|
|
Eesti vabadusvõitleja
Ilor Tamm:
“Me sõdisime kodumaa eest!“
Meenutused pani
kirja Jaanika Kressa
|
Ilor Tamm kõnelemas TEVÜ
50. asutamisepäeval. |
Ilor Tamme nime all
tuntud läbi maailma rännanud mees, kes mõne aasta
eest Torontos oli sunnitud sulgema sealse vabadusvõitlejate
ühingu, oli sõtta minnes 14-aastane Viktori-nimeline
poisike, kes oleks heameelega tahtnud veel laps olla. See on tüüpiline
eestlase elukäik, mis vabatahtlikke valikuid on pakkunud
üsna vähe, ometi on oldud tubli ja tuldud toime.
Mis saab meist edasi?
Kas nende võitlus oli asjata? Kas oleme tulevikku vääriv
rahvas, kui minevikku ei ole me lahti suutnud rääkida
isegi omaenda lastele?
Kui Virumaa noormees Viktor Tamm 1941. aastal sõtta läks,
oli ta alles 14-aastane. Ta vanemad olid küüditatud,
poiss aga jäänud Eestisse, sest oli sel ajal tädi
juures. Viktoril ja tädipoeg Harri Annusel oli kokku korjatud
ka oma relvaarsenal: 2 jaapani karabiini ja 3 jahipüssi.
Kui poisid kuulsid rohelistest – metsavendadest tol ajal
veel ei räägitud –, siis andisid nad oma relvad
neile ära.
“Mingit sõjamõtet meil omal veel polnud, aga
rohelistega oli lõbu kaasas olla. Sealkandis tegutses üks
kirikuõpetaja poeg, kes opereeris metsas kusagil Viivikonna
juures, ta möllas hävituspataljoni meestega ja me olime
väga vihased, et meid igale poole kaasa ei võetud,”
meenutab Tamm.
Juunis 1941 juhtunud aga niisugune lugu: rohelised käinud
oma Vaariku-nimelise ülemuse juhatusel Toila jaama juures
midagi tegemas, mille peale 14 hävituspataljoni meest läinud
Vaariku gruppi taga ajama. Sillamäel vene kiriku juures võetud
hävituspataljoni mehed kinni. Küsitud neilt, et kuhu
lähete. Nemad vastu, et bandiite taga ajama. Küsitud
neilt siis, et kas selleks luba on. Neil aga polnud midagi ette
näidata ja siis pannud vene ohvitser kõik need hävituspataljoni
mehed kiriku seina äärde, kus nad lasti maha.
Rebasega
Venemaale
“15 sain detsembris.
Tädipoeg oli vanem, ta oli juba juunis 15 saanud. Kolmas
sõber, Kalle Plink, oli meist kõige vanem, tema
sai augustis juba 16,” meenutab Tamm.
Poisid värvati Vaivara Algkoolis. Esialgu teadsid kõik,
et poisid jäävad vaid Eesti rannakaitsesse – mingist
Venemaale minekust ei räägitud – seetõttu
oli ka kergem tuttavate kaudu valepabereid hankida ja ennast vanemaks
saada.
“Kõige noorem sõjamees ma küll ei olnud,
lennuväepoiste hulgas oli ka 13-aastasi. Igal juhul teadsime
meie, et Rebane moodsustas rannakaitse üksuse ja lootsime
sinna saada. Kui meid aga Narva Hermanni kindlusesse viidi, lasid
pooled jalga, kui kuulsid, et Venemaale minek. Rebane sõitis
siis Rakveresse ja tõi mehi juurde,” meenutab Tamm.
Temale ei tulnud pähegi koju tagasi minna. Ikka sõdima,
sest küüditamise eest tuli minna kätte maksma,
samuti mõjutas see, et poisid olid eesti koolis isamaalist
kasvatust saanud.
13. sepembril 1941 asuti teele. Kuus päeva marsiti Katšino
suunas.
“Esimeses lahingus mõtlesin küll, et kes kurat
mul käskis siia tulla,” tunnistab Tamm. “Seal olid
vanemad mehed, need tõmbasid suitsu, ma küsisin, kas
see aitab, nad kinnitasid, et aitab jah. Nad andsid mulle ka suitsu,
ma tõmbasin seda sisse ja siis ei värisenud mul enam
mitte ainult põlved, vaid ka süda,” tunnistab
vana sõjamees, et tol hetkel oleks ta tahtnud ikka edasi
olla tavaline 14-aastane poiss. Oleks tahtnud minna mõne
tüdruku juurde, võtta ta kaissu ja unustada venelane,
tema kaevikud ja raskekuulipildujatuli.
Sõjaga
ei harju ära
“Sõjaga
ei harju ära kunagi, aga lõpuks võtad ikka
ükskõiksemalt, leiad, et seegi on töö, mida
tuleb teha. Siis sa lihtsalt teed oma tööd ja asi klaar.
Võib mõelda, et Raudristid ja Rüütliristid
on antud kõige paremale tapjale, aga selge on see, et bolševikkku
ümber ei kasvata. Raamatus “Tundmatu sõdur”
kirjutab Väino Linna, et kui Soome rindele täiendust
toodi, siis üks noormees küsis, et mis tunne sul on
inimest tappa. Ja võitleja vastas, et seda ta ei tea, mis
tunne on inimest tappa, sest tema on siiamaani venelasi tapnud.”
Viktor võttis osa ka Sinimägede lahingust, siis oli
ta juba 17-aastane. Sõber Kalle langes septembris 1943
Ilmeni ääres ja tädipoeg Harri 8. märtsil
1944 Putki lahingus.
“Nii oligi, nagu palju on juba kirjutatud: kuskile polnud
enam taganeda, kodumaa oli selja taga. Me sõdisime kodumaa
eest. Patriootilised tunded on aga pärast, mitte lahingu
ajal. Sel momendil, kui kuulid vihisevad, pole muud, kui tuleb
katsuda ellu jääda, see lahing üle elada. Ja kui
ei ründa sina, siis rünnatakse sind,” räägib
Tamm.
Ta meenutab ühte Saaremaa poissi, kellega veel viis aastat
tagasi Seli sanatooriumis kokku juhtus: “Tema jookseb seal
laipade vahel ringi, mina karjun, et viska pikali, tema hüüab
paanikas, et nüüd lähen põrgu. Mina vastu,
et põrgu me lähme kõik, aga viska nüüd
pikali, igavene hunnik tuleb siia peale. Tema, et aga ma lõin
ühel labidaga pea pooleks. Seepeale mina hakkasin naerma,
ise mõtlesin, et moraal on meil ikka veel hea. Tema tahtis
veel midagi karjuda, aga juba tuli kuul, läks tal ühelt
poolt põsest sisse ja tuli teiselt poolt välja. Oleks
ta suu kinni hoidnud, siis oleks läinud lõualuu ja
kõik, nüüd aga ainult pehme liha, selle sai ilusti
korda, ta viidi Saksamaale ja talle tehti operatsioon, aga Oppelni
all kukkus mees venelaste kätte vangi. Pärast oli ta
Siberis, talukoht oli tal aga Saaremaal. Tal oli imelik Saaremaa
nimi, Medris või Meris või mis ta oli, mul kadus
märkmik ära, seal oli palju nimesid.”
Viktor Tamm tegi läbi Sinimägede lahingu 26.–8.
augustini ilma ühegi kriimustuseta. Samuti ka 25. juuli tõrjelahingu
46/II koosseisus, see oli lahing, kus pataljon hävis täielikult
ja pärast Sinimägesid määrati Soomepoiste
koosseisu.
“Tegin nendega kõik lahingud läbi. Sain 17. septembril
1944 mõlemast põlvest haavata, mind saadeti Saksamaale
haiglasse,” meenutab Tamm. Haiglast saadeti ta edasi Neuhammerisse
ja sealt Posenisse, kus kolonel Saarsen moodustas eriüksuse
Frontaufklärungs BTL 391, mis kunagi pidi uuesti Eestisse
tulema. Selles üksuses oli ka Viktor Tamme lell. Veltveebel
Artur Tamm langes venelastele vangi ja suri Siberis. Viktor sai
haavata, aga mis pataljonist edasi sai, seda ei ole teada.
Vaevlemine
mööda ilma
“Kui järgmine
sõda tuleks ja ma nii noor oleks, siis ma sõtta
enam ei läheks. Ei, ma ei kahetse ka, et ma läksin,
aga enam ei läheks. Nii on mind pannud mõtlema mitte
üksi sõda, aga ka see, et pärast sa pead ju jalad
alla saama ja elama. Tuleb õppida, luua perekond, jne.
Näe, tädipoeg sai mul surma veel enne, kui oli tüdrukuga
voodissegi jõudnud, tema elu oli väga lihtne, mina
aga muudkui vaevlen mööda maailma.“
1945. aasta alguses sai Viktor Varssavi all haavata ja viidi ühte
Lääne-Saksamaa haiglasse, mille vallutasid prantslased.
Augustis tulid venelased eestlasi kui N Liidu kodanikke välja
nõudma. Viktor põgenes Ameerika tsooni. Ta lasi
endale erariided muretseda ja kui prantslased viisid mehed haiglast
linna hambaarsti juurde, vajus Viktor teiste hulgast ära,
koputas linnas esimesele ettejuhtuvale uksele ja palus abi. Seal
elas saksa proua, kelle mees oli sõjas surma saanud. Tema
juurde noormees mõneks ajaks elama jäigi.
Igaks juhuks vahetas noormees ka eesnime, võttes Viktori
asemele Ülo. Muudetud sai ka sünniaasta: 1927 asemel
1934. Hiljem, juba Venezuelas, muutus ü i-ks, aga kust r-täht
nime lõppu tuli, seda ta ei teagi, ilmselt kirjutas keegi
valesti.
Venezuelasse sattus noormees seetõttu, et oli kuulnud,
et troopikas on kerge tööd leida. Samuti seetõttu,
et seal valitses diktatuur, N Liiduga puudusid igasugused diplomaatilised
suhted ja polnud enam karta mingit väljaandmist.
Esialgu sai parkides magatud, oli soe küll ja ka tööd
oleks saanud, kui oleks midagigi osanud. Ilor ei osanud aga midagi,
ta ei osanud ka hispaania keelt. Olles nii aasta otsa ära
virelenud, mõtles ta, et aitab küll. Läks ühte
töökotta sisse, talle kinnitati, et tööd on
küll. Nemad hispaania keeles, Ilor saksa ja inglise segakeeles
vastu. Anti talle keevitamise mask pähe, noormees ei saanud
midagi aru.
“Ilmselt nad küsisid, kas ma olen keevitaja, ma ei saanud
aru, aga ütlesin, et jah, olen küll,” meenutab
Ilor. Noorel, üksinda maailmas rändaval, purupaljal
ja ilma hariduseta eestlasel oli käes nii raske aeg, et tema
enda sõnul oleks temast võinud lausa usklik saada.
Nimelt nägi ta kõige raskemal hetkel, elu kõige
nullimas punktis, kui ta oli viimase kukli ära söönud
ja piima ära joonud ning mõtles, et nüüd
ei ole tal enam mitte midagi, juhuslikult sinimustvalge lindiga
inimest. Ta kõnetas seda naist ja sai teada, et läheduses
elab eestlane, rätsep Järv perekonnaga. Seal sai Ilor
tööd, rätsep andis riided selga ja muretses saapad
jalga. Nii saigi ta minna inimese moodi tööd otsima
ja kohtus juba tuttava ameeriklasega.
“Oleks ma päti moodi läind, poleks ameeriklane
mulle midagi andnud,” arvab Ilor. Igatahes olid tal nüüd
nii ülikond kui saapad ja ükspäev nägi ta
ajalehes ingliskeelset töökuulutust, kus üks Ameerika
kompanii otsis töölisi. Õnneliku juhuse läbi
kohtus Ilor seal seersandiga, keda tundis juba varasemast ajast.
“Tema aitas mind nüüd hädast välja, pani
majandusteadust õppima. Kui olin Ameerika sõjaväes,
siis käisin õhtuti saksa keskkoolis, lõpetasin
seal ainult 3. klassi keskkooli ära, aga mul polnud üldse
pabereid, et ülikooli saada. Nüüd ajas see seersant
mu paberid korda, ma käisin päeval tööl ja
õhtul koolis. Pansionis olin ühe prantslanna juures,
sain seal peaaegu ilma rahata elada, sest tal oli palju kasse
ja lindusid, ma puhastasin nende puure ja sain toakese,”
jutustab Ilor Tamm.
Nii hakkas ta majandusteadust õppima, aga alguses tuli
kaheksa kuud kõigepealt keelt õppida ja see oli
raske. Troopikas on kuum ja platsidel on marmorpõrandad,
kus üliõpilased igal õhtul koos maas istuvad
ja õpivad. Ka Ilor võeti punti, need õhtud
aitasid teda palju, teised tegid talle selgeks, mida ta loengutes
arugi ei saanud. Nii sai päeval töötatud, õhtul
ülikoolis käidud, aga et ta tahtis saada ka rohkem raha,
võttis ta endale veel lisatööd juurde ühel
kõrgehitusel, kus oli vaja klaasid ette panna. 5 kuud,
8-kordne maja.
“Siis küll mõtlesin, et löön kõigele
käega, lähen kas või põrgu, aga enam ei
pea vastu. Järgmine hommik oli tuju aga jälle teistmoodi,”
muigab piisavalt maailma näinud mees.
“Kodumaa”
ootas postkastis
1956. aastal lõpetas
Ilor Tamm Universal Central Venezuela. Viis aastat oli kogu aeg
olnud õppimine, nüüd aga saadeti ta iga natukese
aja tagant uude linna, kus anti kauplus ja äri kätte,
tuli panna süsteemid tööle. “Niikaua õpetasin
töölisi välja, kuni uue kaupluse avasime, siis
läksin mina jälle edasi,” meenutab Ilor. Eesti
kogukonnaga hakkas ta rohkem suhtlema alles Kanadas.
“Muidugi pidasime ka Venezuelas vabariigi aastpäeva,
soomlasi oli meil eestlastest isegi rohkem pundis. Ma isegi mõtlesin,
et katsun kuskilt saada käsigranaadi ja lähen sellega
vene konsulaati. Ükskõik oli, mis nad minuga oleks
teinud, kui oleks maha lasknud, olekski vaevad läbi olnud,”
meenutab Tamm. “Teateid nõukogude Eestist ja siinsest
olukorrast hakkas läände läbi tulema alles 1960.
aastatest.”
Mulle hakati ka “Kodumaad” saatma ja veel oli mingi
pisike leht, mida trükiti Berliinis ja millel oli kehv paber.
Ma töötasin ühes linnas, tegin ettevalmistusi,
et suurt äri avada, ja läksin teise linna, mis oli kaugel,
rentisin seal korteri, et uut ehitust ette valmistada. Ma ei saanud
uues korteris kardinaid ülessegi, kui “Kodumaa”
juba tuli. Ma veel ise ei teadnud oma adressigi, aga nemad jõdsid
juba igale poole ette.“
Esimest korda Eestisse tulla usaldas Ilor Tamm alles aasta enne
rahavahetust. Varem ta seda ei üritanudki, küll aga
tahtis ta oma ema Venezuelasse kutsuda ja käis seetõttu
saadik Vaino Väljase jutul.
“Poolakas ja ukrainlane olid saanud oma emad järgi tuua,
läksin mina ka vene konsulaati,” meenutab Tamm. Ta ei
saanud emale küllasõiduluba, kuid Väljasest kui
inimesest jäi hea mulje.
N Liidu suursaadik Vaino Väljas rääkis Tammega
eesti keeles. Küsis, millega võib kostitada. Pakkus
tšehhi õlut, tutvustas abikaasat, poliitikast ei rääkinud
sõnagi.
Kord kutsuti Tamme juunis mingit Eesti aastapäeva pidama
ja kalasuppi sööma. Ta ei läinud. „Ütlesin,
et see on Eesti matus. Seal olla aga käinud üks Mari-nimeline
eestlane, keda kutsuti punaseks Mariks,” muigab Tamm.
Kord küsis Väljas enne Eestisse sõitu, et mida
võib tuua. Tamm tellis pätsi musta leiba ja purgi
seeni. Mõne aja pärast saigi diplomaatilise posti:
Väljase venelasest autojuht tõi seened ja leiva.
“Väljas oli idealist ja ta pole praegu kusagile trüginud,”
ütleb Tamm tunnustavalt.
Eesti asja
hakkas ajama Kanadas
Kuni 1984. aastani elas
Venezuelas, siis aga hakkasid seal puhuma poolkommunistlikud tuuled
ja Ilor otsustas lahkuda, minna laste juurde Kanadasse.
“Seni oli Venezuelas kehtinud tööseadus, et kui
teatud aastad oled töötanud ja lähed ära,
saad oma rahad kätte. Näiteks kui kompanii lasi su lahti,
olid aga 10 aastat töötanud, said 4 aasta palga. Pangas
pidi see raha alati olemas olema, aga nüüd hakkas valitsus
seda ära võtma. Ma ei usaldanud enam valitsust ja
kolisin laste juurde Kanadasse,” räägib Ilor.
Laste ema oli prantslase ja iirlase segu, lapsed ise on kanadalased
ja Eesti asjast ei arva nad suurt midagi.
“Tegelikult nad vihastasid, et miks nad peavad sellest lehtedest
lugema, et miks ma ise neile midagi ei ole rääkinud.
No ma olin sõjas, aga mis sest rääkida?”
küsib Tamm.
Eestlaste organisatsiooniga hakkas Ilor Tamm tegelema alles Torontos,
siis valiti ta ka Võitleja ühingu esimeheks. Vabadusvõitlejate
ajalehega oli Tamm muidugi juba varem kursis, tellis ka eesti
raamatuid.
Sellest mõttest, et kodumaale jõudmisel tuleb riigivõim
üle võtta, loobuti Tamme sõnul Läänes
aja jooksul. Tekkis tunne, et ollakse jäänud ajale jalgu,
sest läänemaailm tahtis venelasega läbi saada.
Helsingi kokkulepe oli tunnistus sellest, et Ameerika ja Venemaa
on sõbrad ja meil midagi loota ei ole.
Torontos astus Ilor Tamm võitlejate ühingusse ja sai
valitud nii selle esimeheks, sekretäriks kui kassapidajaks.
“Olin teistest noorem mees, sellepärast,” meenutab
Tamm.
Ilor Tamm oli ka ühingu likvideerimise vastu, aga kui enam
ei olnud võimalik mehi juhatusse saada, astus ta ise esimehe
kohalt tagasi.
“Minu soov oli, et ühing jääks edasi kestma,”
kinnitab Tamm, et pole olnud ega ole selle likvideerimisega päri,
kuigi ülemöödunud aastal Toronto vabadusvõitlejate
ühing juriidiliselt likvideeriti.
Hamiltonis, mis asub Torontost 80 km kaugusel, on Eesti vabadusvõitlejate
ühing tänaseni elus. Austraalias on veel kaks ühingut,
Rootsi oma on ammu kinni. USA-s on ühing veel Lakewoodis,
Ohios pandi kinni. Saksamaal ei ole enam nii palju sõjamehi,
et nad suudaksid oma ühingu tööd korraldada, ja
mis eriti kurb ja kahetsusväärne – Saksamaale elama
jäänud endised sõjamehed pole suutnud oma lastest
kasvatada nii palju eestlasi, et nad isade võitlusvaimust
midagigi oleksid pärinud.
Tänavused ESTO päevad, mis toimuvad Münzteris,
lähevad ajalukku sellega, et esmakordselt ei lubata korraldada
vabadusvõitlejate kokkutulekut. Multikulti tegelastest
koosnev ESTO korralduskomitee kardab neonatse ja lõdiseb.
Vabadusvõitlejate ülemaailmne keskus on veel Kanadas,
seal on samuti Ohvitseride Klubi, kuhu kuulub juba noori mehi,
kes on Kanadas sõjakooli lõpetanud.
|
|
|
