|
|
Sõjakurjategijate ja
nende ohvrite kohtlemisest Eesti Vabariigis
Tekst: Peep Varju,
Memento Tallinna Ühendus
Sel aastal möödub
60 aastat kommunistide suurimast kuritööst, mille nad
panid toime eesti rahva hävitamisel. See oli 25. märtsi
1949. aasta sõjaline operatsioon, mil KGB aruannete järgi
pandi külma küüdirongi 20 722 süütut
inimest imikutest surijate raukadeni välja. Ohvrid toimetati
19 loomavagunitest koostatud rongiga 31. märtsi hilisõhtuks
Eestist Venemaale.
Kümneid
suri juba teel Siberisse
kohalejõudnutele
määrati Erinõupidamise tagaseljaotsusena umbes
pool aastat hiljem alaline sundasumine kaugetes Venemaa piirkondades.
Võrdluseks võiks nimetada, et 1941. aasta juuniküüditamisel
loeti meile saabumisel sihtpunkti karistuseks ainult 20 aastat
sundasumist. Ju siis arvati tookord, et Siberi näljakülades
me ei ela seda aega üle. Seda öeldi julgeolekumeestest
kohalike komandantide suu kaudu otse välja tuntuks saanud
lausega: „Niikuinii kärvate siin ja kuuli teie peale
raisata pole vaja.“ Sellise saatuse osaliseks saigi u 4000
ohvrit juuniküüditatuist ning ligi 3000 märtsiküüditatuist.
Kuid märtsiküüditamisega ei lõppenud repressioonid.
Oli vaja õiendada arveid 10 331 mitteküüditatuga,
keda aastaid taga aeti ning grupiviisi või üksikult
Venemaale toimetati. Oli veel mitmeid massilise vahistamise laineid
kuni diktaator Stalini surmani märtsis 1953. Alles 1956.
aastast algas ulatuslik vangilaagrite tühjendamine ja sundasumiselt
vabakslaskmine.
Rahvusvahelise Genfi
IV konventsiooni järgi on kõik Eestist Venemaale küüditatud
sõjakuriteo ohvrid ja küüditajad sõjakurjategijad.
1948. a Genfi genotsiidi vältimise konventsiooni järgi
on küüditamise operatsioonil ka genotsiidikuriteo tunnused.
1965. aastast on nimetatud kuriteod saanud üldnimetuse aegumatud
inimsusevastased kuriteod.
N Liidu valitsus autasustas aktiivsemaid küüditajaid
sõjaliste ordenite ja medalitega ning aukirjadega. Arhiivis
on säilinud ENSV siseministri A. Resevi allkirjaga dokument
autasustamiseks esitatud seltsimeestest, kes paistsid eriti silma
märtsiküüditamise operatsiooni läbiviimisel.
Nagu me hästi teame, andis Nõukogude võim küüditajatele
täiesti vabad käed ohvritest mahajäänud vara
omastamiseks ja laialitassimiseks.
Milliseks
on aga kujunenud endiste ohvrite ja küüditajatest kurjategijate
saatus 60 aastat hiljem vabas Eestis? Kas õiglus on taastatud?
Toome selle kohta kaks drastilist näidet.
18. novembril 1949 langes
lahingus 5 aastat vastupanuvõitlust pidanud metsavendade
üks juhtidest Maidla vallast pärit Heino (sünd
Hermann) Lipp. Hüüdnimega Pargas legendiks saanud mees,
kes bandiidiks nimetatuna võitles julgeolekumeestest tõeliste
bandiitide vastu. Kahe järgneva nädala jooksul (aga
mõni võib-olla juba varem) vahistati palju Lipu
sugulasi ja lähedasi inimesi, kes pidid olema temaga kokku
puutunud. KGB-lt said nad kõik süüdistuse selles,
et ei teatanud julgeolekumeestele mitte midagi H. Lipu tegemistest.
Kokku on Riigiarhiivis neljas paksus kõites 22 süüdistatava
piinarikka uurimise ja kohtuvälise süüdimõistmise
dokumentatsioon. Ühe alaealise tütarlapse kohta on võimalik
leida fakt tema vigaseks peksmise kohta. Tookord oli selline ülekuulamisviis
KGB arsenalis mitte erand, vaid tavakäitumine.
Vahistatute seas on H. Lipu õde, Tallinna tööline
Elfriede-Pauline Benjamin. Tema mees langes Punaarmeesse mobiliseerituna
Velikije Luki all detsembis 1942. Uuesti abiellunud ja äsja
rasestunud ema vahistatakse 30. novembril 1949 (ilmselt siiski
varem!). Vahistatakse ka tema mees, kes samuti ei osanud H. Lipust
julgeolekumehi õigeaegselt informeerida. 5. augustil 1950
Tallinnas Patarei vanglas sünnib tütar Merike ja 6.
septembril 1950 langetab kohtuväline repressiivorgan nimega
Erinõupidamine kõigile tagaseljaotsuse. E. Benjamin
saab 10 aastat sunnitööd range reþiimiga vangilaagris.
Septembrikuu lõpul 1950 saadetakse kõik Venemaale
erinevatesse laagritesse laiali. Ema saadetakse kahe kuu vanuse
tütrega Ozerlagi Irkutski oblastis ja mees Sevurallagi Sverdlovski
oblastis. Kaks aastat on Merike emaga koos vangilaagris ja jääb
neis ebainimlikes tingimustes imekombel ellu. Lõpuks leidub
selles vägivallasüsteemis inimlik arst, kes oskab sokutada
lapse Dubovka lastekodusse. See päästabki lapse elu,
nagu olid Siberis kogenud mitmed meist.
Ema E. Benjamin vabaneb vangistusest amnestiaga 20. mail 1956.
Saabunud tagasi kodumaale, hakkab ta last Venemaalt välja
nõudma ning saabki lapse kätte kevadel 1957 Tallinnas
Kreuksi tänaval asunud Tallinna Alaealiste Vastuvõtu-Jaotuspunktist.
2004. a hakkas kehtima
seadus represseeritud isiku kannatuste leevendamiseks, kuid Patarei
vanglas sündinud Merike ei suuda mitme aasta jooksul tõestada
Eesti Vabariigi riigiametnikele, et poliitvangi lapsena kehtib
tema kohta täiel määral represseeritud isiku seaduse
(RIS) § 2 lõige 2, § 12 lõige 1 ja ka
§ 13 lõige 5. See tähendab, et vanglas poliitvangi
lapsena sündinuna ja seejärel Venemaa range režiimiga
vangilaagrisse saadetuna ning seal imekombel ellujäänuna
on temal õigus soodustingimustel pensionile. Ja selleks
on temal tõesti vajadus, sest rängast lapsepõlvest
tingituna on tal tervisega probleeme ning ta on jäänud
töötuks. Seaduse järgi määrab tema soodusaastate
staaþi ema vabanemine 10-aastasest vangistusest 20. mail
1956. Seega sõjakuriteo ohvriks langenud Merike Lipp-Meister
(sünd Benjamin) oli ema dokumentide järgi rahvusvahelise
õiguse vastaselt okupantriigi territooriumil vähemalt
5 aastat ja 8 kuud. Kuid ta oli seal veelgi kauem, sest kodumaale
saabumisel sai ta mõne kuu pärast 7-aastaseks ning
ema laskis ta ristida Kaarli koguduses augustis 1957.
Nimetame sedagi, et Kreuksi tänaval asunud kodutute varjupaik
on hästi tuttav meiesugustele Memento liikmetele, sest sadu
eesti lapsi tuli Siberi orbudena selle maja kaudu kodumaale sugulaste
hoole alla. Memento uurimisgrupi liikmena oleme tutvunud selle
varjupaiga laste registreerimise þurnaalidega ja võime
kinnitada, et vähemalt 1993. aastal olid kõik need
dokumendid asutuse arhiivis olemas.
Kuid iga aastaga üha
enam nõukoguliku vägivallasüsteemi mõistmisel
ebakompetentsemaks jäävad riigiametnikud ei oska, ei
suuda, ei mõista ja ilmselt ei tahagi niisugustes asjades
oma kohustusi täita! Nad soovitavad kannatanul endal astuda
kontakti suure impeeriumi järglasega ja tuua Venemaalt neile
kätte arvatavalt puuduv dokument. Nende mõttemaailm
on kinni nõukogulikes dokumentides, nad kasutavad õiendites
tihti mõtlematult KGB-meeste formuleeringuid ja järeldusi
kannatanute kohta, mis on meile solvavad. Kaasaegne ja rahvusvahelisest
õigusest lähtuv õiguskeel on neile võõras.
Memento ja poliitvangide töögrupi aktiivsel osavõtul
koostatud ja rahvusvahelisest õigusest lähtuv seadus
RIS, mis kehtib juba viis aastat, tundub olevat meie ametnikele
vähem arusaadav, kui seda on olnud 50 okupatsiooniaasta harjumuspärased
nõukogulikud paberid.
Nüüd tuleb
märkida seda, kuidas Nõukogude võim oskuslikult
varjas sõjakuritegusid ja genotsiidikuritegusid, mida rakendati
laste suhtes. Lapsed lihtsalt vaikiti maha ja neid pole sageli
dokumentidesse üldse märgitud. Pole dokumenti ja polegi
probleemi – võib rahulikult stalinlikult raporteerida.
Seda lihtsat fakti pole kuidagi mõistnud Eesti Vabariigi
praegused ametkonnad. Neljas paksus uurimistoimikus pole ühtegi
fakti E. Benjamini lapse sündimisest Patarei vanglas enne
Venemaale saatmist ja ka hiljem mitte. Ometi on viimased toimikute
dokumendid aastaist 1989 kuni 2000 välja!! Kui Merike Lipp-Meister
poleks hankinud sünniakti nr 2352, kus on täpselt kirjas
sünni registreerimine Patarei vanglas konkreetse ametniku
nimetamisega, siis tuleks tõemeeli arvata, et teda polegi
olemas represseeritu seaduse RIS mõistes. Aga dokument
on ja kannatanu on ning see fakt peaks panema mis tahes riigiametniku
kibekähku tegutsema! Aga ei midagi taolist! Ometi leiab hoolsa
uurimisega toimikust üliolulise vihje: 3. kõites leheküljel
178 on õiend 19. jaanuarist 1950 Elfriede Benjamini tervisliku
seisundi kohta. Selles dokumendis on fikseeritud tema rasedus.
Lastena kommunistliku
süsteemi vägivalla ohvriks langenute mahasalgamist esines
kõikidel operatsioonidel ja see oli üsna tavaline.
Kui 1949. a märtsis küüditati eesti pered igaveseks
ajaks sundasumisele Siberisse ja pool aastat hiljem septembris-oktoobris
vormistati tagantjärele Erinõupidamise otsused, siis
lapsi neis otsustes ei mainitud, nagu poleks neid olnud. Siberist
vabastamise puhul kordus sama lugu. Kui juulis 1954 tehti teatavaks,
et Siberis olevad lapsed on näiliselt vabaks lastud, siis
ometi ei kehtinud see Balti riikidest pärit laste kohta.
20. juulil 1954 andis N. Liidu peaprokurör välja salajase
määruse nr 13/32 c, mis võrdsustas need lapsed
eriti ohtlike riiklike kurjategijatega, kellele ei laienenud väljakuulutatud
amnestia. Ja nii saigi 1960. aastatel ENSV prokurör Karl
Kimmel südamerahuga kirjutada, et küüditamistega
äraviidud lapsed läksid ise vabatahtlikult kaasa koos
vanematega sundasumisele või vangilaagrisse. Lastena rängalt
kannatanute kõik taotlused lükati N Liidus külmalt
tagasi. Paistab, et nüüd Eesti Vabariigis käitutakse
täpselt samuti. Ränga lapsepõlve üle elanud
M. Lipp-Meister on hädas tervisega ja seetõttu kaotanud
töö. Kuu aja pärast lõpeb napi töötu
abiraha maksmine ja Eesti riik peseb käed puhtaks ühest
endisest ohvrist, hoolimata kehtivast seadusest kannatanute saatuse
leevendamiseks.
Selle kurva loo taustal
tuleb tahtmatult võrrelda, kuidas Eesti riik kohtleb praegu
neid inimesi, keda süüdistatakse Merike Benjamini, tema
ema ja isa, nende suguseltsi ning kõikide meiesuguste Memento
liikmete suhtes toimepandud kuritegudes. Rahvusvahelise õiguse
mõistes aegumatuteks inimsusevastasteks nimetatud kuritegudes.
Kolme taolist kurjategijat karistas Eesti kohus vaid tingimisi
(üks neist oli nn palgamõrvar), kuid seegi karistus
oli nende arvates ebaõiglane. Nad kaebasid otsuse peale
edasi kuni Euroopa kohtuni välja! Euroopa Inimõigus
Kohus on 17. ja 24. jaanuaril 2006 nende kaebused tagasi lükanud
ja oma otsuses fikseerinud Nõukogude okupatsioonivõimude
ulatuslikud ja süstemaatilised kuriteod Eesti rahva vastu.
Peaks olema väga suure rahvusvahelise kaaluga argument Eesti
riigi jaoks. Kuid kahjuks mitte kõigile pole see selge
Kõige ilmekam
näide on muidugi ENSV kompartei Keskkomitee poolt Hiiumaa
1949. a märtsiküüditamise üldjuhiks määratud
Arnold Meri juhtum. Selle sõjalise operatsiooni ajal toimetas
ta erinevatel andmetel teekonnale külmale maale 256–285
hiidlast. Erilist agarust ilmutades leidis ta üles äsjasündinud
3-päevase Anne Ojaääre ning jõudis, lennukiga
Tallinna N. Karotammele raporteerima lennates, ema kahe väikelapsega
viimasena lahkuvale küüdirongile toimetada. Selle häbiväärse
teoga kirjutas sõjakangelane end lõplikult sõjakurjategijate
nimistusse. Rahvusvaheline Genfi konventsioon genotsiidi vältimiseks
nimetab otseselt taolistes operatsioonides osalenud riigi valitsejaid
vastutavaks toimepandud kuritegude eest. Kohtuprotsess aga venib
ja viidates vanakese halvale tervisele, ei suudeta kuidagi asja
lõpule viia. Vägisi jääb mulje, et püütakse
kaitse kõiki taotlusi rahuldades, mängida välismaailma
ees õigusriiki, hüljates oma rahva õiglustunde
ja Eesti riigi väärikuse. Ajakirjanduses ilmunud materjalidest
oleme teada saanud, et mõne hiidlase surm küüdirongis
ja paljude hukkumine Siberis (nende seas ka imik Anne Ojaäär),
ei ole kaitse hinnangul A. Meri süü. Süüdistatav
ei pidavat vastutama Venemaa elutingimuste eest. Väga kummaline
loogika selgelt sõnastatud genotsiidivastase rahvusvahelise
konventsiooni tõlgendamisel!
Idel Jakobson, Vassili
Riis ja nüüd Arnold Meri on need genotsiidikuritegudes
eesti rahva vastu osalenud mehed, kelle kohta Memento organisatsioonid
on 20 tegevusaasta jooksul piisavalt andmeid kogunud ja ka neid
avaldanud. Kuid nad on jäänud (jäävad) kohtulikult
karistamata! Nendetaoliste kurjategijate endiste ohvritena on
Memento liikmete seisukoht ühene: kohus A. Meri üle
tuleb kiiresti läbi viia. Tingimisi määrata temale
mis tahes karistus ja lasta tal siis rahus surra karistatuna tegude
eest, mida rahvusvaheline õigus nimetab aegumatuteks inimsusevastasteks
kuritegudeks. Pärast Euroopa Inimõiguste Kohtu 2006.
a eelnimetatud otsuseid kui pretsedentiloovaid ei tohiks olla
nüüd mingit kõhklust taolise otsuse langetamisel.
See on ju Eesti riigi väärikuse küsimus!
Eelseisva märtsiküüditamise kurva 60. aastapäeva
eel oleks see mõistlik lahendus ja vabastaks Eesti ühiskonna
pingetest, mida tahtlikult või tahtmata osatakse ikka ja
jälle tekitada. Taasiseseisvunud Eestis on kollane ajakirjandus
korduvalt meie kangelast eksponeerinud, kirjeldades tema sõjamehe
paraadmundrit ja osavõttu Moskva võiduparaadidest.
Samal ajal ei paku neile mingit huvi libakangelase endiste ohvrite
saatus. Ammu oleks aeg õiguspärane joon alla tõmmata
sellele loole.
Niisama selge on meie seisukoht represseeritud isiku seaduse rakendamisel.
Tuleb kohe lahendada seaduspärane taotlus soodustingimustel
pensioni saamiseks, mille esitas Merike Lipp-Meister. Teha seda
otsekohe valitsuskomisjoni otsusega seaduses ettenähtud viisil
ja Venemaalt lubavat paberit küsimata! Seegi on Eesti riigi
väärikuse küsimus!
|
|
|
