|
|
|
16. märts 2008. Riias. Lubatud
üritus. Leegionärid ja nende poolehoidjad koos lippude
ja lilledega Vabadussamba juures, politsei on saanud lausa
käsu neid turvata. |
Läti rahvuslased valmistuvad
Leegionipäevaks
tekst: jaanika kressa
Kohtume Edgars Skreijaga
Riias, Vabadussamba lähedal kella all. Kuigi püüan
saksa täpsusega minutipealt kokkulepitud ajal kohale jõuda,
näen juba eemalt tuttavat sirget kuju – Läti leegionäride
liidrit, kes möödunud suvel käis eestlasi tervitamas
Märjamaa-kokkutulekul.
Edgars Skreija on Läti
Rahvuslike Sõjameeste Ühenduse ja Kuramaa Vennaskalmistu
fondi juhatuse esimees alates 2004. aastast, mil igavikku lahkus
eelmine esimees Nikolajs Romanovskis.
Kaks sõjamehi
ühendavat organisatsiooni
Läti Rahvuslike
Sõjameeste Ühendus on taastatud peale riigi taasiseseisvumist
ja peab ennast 1923. aastal asutatud organisatsiooni õigusjärglaseks.
“Me jätkame samu traditsioone, mis olid neil, kes võitlesid
Läti iseseisvuse eest,” kinnitab Skreija. Sellenimeline
organisatsioon on olemas ainult Lätis ja moodustatud nendest
meestest, kes Teise maailmasõja lõppedes kurjuseimpeeriumisse
lõksu jäid.
Läände pääsenud relvavennad moodustasid sõjamehi
ühendava organisatsiooni “Daugavas Vanagi” (Daugava
Kullid) aga juba 1952. aastal põgenikelaagris Belgias.
Praegu asub Daugava Vanagi keskjuhatus USA-s, liikmed on üle
maailma laiali – Austraalias, Saksamaal, Inglismaal ja nüüd
ka Lätis.
Daugava kullid erinevad Eesti vabadusvõitlejatest selle
poolest, et nad on läbi aegade kasvatanud endale noorliikmeid
ja suudavad tänagi veel hoida internetis arvukaid kodulehekülgi,
igas riigis oma.
Kodu-Läti pinnal kuuluvad mitmed mehed nüüd mõlemasse
sisuliselt paralleelsesse organisatsiooni. “Meie eesmärgid
ja tegevus on sama. Paljud leegionärid kuuluvad mõlemasse
organisatsiooni, tegevus Läti pinnal toimub koos või
paralleelselt, meil on ühised projektid,” räägib
Edgars Skreija.
Oodates õigluse
ülestõusmist
Tänu DV annetustele
on olnud võimalik rajada Lestenesse väärikas
ja suurejooneline leegionäride vennaskalmistu, kus nüüd
8. mail tähistatakse Teise maailmasõja ohvrite mälestuspäeva.
“Meie olime selle sõja ohvrid, meie teda ei alustanud,
vaid meid tõmmati sellesse sõtta ja kõik
need sõjajärgsed aastad on meid peetud justkui teisejärgulisteks
inimesteks,” räägib Edgars Skreija, kes võitles
sõjas vaid Läti pinnal ja kelle jaoks isiklikult lõppes
sõda just 8. mail 1945 Kuramaal.
Lestene nimi läks ajalukku Teise maailmasõja ajal,
kui 1944. aasta jõululaupäeval algas 3. Kuramaa suurlahing
ehk Jõululahing, kus 19. diviisi leegionärid Lestene
lähedal ülekaaluka vastase vastu oma sünnimaad
kaitsesid. Teistkordselt Lätit okupeeriv nõukogude
armee ei suutnud ei selles ega ka järgnevates lahingutes
Kuramaa kindlust vallutada.
8. mail 1945. aastal andis kindlus ise alla. Sadu Kuramaa kaitsjaid,
läti leegionäre jäi lahinguväljadele maha
ja nende hauad hävitas okupatsioonivõim.
Kui taastati Läti Rahvuslike Sõjameeste Ühendus,
sai selle ühenduse üheks ülesandeks sõjameeste
puhkepaiga teadvustamine ja korrastamine. Otsustati annetuste
abil rajada Lestenesse Läti Leegionäride Vennaskalmistu.
Sõjameeste initsiatiivi kodumaal toetasid otsekohe rahvuskaaslased
Läänes. Tänu Inglismaal elava Emils Gailise annetustele
alustas juba 1996. aastal tööd Edgars Skreija juhitud
töögrupp, kes kaevas leegionäride matmispaiku lahti
mitmes kohas Lätimaal, et need ümber matta Lestene õnnistatud
mulda.
1998. aastal moodustati Kuramaa Vennaskalmistu fond. Kalmistu
kujundamiseks kuulutati välja konkurss, mille võitis
arhitekt Vecumnieksi büroo projekt, töö maksumus
oli 650 000 latti. Kolmandiku vaja läinud summast annetasid
Daugava Kullid, Lestene Vennaskalmistut toetati ka Läti riigieelarvest.
Kalmistu nurgakivi õnnistati 26. mail 2000, sama aasta
5. novembril avati ja õnnistati Lestenes skulptor Arta
Dumpe skulptur “Sünnimaa Ema Lätimaa”. Vennaskalmistul
on ka müür, kus on graniitplaadid langenute nimedega.
Tundmatu sõduri plaadile on raiutud poeet Andrejs Eglitise
värsiread: “Me ootame õigluse ülestõusmist”.
27. septembril 2003 avati ja õnnistati kogu kalmistu. Kohal
oli üle 5000 inimese igast Lätimaa nurgast. Praegu puhkab
Lestenes üle 1000 ümbermaetud leegionäri, müüril
on aga 17 000 langenu nimed ja nimede graveerimine jätkub.
Leegioni
päeva on vabas maailmas alati peetud
Kui 8. mai on lätlastele
üsna kurb päev, mil tähistatakse sõjaohvrite
päeva ning traditsioon ise on alles noor, siis 16. märts,
Läti Leegioni päev, on palju pikema traditsiooniga ja
oluliselt rõõmsam päev.
16. märts on Leegioni päevaks saanud seetõttu,
et 16.–19. märtsini 1944 pidasid mõlemad Läti
diviisid – 15. ja 19. koos Idarindel Velikaja jõe
ääres rasket taplust punaarmeega. 16. märts kuulutati
Leegioni päevaks Daugava Kullide keskjuhatuse poolt 12. aprillil
1952. aastal ja sealtpeale on seda vabas maailmas igal aastal
tähistatud.
Lätis tähistati seda päeva esmakordselt 1990. aastal.
“Alguses jah olid 16. märtsil meiega koos ka valitsuse
liikmed, kui läksime esimest korda koos Vabadussamba juurde.
Ma ei tea, mis surve neile hiljem selle eest peale pandi, et nad
enam meiega koos ei julgenud tulla. Mingi surve tõttu nad
igatahes hakkasid meist eemale hoidma,” meenutab Edgars Skreija.
On ette tulnud kummalisi vallandamisi, vaid üksikud parlamendiliikmed
fraktsioonist “Läti Rahvusliku Sõltumatuse Liikumise
ja Isamaale ja Vabadusele” julgevad veel ennast sõjameeste
seltkonnas näidata. Skreija sõnul on küll tunda,
et valitsus omal moel isegi toetab leegionäre, kuid väga
vaikselt. Langenuid taga nutta lubatakse, kuid sangaritest rääkimise
peale vaadatakse viltu.
Traditsiooniliselt kogunevad vanad mehed 16. märtsi hommikul
Riia Toomkirikusse, kus toimub jumalateenistus. Seejärel
jalutatakse lippude lehvides Vabadussamba juurde, kuhu asetatakse
lilled. Loomulikult saadavad vanu võitlejaid noored patrioodid,
aasta-aastalt jääb esimesi vähemaks ja teisi tuleb
aina juurde. See on rongkäik, mida eestlased Tallinnas kordagi
lubada pole julgenud.
Riias läks olukord tuliseks alles 2006. aastal, mil valitsus
Vabadussambale tõkked ümber ehitas. Kuni viimase õhtuni
ei uskunud inimesed, et neid ei lasta Vabadussamba juurde lilli
panema. Riia Vabadussamba ümbrus oli riigi taasiseseisvumise
perioodil olulisim rahvuslaste kogunemiskoht, kust ei raatsitud
lahkuda ja kus lainetas pidev lillemeri, mis peatas isegi trolliliikluse.
Kolm aastat tagasi oli Vabadussambale võimatu ligi pääseda
ja võimud tulid välja abitu hädavalega, nagu
vajaks sammas remonti. Samal õhtul kogunesid inimesed,
peamiselt endised leegionärid ja nende naised, aga ka mõned
noorteorganisatsioonid, Okupatsioonimuuseumi ette ja panid lilled
sinna, sest riik tundus olevat taasokupeeritud.
Partisanisõda
käib, rindejoont pole näha
“Riik justkui pole
okupeeritud, aga partisanisõda kogu aeg käib,”
muigab Skreija. “Rindejoont pole näha. Õnneks
ei karda uus president (Valdis Zatlers) meid, sõjamehi,
sama palju kui eelmine (Vaira Vîíe-Freiberga).”
Edgars Skreija räägib. et sõjameeste organisatsioon
on riigilt korduvalt küsinud rahvusliku vastupanuliikumise
staatust, nagu see on juba omistatud metsavendadele. “Möödunud
aastal lükati meie ettepanek tagasi solvava põhjendusega,
et ei saa, kuna siis tuleks meie pensionile lisa maksta, aga raha
pole. No see aasta pole enam mingitki raha,” naerab Skreija,
jätkates irooniliselt: “Aga me ei küsinudki ju
raha, see rahajutt on lihtsalt naeruväärne, pealegi
– kui palju meid siis veel järgi on?”
Kui organisatsioon taastati, oli selles 5000 liiget, tänaseks
on mehi jäänud 700. Lätis on küll 28 erinevat
osakonda, kuid liikmeid väga vähe. Riias oli kunagi
üle 200 liikme, tänaseks on alles jäänud alla
100. See aga, et metsavennad saavad 50 latti pensionile lisa,
rindevõitlejad aga ole riigi jaoks keegi, paneb mõtlema,
kas üldse on veel, keda valida.
“Täna küll ei oska ütelda, keda võiks
valida. Meid on küll vähe, aga meil on ka perekonnad,
tuttavad, täna ei saa me oma lastelastele soovitada, et valige
neid, need on need õiged,” ütleb mees, kes elus
palju näinud ja hiljuti edukalt südameoperatsiooni läbi
teinud.
“Tänu headele arstidele ajan ma siin täna teiega
juttu,” kinnitab Edgars Skreija, et vaatab huviga, mis Lätis
edasi juhtub. “Meil on inimesi, kes ärkamisaja alguses
polnud vabanemises veendunud ja siis ei saanud nad kolme sõnagi
suust välja pigistada. Nüüd aga ei saa nende suud
kuidagi sulgeda, nad lobisevad lakkamata, mida nad tookord olla
korda saatanud,” muigab vana sõjamees.
Kas meie
ei peaks rääkima oma Jõululahingust?
Eestlased ja lätlased
on omavahel sarnased rohkem, kui nad seda tunnistada tahavad.
Nagu meil uinutavalt räägitakse turvalisest Vabadussõjast,
et mitte okupante ja nende lääneliitlasi pahandada,
nii eelistatakse ka Lätis Teise maailmasõja sangarite
asemel meenutada hoopis Esimese omi.
Läti ajalugu tunneb mitut Jõululahingut ja igal aastal
korraldavad Läti Kaitseministeerium, Sõjamuuseum ja
kohalikud omavalitsused 1916. aasta Jõululahingu mälestusüritusi.
„Ometi olid need ju, olgugi lätlased, Vene tsaariarmee
sõjamehed, nad võitlesid samuti võõras
mundris! Ja alati on neisse tseremooniatesse kaasatud ka noorkaitsjad,
kes annavad pühalikke tõotusi Läti Vabariigile,”
räägib Skreija.
Oma kooliaastaid meenutades tõdeb vana mees, et ka neid
kutsuti poisikestena samadele üritustele, kuid neile seletasid
tollal asju lahti needsamad mehed, kes ise olid kõnealustest
lahingutest osa võtnud.
„Meie oleme ju nende lapselapsed, mida meie saame rääkida
sellest lahingust? Kas meie ei peaks rääkima oma Jõululahingust,
mida me pidasime Lestenes 1944. aastal, mis sest, et samamoodi
võõras mundris?” küsib Skreija juba vaid
retooriliselt.
Ta vastab ise: „Aeg peab mööduma, muutused ei tule
nii kiiresti. Inimese elu on aga liiga lühike, meile pole
nii palju aega antud, et me kõike näha jõuaksime.
Olen veendunud, et kuni meie naabruses asub see kurjuseimpeerium,
pole midagi head oodata. Oleme igavesti võitlusse kistud.
Mind lohutab see, et selle vale ja kurjuse impeeriumi tegevus
pole kunagi päris lõplikult läbi läinud
nii, nagu nemad seda on plaaninud. Alati on midagi läinud
pisut teisiti. Ma loodan saatusele. Parem on nendel Euroopa rahvastel,
kelle kõrval elavad normaalsed naabrid.
Igal juhul pole midagi enam meie, vanameeste käes. Meie elame,
tänu Jumalale, päev päeva järel, kuni on määratud
elada. Oleme isegi juba kestnud üle aja.”
|
Riigile ohtlikud: Eesti Rahvusliku
Liikumise neljaliikmeline delegatsioon seikles pool päeva,
enne kui Eesti-Läti piiriületuseks sobiva augu leidis.
Kui palju eesti rahvuslasi kokku piirilt tagasi saadeti, pole
“Kultuurile ja Elule” teada, Läti meediakanalid
ei rääkinud eestlaste kojusaatmisest midagi. Pildil
vasakult Martin Helme, Henn Põlluaas. |
Läti ja eesti
rahvuslased: koos oleme tugevad!
Osalejatele tundus
tänavune 16. märts varasematest aastatest rahulikum.
Korrakaitsjad olid sõbralikud, turvates leegionäre
ja nende saatjaid. Sõimajad hoiti inimestest eemal, meeleolu
oli pühalik ja lauldi palju isamaalisi laule.
Pilgeni täis Riia
Toomkirikus kandis õpetaja looja ette kõik Läti
vabaduse eest võidelnud, nii vaenuväljal langenud
kui ka hiljem lahkunud. Üles, taeva poole, kõlasid
koori- ja soololaulud ning ühiselt lauldud rahvushümn.
Kirikupalvesse sai põimitud isegi sõnastamata soovid,
nagu oleks ikka veel aeg, kus kõike välja ütelda
ei saa. Kirikuseinad aga mõjusid kaitsvalt ja turvaliselt,
oma massiivsusega justkui kinnitades: siia nad järgi ei tule,
siin saame olla omaette.
Nii eesti kui läti rahvuslaste hulgas on olnud erimeelsusi,
kas rahvuslikke asju, sõjameeste üritusi sealhulgas,
tuleb tingimata toimetada just kirikus. Antud juhul õigustas
see lahendus ennast kuhjaga: oli pidulik ja meeliülendav,
samas kaitsesid müürid valdavalt vanu inimesi uudistavate
ja ka vaenulike pilkude eest. Rahvuslikud noored moodustasid ukse
juurde rahvuslippude allee, mis kirikust väljuvaid leegionäre
ja nende pereliikmeid omakorda turvas – nii otseselt kui
kaudselt.
Meedia võimendas
olematut
Skandaaliotsijaid ja
kiibitsejaid oli ukse taga küllaga. Vaenulikust meediast
rääkimata, püüdsid isegi kohalikud kanalid
tüli pildile saada. Tegelikult oli aga rahvuslaste päev
ja ka korrakaitsjad olid tänavu sõbralikumalt häälestatud
kui varasematel aastatel. Kuigi ametlik rongkäik polnud lubatud,
kandsid politseinikud hoolt, et rahvas saaks kirikust Vabadussambani
jalutada segamatult. Üks vanatädi mu kõrval kommenteeris,
et okupandid on seekord aetud koerahaukumise kaugusele. Tõepoolest,
liikudes leegionäridega koos, ei kostnud mu kõrvu,
erinevalt varasematest aastatest, mingit arusaamatut sõimu.
Meedia otsis aga halvimat. Selle asemel, et näidata vabadussamba
juurde kogunenud rahvast, kes koos ansambliga “Vilki”
(Hundid) isamaalisi laule laulis, püüdis kaamerasilm
üksikuid rahulolematuid. Miks oli neid vaja maailmale näidata,
kui päeva tegelik sõnum oli hoopis teine: Läti
rahvas on ühtne, vanad ja noored on koos, noored uurivad
ja hindavad leegionäride tehtut ega unusta neid iialgi.
Jçkabpilsis
lauldi hommikuni
Leegionipäev jätkus
Lätimaa erinevates paikades, paljud sõitsid edasi
Lestenesse. Jçkabpilsi rajooni rahvas oli Riiga tulnud
suure bussiga ja nende tähistamine jätkus pärast
paaritunnist kojusõitu juba kohaliku mälestussamba
juures, kuhu jõudsid ka Eesti Rahvusliku Liikumise esindajad.
Kûku vallas Sûnu põhikoolis toimus pidulik
leegionäride mälestusüritus, milles osalesid kohalikud
omavalitsejad, noorkaitsjad ja maakaitsjate ansambel “Junda”.
Jçkabpilsi linn toetas üritust 200, rajoon 150 latiga.
„Nad võitlesid nende lippude all, selle sama usuga,
mis on meie noorte käes – punavalgepunase lipu värvides.
Ka Kuramaa kindlus jäi viimase paigana Euroopas vallutamata
seetõttu, et lätlane, jäädes Kuramaale,
teadis, et ta kaitseb oma isade maad,” rääkis ürituse
peakorraldaja Gundars Kalve.
Aktusele, kus austati leegionäre, mälestati lahkunuid,
loeti referaate rüütliristikavaleridest ja vaadati dokumentaalfilme,
järgnes lõke ja ilutulestik. Seejärel istuti
kaetud laua taga ja lauldi isamaalisi laule hommikuni.
Gundars Kalve:
Tänane kohtumine
on näidanud, kui lähedased me oleme. Ma usun ja tean,
et võime alati loota vennasrahvaste toetusele. Ühised
üritused eestlastega kinnitavad mu veendumust, et vaid koos
oleme tugevad. Kindlasti osaleme ka meie Eesti Leegioni austamisel,
me oleme iga hetk valmis olema koos teiega ja see käib ka
raskete hetkede kohta. Lätlased tulevad, kui vaja, Eestisse
talgutele ühise vaenlase vastu.
Martin Helme:
ERL delegatsioon on
juba mitu aastat osalenud Läti rahvuslaste üritustel,
muu hulgas leegionäride päeva tähistamisel. Lätlastel
on meiega väga sarnane ajalugu ja samad ajaloolised traumad,
samad vaenlased. Peame väga oluliseks rahvuslaste koostööd
rohujuure tasandil ja solidaarsuse näitamist oma lõunanaabritega.
Kas on veel paremat tõestust, et rahvuslased pole ksenofoobsed
endasse tõmbunud tüübid, kes tahaks elada müüriga
piiratud maal?
Väga nördimapanev oli avastus, et Läti võimud
peavad meid endale ohtlikuks. Käisime üritusel, kus
esines kohalik maavanem ja vallavanem, ei tea, kas nemad on ka
Läti riigile ohtlikud äärmuslased? Aga eks kivi
tuleb visata rohkem Eesti valitsuse kapsaaeda, sest meie võimud
koostasid ju lätlaste palvel nimekirja, keda musta nimekirja
panna. Eesti valitsus on sellega selgelt teada andnud, et peab
patrioote endale ohtlikuks. Valitsuse käitumist vaadates
on hirmul ilmselt põhjust.
Henn Põlluaas:
Läti Leegionäride päevast jäid
meelde, nagu ka eelmistel kordadel, tavaliste lätlaste südamest
tulevad tänusõnad, et tulime nende vabadusvõitlejaid
austama ning nende soojad ja siirad sõpruseavaldused
Eesti suhtes. Tänavu lisandusid sellele veel tunnustavad
õlalepatsutused, sest saabusime võimude seatud takistustest
hoolimata. Ametlik Eesti on meie lõunanaabrid
Põhjalasse kippumise tuhinas justkui kõrvale lükanud,
kuid mitmetes olulistes asjades on meil nendega rohkemgi
ühist kui Soome hõimuvendadega. Rängad katsumused
kommunistliku terrori all ja kustumatu vabadusepüüdlus
ühendavad meid. 1939. aasta tõestas, kuivõrd
tähtis on Balti koostöö ja kui saatuslikud on
selle puudumise tagajärjed. Eesti kõrged riigijuhid näivad kahjuks
selle õppetunni unustanud olevat. Meil jäid
aga hästi meelde sõnad, mida hallipäine läti
leegionär meile naeratades ütles: “Igaunija un
Latvija ir draugi!” (Eesti ja Läti on sõbrad!)
See on hea, nii peabki olema!
|
|
|
