Kultuur ja Elu - kultuuriajakiri

Kultuur ja Elu 1/2009

Kultuur ja Elu 4/2008

Heli Susi

Grand Old Lady Heli Susi
“Vastutus oma tegude eest”

Kirja pani Velly Roots

Palusime Heli Susil, kelle isa Otto Tiefi valitsusse kuuludes aitas kaasa Eesti Vabariigi järjepidevuse säilimisele, oma perekonnast pikemalt jutustada.

Kodu ja vanemad

Alustades seda lugu oma elule tagasi vaadates võin kinnitada, et kõik, mis minus on head ja väärtuslikku, olen saanud oma vanematelt. Inimese põhiolemus kujuneb ju välja kodus, lapsepõlves. Kui mulle oleks antud valida endale vanemad, oleksin valinud just need kaks inimest.
Isa Arnold oli hingelt muusik. Tema isa oli talle aga selgeks teinud, et muusik võid sa olla oma lõbuks, komponeeri ja mängi klaverit. Aga kui tahad luua perekonna, siis õpi ära amet, millega võid korralikult ära elada ja lapsed koolitada. Pärast Gustav Adolfi gümnaasiumi lõpetamist 1914. aastal astus isa Peterburi Ajaloo-Filosoofia Instituuti. Enne nekrutiks võtmist sai ta sealses humanitaarteaduskonnas küll ainult kolmveerand aastat õppida. Õpetajaskond oli seal väga kõrgel tasemel, nii et isa omandas selle lühikese aja jooksul ladina ja kreeka keele ning ülevaate ajaloost. Muidugi ta ka luges palju. Oma mälestustes kirjutab isa, et Peterhofis, kus ta lipnikuna aega teenis, oli klaver. Iga vaba hetke kasutas isa musitseerimiseks. Ta polnud küll kunagi saanud mingit muusikaalast õpetust, aga et ta oli väga andekas, õppis klaverit mängima ise. Pavlovski kõlakojas toimunud kontsertidel esines ka isa.
Minu ema vanemad elasid Pavlovskis, kus ta ka üles kasvas. Isa külastas Pavlovskis nekrutiks olemise ajal nende perekonda ja mu vanemad tutvusid, kui ema oli 15- ja isa 20-aastane. 1916. aastal nad kihlusid. Siis aga saabus aeg, kus nad viis aastat teineteist ei näinud. Isa tuli Eestisse, asus formeerima eesti väeosa, osales 1917. aastal Vabadussõjas ja autasustati Vabadusristiga. Ema ja ta vanemad opteerusid Eestisse alles 1921. aastal. Pärast seda nad abiellusid.
Isa lõpetas Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas vandeadvokaadina advokatuuris. Ema Ella oli Lenderi Gümnaasiumis ajaloo, psühholoogia ja kodanikuõpetuse õpetaja. Ta täitis ka inspektori kohuseid ja oli pr Lenderi parem käsi. Oma käitumiselt ja suhtumiselt õpilastesse olid nad küll väga erinevad. Minu ema nägi inimest sellisena, nagu ta on, ja püüdis õpilasi mõista, pr Lender oli karmim ja sageli järsk oma otsustes, mida Ella Susi suutis sageli leevendada.

Ella Susi oma laste Heino, Arno, Heliga. On aasta 1930.

Kasvasin üles kahe suure poisi kõrval

Meie peres oli kolm last: vennad Heino ja Arno ning mina. Poisid olid oma loomult väga erinevad. Vanem vend Heino ei viitsinud õppida, luges hoopis seda, mis teda huvitas. Prantsuse keele õppimine oli tema jaoks õudusunenägu. Aga ta konstrueeris meisterlikult mudellennukeid ja pani need ka lendama. Kui poisid ühes toas elasid, oli laud alati täis Heino kraami, nii et Arno raamatute jaoks kohta polnud. Arnol läks õppimine lennates, talle jäi kõik juba koolis meelde. Teda huvitas ajalugu, tal oli võrratu mälu ja raudne loogika. Mäletan, et Arno oli vist kuuene või seitsmene, kui tal oli Vabadussõda ja selle sündmused enam-vähem selge ja orienteerus ka poliitikas.
Mina kasvasin kahe suure poisi kõrval ja kuigi ma nende Vabadussõda kujutavates mängudes kaasa tegin, ei mõistnud ma tõeliselt, mida tähendab vabadus või oma riik. Aga 7-aastaselt sattus minu kätte “Looduse lasteraamatu” sarjas ilmunud „Rajamaa talu“. Üks väike tüdruk mängib seal tassikildudega, seab need kohvilauaks ja korraldab mälestusõhtu oma Vabadussõjas langenud onu auks. Seda oli nii kaunilt kirjeldatud, lugu oli nii sugestiivne, et ma adusin, mida tähendab oma riik, võitlus oma rahva vabaduse eest, mis on rahvustunne ja ühe rahva väärikus. See sai lapsele selgeks, ilma et ma mõisusega seda eriti oleksin võtnud, aga see jäi hinge.
1937. aastal lõhkes mul pimesool. Olin juba kaks päeva kodus haige olnud, kuni arst taipas mind haiglasse viia. Ema istus kõik kriitilised päevad mu voodi kõrval. Tol ajal ei olnud ju antibiootikume ja oli tõeline ime, et ma ellu jäin. See tervenemine oli nagu esimene kord, kus Jumala sõrm mu ellu sekkus, et ma pidin alles jääma. Oma edasise küllalt keerulise ja raske elu jooksul olen seda korrigeerivat kätt korduvalt tunda saanud.

Eesti Vabariigi 20. sünnipäev

Oma lapsepõlvest mäletan, et isa mängis iga päev, kui töölt koju jõudis, vähemalt tunni klaverit. Küllap vajas kohtuprotsessidel kogunenud stress maandamist. Kunagi ei valanud ta pingeid välja kodustele. Sealt minu eluaegne klassikalise muusika lembus.
Üks ilusamaid mälestusi on Eesti Vabariigi 20. sünnipäeva pidustused. Niimoodi ei ole seda päeva kunagi enam pühitsetud. Toimus suur paraad, rahvast oli nii tohutult, et ilutulestik Toompeal tallati kahjuks ära. Kogu linn oli dekoreeritud, igal pool sini-must-valged kangad. Paluti, et kes raatsib, jätku öösel tuled põlema, ja kogu Tallinnas särasid aknad. Eesti panga aknad olid sinise riidega kaetud, nende taga põlesid lambid. Kõik see oli võrratult ilus ja siiani on meelde jäänud tänavatel liikuva rahvahulga rõõmujoovastus.
Lapsepõlves kogetu jääb ju hinge, seetõttu mõjus mulle Eesti Vabariigi lõpp 1940. aastal rängalt, kuigi olin vaid 10-aastane. Nutsin pool päeva, isa püüdis mind küll lohutada, aga ma tundsin, et midagi väga kohutavat on juhtunud. Ja siis algaski ränk aeg. Paljud meie perkonna tuttavad ja sõbrad arreteeriti ja küüditati Venemaale. See aeg oli mu vanematele äärmiselt ränk.
Pärast 1940.–1941. aastate sündmusi oli Saksa okupatsiooni periood nagu lühike hingetõmme. Meie isiklikult ei puutunud kokku sakslaste vägivallaga, kuigi kuulsime, et seda oli. Koolis tähistasime ikka Eesti Vabariigi aastapäeva ja jõulupühi, lugesime isamaalist luulet. Lenderi Gümnaasium oli küll likvideeritud, käisin Hariduse tänaval 8. keskkoolis, aga seal olid endised head eestiaegsed õpetajad.

Soomepoiss Heino

Vend Heino läks soomepoisiks. Tänapäeval ei ole täpseid andmeid, kui palju soomepoisse, kes läksid kavatsusega tagasi tulla Eestit kaitsma ka tagasi tulid. Minu arvestuse järgi küll kaks kolmandikku läks ära läände. Nad läksid lootusega oma elu säilitada ja kedagi ei saa seepärast hukka mõista. Minu vend Heino tuli tagasi ja pääses imekombel kindlast surmast. Koos Gunnar Hiisiga (klaverimeister Hiisi poeg) istusid nad 1944. aasta 22. septembril, saksa munder seljas, Gonsiori tänaval kindralite majas trepil ega osanud enam kuhugi minna. Mööda läks keegi tütarlaps ja küsis: „Poisid, hullud olete, mis te siin teete? Kuulete, venelased tulevad!“ See tüdruk võttis nad kaasa, ajas nende mundrid vanniahju, muretses neile sugulaste korteri võtme, kust nad leidsid endile mingid ülikonnad selga ning kummalegi jalgratta. Pärast rohkeid seiklusi pääsesid nad laevale. Meie ei teadnud Heinost pikka aega, kuni 1957. aastani, enam midagi. Oma raamatutes on ta kirjutanud, kuidas tal õnnestus veel viimasel hetkel sakslaste laeval minema pääseda. Muidugi võeti ta kohe Saksa armeesse, langes vangi ja tegi läbi Tšehhi põrgu. Lõpuks jõudis Ameerikasse, kus jätkas õpinguid.
Sakslaste taganemine ja Punaarmee lähenemine Eestile pani muidugi muretsema ka minu koduseid. Minu kuuldes küll Otto Tiefi valitsuse organiseerimisest ei räägitud, võib-olla peeti mind ka liiga nooreks.
(Meenutame, et 7. veebruaril 1944 kutsus Jüri Uluots raadios võitlema Punaarmee sissetungi vastu. 14. veebruaril asutatud Eesti Vabariigi Rahvuskomitee kuulutati 23. märtsil Eesti riikliku võimu teostajaks kuni põhiseaduslike organite tegevusse astumiseni. 18. septembril 1944 nimetas Jüri Uluots ametisse EV valitsuse: peaministri asetäitjaks ja siseministriks Otto Tiefi, haridusministriks Arnold Susi. Kaaluti võimalust kaitsta mingitki osa Eesti territooriumist, et Eesti Vabariik de facto taastada. 22. septembril jõudis Punaarmee Tallinna.)
Otto Tiefi valitsuse viimane istung toimus Põgari palvemajas. Puise rannas ootasime koos teiste valitsuse liikmetega paate, mis pidid meid Rootsi viima. Neid ei tulnud. Viimaks läksime jalgsi Haapsallu ja rongiga jõudsime Tallinna. Hiljem on isa ütelnud: hea, et neid paate tookord ei tulnud. Mismoodi oleksid valitsuse liikmete omaksed võinud ära minna, kui samas ootas pääsemist oma paarsada lastega peret.
Vaevalt olid Vene väed Tallinna vallutanud, kui isa nagu teisedki Otto Tiefi valitsuse liikmed 10. oktoobril arreteeriti. Sakslased olid jätnud kõik dokumendid venelaste kätte. Nii nad tegid ikka veel koostööd, kuigi sõdisid omavahel. Kuidagi viisi tunnetavad kurjategijad omavahelist sobivust. Isa arreteerimisele järgnes meie kodus läbiotsimine. Üles leiti ka minu pilalaulik, kus oli igasugu rahvalikke nalju üles kirjutatud nagu „Varesel on mantel seljas, Molotovil vooder väljas“ jne. Üks läbiotsija oli naine nimega Susi. Kuna minu vanaisa üks vendadest jäi Venemaale ja oli läinud kommunistiks, siis on võimalik, et mõni tema järeltulija oli see naine. Eesti keelt rääkis ta vaevaliselt. Ta leidis selle lauliku, lehitses ja ütles: „Armas aeg, see on ju nõukogudevastane kirjandus! Kelle oma see on?“ Ütlesin, et minu, aga seal on ka sakslaste kohta pilalaule ja see on ju rahvaluule. Ta vastas, et see on nõukogudevastane agitatsioon ja pani lauliku konfiskeeritud asjade juurde. Seal oli isa Vabadusrist, dokumente jm. Ema taipas, millist ohtu see minule tähendas, ja ütles: „Te ju teate, mis selle lapsega saab, kui te kaustiku nende asjade hulka panete. Mõelge, kas te võtate oma hinge peale, kui te 14-aastase tütarlapse hukutate.“ Ema ei nutnud, aga ma mäletan, et ta oli näost lubivalge. See naine vastas, et ta ei saavat midagi teha, kuna seal on ka teine läbiotsija, mees, kes näeb, kuhu see on pandud. Nii me siis ootasime poolhalvatuina vist 10 tundi hommikuni läbiotsimise lõppu. Kogu meie hiiglaslik raamatukogu lehitseti iga üksiku raamatu haaval läbi. Kui nad siis lõpuks ära läksid, jäi ema, pea käte vahel, jõuetuna istuma. Ütlesin, et mis ikka teha, köök on külm, teeme tule pliidi alla. Tegin puude kasti lahti – ja seal oli minu laulik! See oli küll teine Jumala käeliigutus minu kaitseks.

8. keskkool kui kodanliku natsionalismi pesa

Ema käis korduvalt ülekuulamistel. Paar ööd ta koju ei tulnudki, nii et olime väga mures. Meie kool, sel ajal juba 8. keskkool, löödi 1947. aastal laiali kui kodanliku natsionalismi pesa. Minu ema ja veel viis-kuus õpetajat vallandati, emal lubati edasi töötada vaid kutsekoolides ja õpetada vene keelt. Tööta ta ei jäänud, sest vene keele õpetajaist oli puudus, aga ta pidi lahkuma oma armsast koolist ja kaasõpetajatest. Mina, täis trotsi, ütlesin, et mina sellesse kooli ei jää, nagunii saan millegagi hakkama või ütlen midagi sellist, mida ei tohi. Läksin Kevade tänavale 4. keskkooli. See oli hea ja sõbralik kool, aga vahe eelmise kooliga oli nii suur, et ma ei pidanud peale uue (!) ajaloo enam õieti midagi õppima. Isegi matemaatikas sain seal viie, mida ma 8. keskkoolis, s.t endises Lenderi Gümnaasiumis kindlasti poleks saanud. Nõnda siis tuli, et lõpetasin keskkooli kuldmedaliga, mis aastaid hiljem osutus suuresti mu saatust määravaks.
Ema andis sel ajal väga mitmes koolis kuni 42 tundi nädalas. Läks hommikul ja tuli õhtul surmväsinult koju, nii et majapidamine ja haige vanaema põetamine jäi põhiliselt minu peale. Vend Arno andis õpingute kõrval järeleaitamise tunde ja teenis sel viisil perekonnale natuke elatist juurde. Mu iseloom on vist selline, et kui vähegi võimalik, püüan elu natukegi helgemaks teha. Laulsin laulukooris, käisin koolipidudel ja sümfooniakontsertidel. Paljud kontserdid toimusid tol ajal Mustpeade majas. Isast ei teadnud me pool aastat mitte midagi. Alles siis saime teate, et ta on Pagari tänaval ja võime talle pakke viia. Nii me siis viisime temale ja veel kahele perekonnasõbrale Richard Övelile ja Felix Tannerile pakke. Endalgi ju palju polnud, aga neile oli seda rohkem tarvis. Tanner, minu ristiisa, oli Harku vangilaagris, vennas Arno käis jalgsi Paldiski maanteed pidi üle raba talle sinna pakke viimas. Pagari tänaval istusime emaga vahel 4–5 tundi, enne kui suvatseti pakk vastu võtta. Kui isa 1945. aastal Venemaale viidi, siis ta kadus teadmatusse. Esimesed kirjad, need kokkumurtud kolmnurgad, tulid alles 1948. aastal.

Küüditamine Venemaale

1949. aasta märtsiküüditamisel tuldi siis ka meie perele järele. Minu venda Arnot oli sõber tulnud hoiatama: täna õhtul tuleb küüditamine, tule ära, ma viin su kindlasse kohta. Vend vastas: ”Kas sa kujutad ette, et ma lasen kolm naist ilma ühegi mehe abita ära viia. Kui viiakse, siis viiakse meid kõiki, ma lähen kaasa.” Minul oli lauanurgale valmis pandud patakas isa asju: muusika, mis ta oli komponeerinud, tema laulud ja muinasjutud, mida me lastena kangesti armastasime. Veel mõned isa paberid. Aga ma mäletan, et kui tagumine uksele algas ja ema ütles: lapsed, nüüd tehke veel, mida suudate, siis esimene asi oli joosta raamaturiiuli juurde. Võtsin kaasa umbes 40 köidet: kõik originaalluule kogud, mis meil olid, Tuglast, Tammaaret jt. Ema võttis kaasa Montesquieu` prantsuskeelsed esseed. Ju ta tundis, et midagi sellist on talle tarvis. Õnneks anti meile kaks tundi aega, nii et saime kaasa võtta ka üsna palju sellist, mis meid hiljem elus hoidis, mida sai piima, kartulite jms vastu vahetada. Vanaema oli 78-aastane ja haige. Temaga käituti küllalt toorelt. Ta ei saanud kuidagi valmis ja siis nad võtsid tal lihtsalt käealt kinni ja viskasid veoauto kasti. Samasse veoautosse sattus ka meie lähedane naaber Viktor Päss, kunagine Prantsuse Lütseumi direktor, kellega me ka Siberis kokku jäime.
Kõik need nõukogude okupatsiooni aastad olid olnud sünged ja masendavad. Inimesi kadus ja elati kogu aeg mingi ähvardava õnnetuse ootel. Nii et kui meile järele tuldi, tundsime: see on nüüd siis käes. Mäletan väga hästi painajalikku sõitu Siberisse. Meid kui linnainimesi oli ette nähtud viia tööle kaevandustesse, aga komandandid olid paari viinapudeli eest meid ühte väljasurevasse kolhoosi maha müünud. See oli Krasnojarski krais Atšinski raudteejaamast 200 km põhja pool taigas ja soos. Meie Polevoje küla oli viimane asustatud punkt. Meid pandi tegema kõige rängemaid töid, tööpäeva eest anti aga vaid 100 g nisuteri. Selles näljakolhoosis, kust hulk inimesi oli ära põgenenud, saime tunda, mida tähendab tõeline viletsus.

8. keskkool kui kodanliku natsionalismi pesa

Küüditamine Venemaale

Eesti saab siiski vabaks, aga väga pika aja järel

Käisin 2002. aastal paari saatusekaaslasega Siberis vanu laagrikohti üle vaatamas. Sealt sain osta ka kaardi ja selgus, et meie Polevoje küla, kuhu meid 1949. aasta märtsis küüditati, oligi viimane asustatud punkt soises taigas. Seal oli metsikult kihulasi. Mina olin igavene pilbas, anti nüri saag kätte ja kästi veoautode gaasigeneraatorite jaoks klotse saagida. Seal sain sooveest kõhutõve ja sattusin haiglasse. Haiglas olles kohtasin üht erakordset inimest, proua Randlat, eesnime olen unustanud. Sõbrunesime omavahel ja ta rääkis mulle, et oli sakslaste ajal tutvunud ühe saksa ohvitseriga ja nende vahel oli puhkenud suur armastus. See ohvitser oli tahtnud teda Saksamaale kaasa võtta ja temaga abielluda, aga pr Randla patrioodina otsustas Eestisse jääda, sünnitada eesti lapsi. Ta leidis endale eesti mehe ja sünnitas ka lapse. Aga lapsuke suri, mees arreteeriti ja tema küüditati Siberisse. Ta põdes tiisikust ja seal haiglas ta surigi. Kuid ta jõudis mulle ühel hommikul rääkida oma unenäost: “Heli, Eesti saab siiski jälle vabaks, aga see läheb kohutavalt vaevaliselt. Nägin unes, et tohutu lumelagendik oli silmapiirini täis musti riste. Siis aga tõusis horisondi tagant suur valgus ja selles valguses hakkas lehvima Eesti lipp. Vabadus tuleb, aga väga pika aja järel.” Proua Randla saatuses oli midagi sümboolset.
Selles külas kohtasime häid ja südamlikke vene inimesi, kes taipasid, mis meiega on tehtud, ja meile kaasa tundsid. Kohalikud kolhoosnikud püüdsid laste jaoks ikka midagi leida, kuigi nad isegi elasid väga vaeselt. Mõnel oli põrsake või paar kana, lehmad olid ääretult viletsad, andsid ainult paar liitrit piima. Kevade poole söödeti neile katuseõlgi, me ei saanud üldse aru, kuidas neid elus hoiti.
Majas, kuhu meid paigutati, asus teisel poolel perenaine, kelle nimi oli Matrjona. Tema hakkas mind väga hoidma, tõi mulle vahel mõne muna või kruusiga piima. Kõige rängem oli nendel emadel, kes olid sinna mitme väikese lapsega küüditatud. Vahel oli neile autole minekuks ainult pool tundi antud. Selle ajaga pidid nad lapsed üles äratama, riidesse panema ja mida nad siis veel jõudsidki kaasa võtta! Mõnigi oli tulnud laste ja kahe palja käega. Minu isa ütles ikka, et need emad ja ka need, kes Eestisse maha jäid, kui nende mehed vangistati, on tõelised kangelased. “Meist, meestest, kes Siberisse viidi, ei sõltunud ju kedagi ega midagi. Meile kas anti lobi või ei antud, kas elasime või surime. Nemad aga pidid lapsed toitma ja üles kasvatama, just nendele tuleb püstitada ausammas,” rääkis ta.
Minu vend pandi seemnevilja vedama, võib-olla oli see meie jaoks pääsemine näljasurmast. Vili oli puhtimata ja vend tõi väikese kotikesega põues seda õhtuti kaasa. Siis sai käsikiviga viljateri jahvatatud ja potiga suurde vene ahju pandud. Seda putru me siis sõime. Meie elukoha vastas elas miilits. Tema oli midagi märganud ja ähvardas venda: “Ma tean, et sa varastad, küll ma su veel kinni panen!”
Ka kõige rängemates olukordades püüab inimene hoida mingitki sidet eelmise eluga, et katkemine poleks nii täielik. Püüab oma kodu natukenegi kaunimaks teha, loeb luulet või laulab. Minul oli lõõtspill kaasas, kaheksa bassiga bajaan. Kui vähegi vaba aega oli, seda ma siis mängisin kogu meie koloonia rõõmuks.

Meid viiakse tööle kullakaevandusse

Jaanipäeval tuli äkki korraldus: kahe tunniga asjad kokku korjata! Meid viiakse sinna, kuhu oleme algselt määratud – kullakaevandustesse. Öeldi, et seal on küllalt leiba ja kartulit. See oli täielik pööre, taipasime järsku – jääme ellu, ei suregi nälga! Pärast uut kiiruga pakkimist läks sõit praamiga mööda Tšulõmi jõge. Kaardilt vaadates on näha, et see lookleb kallaste vahel nagu uss. Istusime paari noore inimesega üleval praami lael suurräti all, trümmis oli kohutavalt kuum ja umbne, inimesed üksteise ja pakkide otsas. Üleval aga nautisime hommikust päikesetõusu kaljude, metsade ja aasade kohale. Loodus oli nii taevalikult ilus, et meil oli tunne – sõidame vabadusse, see näljakolhoos on igaveseks seljataga! Olime lausa õnnelikud.
Ühel teisel praamil oli inimesi trümmis kinni hoitud, kedagi üles ega ka maale ei lubatud. Meie komandant suhtus meisse inimlikult. Kui tuli kaldal väike välu, lubas meid praamilt maha minna. Ütles küll, et kes eemaldub, lastakse maha, aga ümberringi oli taiga, minna polnud ju nagunii kuhugi. Soovitas meil kastrulid kaasa võtta, lõkke üles teha ja putru keeta. No mängis head batkat. Mina oma pilliga mängisin lõkke ääres eesti lugusid ja laulsime. Siis äkki ilmusid meie juurde kusagilt ühe lähedase küla noored, olid kuulnud pillimängu. Nad polnud aastaid muusikat kuulnud, elektrit seal muidugi polnud. Kui ma veel “Tšornõje otši” või midagi sarnast venelikku mängisin, istusid hardunult minu ümber nagu jumalateenistusel. Mäletan praegugi, kuidas üks suurte pruunide silmadega noormees oli minu ees põlvili ja vaatas mind uskumatul ilmel: kas niisugune olevus on üldse tõeliselt olemas?! Et üks naisterahvas pilli mängib, oli nende jaoks täiesti ennenägematu ja -kuulmatu asi. Siis hakkasid nad mind veenma: jää meie juurde, me teeme sinu eest kõik tööpäevad, anname sulle meie kolhoosi kõige ilusama majakese, sina ainult mängi meile pilli!

Siberi talv Verkal

Kaevandused, kuhu olime määratud, asusid kusagil Altai eelmägedes ja edasi läks sõit rongide ja veoautodega. Kui me Verkale kohale jõudsime, anti meie perele elamiseks kanajalgadel asuvast barakist tuulepealne otsmine osa. Juba oktoobri lõpust alates oli selle õhuke laudpõrand jääga kaetud. Hommikuti, kui me ärkasime, oli talvel toas kuni kaheksa kraadi külma ja lumehang nurgas. Mäletan, et vanaema lamas tekkide ja mantlite kuhja all. Barakis elutsesid kahe tavalise roti suurused erilised pikkade kihvadega siberi elukad homjakid (hamstrid). Nad olid pidevalt metsikult näljased. Riputasime oma toiduained, kruubid ja jahu, mida me vahel osta saime, lakke. Öösiti kuulsime: põnts-põnts-põnts! Rotid hüppasid üles ja haarasid hammastega kotist, nii et rebitud august pudenesid terad maha, seda nad siis sõid. Inimestele nad otseselt kallale ei tulnud, aga nad jooksid üle voodi. Kord oli üks neist roninud teki alla, jooksis üle mu kõhu ja tuli kurgu alt välja. See oli küll üsna vastik.
Mina käisin suvel välitöödel, pidin raiuma pajuvõssa teid, olin kaablirulli juures – maavarade luure. Ida pool asusid ränikaevandused ja sinna viidud meestel käis töö 250 m sügavuses maa all. Kaljusse tuli puurida augud, panna dünamiit sisse ja plahvatusega purustada kullasoontega räni. Tükid taoti suurte haamritega väiksemaks, mis siis läksid jahvatamisele. Ränitolm ladestus kopsudesse ja tekitas rasket haigust silikoosi. Selle kätte surid eriti armeenlased ja aserbaidþaanlased. Nemad olid haigustele väga vastuvõtlikud, arvatavasti ei tahtnud nad ka kaitsemaske ette panna. Paljud surid kopsuverejooksust. Ega ka meie poisid tahtnud meelsasti maske kanda. Aga eestlased olid nupukamad: kui teised puurisid kaljusse seitse auku, siis eestlane neli ja võttis ometi rohkem materjali välja. Eesti mehed oskasid aukude paigutamist paremini kalkuleerida.
Minek hommikul üles mäkke kaevanduskohale võttis seal tund aega. Tuisud olid sagedased, külma 35° ja tihti tuli minna kottpimedas, kinni hoida aga polnud millestki. Juhtus, et tuisk oli pühkinud inimese teelt ära ja ta leiti alles kevadel hangest. Meid oli Verkal kolm abitut naist, keda ei tahetud kaevandusse tüliks saata. Minu vend käis aga tööl meie kandi lahtises savikaevanduses, mina välitöödel. Riietus oli äärmiselt kehv, seda polnud kusagilt võtta. Muidugi tuli ka suvel iga ilmaga väljas olla. Vahel oli 30° kuuma ja sadas vihma, mis leotas su läbi, siis tuli äkki väga külm tuul. Minu töökoha lähedal oli suur vett täis karjäär, kus ma ujumas käisin. Jalgu ma põhja ei julgenud lasta, aga ma olin hea ujuja. Selle kõige tagajärjel hakkas mul juulikuus hirmsasti külje sees pistma ja oli pidev palavik. See ei olnud muidugi mingi argument, et koju jääda. Käisin küll arsti juures, aga seal öeldi: pole häda midagi, sind on siia tööle saadetud. Üks sinna asumisele saadetud saksa arst diagnoosis mul südameklapi rikke. Ma küll kahtlen, kas mul see just oli, aga rinnus torkis kõvasti. Kui talvel väga külmaks läks, viis ema mu ikkagi haiglasse. Tehti kindlaks, et mul on krooniline märg pleuriit ja vesi tuleb kopsust eemaldada. Ravim oli salitsüül, mida ma pidin neelama, aga see oli väga vastik ja ma puistasin selle potti. Vahepeal tuli uus aasta ja haigla juhtkonnal nädal aega vahetpidamata joomist. Lõpuks siis arst tuli, et mul vesi pritsiga kopsust välja võtta. Koputas mu läbi ja imestas: polegi enam vett, on ise imendunud! Küllap me siis ravisime hästi, salitsüül on aidanud. Aga mina polnudki ju suutnud seda alla neelata. Noor organism ravib end ise. See oli 1949/50 aastavahetusel.

Tumannaja kohale kerkiv pilveke ennustas lumetormi

Meie Verka barakk asus orus kahe mäeaheliku vahel. Ühe lõpus oli Tumannaja-nimeline mägi. Selle mäe kohale kerkis talvel vahel pilveke ja siis oli teada, et mõne tunni pärast algab tuisk. Selleks ajaks püüti koju jõuda. Aga tuisud olid seal sellised, et otseses mõttes polnud meetri kauguselegi midagi näha. Kui pidid öösel koju tulema ja tee oli täis tuisanud, tuli jalaga kõva teed kobada. Kui juhtusid kõrvale astuma, olid kubemeni lumes. Mina talvel enam tööl ei käinud, sest seal ei olnud enam midagi teha. Aga vennas pidi küll öösiti koju tulema.
Teisel pool mäge oli väike küla ja seal kauplus, kust ema käis leiba toomas. Tee sinna läks üle mäe, aga kahel pool tee kõrval olid 50–60 meetri sügavused hiiglaslikud šahtid. Kui sa tuisuga teelt kõrvale kaldud, sajad sinna sügavusse ja oledki kadunud. Ükskord ema jäigi tuisu kätte, ei tulnud ega tulnud. Istusime vennaga ja ootasime, me ei rääkinud küll sellest omavahel, aga mõtlesime õudusega, mis võib olla juhtunud. Viimaks ema tuli, oli iga sammu ees maad kobanud, kas on kõva pind jala all. Kõik suured kaevandusaugud olid kinni tuisanud, ainult piimjas udu ümberringi. Ema jõudis trepini, vajus sinnasamasse istuma ja hakkas nutma. See oli ainus kord, kus ma nägin, et ema on omadega läbi, muidu oli ta alati vapruse eeskuju.
Verkale, kus meie elasime, oli järele jäänud ainult kolm barakki. Armeenlased ja aserbaidþaanlased olid ka kuidagi kaevandustesse hajunud ja meiegi hakkasime kippuma allapoole, kus kliima vähem karm. Venda, kes oli tubli töötegija, ei tahetud küll kuidagi ära lasta. Kuid meil oli kaasas vana õmblusmasin ja minu ema õmbles ülemuste naistele ja lastele kleidikesi ning pluuse. Ta rääkis ka suurepäraselt vene keelt, sai naistega tuttavaks ja nad mõjutasid komandanti, et ta ka venna ära laseks.

Heli ja väike Juhan, kellele tema isa on meisterdanud käru - kohalike elanike imetlusobjekti.

Abiellumine ja poja sünd

Meie asukohast 25 km allpool oli hüdroelektrijaam ja sealset küla kutsutigi Gidroks. Näis uskumatu, et selles Siberi kolkas on elekter. Elu oli nüüd hoopis teine. Mina käisin saeraamil tööl, ka põllutöödel vilja sidumas ja teistel välitöödel. Külas olid kauplused, kus müüdi muu hulgas sitsi, vatti, satiini. Õmblesin endale mõnegi kauni kleidi. Oli ka raamatukauplus, kus, ime küll, leidus õppekirjandusena saksa- ja ingliskeelset klassikat. Ostsin sealt saksakeelse “Buddenbrookid”. Kui ma tundsin, et hakkan vaimselt manduma, võtsin raamatu kätte ja hakkasin ennast sealt läbi puurima. Ema oli sõnastikuks ja nii lugesingi “Buddenbrookid” läbi.
Selles külas ma siis abiellusin ja tuli ilmale mu pojake. O. S. oli üksinda Kunstiinstituudi esimese kursuse üliõpilasena Siberisse küüditatud. Ta oli igal alal meistrimees, töötas nüüd Gidro tisleritöökojas. Ta hakkas meil külas käima, et emaga kunstist rääkida. Avanes tema luulelembus, ta oli huvitav ja põnev poiss. Nii me siis paari läksimegi. Küla kontoris lükati laua peal vedelevad heeringapead ja muu kraam kõrvale ning pandi meid kirja. Öeldi, et perekonnanime muuta ei saa, aga registreeriti ära, et olete abielupaar.
Siis sündis mu pojake. Oli tõeline ime, et ta üldse ilmale tuli ja alles jäi, siin ilmutas end jälle Jumala sõrm. Ma ju töötasin saeraamil ja ta oli emaüsas pidanud kuulma ulguvaid ja kriiskavaid hääli, mis saatsid teraslehtedega krohvimati või kivide saagimist ja lihvimist. Väiksena kartis ta igasuguseid hääli ja oli üldse arglik laps. Tema meistrimehest isa valmistas talle käru, millega teda sõidutada. Meisterdas ka kelgu ja kauni voodikese. Tisleritöökojast anti talle materjali ja ta ehitas meie baraki toa ühte otsa mulle köögi. Venelased käisid seda imetlemas ja õhkasid: “Oi, kak on tebja ljubit!” Meie barakis olid põrandaks laiad lehiselauad. See oli seal erilise armastuse tundemärk, kui mees värvib põranda ära, et sa ei peaks seda noaga puhtaks kraapima.

Oled siia saadetud tööd tegema

Mind taheti kohe kuu aega pärast sünnitamist taas välitöödele panna. Läksin komandandi juurde, see oli mul esimene suur sõda Siberis. Ütlesin, et ma juba nagunii töötan sama asutuse lasteaias, laske mind välitöödelt lahti. Mina tahan, et mu laps kasvaks terveks inimeseks ja tahan teda rinnaga toita. Komandant minu venda küll hindas, aga mind ei sallinud. Eks ma olin ka natuke nähvits ja nääpsuke, ei jõudnud nii kõvasti tööd teha kui nõuti. Ta ütles: “Ei tule kõne allagi, sa oled siia saadetud tööd tegema ja kui tahad, las babuška tassib lapse sulle iga nelja tunni järel töökohale!” Küsisin, et kuidas ta sinna siis tuleb, kas annate auto ka või? Asi lõppes sellega, et otsustasin kaevata kohtusse. O. S. küll arvas, et ega sellest nagunii midagi välja ei tule, aga vend aitas avaldust kirjutada: igal emal on õigus oma last toita ja ka lapsel on ema piimale õigus. Tahan, et mu laps kasvaks terveks inimeseks ja kuna mul juba on töökoht lasteaias, siis palun mind välitöödelt vabastada. Lasteaed asus meie baraki kõrval ja käisin seal lastega musitseerimas. Kusagil kaugemal oli siis kokku tulnud kolmeliikmeline erikohus, kes kohustas direktorit mind päevapealt välitöödelt vabastama ja võimaldama lasteaias tööl käia. Ega mind kohtu ette kutsutudki, aga oma õiguse ma sain, nii uskumatu, kui see ka ei tundu. Kuid Stalin oli surnud ja elu muutumas. Nii ma siis lasteaias laulsin ja tantsisin lastega ning teenisin natuke rohkemgi kui 10-tunniste tööpäevadega taigas. Sain muidugi ka pojakesega rohkem kodus olla.

Isa saadetakse omaste juurde surema

See oli 1954. aastal, kui isa lõpuks meie juurde tuli. Isast oli asumisel olles metsatööl palk üle veerenud, mille tagajärjel ta sai raskelt vigastada. Tal oli ajuinsult, roiete ja rangluu murrud ning ta tunnistati tööks kõlbmatuks. Nii andis KGB talle pärast laatsaretis oldud nädalaid loa sõita paarsada kilomeetrit lõuna poole asumisele saadetud pere juurde surema. Kui ta meie juurde saabus, oli ta tervis nii kehv, et ta tõepoolest ootas surma. Aga rõõm, et perekond jälle kokku sai, andis talle jõudu. Isa oli loomult väga helge inimene, tundis suurt rõõmu lapselapsest, kes oli siis juba pooleaastane. Nad võisid tundide viisi koos istuda ja mängida. Kui pojake juba jalad alla võttis, käisid talvel jõel lume peale jälgi tegemas – ühed pisikesed, teised suured saapajäljed. Ostsime isale trofeeakordioni, et tal oleks oma muusikariist. Nüüd isa elavnes ja hakkas oma kohtumistest lugusid rääkima. Ta olevat Lubjanka vangla päevil kokku saanud ühe erakordse inimesega, noore kahurväe kapteni Solþenitsõniga, kes enne vangistamist rindel olnud Rostovis matemaatikaõpetaja. Sellele andekale ja paljulugenud noormehele olevat küll marksistlik ajupesu kõvasti mõjunud, aga omavaheliste vestluste kulgedes hakanud ta paljustki hoopis teistmoodi aru saama. Isa arvas, et kui talle elupäevi antakse, kuuleme temast veel edaspidigi.
Ümbruskonnas hakkas levima kulutulena uudis: on tulnud mees, kes oskab akordioni ja klaverit mängida. Teda käidi pidevalt kutsumas klubisse, kus oli esinejatele saatjat vaja. Akordion oli küll väga raske, aga ta kõndis sellega siiski iga päev mitu kilomeetrit eemal asuvasse klubisse ja järjekindel liikumine tõi talle pikkamisi elujõu tagasi.
järgneb

Kojusõit, kunagine unelm

Minu abikaasa vend rehabiliteeriti ja asumiselt vabanes ka tema. Muidugi läks ta kohe komandandi juurde ja teatas, et sõidab koos perega minema. See oli 1957. aasta jaanuaris. Aga komandant ütles: kellega oled toodud, nendega ka lähed, ei mingit naist ega last! Nädal pärast tema ärasõitu sadas komandandile kaela revisjon. Märkimisel küsiti minult: “Kus su mees on?” – “Mees lasti vabaks ja sõitis ära.” – “Ja sind jäeti siia?” Minu juuresolekul sõimati komandant läbi: nad on ju abielus, kuidas sa tohid perekonda lahutada! Ametnik võttis sealsamas viltuste joontega vihikulehe ja kirjutas tõendi: “Vabastada koos lapsega” ning lõi mingi kartulitempli alla. Oligi kõik. Aga väljas võimutses Siberi talv, kuidas ma lapsega üksi lähen? Lükkasin sõidu siis aprillini edasi. Pojake tahtis kangesti vanaisa ja muti juurde jääda ja nuttis kõvasti. See oli ju tema kodu, seal olid kanad ja oma kodused mänguasjad. Vanaisa suutis teda küll rahustada, aga meil kõigil oli kohutavalt kurb, et teised maha peavad jääma. Mul tuli ju minna päris võõraste inimeste juurde. Mehega olime juba varem teineteisest võõrdunud. Mis abielu see ikka võib olla, kui lähed nii juhuslikult paari ja mees on väga noor. Aga ma ei kahetse meie kooselu aega, mul on ju tänu sellele laps. Elul oli mõte.

Kojusõit, kunagine unelm, polnud kerge. Pojake kartis hirmsasti isegi autosid, teda vagunisse saada oli suur tegu. Venemaal oli rongijaamades alati suur möll, kassad enamasti kinni ja mitusada inimest järjekorras. Aga igas jaamas oli ema-lapse tuba, kus oli võimalik puhata ja laps voodisse panna. Talle toodi piima ja mulle ka järgmise rongiga edasisõiduks pilet kätte. Pilet komposteeriti küll ära, aga et keegi oleks sind rongile aidanud, seda muidugi polnud. Siis ma olin hädas: mul oli kohver, seljakott ja laps. See oli vist Novosibirskis, kus valjuhääldite kaudu teadustati: rong saabub 12. teele, kiirustage, 5. minuti pärast saabub 11. teele kaubarong. Seisin oma kompsude ja hirmunud lapsega perroonil rööbaste ees, kui üks mees mu kõrval ütles: “Võta poiss ja jookse!” Haaras ise mu kohvri ja tormasime koos üle rööbaste vaguni poole. Aga Juhan võttis kahe käega vaguniukse käepidemist kinni, karjus ja ei lasknud ennast kuidagi vagunisse lükata. See kena vene mees tõstis mu kohvri tamburisse ja lõpuks sain ka lapse sõrmekesed lahti harutatud. Vagunisaatja vaatas meid küll vaenulikult: mis krikun (röökija) nüüd on tulnud! Meid paigutati ülemisele lavatsile, kus sooja oli ligi 30 kraadi. Panin kohvri ja seljakoti jalutsisse, neid ei võinud alla jätta, oleksid kohe läinud. Kuna oli väga palav, magas poiss särgiväel käed-jalad laiali seina pool. Hoidsin ühe käega käsipuust kinni ja püüdsin kuidagi rõngana ümber lapse olla. Niimoodi esimesed 12 tundi, siis teisel päeval lasti meid alumisele pingile. See oli aga vaguni esimene vahe ja nii kui välisuks lahti tehti, tuli sealt pauhti! külma õhku higise lapse peale. Kui me viiendal päeval Moskvasse jõudsime, oligi kopsupõletik käes. Isolaatoris tahtis arst meid haiglasse panna, kuid otsustasin, et sõidame siiski edasi. Meid lubati olla Leningradi vaksalis kuni Tallinna rong saabub.

Helil ja pisikesel Juhanil algab teekond tagasi Eestisse. On 1957. aasta aprill. Paremalt: Arnold Susi, Juhan, Heli, Ella Susi, kohalik elanik, Salme Välja, Arno Susi.

Tuleb hakata uuesti elama

Juhan sai aprillis 4-aastaseks, vanaema oli talle õmmelnud ilusa jänesenahkse kraega sooja mantlikese, aga ma ise olin vanas kummimantlis väga armetu, villane rätik ümber pea nagu kolhoosnik. Mu abikaasa oli Tallinnas ja Tartu jaama oli meile vastu tulnud tema vend, kes kohkus küll meid nähes, kuigi ta püüdis seda mitte välja näidata.
Niisiis oli vaja uuesti elama hakata, aga kust alustada? Mul oli kasutada kaks kena tuba ämma majas, kuid oli tarvis ka ülalpidamist teenida. Ühel päeval tuli mulle tänaval vastu mu kooliõde Leelo Tamm. Kallistas mind ja hüüdis: “Kui tore, oled ometi tagasi! Nüüd lähed ülikooli!” – “Mis juttu sa ometi räägid,” ehmusin ma. – “Aga sul on ju kuldmedal, saad ilma eksamiteta sisse!” rõõmustas tema. Mina aga kahtlesin: “Mida ma seal õppima hakkaksin?” – “Sa ju seal Siberis ometi midagi lugesid?” – “Muidugi lugesin, “Buddenbrooke”! – “No ja lähedki saksa keelt õppima. Ei tule kõne allagi, et sa ülikooli ei läheks,” oli ta kategooriline. Olin varem juba kolm korda hakanud prantsuse keelt õppima, aga ikka oli see õnnetult lõppenud. Kuid saksa keel oli mul tõepoolest päris hästi käes, lugesin vabalt ja saksa keele osakonnas oli tarvis ju ka prantsuse keelt osata. Niisiis oligi see kõige õigem otsus. Jumala sõrm, mis mitu korda oli mind surma hammaste vahelt välja toonud, korraldas mu elu edaspidigi.