|
|
Küüdirongil kommunismi
ülikooli
25. märts 1949
jutustab Einar Komp
Selle aasta märtsi
lõpul oli meil nädalane koolivaheag. Sõitsin
Tallinnast koju Kosele. Kevad lähenes juba, varblased siristasid
rõõmsalt, keskpäeval võis päikesepaistel
liikuda pulloveri väel. Kõik oli rahulik, inimesi
võõristas vaid see, et kooperatiivi autojuhtidel
oli kästud ilmuda oma veoautodega 24. märtsi õhtul
vallamaja juurde – riigi käsutusse.
25. märtsi hommikul
ärkasin vara jutukõminast. Naaber oli meile sisse
astunud ja rääkis erutatult, et Aalboki Maria juurde
on tulnud keegi asjamees vene sõduri saatel. Käsutanud
Aalboki voodist välja ja käskinud tunni aja jooksul
asjad kokku panna. Kohkunult asemel lamades taipasin: jälle
küüditamine!
1949. aastal olin olnud liiga väike, et mõista, mida
tähendavad meist mööda sõitvad inimesi täis
kiilutud autod. See kõik näis juba kauge ja kordumatu
minevik. Pärast sõda tulid paljud küüditatud
Eestisse tagasi. Isegi K. Pätsi pojapoeg Mati õppis
meie koolis. Ajalehti täitsid optimistlikud kirjutised sotsialistliku
ülesehitustöö saavutustest, rajati kolhoose. Ja
nüüd uuesti küüditamine!
Aalboki Maria oli täiesti
silmapaistmatu lihtne naine. Ta lüpsis kooperatiivi abimajandi
lehmi. Väike heledapäine tütar Maie oli kuueaastane.
Maria Aalboki mees Jaan Aalbok oli 1944. aastani sellesama abimajandi,
sel ajal lihtsalt tarbijateühisuse talu sulaseks. Nagu kõik
vastavaealised mehed, oli ka tema omakaitses, peale selle veel
määratud külavanemaks. Pärast “vabastamist”
1944. a septembris kästi tal panna punane lint käe peale
ja valvata silda. Seal ta siis kõndiski lindi ja püssiga,
täpselt niisamuti kui enne “vabastamist”, ainult
siis oli käe peal olnud omakaitse lint. Detsembris 1944 viidi
ta ära ja kahe aasta pärast tuli naisele teade, et mees
on laagris surnud.
Maria Aalbok oli nii vaikiv ja enesessetõmbunud, et talt
ei kuulnud keegi isegi kurtmist mehe surma üle. Ja nüüd
oli siis tema, abimajandi lehmalüpsja, üks neist kulakutest,
kelle kui klassi likvideerimisele asus töörahva võim.
Kõik tundus nii võigas, et ma ei läinud isegi
õue vaatama kui auto talle järele tuli. Sellesama
auto peal istusid juba Välid – tuttav perekond. Nad
pidasid 8-hektarilist talu. Kuuest pojast saadeti vangilaagritesse
kolm vanemat juba 1944. a lõpul. Nüüd küüditati
isa ja ema ning kaks nooremat poega. Jäi vaid üks poeg,
kelle naine oli sel ajal parajasti haiglas. Praegu kahetsen, et
seekord jäi heitmata viimane pilk äraviidavatele tuttavatele.
Niisuguseid asju maksab meelde jätta.
Keskhommikul hakkasid
akna alt mööda sõitma veoautod. Igaühe kastis
oli viis-kuus inimest oma kompsudega, juures kaks sõdurit,
püssid käel. Nii nad sõidutati Raasiku jaama,
kus ootasid ees kaubavagunid.
Läksin maanteele, autod sõitsid ikka veel. Ühest
autokastist hõigati mulle: “Poiss, hüppa peale!”
Külaelanikud seisid vaikselt sosistades õuedes, elu
oli tardunud. Autode voorimine lõppes alles õhtul.
Hiljem räägiti,et Hans Kruusemendi naine anus küüditajaid
lasta tal veel mõne päeva olla, kuni saab mehe mulla
alla. Mees oli siis suremas haige. “Küll ta oskab surra
ilma sinutagi,” vastati ja käsutati naine autole. H.
Kruusement surigi järgmise päeva õhtul.
Vahel ei olnud äraviijad nii julmad. Ühes talus olid
vene sõdurid isegi aidanud tappa sea, laadida liha ja muud
asjad autole. Perekonnal ei tarvitsenud Siberis nälgida.
Ka
töökaaslased aitasid küüditatavaid. Kui auto
inimestega jäi peatuma mõne äraviidava töökoha
juures, viidi inimesele auto peale kätte ta saamata jäänud
palk ja rohkemgi. Mahajäänud vara müüdi järgmistel
päevadel sealsamas odava hinnaga naabritele maha. Need hoidsid
asjad alles või andsid üle sugulastele, hiljem saadeti
ka raha posti teel Siberisse järele.
Mõne päeva pärast said tuttavad ja sugulased
väljasaadetavatelt kirju. Raasiku jaamas oli neile jagatud
ümbrikke ja paberit ja kästud kirjutada. “Vagun
on pime ja Maie nutab...”oli Maria Aalboki kirjas.
Järgmisel päeval sõitsin linna tagasi. Esimene
asi oli osta ajalehed. Näis võimatu, et sündmust,
mis vapustas kogu rahvast, ei mainita lehes.Vähemalt mingi
valitsuse teade kulakluse likvideerimisest peaks seal olema. Aga
ei midagi – tavaline kiitlemine, tavalised teated ja uudised.
Kooli hilinesin päeva.
Klassikaaslased tormasid trepist alla mu ümber, nad olid
mõelnud, et ka mind viidi ära. Meie klass oli tervenisti
alles, teistest mõned õplased kadunud. Ka kooli
uhkus, alles samal talvel koolinoorte üleliidulistel suusavõistlustel
esikohale tulnud poiss, keda käidi jaamas orkestriga vastu
võtmas. Moskva valis oma aktsiooni läbiviimiseks ettenägelikult
kevadise koolivaheaja, kui lapsed olid vanemate juures kodus.
Oli küüditatud üks õpetaja, sümpaatseim
kõigist. Eelmisel talvel andis ta meie klassile vene keelt.
Koos temaga viidi ka ta poeg, kes õppis abituuriumis.
Ka Tallinnas “likvideeriti kulaklust” kogu hommikupoolse
öö ja hommiku. Siin oli seda korraldada lihtsam. Igaühel
täpne aadress, ei olnud vaja talusid ükshaaval üles
otsida. Iga auto jõudis teha mitu reisi. Pätsu Matil
jäi siiski teistkordne Siberisse sõit ära.
1957. aasta sügisel, pärast
ülikooli lõpetamist olin määratud tööle
Loksa rajooni täitevkomiteesse. Kord helistas sinna Võsu
külanõukogu esimees ja küsis abiks mõnda
seadusetundjat. Tal oli hulk elumaju küüditamise või
elanike põgenemise järele võetud külanõukogu
bilanssi, nüüd olid paljud inimesed tagasi tulnud ja
oli vaja selgitada, kellele pärimisõiguse järgi
majad peaks kuulma. Saadeti mind. Sõitsime siis kahekesi
jalgratastel mööda metsateid, piirivalve okastraadiga
ääristatud mererannal, majast majja.
Mõnes hoones oli kolhoosikontor, ümberringi veel jäljed
kunagi korras hoitud talu ilust. Kontoriruumis aga seisis purunenud
vedrudega diivan, võimatuseni ära kulunud ja võidunud,
äraistutud. Iseloomulik mööbliese, mis oli tol
ajal iga kolhoosikontori lahutamatu päraldis. Nii nagu ka
tubakavingust ja selgadega nühkimisest määrunud
tapeet – pärast pererahva küüditamist ei kleepinud
keegi uut.
Merekaldal, kus vee juurde ei lasknud
pääseda okastraat, võttis meid ühes majas
vastu aukuvajunud põskedega perekond. Mitu inimest neist
olid kopsuhaiged – mälestus Kasahstani tolmutormidest.
Teises majas kirjeldas kaheksakümneaastane eideke oma elukäiku:
“Oi, kulla noormees, kas sa usud või ei usu, mina
olen ülikoolis käinud! Seitsmekümne kahe aastaselt
saadeti mind veel õppima. Kommunismi ülikooli! Seitse
aastat õppisin uut tarkust!” Ja rääkis siis,
kuidas ta 25. märtsi hommikul külas kõndides
nägi ühe maja ees autot püssimeestega ja kuidas
inimesi auto peale aeti, kuidas ta kodu poole astudes murega mõtles,
mida koledat on need inimesed teinud, et nendega nii ümber
käiakse. Ja kuidas ta siis koju jõudes nägi enda
maja ees autot ja püssimehi ja tegelast, kes ütles talle,
et nende perel tuleb sõita Siberisse.
“Siis läks mul silmade ees
kõik pimedaks, ma kukkusin maha, ja kui ma silmad lahti
tegin, olin auto peal ja auto sõitis, nad olid mu sinna
tõstnud!”
Tundsin veel üht vanemat küüditatut. See oli Friedrich
Müller Puhja lähedalt. Tema oli Siberisse saatmisel
kaheksakümne ühe aastane. Meile on juba ääretult
kauge minevik venestusaeg möödunud sajandi lõpul,
aga Friedrich Müller käis koolis siis, kui meil vene
keeltki veel ei õpetatud. Siberis ajas ta läbi saksa
keelega – seal oli ka väljasaadetud volgasakslasi. Üheksakümneselt
oli ta oma kodutalus tagasi, üksi keset rüüstatud
ruume, kuhu talvel tuiskas nurka lumehang. Aga ikka veel pikk
ja sirge, selge kõne ja mäluga.
Väljend “kommunismi ülikool” oli neil aastail
laialt käibel. Eks rahvale õpetati siis tõesti
palju.
|
|
|
