Kultuur ja Elu 1/2009

Kultuur ja Elu 4/2008

Metsavenna lugu
“Küll te tapaksite, kui saaks!

Tekst: Virkko Lepassalu

Bernhard ja Villu Kibena 1941.

Metsavend Bernhard Kibena poeg on viimased aastad pühendanud sellele, et paljastada naisterahvas, kes ta isa 1952. a julgeolekule üles andis. Kuid nagu paljude selliste lugude puhul, on teadmine üks, aga tõestamine hoopis teine asi.

Kui kuulata Bernhard Kibena poja Villu jutustust oma isast ja tema hukust, tuleb meelde metsavenna lapse Ene Mihkelsoni raamat Katku haud. Nii nagu Mihkelsoni raamatust, joonistuvad ka Villu Kibena loost välja võrdlemisi igavikulised küsimused. Kuidas elada, kui tead kedagi, kes on su lähedase üles andnud? Kas leppida – aga seda võiks pidada ka allaandmiseks? Või otsida õigust ja õiglust? Jätta kättemaks jumala hooleks? Või kulutada ametiasutuste uksi lootuses, et mõni lapseohtu uurija suudab natukenegi ette kujutada neid hämaraid aegu, mil julmus väljendus relvas ja surmas, mitte SMS-laenudes.

“Mina ei sori minevikus”

Villu Kibena umbes tunnine intervjuu oma isa tõenäolise reetjaga, mille ta mõned aastad tagasi salvestas, on õigupoolest väga huvipakkuv ajalooline dokument. See aitab kujutada mõningaid jooni sõjajärgse aja eestlase sotsiaal-psühholoogilises portrees. See aitab näha maailma läbi selle inimese silmade, kes pidanud elama terve elu alateadliku süükoormaga, et keegi teine on pidanud tema suuremal või väiksemal kaasabil elu loovutama. Küllaltki tähelepanuväärseks võib siinkohal pidada eestlaslikku “elutarkust”, mis too – eeldatav äraandja – naisterahvas muu jutu sees metsavend Kibena pojale poetas: “Mina ei sori minevikus” ja “Asi läheb paigast ära, kui neid asju hakata niipalju torkima”. Ilmselt võib tänapäeval olla raske mõista, et terved põlvkonnad kasvasid ise ja kasvatasid lapsi sellise “tarkuse” järgi – oma mälu ära unustada. Kasvasid terved põlvkonnad isegi mitte kahe-, vaid võib-olla isegi kümnepalgelisi inimesi, kellest suurem osa pidanud aastakümneid elama iseennast sisimas õigustades.
Antud juhul õigustas too naisterahvas ennast sellega, et “aga ta tappis ju inimesi”. Ühtegi konkreetset süütut tsiviilisikut, keda metsavend Kibena olevat tapnud, ta samas nimetada ei osanud. Siinkohal tuleb meelde eestlasest julgeolekuohvitser, kunagine operatiivvolinik, kes põhjendas pool sajandit hiljem enda osalemist märtsiküüditamises sõnadega: “Märgitud oli nõnda.” Ta esitles eestlaste äraviimist oma kodudest kui suurt heategu: nad pääsesid siit paeselt pinnaselt ju Siberi viljakatele muldadele.
Mõnes mõttes õnnelik mees. Vähemalt ei pidanud ta kahestuma – nagu too metsavenna reetnud naisterahvas, sest paistis elu lõpuni veendunud olevat, et ajas õiget asja.Bernhard Kibena lugu sarnaneb üldises plaanis tuhandete teiste metsavendade omadega: oma talu, ja sõja ajal Saksa sõjavägi. Sõja järel mets, metsik kättemaksuiha ja kuul või vangilaager. Teisalt on ta lugu muidugi kordumatu – nagu neil kõigil, kellest enamik kuhugi ristita hauda maeti.
Legendaarne Võrumaa metsavend Alfred Käärmann on ühes 2001. a Võru lehes ilmunud artiklis kirjutanud, et Kibena perel oli Põlva vallas Metste külas korralik talu. Bernhard Kibena olnud Eesti ajal haritud mees. Ta plaaninud soetada isegi sõiduauto Austin.

Põgenemine Karjala-Soomest

Arhiividokumentidest võib leida, et 1904. aastal sündinud mees tegutses Saksa okupatsiooni ajal Omakaitses. Nii võib pidada loomulikuks, et ta sattus Saksa poolel piirivalverügementi ning sõdis Sinimägedes, kuid kukkus Krivasoos Punaarmee kätte vangi. Ta saadeti Karjala-Soome, kuhu punased olid loonud suured sõjavangide laagrid.
Sugulaste abiga oli korraldatud, et Bernhardi tädi sõidab talle Karjala-Soome külla ja kohtub temaga, ja annab naabrimehe passi, et ta saaks selle abil laagrist jalga lasta ning kodumaale tagasi tulla. Kohtumine oli võimalik, sest Bernhard Kibenat peeti kui vabakäiguvangi. Ta saigi tädilt naabrimehe passi ning lasi selle abil laagrist jalga, jõudes kodumaale tagasi veel enne, kui tema tädi. Aasta oli siis 1947. Alguses julgeolek teda taga ei otsinud, sest ei teatud, et ta on Eestis. Ent kui ta oli juba teiste metsavendadega liitunud, said tšekistid asjast aimu.
Kibenate 17 ha talu koos lehmade, hobuste ja sigadega hoidis Põlvamaal pärast sõda ülal tema naine, Villu ema. 1948. a kuulutas N võim ta kulakuks. Naist süüdistati ühtlasi oma mehe varjamises. Kogu vara konfiskeeriti, ja jaanuaris 1949 saadeti Villu Kibena ema Ella viieks aastaks Siberisse.
“Mina olin tol ajal ligi 10-aastane, jäin lihtsalt niisama, ilma peale,” räägib Villu Kibena. “Ööbisin alguses erinevate tuttavate juures.”
Mõni aasta hiljem võtsid Kambjas elavad vanaisa ja vanaema ta enda hoolde.
“Isaga kohtusin pärast sõda esimest korda 1948. aastal,” meenutab Villu Kibena oma metsavennast isa. “Ta tuli mind ühte tallu vaatama. Kohtusime ka hiljem aeg-ajalt. Mulle tema tegevuse kohta midagi ei räägitud, sest kardeti, et laps võib asju välja lobiseda. 1951. aastast, kui vanaisa-vanaema juurde elama läksin, siis enam isaga ei kohtunud.”
N julgeoleku toimikust on Villu Kibena leidnud, et alates 1950. aastast varjas ta isa end Meeta Kuhi talus. Meeta mees oli surnud. Ta elas seal koos kahe tütre, Helve ja Eviga. Villu isa, metsavend Bernhard, aitas naist talutöödel ja sai vastutasuks süüa ja ulualust. Ka teised metsavennad käisid sealt aeg-ajalt läbi. Villu Kibena ööbis samuti selles talus, kuid mitte tihti, et teda kui kulaku ja metsavenna poega ei seostataks kindla perega. 1950. aastal tuli sinna ajutiselt elama nende kooliõde Elkin. K. (sünd Tamm 1933), keda Villu Kibena kahtlustab oma isa ülesandmises Põlva julgeolekuametnikele.
“Jutud, et Elkin andis Bernhard Kibena üles, algasid 1952. aastal kohe pärast isa tapmist,” väidab Villu Kibena. “Olen Meeta Kuhi arreteerimise toimikust ise lugenud Elkini tunnistust, et ta jälgis, mis Meeta Kuhi talus toimus. Bernhard Kibena oli selle toimiku andmetel ka Elkinit relvaga ähvardanud, et ta suu peaks.”
Ka oli Elkin oma kooliõdedele ehk Meeta Kuhi tütardele maininud, et ta oli kutsutud välja julgeolekusse ja palutud seal infot anda. Legendaarne metsavend Alfred Käärmann on selle juhtumi kohta ühes artiklis 2001. aastal lühidalt kirjutanud, et Meeta Kuhi reedeti ühe tüdruku poolt, kes oma majaperenaisele oli ähvardanud “näidata”: “Läks miilitsaosakonda ja teatas, et perenaine varjab bandiiti.”

Õnnetus hüüdis tulles

Kui püüda julgeoleku (MGB) toimiku abil taastada sündmusi tol traagilisel 19. augustil 1952, mil kustutati taas ühe metsavenna elu, siis avaneb järgmine pilt.
Umbes kell 11 hommikul tuli E.K. koos oma mehega Meeta Kuhi tallu külla. Ta oli just abiellunud ja tahtis mõned isiklikud asjad sealt ära viia. Bernhard Kibena oli sel ajal samuti majas liikumas ja suure tõenäosusega E.K. nägi teda seal.
Kaks tundi pärast E.K. lahkumist ehk kella kahe paiku päeval tulid haarangule Põlva julgeolekumehed. Maja ümber läks kõvaks tulistamiseks, mis kestis kokku poolteist tundi. Kibena tulistas kahest püstolist läbi ukse ja akna. Raskelt said haavata tšekist Ülo Suup ja tema üks Moskvast “bandiitidevastast võitlust” toetama saadetud ametivend. Kahjuks ei lõhkenud granaat, mille metsavend aknast välja heitis, lootes plahvatuse katte all metsa põgeneda. Ometi hüppas ta aknast välja ning jooksis metsa poole. Talle tulistati järele. Bernhard Kibenat tabati ilmselt jalgadesse, sest ta langes kartulivagude vahele, kuigi oli veel elus. Mõnedel andmetel lõpetas ta püstolilasuga ise oma elu.

Foto julgeolekutoimikust, kus Bernhard Kibena surnuna maas lebab. 19. aug 1952. a.

Julgeolekutoimikus leidub pilt, kus ta seal maas lebab. Tunnistan, et olles ajakirjanikuna tollaste kurbmängudega tagantjärele enam kui korra kokku puutunud, on see siiski üks trööstitumaid fotosid neist aegadest, mida olen juhtunud nägema.
Saatus oli sinnamaani Bernhard Kibena vastu üldiselt armuline olnud. Ja nagu ikka, tuli see armulisus hiljem protsentidega tagasi maksta. Nimelt oli ta olnud legendaarse metsavenna Jaan Rootsi salgas, kes nii sovettide kui nende kaasajooksikute tapmisega Võrumaal palju hirmu külvas. Legendaarsed olid ka Rootsi kirjalikud “tõendid”, mis ta mõnelt asjapulgalt ära võetud järjekordse auto “rekvireerimisel” sohvritele välja kirjutas.
Mäletatavasti hävis Rootsi salga tuumik, kui julgeolekul oli õnnestunud teda meelitada röövima Räpina metskonda Ristipallo tulevat rahasaadetist. Kalender näitas 6. juunit 1952. Tšekistid aga juba ootasid. Metsavennad saabusid röövitud taksoga, roolis kuulus Eesti viimane metsavend August Sabbe. Roots märkas majas võõraid ja avas püstolist tule, kuid tšekiste oli muidugi rohkem. Nii Roots kui põgeneda püüdnud metsavennad lasti maha. Enamikes käsitlustes peetakse ainsaks pääsenuks tol õnnetul retkel autojuhi rolli etendanud August Sabbet. Samas kirjutab tuntud Võrumaa metsavend Alfred Käärmann ühes artiklis, et selle saatusliku retkega oli seotud ka Bernhard Kibena, kel õnnestunud pääseda.
Temani jõudis kuul niisiis umbes kaks ja pool kuud hiljem, augustis 1952.
Tulles tagasi tema vahelejäämise anatoomia juurde, siis vettpidavaid juriidilisi tõendeid tolle naisterahva E.K. vastu on suhteliselt keeruline leida. Ehkki samas mitte võimatu, sest Kibenat tundvaid inimesi, kes noid aegu mäletavad, on veel elus. Kuid kaitsepolitsei vastas Villu Kibena avaldusele E.K. vastu kriminaalmenetlus algatada keeldumisega.

Haud on jäljetult kadunud

Ääretult kummaline, et vaid pool päeva pärast Kibena mahalaskmist ehk ööl vastu 20. augustit 1952 kuulati kõige esimesena üle just E.K. Paratamatult tekib küsimus: kuidas oskas julgeolek just teda kõigepealt tolle talu ja Bernhard Kibenaga seostada, sest too noorik isegi ei elanud tol ajal enam seal, vaid käis vahetevahel külas? Sealt talust käis kuu aja jooksul läbi kümneid inimesi: perenaise ja peretütarde sugulasi ja tuttavaid, ja lihtsalt külarahvast.
Teiseks, nagu võib Bernhard Kibenat varjanud naisterahva Meeta Kuhi toimikust lugeda, ladus Elkin isegi küsimusi ära ootamata välja kõik, mida vähegi teadis – kuni selleni, mida Kibena sõi. Ta rääkis suure vastutulelikkusega, kuidas oli hoolega jälginud, millal Bernhard Kibena majas käib ja kus käib. Ta väitis, et nägi Kibenat lambaliha söömas, toonitades, et kindlasti oli see Bernhardi poolt röövitud lammas, sest majapidamises lambaid polnud, ja nii edasi. Ka väitis ta, et talus tehti tööd kunagi Kibenale kuulunud hobusega. E.K. mainis muuhulgas, et Bernhard oli talle püstolit näidanud ja hoiatanud, et ta suu peaks, ja ähvardanud, et kui räägid, teevad mu sõbrad sulle otsa peale.
Bernhardil oli sellest tolleks hetkeks muidugi juba ükskõik. Paraku mitte teda varjanud Meeta Kuhile, kellele tribunal mõistis E.K. tunnistuste põhjal klassikalised 25 pluss 5. Ta vabanes seoses „Hruštšovi-sulaga“ siiski 1956. Teisi tunnistajaid põhimõtteliselt polnudki, kogu süüasi rajaneski E.K. tunnistustel.
Tasuks veel kord meenutada, et julgeolek saabus just paar tundi pärast E.K. viimast külaskäiku. Kaudne ülestunnistus sisaldub ka närvilises intervjuus, mille Villu Kibena oma isa eeldatava ülesandjaga salvestas. E.K. nimetas seal Bernhard Kibenat mõrtsukaks ja röövliks, ehkki ei oska nimetada ühtki nime, kelle metsavend enne oma viimast lahingut oleks tapnud. Mõrtsukaks sõimamises tundub väljenduvat eneseõigustuse otsimine.
Villu Kibena ise ütleb: “Ma ei tahtnud temalt muud midagi, kui et ta tunnistaks ja natukenegi kahetseks. Et jah, see tõesti oli niimoodi.”
Oma isa hauda ei ole ta leidnud tänaseni, kuigi on seda igalt poolt otsinud.
Villu Kibenale mõisteti 13 aastat vangistust nõukogudevastasesse noorteorganisatsiooni kuulumise eest. „Hruštšovi-sula“ tõttu piirdus see viie aastaga.

Villu Kibena, metsavenna poeg.

Villu Kibena: “Ma vajan avameelset dialoogi!”

Peale sõja lõppemist oli tolle aja „süsteem“ selline, kui võisid näpuga näidata või olla tunnistaja oma isiklikust kadedusest või vihast naabri vastu. Ei pidanud olema „registreerunud koputaja“, mis tekkis nõukogude süsteemis viimastel aastatel. Ta (Elkin K.) tegi seda üks kord ja võib-olla ka viimast korda. Ta ei olnud palgaline, vaid oli vene korra algusaastate siiras toetaja – tolle aja propaganda „vabadus ja võrdsus“ austaja, oma kodukoha rahvavaenulikest jätistest (siis nõnda nimetati) puhastaja. Kui esimese etapi puhastustöö (küüditamine) oli läbi viidud, siis algas stagnaaeg ja dissidentlus, mis kestis hulk aastaid. Teisitimõtlejate jaoks või vastu organiseeriti KGB poolt „hiigelkoputajate“ organisatsioon töökollektiivides, kus igal „koputajal“ oli oma hüüdnimi (nad olid ka palgalised), kelle kohta tõendite alusel kaitsepolitsei võib praegu algatada juurdlust, juhul kui peab vajalikuks. Aga „näpuga näitajate“ puhul KAPO kas ei oska või ei viitsi vaeva näha nende paljastamiseks. Selle töö peame siis meie tegema! KAPO väitel ei olevat tolle aja süüdistaja või „näpuga näitaja“ praeguses Eestis kuritegu inimsuse vastu. Nii vastas minu avalduse peale kaitsepolitsei. Milline arusaamine meie juurdlusorganite poolt! Praegu sellist seisu kasutades, Elkin K. naerab meile näkku…
“Ma vajan avameelset dialoogi aastate 1951–1952 sündmuste kohta, sest Teie olite otsene ja esimene tunnistaja 19. aug 1952. a päeva toimunu üle.
Elkin Kärsin julge olla see, kes Sa oled – kaebaja, äraandja või aus Eesti kodanik. Mulle isiklikult on tõde tarvis. Minule, Villu Kibenale, et vabaneda eelarvamustest Teie kohta, lugupeetud Elkin Kärsin!

Kokkuvõte Villu Kibena intervjuust naisterahvaga, keda ta peab oma isa reetjaks

Jutuajamise juhatab sisse ja aeg-ajalt ilmestab “taustamuusikana” luust ja lihast läbilõikav välisukse kägin. Kibena kohtub E.K.ga nimelt Põlva bussijaamas. Nad ei tervita teineteist kaugeltki sõbralikult. Kogu jutuajamine toimub püstijalu. Villu Kibena on püüdnud oma isa tõenäolise reetjaga kohtuda terve aasta. Käinud temal ka mitu korda koduukse taga. Lõpuks otsustab naine järele anda. Jutuajamine on salvestatud.

Villu Kibena (edaspidi V. K.): Tervist! Elkin?
E. K.: (Villu Kibena isa oletatav väljaandja Elkin K.): Jah.
V. K.: (rahumeelselt): Mina olen Villu Kibena.
E. K.: (vihaselt): Ei!
V. K.: Miks? No miks te kätt ei anna? Tervitame!
E. K.: (ärritunult): Laduge lagedale, mis te tahate!
V. K. (peaaegu sõbralikult): Lähme istume kuhugi, välja pingi peale või...?
E. K.: No mis siin rääkida!
V. K.: Püstijalu paha rääkida. Lähme istume, tulge palun. Pool tundi oleks vaja rääkida teiega.
E. K.: Mul ei ole nii palju aega rääkida teiega. Mul ei ole rääkimist mitte midagi!
Kibena alustab juttu kaugemalt, viib selle E.K. lapsepõlvele. Vestluskaaslane leebub pisut. Ta räägib oma isast, kes pärast sovettide sissetungi ja veel enne sõja lõppu metsavendade abistamise pärast vangi oli viidud. Ta ema suri mõni aasta hiljem, kodu tassiti laiali. Uue elumaja ehituseks varutud materjal viidi küttepuudeks. Tollal 14–15-aastase tüdruku võttis enda juurde tema tädi.
E. K.: Kui olin 14, läksin ehitustööle, elatist oli vaja. Ma ei saanud tädi arvelt elada. Mul oli too õnn, et onu tegi pastlaid. Mina käisin pasteldega koolis. Siis anti koolile mingeid kummikingi. Õpetaja andis ühe paari mulle. Muidugi keegi kaebas, õpetaja sai kohast lahti. Selle paari kummikingade eest... Et rahvavaenlase tütar sai. Ma tean, kes kaebas, aga mina ei sori minevikus! (Ta ütleb seda väga tähendusrikka tooniga.)
V. K.: Ega seda minevikku saa ära unustada, ikka käib silmade eest läbi... Ikka noorus ja see aeg.
E. K.: Käin temaga ühes tantsimas praegu ja... Ega ei ole niimoodi, et ma tapan sellega (minevikus sorimisega – V.L.) ennast.
V. K.: (pisut üllatunult): Nojah, ei pea just tapma, aga ikkagi...
E. K.: Asi läheb paigast ära, kui neid asju nii palju hakkab...!
Edasi liigub peaaegu sõbralikuks muutunud jutt rajale, kuidas E.K. neiuna sattunud Meeta Kuhja tallu, kus end varjas Villu Kibena metsavennast isa Bernhard. Ta räägib, et käis Meeta tütrega üheskoos ehitustööl: “Mul on meeles niimoodi, et puhvaika oli seljas ja kui töölt tulin, olid käed nii paistes, et ma ei saanud seda seljast. /.../ Siis ei olnud ju masinaid, tuli käe otsas (kastiga – V.L.) segu tassida.”
Edasi juhib Villu Kibena jutu oma reedetud isale.
V. K.: Seal (Meeta Kuhja talus – V.L.) trehvasite ju Bernhard Kibenat ka?
E. K.: Kui ma nüüd ausalt ütlen, siis teadsime, et ta seal on, aga me silmast silma ei kohtunud.
V. K.: Kuidas te siis kohtusite...? Lõpuks te ju ikkagi kohtusite? (Toimikus tunnistuses leidub Elkini enda väide, et Bernhard Kibena on teda relvaga ähvardanud – V.L.)
E. K.: (järsult) Ei! Sest mina... noh... mmm... niimoodi, et kui... ma ei tea... eee, millal ta siis köögis oli või... Aga kui meie köögis olime ja tööle läksime, siis köögis teda ei olnud.
V. K.: See oli siis 1950 või 51?
E. K.: Ei, 1951 see ei olnud, olin siis juba tükk aega ära. (Bernhard Kibena tapeti augustis 1952, tol ajal käis ta vaid aeg-ajalt talus külas – V.L.)
Edasises vestluses püüab Villu Kibena teada saada, kui palju E. K. talus ikkagi tema isa nägi. E. K. vannub, et pole Bernhard Kibenaga kohtunud, ainult teadis, et ta võib seal olla.
E. K.: No siin on väike lahknevus sees. Kui ma vaatasin Kuhja Meeta toimikut, siis seal on ju teie oma tunnistus sees, et kohtusite Bernhard Kibenaga.
E. K.: (kergelt itsitades): No mina ei tea, mis nad sinna kirjutasid.
V. K.: Sinna ei saanud ju midagi teisiti kirjutada, sest te ju andsite igale lehele oma allkirja, et teie tunnistus on õige.
E. K.: (ärritunult) Ega ma seda ei lugenud!
V. K.: Te kirjutasite ju oma allkirja alla.
E. K.: (võidukalt) ...sest paljud asjad on, mida juurde mõeldi! Ja tehti!
V. K. (end rahulikuks sundides): Tol korral ei saanud ju juurde mõelda ega teha, sest sel polnud mõtet, asi poleks ju muidu hargnenud. Asi arenes ikka nii, et oli konkreetne tunnistaja, kes ütles, et oli nii ja nii...
E. K.: (veidi löödult) Asi oli hoopis teisiti. Oli vaja üks patuoinas teha. Aga kuidas asi tegelikult oli, teavad vähesed, aga nemad on ka surnud.
V. K.: Aga kas te siis võiksite öelda, kes tehti patuoinaks ja mismoodi?
E. K.: (kileda häälega, ärritunult) Kes siis muu kui mina!
V. K.: Kuidas siis patuoinast sai teha?
E. K.: (järsult) Sel ajal oli kõik võimalik.
V. K. (ärritust maha surudes): 17–18-aastasest tüdrukust patuoinas teha?
E. K.: Polnud ma midagi lapseohtu, ma olin siis rase. (Mõned päevad enne kui Kibena maha lasti oli ta ka abiellunud – V.L.)
V. K.: Siin toimikus on need asjad kirjas ju... (Krabistab lehtedega.)
E. K.: (otsustavalt) Ma ei taha seda toimikut vaadata ja asi on nüüd selline...
V. K.: Näete, siin on Kuhi, Meeta toimik...
E. K.: ... nüüd selline, et teil tuleb pöörduda arsti poole! Te ei ole päris... Te olete ebaterve!
V. K. (üllatunult): Einoh, mispärast ma peaksin arsti poole pöörduma? Näete, siin on teie nimi... Ülekuulamisprotokollides.
E. K.: Ärge kütke ennast üles! Mul on teie pühapäevane kõne lindis ja mul on asjatundjatega räägitud! (Mõeldud on telefonikõnet, milles Villu Kibena üritas E.K. kohtumist kokku leppida – V.L.)
V. K. (irooniliselt): No väga hea, väga hea!
E. K.: (tungival toonil) Teie ainus mure on, et te ei saa tappa.
Edasi vaieldakse mõnda aega, kas Villu Kibena peaks enda tervise kohta tõendeid esitama.
V. K. (tüdinult): Näete, vaadake, siin on mu isa pilt, tapetud haarangul.
E. K.: (hüsteeriliselt) Ärge otsige neid pilte välja! Ma ei vaata neid! Ma ei vaata neid!
V. K.: Miks te ei vaata?
E. K.: (pisut rahunedes, paluvalt) Miks sorida nii palju aega minevikus tagasi? Mis see teile annab?
V. K. (väsinult): Tähendab, te ikkagi olete seotud... sellega?
E. K.: Mida see teile annab? Kütke ennast üles... ja te lõpetate haiglas.
V. K.: Mul on, kui vaja, arstitõendid. Tervis on tipp-topp korras.
E. K.: (otsustavalt) Küll see haigus tuleb!
V. K. (üllatunult): Tuleb?!
E. K.: Me kuulasime seda linti (mõeldud on Villu Kibena telefonikõnet E.K-ga kohtumise kokku leppimiseks). See on nüüd ametiasutuses.
V. K. (üllatunult): Millises? Kaitsepolitseis? Või Moskvas julgeolekus?
E. K.: (tähtsalt) See on minu asi!
V. K. (toimikut näidates): Näete, siin on kõik kirjas. Kuidas te öösel kuulasite, kuidas majas käib Bernhard Kibena. Söögilauas olite ka temaga koos. Te olete tunnistanud isegi seda, mida ta sõi!
E. K.: Jätke mind rahule!
V. K.: Ma jään rahule küll, kui te tunnistate oma süüd.
E. K.: (vuristades) Jah-jah-jah-jah! Te jäägegi sinna tuhnima.
V. K.: Näete, kohtukutsed, mis teile kui tunnistajale saadeti...
E. K.: (õpetlikult) Ärge kütke end üles! Teie probleem on see, et teie ei saa tappa nagu isa.
V. K. (üllatunult): Miks? Mina pole kedagi tahtnud tappa!
E. K.: (tungivalt) Te olete sama verejanuline.
Edasi vaieldakse, mida Villu Kibena mõtles, kui ütles telefonikõnes E.K.-le, et isal oli tol ajal õigus metsavennana vastu hakata ja tappa.
V. K.: Te olete ju see esimene tunnistaja, kes reetis Bernhard Kibena? Kuhja Meeta juurest sõitsite Põlvasse, kutsusite julgeolekumehed...
E. K.: Jah-jah-jah, jääb teie süda nüüd rahule või?
V. K. (peaaegu alistunult): Teil võiksid ju mingidki süümepiinad olla...
E. K.: (tigedalt): Süümepiinad? Mõrtsuka kohta?
V. K.: Teie ütlete, et mõrtsuka kohta?
E. K.: Ütlen jah!
V. K.: Tõestage, et ta oli mõrtsukas! Öelge üks inimene, keda ta maha laskis?
Vaikus. Klõpsatus, kui Kibena kohtumisest mälestuseks pildi teeb.
E. K.: (tigedalt ümber pöörates ja lahkudes): Te olete sama verejanuline kui isa. Küll te tapaksite, kui saaks!