|
|
|
Liisa ja Paul Verhne-Ussinskis
1954. aastal. |
Paul tuli välja võitjana
Paul Raude perekonna
saatusest sõdade ja okupatsiooni tuultes kirjutab Kuno
Raude.
Otsus kulakute ja
saksakäsilaste maalt väljasaatmiseks tehti Ministrite
Nõukogus 23. märtsil 1949. a. Ministrite Nõukogu
otsus saatis neid välja selleks, et anda võimalust
Eesti rahvale kolhoosi korra sisseviimiseks. Evakueeritavad olid
kohalike organite kui ka julgeoleku organite poolt väljaselgitatud
vaenlased.
(protokoll nr 13, p 3)
Suurejõel, Vändra
metsade vahele peitunud külas Pärnu jõe kaldal
nägi 26. oktoobril 1913 Maali ja Oskar Constantin Mautsi
peres kolmanda lapsena ilmavalgust Pauli-nimeline poiss. Järgmisel
aastal lahvatanud I maailmasõda viis perekonna Harjumaale.
Peale Vabadussõja lõppu läks Maali koos isata
jäänud nelja lapsega elama oma kodukanti Järvamaale
Alliku valda. Vabadussõjale järgnenud rahuaasta esimesel
suvel sündis Virumaal Marie ja Gustavi peres tütar Liisa,
kelle koolitee sai alguse 1928. aastal koduküla 3-klassilises
koolis. Selleks ajaks oli viieteistkümneaastasel Paulil selja
taga 9 karjasuve ja 6 klassi külakoolis. Algas töömehepõli
Johannes Steinbergi tisleritöökojas Türil, kus
hakkajat töölisnoort püüdsid oma poole meelitada
linna vasakpoolsed. Pauli eeskujuks olid hoopis muinasaegse vabadusvõitluse
ja Vabadussõja sangarid.
Möödunud sajandi kolmekümnendate alguses hakkasid
Euroopa kohale taas kerkima ähvardavad ohupilved. Paul sai
aru, et kahe diktaatori huvide kokkupõrge on vältimatu.
Eesti sõjaväes teenis tollal 15–18 000 meest,
väljaõpetatud reservis oli ligemale 100 000 sõjameest.
Noormehed olid tugevad nii vaimselt kui füüsiliselt,
vaid 10% kutsealustest tunnistati teenistuskõlbmatuteks.
Pauli teenistuskohaks sai Rakveres paiknev Eesti 1. Lennudivisjon,
kus tuli teenida 18 kuud. 1934. aastal lõppesid Liisa õpingud
Kulina 6-klassilises koolis ja Pauli teenistus Eesti sõjaväes.
Peale sõjaväeteenistust jäi Paul elama ning töötama
õpitud erialal Rakveresse, kus ta 1938. aasta sügisel
kohtas tollal Rakvere Naiskutsekoolis õppivat Liisat.
Uus aeg,
uued kaardid
Kindlasti ei teadnud
ühist tulevikku kavandavad Liisa ja Paul, et 1937. aastal
trükiti Balti riikide maakaardid, millele oli kirjutatud
“Eesti NSV”, “Läti NSV”, „Leedu
NSV”; et Punaarmee ohvitseride jaoks olid ettevalmistatud
vestmikud vene ja balti rahvaste keeltes, et NSVL kaitsekomissari
13. augusti 1939 käskkirja alusel koondati Baltimaade piiride
taha 435 000 meest, 8000 kahurit, 3052 tanki, 2601 lennukit. Noored
armunud ei teadnud, et 23. augustil 1939 sõlmiti kahe sõbra,
Saksamaa ja NSVL-i vahel mittekallaletungileping ja sinna juurde
kuuluv lisaprotokoll, mille kohaselt Leedu, Läti, Eesti ja
Soome jäeti Kremli meelevalda. Eestis elanud 16346-st baltisakslasest
lahkus 1939.–1940. aastal 12 660. Sestpeale hakkasid kurjakuulutavad
sündmused arenema tohutu kiirusega.
Purustanud koos Saksamaaga Poola vastupanu, surus Stalin 28. septembril
1939 Eesti juhtidele jõuga peale baaside lepingu. Algas
sõjaline invasioon: Saaremaale, Hiiumaale ja kohalikest
elanikest tühjaks tehtud Paldiskisse paigutati NSVL sõjalaevastik
ja sõjalennukid. Lennuväeüksused paigutati ka
Viljandi, Valga, Haapsalu, Pärnu ja Paide piirkonda. Nende
„kaitseks” toodi sisse laskurväed koos kahurite
ja tankidega. Kokku paiknes Eestis üle 25 000 punaväelase.
Eeltingimused Eesti riigikorra muutmiseks olid loodud. Kes eestlastest
võis teada, et juba 11. oktoobril 1939 kirjutas NSVL julgeolekurahvakomissari
asetäitja Ivan Serov alla käskkirja nr 001223 kolme
iseseisva naaberriigi, Leedu, Läti ja Eesti elanike küüditamiseks
Venemaale?
Oma riigis
sai abielupaar elada vaid 2,5 kuud...
Virumaa talutütre
ja Pärnumaalt pärit tislermeistri kihlus toimus Viru-Jaagupi
kirikus 4. detsembril 1939. Nende pulmad peeti maha 6. aprillil
1940 Liisa isa Gustavi talus Arukülas. Armastus, kindel usk
oma võimetesse ja vankumatu tahe lubasid loota tulevasele
perekonnaõnnele. 10. juunil 1940 said nõukogude
baasid Eestis lahinguvalmiduse käsu. 17. juunil 1940 tungis
90 000 punaväelast vastupanuta Eestisse. Eesti riigijuhid
otsustasid alistuda. Liisa ja Pauli mälestuste kohaselt olid
nad sel ajal koos Salla valla noortega Tallinnas maanoorte laulupeol.
Agressiooni edasiarendusena lülitati Eesti siinsete punaste
palvel 6. augustil 1940 NSVL koosseisu. Vaba tahte avaldamise
võimaluseta jäetud värske abielupaar sai oma
riigis elada vaid 2,5 kuud!
Aprillis 1941 sündis Liisa ja Pauli perekonda poeg. Kaks
kuud hiljem, 14. juunil 1941, küüditati Eestist Venemaale
10 205 inimest. Hävituspataljonide ohvriks langes ligemale
2000 inimest. Ärevad ajad olid saabunud ka Salla valda Käru
külla, kus Pauli ja Liisa pere jäi seekord siiski puutumata.
Ennetades Punaarmee lööki, tungis Saksamaa 22. juunil
1941 kallale NSV Liidule. 9. juulil ületasid Saksa väed
Eesti piiri. 20. juulil 1941 käskis nõukogude võim
aastatel 1907–1918 sündinud meestel ilmuda mobilisatsioonipunktidesse.
Vastuseks oli Suvesõda Eestis. Koos teiste Käru ja
Salla valla meestega läks ka Paul metsa. Novembris 1941 ühines
ta Eesti Omakaitsega, kus Eesti kaadriohvitseri major Friedrich
Kure juhtimisel tegutses korra tagamisel üle 43 000 mehe.
Septembris 1942 sündis perekonda tütar. Tundus, et elada
võib ka sõjaajal.
Liisa ja Pauli pere sai rahus elada kuni 2. veebruarini 1944,
mil Punaarmee väeosad jõudsid Narva jõeni.
Nõukogude võimu kuriteod aastatel 1940–1941
tekitas Paulis veendumuse, et „vene võimu” taastamine
tähendaks eesti rahva hävingut. Sõda oli nüüdsest
muutunud Eesti kaitsesõjaks, kus eesti sõduritel
täita eriline roll. 31. jaanuaril kuulutati välja Jüri
Uluotsa toetatud üldmobilisatsioon, mis lisaks Venemaalt
Eesti kaitsele toodud sõjameestele tõi kokku veel
40 000 meest, sealhulgas Pauli, kes mobiliseeriti Saksa sõjaväkke
6. veebruaril 1944. Liisa leidis koos kahe väikese lapsega
varjupaiga oma isa talus Arukülas, kuhu olid varjule toodud
ka teised lapselapsed.
Pärast väljaõpet Paasiku mõisas ja Kloogal,
saadeti Paul 20. Eesti Relvagrenaderide Diviisi 46. rügemendi
II pataljoni 8. raskekompanii koosseisus kuulipildurina rindele.
Tema meeskonnapunker paiknes Narva jõe vasakul kaldal Riigiküla
all. Kolonel Juhan Tuulingu juhtimisel Eesti piiride kaitsel seisnud
46. rügement kandis 25. juuli 1944 väga raskeid kaotusi.
Kaitsepositsioonidele langes 200 000 mürsku. Paulil oli sõjaõnne,
ta jäi imeväel ellu ning taandus koos teiste meestega
Sinimägede ette Tannenbergi liinile, kus Eesti kaitsjaid
rünnanud 11 nõukogude diviisi ja 2 brigaadi lakkasid
lahingute käigus olemast. 16. septembril said Eesti kaitsel
olnud väeosad taandumisloa Eestist. Osa eesti mehi otsustas
minna metsa, osa koju, osa koos sakslastega lõunasse, sealt
Läände. 10 000 Eesti kaitsel langenud meest oli hind,
mis maksti oma perekondade julgeoleku ja uue nõukogude
terrori eest vabasse maailma põgenenud 70 000 eestlase
eest.
Vangipõlv
Eestit kaitsnud mehed
ei teadnud, et NSVL liitlased, Atlandi harta autorid Franklin
Delano Roosevelt ja Winston Churchill, taganesid lubatud sõjajärgsest
elukorraldusest juba 1943. aastal Teheranis. Algas 51 aastat kestnud
nõukogude okupatsioon. „Rahvas hakkas üksteist
hävitama,” on meenutanud Paul, kes arreteeriti julgeoleku
vanem-operatiivvoliniku leitnant Samuel Vari poolt 10. novembril
1944 Rakveres. Järgnes eeluurimisvangistus Tallinnas Patarei
vanglas. 22. novembril 1944 esitas julgeoleku alampolkovnik Pogoþajev
Vene NFSV kriminaalkoodeksi §58 1a alusel Paulile süüdistuse
kodumaa reetmises. Kurikuulsa Idel Jakobsoni poolt koostatud ja
Boris Kummi poolt kinnitatud süüdistuskokkuvõte
esitati Paulile Lasnamäe vanglas 7. veebruaril 1945. Moskvas
toimunud erinõupidamise 26. mai 1945 protokolli nr. 19
alusel mõisteti Paul 10 aastaks vangi paranduslike tööde
laagritesse. Järgnesid vanglad Arhangelski oblastis ja Komi
ANSV-s, kus näljast ja haigustest väljakurnatuna viibis
Paul mitmel korral surijatele mõeldud kambrites.
Bandiidi
pere
Nõukogude reþiimi
reeglite kohaselt oli teenistus Omakaitses ja osavõtt Eesti
kaitselahingutest piisav põhjus selleks, et tembeldada
Pauli naine, poeg, tütar ja perest eraldi elanud ämm
„bandiidi perekonnaliikmeteks”, kellel ei saanud olla
kohta kodumaal. 18. jaanuaril 1949 NLKP KK Poliitbüroo istungil
vastu võetud otsuse ja 29. jaanuaril sellele järgnenud
NSVL Ministrite Nõukogu otsuse alusel tuli Eestist küüditada
7500 peret. Tööle hakkasid julgeolekuministeeriumi mehed
ja nende kohalikud agendid, kes kogusid usinasti „süütõendeid”
(erinõupidamiste otsused, õiendid teenistuse kohta
Omakaitses ja Saksa sõjaväes, väljavõtted
ülekuulamisprotokollidest jne) väljasaadetavate kohta.
Soositi ja õhutati pealekaebamist ka Liisa kodukülas.
2. märtsil 1949 oli vanglas viibiva Pauli perekonnaliikmete
küüditamistoimik koos. 3. märtsil 1949 langetati
julgeolekuministeeriumis karm otsus: saata Pauli perekonnaliikmed
„Nõukogude Liidu kaugetesse kohtadesse eriasumisele,
vara konfiskeerida”. Otsuse kooskõlastas ministeeriumi
5. osakonna ülem polkovnik Nikolski, sanktsioneeris riiginõunik
K. Paas. Samal päeval kinnitas otsuse julgeolekuminister
kindralmajor Boris Kumm. 18. märtsiks 1949 olid kõik
eeltööd tehtud. Siis aga selgus, et küüditajatest
tuleb puudu. Lisa toodi Venemaalt. Kui 20 254 küüditajat
koos, võis alustada.
Priboi
28.02.1949. a –
NSVL Liidu Julgeolekuministeeriumi poolt kavandatud sõjaline
operatsioon koodnimetusega „Priboi“ käivitus 25.
märtsi varahommikul kell 06.00. Teed küüditatavate
kodudeni juhatasid kätte kohalike täitevkomiteede ja
kolhooside esimehed, partorgid, komnoored, julgeolekuagendid.
Reeglina eestlased, omakülainimesed. Tollel märtsihommikul
askeldasid Arukülas Liisa isa Gustavi talus relvastatud vene
sõduritega üheaegselt kolhoosi „Hommik”
esimees, Gustavi õepoeg Heinrich, esimehe asetäitja
Meinhard Pargi ja Küti valla partorg Elmar Ong. Talust võeti
kaasa Pauli kuuekümneaastane ämm Marie ja Pauli seitsmeaastane
poeg, kes sai esimeses klassis õppida vaid kolm veerandit.
Sama katuse all elanud Marie poeg – Aruküla metsavendade
pealik – ja tema perekond ei huvitanud kedagi. Kui ešelonid
olid juba ida poole teel, kanti Moskvasse ette, et haisvatesse
loomavagunitesse on aetud 20 702 inimest e 3% Eesti elanikkonnast.
90% küüditatutest olid langenud, tapetud või
arreteeritud Eesti sõjameeste perekonnaliikmed.
Kolhoosis „Hommik” 26. märtsil 1949 toimunud üldkoosolekul
püüti hirmule aetud omakülarahvast rahustada järgnevalt
(protokoll nr 13, p 3): „Otsus kulakute ja saksakäsilaste
maalt väljasaatmiseks tehti Ministrite Nõukogus 23.
märtsil 1949. a. Ministrite Nõukogu otsus saatis neid
välja selleks, et anda võimalust Eesti rahvale kolhoosi
korra sisseviimiseks. Evakueeritavad olid kohalike organite kui
ka julgeoleku organite poolt väljaselgitatud vaenlased. Koosoleku
juhataja H. Rohtsalu.” 30. märtsil 1949 toimunud üldkoosoleku
protokoll nr 14, p 2: „Sm. Sollmanni kõne. …
Kulakud nagu klass hävitatakse. Bandiidid on hävitanud
meie paremaid inimesi ning neid bandiite on abistanud kulakud.
Selleks oli vajalik see kulakute evakueerimine.”
2008. aastal lahkunud Memento Rakvere Ühingu juhatuse esimese
esimehe Õilme Nurga andmetel küüditati Lääne-Virumaalt
1840 inimest. Siinkohal võiks loo Pauli arreteerimise põhjuste
ning tema ämma ja poja küüditamise kohta lõpetada.
|
Eesti lapsed koos Verhne-Ussinski
koolikaaslastega 1949. aastal. |
Poeg Eestisse
või ema Siberisse?
Peale ema ja poja äraviimist
pöördus Liisa 7. mail 1949 EKP Keskkomitee esimese sekretäri
Nikolai Karotamme, ENSV Ministrite Nõukogu esimehe Arnold
Veimeri ja ENSV ÜN Presiidiumi esimehe Eduard Pälli
poole palvega seista hea selle eest, et kodumaale toodaks tagasi
vähemalt tema alaealine poeg. Miks poeg Eestisse? Miks mitte
Liisa koos tütrega Siberisse? 6. aprillil 1949 koostas julgeoleku
operatiivvolinik Zemskov “spravka” Liisa ja tema tütre
“operatiivsele arvele” võtmiseks. Algas inimjaht
veel kahele süütule inimesele. 9. juunil 1949 langetas
julgeoleku ministeerium otsuse: “V hodataistve …otkazat”.
11. augustil 1951 kirjas Rakvere Siseasjade Osakonnale teatas
Kulina Külanõukogu esimees Leida Lall, et Liisa ja
tema tütar kuulusid 1949. aastal Eestist väljasaatmisele.
NSV Liidu julgeolekuministri juures oleva erinõupidamise
22. märtsi 1952 protokolli nr. 21-a otsus kõlas: ”Saata
Liisa kui natsionalisti perekonnaliige koos tütrega eriasumisele
.”
7. mail 1952 olid tääkidega püssimehed taas Gustavi
talus Arukülas. Liisa ja tema 9-aastase tütre teekond
Siberisse kulges relvastatud konvoi saatel läbi Rakvere,
Leningradi, Kirovi, Sverdlovski, Novosibirski, Krasnojarski ja
Minussinski vangla. Kahe kuu pärast, 18. juulil 1952, jõudis
Liisa koos tütrega Tõva piiri äärde Verhne-Ussinskisse.
Pauli perekond, väljaarvatud Paul ise, oli jälle koos.
Siberis kasvanud poeg oli õest ja emast võõrdunud,
ema haigevoodis. Talutütar pidi nägema kurja vaeva,
et hoida elus oma perekonnaliikmed. Marie suri 63 aasta vanuses
14. veebruaril 1953. Ta puhkab koos 52 Siberi kaaslasega Verhne-Ussinski
kalmistul Sajaani mägedes. Lapsed õppisid vene koolis.
Vene keel jäigi eesti laste suhtluskeeleks kuni nende jõudmiseni
kodumaale.
28. augustil 1954 algas Pauli sõit Inta kivisöekaevanduse
3. laagrist Verhne-Ussinskisse asumisele. Kaugel Eestis 1940.
aastal loodud, arreteerimise, kaks küüditamist ja ühe
surma üle elanud perekond oli 4. septembrist 1954 jälle
Pauli kaitse all. Osteti oma maja, koolitati lapsi, aialapil ja
laudas kasvatati toidupoolist lauale. Sirgjoonelisust, vastutustunnet,
austust oma rahva vastu ja muid eluks vajalikke teadmisi õpetasid
Liisa ja Paul ka oma lastele. Mis peamine – perekond jäi
ellu. 12. detsembril 1956 võeti Liisa Verhne-Ussinskis
miilitsa arvelt maha! Paul vabanes asumiselt 28. jaanuaril 1957.
Nüüd oli kogu perekond taas vaba – niivõrd,
kui see üldse tol ajal võimalik oli. 8. märtsil
1957 asus Pauli perekond teele põhja, Minussinski linna
suunas. Sealt rongiga edasi läände, Eestisse, kus elukeeristes
karastunud tagasitulijaid ei oodanud mitte keegi. Ka oma kodu
mitte.
Uus elu
Varanduseks neli vineerist
kohvrit, algas uus elu, kõikidel perekonnaliikmetel tuli
leida ja leiti oma koht. Pereisa ning pereema asusid Rakveres
tööle nooruses omandatud erialadel, järelmaksuga
osteti oma maja, koduloomad. Pauli tütar lõpetas Kaubandustehnikumi
ja TRÜ ajalooteaduskonna, poeg ETKVL Kooperatiivkooli ning
peale sõjaväeteenistust arhitektuuri teaduskonna ERKI-s.
Elu üle nurisemiseks ei olnud aega, tehti tööd,
et omadega toime tulla ja edasi minna. Lapsed tundsid rõõmu
loodud perekondadest. Ilmavalgust nägid lapselapsed. 1989.
aastal rehabiliteeris nõukogude võim kõik
arreteeritud ja küüditatud perekonnaliikmed. Postuumselt
ka Marie. Paul ja tema perekond jõudis ära oodata
selle, mille nimel pereisa 1944. aastal lahinguid pidas –
Eesti riigi taassünni. Liisa ja Paul olid võitnud!
1995. aasta sügisest puhkab Paul, endine sõjamees
ja poliitvang, oma relvavendade läheduses Tallinna Metsakalmistu
mändide all. Liisa veedab vanaduspäevi oma laste ja
lastelaste hoole all Tallinnas.
* * *
Nelikümmend üheksa
aastat pärast märtsiküüditamist, 16. augustil
1998 Arukülas toimunud suguseltsi kokkutulekul, kuhu oli
kokku sõitnud umbes kakssada inimest üle Eesti, ütles
kolhoosi „Hommik” endise esimehe vanem tütar: “Minu
isa Heinrich, kes oli tol ajal kolhoosi esimees, kutsuti 24. märtsi
õhtul 1949. aastal Kehala vallamaja hoonesse. Sinna ta
ka ööseks jäi. Öösel sõitsid vallamajja
relvastatud sõdurid, kellega koos mindi 25. märtsi
varahommikul Aruküla inimesi üles ajama.” Tütar
vabandas kohalolnute juuresolekul oma isa pealesunnitud tegevuse
pärast 1949. aastal. Vabandused on Arukülast küüditatud
ammu vastu võtnud. Elu läheb rahulikku radapidi edasi.
Igaveseks jääb kummitama kõikide kuriteoohvrite
küsimus: „Miks ja kuidas pääses NSVL kaasvastutusest
II maailmasõja tulemuste ja okupeeritud riikides toimepandud
genotsiidi eest?”
Küüditatud
Harjumaa: 1915; Järvamaa: 1371; Läänemaa: 1762;
Petserimaa (ilmselt need vallad, mis jäid ENSV-le): 158;
Pärnumaa: 2653; Saaremaa: 1045; Tallinn: 921; Tartumaa:
3473; Valgamaa: 1210; Viljandimaa: 2467; Virumaa: 2537; Võrumaa:
1654; määratlemata: 877.
Üheksateistkümne raudtee-ešeloniga viidi Siberisse
22 043 inimest, kellest ligemale viiendik olid lapsed (10,31%
olid 11–15 aasta vanused lapsed ja 8,71% 16–20-aastased
noorukid).
Küüditatud toimetati peamiselt Krasnojarski kraisse,
Irkutski oblastisse, Omski oblastisse ja Novosibirski oblastisse.
Allikas: raamat „Küüditatud
Eestist Venemaale 1949“, lk 362
|
|
|
