja vigurdada. Igatahes lõi ta Krassiniga juba selle esimesel läbisõidul koduse vahekorra. Kui Poska ainult diskreetse sõpruse poole tüüris, siis oskas Piip tarbekorral isegi paras „panibrat” olla. Piip’i teened läbirääkimiste eel ja alul olid ülimalt hinnatavad.

Üldiselt peab meie esindajate kohta ütlema, et nad kõik soovisid südamest rahu ja tegid selle kasuks, mis iganes võimalik. Ka kindral Soots ei olnud selle poolest erand, kuigi ta vahel tublisti kurjustas ja mehe moodi vandus.
Läbi said delegatsiooni liikmed hästi. Poska asus notar Rosentali mahajäetud korteris, mis lillerikkuse tõttu väikest botaanikaaeda meele tuletas. Seal peeti ühiseid lõunasöömaaegu, millistel valitses eranditult lõbus seltskondlik tuju. Napsimehed Poskaga eesotsas võtsid oma keskmised kärakad ja lõid naljaregistri lahti. Aga ka kindral Soots ja dr. Püüman, kes olid tuntud absoluutsete karsklastena, ei jäänud teistest maha.

Mõned söömaajad peeti koos Vene esindajatega. Need kujunesid veelgi lõbusamaiks kui omavahelised istumised ja mõjusid rahuläbirääkimistele viljakalt. Seal õppisime õieti Gustovskit lähemalt tundma. Tal oli nõrkuseks tublisti topsi vaadata ja siis koduseks ning sõbralikuks saada. Hea inimene oli ta kahtlemata, aga üsna suurte veidrustega. Kahju, et teda enam elavate hulgas ei leidu. Veel kahetsusväärsem, et ta ohvriks langes tollele süsteemile, mida lõpmatuseni idealiseeris, mille loomisele kaasa aitas.
Eesti delegatsiooni liikmetest puhkab maamullas Jaan Poska. Näib, et inimesed, kes palju mõtlevad ja rohkesti tegutsevad, surmale lähemal seisavad kui teised.

_Jaan Soots

Kuidas tuli EESTI-VENE RAHU

Jaan Soots, end. Rahudelegatsiooni liige

Eesti Vabadussõda algas sellega, et Nõukogude Vene väed sõda kuulutamata hakkasid tungima peale Narvale, mille nad ka vallutasid. Ja kui meie ei olnud sõja algatajad, siis ei olenenud meist ka sõja lõpetamine enne, kui Nõukogude Vene valitsus selleks ei avaldanud soovi. Säärane sooviavaldus tuligi sügisel 1919. a. Moskvast raadio teel, adresseeritud „Tallinna valitsusele“. Samal teel adresseeriti vastus „Moskva valitsusele“, et me oleme nõus läbirääkimisi algama. Tagajärjeks oli delegatsioonide kokkusaamine Pihkvas, kus lepiti kokku, et enne sisuliste läbirääkimiste algamist teeb Nõukogude valitsus ettepaneku ka Soome, Läti, Leedu valitsustele, et ka need riigid võiksid Eestiga ühes pidada rahuläbirääkimisi. Kui Nõukogude Vene valitsus seda oli teinud, tulid delegatsioonid Tartusse kokku, et juba sisuliselt rahu üle läbi rääkida. Meie naabreist ei saanud aga siiski kaastulijad, ja meil tuli üksi teha rahu. Meie delegatsiooni esimeheks oli kadunud Jaan Poska, liikmeiks J. Seljamaa, A. Piip, M. Püümann ja nende ridade kirjutaja, Vene poolt esimeheks alul Krassin, pärast A. Joffe, liikmeiks alul A. Joffe, pärast J. Gukovski.

Alul võttis Vene delegatsioon kõrge tooni ja tahtis meid panna palujate seisukorda. See aga ei õnnestunud, ja läbirääkimised hakkasid edenema peaasjaliselt sel teel, et mõlemate delegatsioonide üksikud liikmed arutasid küsimusi enne omavahel, katsudes jõuda kokkuleppele, ja siis ka eelkokkulepped sanktsioneeriti või konstateeriti lahkuminekuid, et leida uusi teid nende lahendamiseks. Alul peeti seesuguseid eelläbirääkimisi erateel, viimaks loodi selleks ametlikud alamkomisjonid.
Meie esimeseks ülesandeks oli teha vaherahu, mille juures piiri- ja sõjaliste tagatiste küsimuste lahendamine omasid olulise tähtsuse. Nende küsimuste kohta tuli pidada eelläbirääkimisi, esiti erateel, pärast vastavas alamkomisjonis, Eesti poolt nende ridade kirjutajal, Vene poolt kindral Kostjajevil. Eesti tingimused olid ennem valitsuse ja delegatsiooni poolt välja töötatud, muuseas oli valitsuse seisukoht, et Läti piiri üle meie venelastega ei räägi, välja arvatud Petserimaa, kus meie piir oleks pidanud minema umbes praegust piiri mööda ja seepärast oli otsustatud Lõuna-Laurat mitte nõuda ja tema pärast piiki mitte murda.

Kui mina eelläbirääkimistel kindral Kostjajevile märkisin, et Liivimaal meie Läti piiri asjus lätlastega ise kokku lepime, arvas ka tema seda päris õigeks ja küsis, kuidas meie rahvuse piir lätlastega edasi läheb. Vastasin, et Vitebski kubermangus on ka eestlasi, kuid seevõrra vähe, et meie selle kubermangu osade peale ei saa pretendeerida. Hoopis teine on Pihkva kubermangu Petserimaa, kus eestlased on ikka enamuses, seepärast läheks seal õige piir Vitebski ja Pihkva kubermangude piiri mööda. Kindral Kostjajev märkis seda punase pliiatsiga oma kaardile ja vististi seepärast juba esimesel Venedelegatsiooni piiri ettepanekul oli piir viidud lõunasse kuni Wiitebski kubermangu piirini. Vaielused piiri üle olid väga ägedad, aga kui kaugele lõunasse ta peaks ulatuma, selle üle esiti sugugi ei vaieldud: venelased ise olid seda piiri pakkunud, meie ära ei ütelnud, ja valitsus ei ütelnud ka Lõuna-Laurast ära. Alles pärast seda, kui vaherahu oli alla kirjutatud, venelased kord nimetasid, et piir on viidud liiga lõunasse, kus palju venelasi Eesti alla tulevat. Siis aga küsis Püümann, et kas siis „Schprechtièi“ on Vene nimi või küla, mispeale vastust ei saadud.

Venelaste esimene nõudmine oli, et piir peaks algama Kunda juurest, kuid varsti leppisid nad seega, et piir võib minna ka Naroovat mööda, kusjuures Vene delegatsiooni esimees tähendas, et selles küsimuses nemad enam järele ei anna. Meid aga see ettepanek veel ei rahuldanud. Ja mulle näib, et Vene delegatsiooni esimees Krassin seepärast sõitiski ära, jättes Joffe uueks esimeheks, et tal oli raske veel järeleandmisi teha, kui ta juba oli ütelnud, et enam järele ei anta. Jõululaupäeva õhtuks – 24. dets. 1919. a. – oli vaherahuleping mustalt valmis, kus piir oli ette nähtud niisugune, nagu ta praegu on. Juba valmistusime vaherahu piduliku allakirjutamise vastu, juba tehti korraldusi, et öise rongiga sõidame kõik Tallinna, viies kaasa „rahupühadeks“ rahu, kuid need lootused osutusid varajasteks. Kui jõuluõhtul delegatsiooni esimees, kadunud J. Poska, Vene delegatsiooni esimehe A. Joffega veel mõnede redaktsiooniliste paranduste asjus hakkas läbi rääkima, venisid need läbirääkimised ootamatult pikale. Ja kui J. Poska sealt välja tuli, ütles ta, et venelased olevat seadnud üles uue nõudmise, nimelt, et meie lääne poole Naroovat kümne versta laiusel ribal (järelikult ka Narvas), ei tohi pidada sõjaväge. Kui Poska küsis minu arvamist, vastasin, et see on meile sõjaliselt absoluutselt vastuvõtmatu, millega pärast ühines kogu delegatsioon. Küll katsusime venelasi ka erakõnedes kutsuda järeleandmisele, aga ei aidanud. Ka mina katsusin kindral Kostjajevile teha selgeks, et sääraste tingimustega meie ei taha leppida, see aga arvas, et miks mitte. Meie kõne lõppis umbes järgmiselt:

Mina: Meie sellega leppida ei saa, ja siis ei saa rahust asja.
Kostjajev: Miks mitte ? Kui teie ei lepi, sunnime teid jõuga, toome kasvõi 3 armeed kohale ja lööme teid puruks, küll siis lepite ja kirjutate alla.
Mina: Et teie 3 armeed võite kohale tuua, seda oleme ikka arvestanud. Aga karta pole meil midagi: senini on meil 3 polku kohal olnud ja oleme vastu pannud, toome teine 3 veel reservi, ja siis ei võida meid keegi.
Et see oli öeldud rahulikult ja tõsiselt, ei teadnud Kostjajev, mis vastata, ja meie kõne lõppis.
Üldkoosolekul, mis õieti hiljaks venis, võidi ainult konstateerida, et kokkuleppele pole jõutud, võidi öelda üksteisele teravusi, kui palju mahub viisakuse piiridesse, aga lõpuks tuli siiski tühjade kätega laiali minna.
Vahepeal oli rong jõudnud Tartu vaksali, seal ootas ta meid igatahes üle tunni, kuni meie juba hommiku poole ööd 25. detsembril jõudsime vaksalisse ja sõitsime Tallinna.
Samal päeval, s.o. Esimesel jõulupühal, 25. dets. 1919. a., informeerisin kindral Laidoneri olukorrast ja selle tagajärg oli ülemjuhataja salajane telegramm väeülematele, mille tekst järgmine:

S a l a j a n e.
Divül. 1., 2., 3. soomrongül.
Rahuläbirääkimistel on viimastel päevadel kaunis head tagajärjed olnud. Piiri küsimuses on peapunktides juba kokku lepitud. Enamlased tahavad aga meile rasket ja sõjaliselt väga hädaohtlikku tingimust kaela panna: nad nõuavad, et meie Naroova pahemal kaldal kümne versta laiuses rajoonis ei tohiks sõjavägesid pidada ja Naroova pahemat kallast kindlustada. Meie delegatsioon selles asjas seniajani järele annud ei ole. Kindral Soots arvab, et enamlased ka selles punktis järele annavad, kui meie kindlaks jääme oma nõudmistes ja peaasjalikult väerinnal. Järgmine rahudelegatsioonide läbirääkimine on 29. detsembril, mil see küsimus tuleb arutamisele. Väga võimalik, et enamlased sel ajal uuesti katsuvad peale tungida, et meie väerinda läbi murda ja taganemisele sundida. See oleks muidugi uueks suureks trumbiks enamlaste nõudmiste suurenemiseks. Seepärast juhin Teie iseäralist tähelepanemist ligemate päevade peale. Olen kindel, et Teie kõik, mis võimalik, saate tegema, et väerind kindlaks jääks ja võimalikud punaste pealetungimised saaksid tagasi löödud; siis on lootust, et meile vastuvõetava vaherahu kätte saame. Kättesaamisest telegrafeerida. 25. dets. 1919. a. Kell 21.5. Nr. 6059. L a i d o n e r.
Peale selle käis kindral Laidoner 27. detsembril Narva rindel isiklikke korraldusi tegemas.

Nagu pärast selgus, need ettevaatuse ja ettevalmistuse korraldused olid täiesti põhjendatud, sest venelased olid tõesti palju uusi vägesid rindele toonud, ja 27. detsembril hakkas nende rünnak Narva peale ühes marutule ettevalmistusega. 3 päeva kestsid ägedad pealetungimised, kusjuures meie oma tulega kõik rünnakud tagasi lõime ja terved surnute virnad meie traataedade ette tekkisid. Lõpuks, 30. detsembri õhtul, pidi Vene vägede juhatus oma ülemale raporteerima, et kõik tema rünnakud on ebaõnnestunud, et tema väed on nõnda puruks löödud, et isegi oma seisukohtade kaitsmine muutub kahtlaseks.
Kõige ägedamate võitluste ajal, nimelt 29. detsembril, jatkati uuesti rahuläbirääkimisi Tartus. Esimesel päeval rääkimistel suurt edu ei olnud: meie delegatsioon tegi venelastele etteheiteid, et need ainult silmakirjaks läbirääkimisi peavad, tõsiselt aga sõjaga tahavad Narvat saada endile, mille tõenduseks nende lendlehti ette lugesime. Teisel päeval, 30. dets. õhtul teatati venelaste poolt, et nad annavad meie nõudmistele järele. Nähtavasti oli neile teatatud, et Vene väe pealetung on ebaõnnestunud, ja neile oli tehtud korraldus järele anda. Nõnda siis tuligi, et see, mida jõuluõhtul kätte ei saadud, saadi kätte vana aasta õhtul vaherahu allakirjutamisega.

Peale vaherahu maksmahakkamist jatkati rahuläbirääkimisi, mis peaasjaliselt keerlesid majanduslike küsimuste ümber. Samal ajal tuli aga valitsusel vahekordi uuele olukorrale vastavalt korraldada. Tuli rääkida naabritega, kes meiega ühes rahu ei teinud ega seda ka heameelega ei näinud, et meie üksi rahu teeme. Sel ajal tuli kokku isegi Helsingi konverents, kes vahekorda pidi selgitama. J. Poska soovitusel ja vab. valitsuse määramisel sõitsin ka sinna, et jõuda selgusele, kas teised riigid ka ühiselt kuidagi enamlaste vastu mõtlevad tegutseda. Minul tuli J. Poskale kanda ette, et ma peale sõnade seal suuremat tagajärge pole näinud, mis rahutegemise tarvidust ainult kinnitas. Tuli tasapisi desarmeerida Vene loode-armeed, mis oli küllalt delikaatne operatsioon, sest et üks Lääne-Euroopa riik sellele oli kangesti vastu. Tuli Lääne-Euroopa riikide sõprust säilitada, kusjuures Suur-Briti riigi esindajad näisid meist palju rohkem aru saavat, kui mõni teine Lääne-Euroopa riik. Säärane olukord ühelt poolt, seda lepingut võimalikult läbimõeldult teha teiselt poolt olidki selleks põhjuseks, miks rahuleping ei saanud valmis enne kui 1. veebruari õhtuks 1920. a. Selleks õhtuks tehti siis ka ettevalmistusi allakirjutamiseks: kutsuti kohale peale delegatsiooni liikmete ja ekspertide ka ajalehtede kirjasaatjad. Kuid redaktsioonilised parandused venitasid aja üle poole ööd, nii et allakirjutamine sündis umbes kell 1 öösel 2. veebruaril. Selle juures delegatsiooni liikmed ja eksperdid istusid ühise suure laua taga, mille taga 2 kuud oli peetud läbirääkimisi, ajakirjanikud seisid ümber seina ääres. Lepingu Eesti eksemplar oli ühe Lutheri väikese laua peal, kus J. Poska ta esimesena alla kirjutas. Samal ajal kirjutas A. Joffe lepingu Vene eksemplari teise Lutheri väikese laua taga alla, ja nõnda oligi sõlmitud Eesti-Venerahu.

Kümme aastat on sellest möödas, kui Eesti-Vene rahuleping alla kirjutati; kümme aastat oleme maitsnud rahu ja võinud oma vastsündinud riigis teha loovat tööd. Ja kui me vaatame Eestit, siis on suur vahe selles, mis oli 10 aastat tagasi ja mis on praegu. Ja see on sündinud esikätt seepärast, et meie oleme maitsenud rahu ja meie rahuleping on seesugune, et ta milgil viisil meie arenemisele ei ole takistuseks.
Kui aga meil veel siiski kõik pole nõnda, nagu me seda sooviksime näha, siis on see esikätt küll seepärast, et 10 aastat rahu ühe vastsündinud riigi ja rahva kohta on õige lühike aeg. Aga mis senini pole kätte saadud, see on tarvis saada kätte tulevikus. Tulevikus aga on meil eneste määrata, sest see rahuleping on meile kinnitanud iseseisva riigi õigused igaveseks ajaks. Ja nii, kuidas meie ise tahame ja oskame, kujuneb ka meie tulevik.