Kultuur ja Elu 1/2009


Kultuur ja Elu 4/2008

 

 

 

 


Eesti kindralid Vabadussõjas: 130 aastat kindral Ernst Põdderi ja Andres Larka sünnist


Kindral Ernst-Johannes Põdder 1879-1932

Tekst: Avo Savitsch

Eestimaa ajaloos on olnud silmapaistvaid väejuhte. Täna tahan meenutada kindralit, kelle teened meie riigi ees on hindamatud, kuid kes ise on vajunud unustuse hõlma. Ilma liialdamata võin öelda, et tegemist oli esimese Eesti Vabariigi populaarseima kindraliga nii rahva kui sõdurite seas.

Ernst-Johannes Põdderi lapsepõlv

Ernst-Johannes Põdder sündis 10. veebruaril 1879 Tartus. Elukohaks Alatskivi mõis Tartumaal, kus tema isa oli mõisa kammerteener. Ristiti Tartu Maarja kirikus ja vaderiteks olid Alatskivi parun Arved Ernst Nolcken abikaasaga ja Johannes Schmidt. Tema seotus Võrumaaga on samuti olemas, kuna mingil ajal koliti perega Väimelasse Põõna karjamõisa, kus tema vanemad töötasid mõisateenijatena. Väga vähe on teada tema vennast Erich Põdderist, teadaolevatel andmetel töötas ta Turkmenistanis pangaametnikuna.
Ernst Põdder asus üheksa-aastaselt Tartu linnakooli õppima, kus omandas alg- ja põhihariduse. Peale õpinguid astus ta 1898. aastal Vilno sõjakooli, mille lõpetas lipnikuna 1900. aastal. Osales Vene-Jaapani sõjas, ülendati rooduülemaks ja leitnantiks. Esimeses maailmasõjas tõusis teenistusredelil staabikaptenist polkovnikuks, kamandas pataljoni. Nendes sõdades sai ta neljal korral haavata ja põrutada.

Eesti riikliku iseseisvuse eest

1917. aastal saabus Põdder tagasi sünnimaale. Siin asus ta tegutsema selle nimel, et Eesti saavutaks riikliku iseseisvuse. Kõigepealt tuli alustada korrakaitse tagamisega. 22. juulil 1917 määrati Ernst Põdder 1. Eesti polgu ülemaks. Tema oli see, kes lõpetas enamlaste maradööritsemise ning laastamise talude ja mõisate kallal. Tegi lõpu ka bolševike kihutustööle polgus endas. Septembris 1917 oli Ernst Põdder üks neist, kes alustas Eesti Omakaitse moodustamisega, et taltsutada riigis illegaalselt tegutsevaid relvaformeeringuid. Eestist minemakihutatud enamlased jõudsid ta selle tegevuse eest tagaselja surma mõista.
1918. aasta veebruarikuu teisel poolel liikusid sakslased Lääne-Eesti saartelt mandrile. Sama aasta märtsis ülendas Eesti Ajutine Valitsus Ernst Põdderi kindralmajoriks.
Sakslased Eesti Omakaitset ei tunnistanud ja saatsid selle laiali, moodustades oma Bürgerwehri( Saksa Omakaitse). Sinna õnnestus juhtpositsioonile saada kindral Põdderil, kes selle organisatsiooni katte all moodustas põrandaalust kaitseliitu. Sakslased vangistasid ta rahvusliku tegevuse pärast umbes kuuks ajaks. Esimene maailmasõda lõppes novembris 1918, Saksa väed lahkusid Eestist. Omakaitsest sai Eesti Kaitse Liit 11. novembril 1918. Juhatuse esimeheks valiti admiral Johan Pitka ja ülemaks kindralmajor Ernst Põdder.

Vabadussõja kangelane ja Võidupüha algataja

17. detsembril 1918 määrati kindralmajor Ernst Põdder riigisisese julgeoleku ülemaks. Oli alanud Vabadussõda ja sisekorda kaitsma vajati kindlat meest.
Aprillis 1919 sai kindral Põdder vastloodud 3. diviisi ülemaks. Diviis kaitses Eesti lõunapiiri Heinastest kuni Valgani. Juunis 1919 purustas 3. diviis Lemsalu-Roopa-Võnnu-Ronneburgi lahingus baltisaksa Landeswehri ja palgalise Rauddiviisi ning viis eesti sõjalipud Riia väravateni.
Pärast Võnnu (Cesise) all saavutatud võitu andis diviisiülem Põdder oma päevakäsuga 23. juunil 1919 järgmise korralduse. “Saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle, linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud.” Vabadussõjas oli saavutatud murrang ja sõdurite võitlusvaimu üleval hoidmiseks oli igati vajalik üks võimas paraad. 1934. aastast tähistatakse seda päeva meil riikliku võidupühana.
1919. aasta lõpus tekkis ohtlik olukord Narva all – vene bolševike armee rindest läbimurde oht. Enamlasi peatama saadeti Landeswehri alistaja Ernst Põdder koos oma 3. diviisiga. Antud ülesande täitis ta talle omase põhjalikkusega ja vaenlase pealetung peatati. Selle sõjalise operatsiooni tagajärjel sõlmiti relvarahu vaenupoolte vahel, mis tipnes Tartu rahulepinguga 2. veebruaril 1920.

Detsembrimäss

1. detsembri varahommikul 1924. aastal olid Eesti enamlased vallutanud mõned strateegilised punktid Tallinnas. Millegipärast tabas see meie sõjaväge ja julgeolekustruktuure ootamatult. Kindral Ernst Põdder olevat konstateerinud fakti, et „Eesti sõjaväe etteotsa on roninud täielikud oinad“. Riik oli oma kaitstuses kindel ja juhtpositsioonil olevad sõjaväelased puhkasid Vabadussõja loorberitel.
Juhuse tahtel oli kindral Ernst Põdder Tallinnas ja ööl vastu 1. detsembrit pidutses oma relvavendadega Lindeni restoranis.
Saanud putšist teada suundus Ernst Põdder mõnede ohvitseridega peapostkontorisse.
Sel ajal Tallinnas olnud Chicago Tribune’i Baltikumi korrespondent Donald Day kirjeldab postimaja vabastamist oma memuaarides “Onward Christian Soldiers”: “Kindral Põdder oli esimene, kes sisenes postkontorisse. Trepil seisis püssiga mees, kes tõstis relva ja suunas selle kindralile. Ta oli meist vasakul ülal, trepikäänaku jagu kõrgemal. Kindral Põdder tegi siis ühe parima lasu, mida eales olen näinud. Kui ta vilksamisi märkas peakohal sihtivat meest, tulistas ta teda üle oma vasaku õla. Kuul tabas punast lõua alla, tungis üles ajju ning mees varises surnult maha. Läksin ohvitseridega postkontorisse kaasa. Nad leidsid veel viis punast ja lasid nad kõik maha. Kaks neist olid surma hetkel ametis Venemaale appikutse saatmisega.“

Kindral Põdderi juhtimisel suruti riigipöördekatse enne maha, kui ta õieti alata jõudis.
Kui tema abikaasa järgmisel päeval küsis: „Ernst, sa olevat inimesi maha lasknud, aga kas sa teadsid, kes nad olid?” Selle peale oli kindral vastanud: “Hakkasin ma siis enne isikutunnistust küsima?!”
Fakt jääb faktiks – poleks kindral Põdderit Tallinnas olnud, saanuks mäss väga suure ulatuse. Paistis, et tema oli üks väheseid kes väljakujunema hakkava rahulolu ühiskonna tingimustes oli säilitanud kaine mõtlemise ja sõjamehe ettevalmistuse. Seda isegi veidi piduses olekus.

Vabadussõjalaste liikumise algataja

Kindral Ernst Põdder oli Vabadussõjalaste liikumise algataja, kuid oli sunnitud sealt lahkuma, kuna tegevsõjaväelased ei tohtinud poliitilistes organisatsioonides tegutseda.
Põdder oli öelnud, et “vapse” (nii nimetati vabadussõdalasi rahvasuus) ei seo mitte elukutse, vaid idee. Vabadussõjalaste meelest oli vaja pidada võitlust Eestis valitseva marksismi ja erakondliku korruptsiooni vastu.
Kindral Põdder oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu ainus auliige.

Rahvuslik sõjakangelane isiksusena

Ernst Põdder oli vastutulelik, sõbralik ja alati abivalmis. Ellusuhtumises omapärase huumorimeelega, mis aitas kaasa tema ülisuurele populaarsusele. Looduse poolt oli talle kaasa antud selge mõistus, kõrge intelligents, sädelev vaimukus ja kiire otsustusvõime.
Kindral Põdderit peeti heaks inimestetundjaks, hinnati tema oskust sõdureid õigel ajal ja julgelt tegutsema panna.
Talle meeldis väga venepäraselt sõnu moonutada, eriti poliitilise terminoloogia alal. Ta puistas nagu varrukast pilkeid ja teravmeelsusi meie poliitiliste erakondade pihta, nimetades neid “jerakondadeks”. Tema silmis oli erilist pilkamist väärt nende omavaheline nägelemine ja erakordne võimuahnus, kuid mitte kunagi ei nimetanud ta oma pilkealuseid nimepidi. Jaan Tõnissoni valitsusse 1920. aastal ei soovinud sõjaministrina astuda, käskides edasi öelda, et ei kõlba, kuna seisab “vne jerakondov”.(erakonnaväline)
Kindral Põdder oli ülimalt populaarne sõdurite ja rahva seas. Sõduritesse suhtus hästi, karistusi määras harva. Teda iseloomustas veel groteskne huumorimeel, n-ö vallatu temperament. Kui ilm oli palav, sõitis ta vaguni katusel, teised kindralid nii ei teinud, aga tema tegi.
Hüüdnimi “ Vana Õkva” pärines tema võrukeelse sõna “õkva” (otse, otseti) kasutamisest peaaegu lakkamatult, nii lause ees kui lause taga.
Väljaspool teenistust käitus ta vabamalt kui paljud teised väejuhid. Kippus alkoholiga liialdama ja jommis peaga oli meister igasuguste lolluste peale, kuid mitte pahatahtlik. Samuti võrratu anekdootide jutustaja. Kauaaegse kodumaalt eemalviibimise tõttu oli tal emakeel konarlik, kuid eesti meel oli säilinud.

Taevasesse armeesse

Vabadussõja kangelane, Vabaduse Risti I liigi 1. järgu kavaler kindralmajor Ernst Põdder suri 24. juunil 1932.
Tema viimane teekond oli tõeliselt suursugune. Nii maeti vanal ajal kuningaid. Puusärki kandsid eranditult kindralid. Tema põrm asetati suurtüki lafetile. Järgnes protsessioon Kaarli kirikusse ja sealt Juhkenthali kalmistule, mida saatis umbes 10 000 leinajat kõigist Eestimaa paigust.
Viimast au andis sõjasangarile ka eesti lennuvägi, moodustades lennukitest kolmnurkse rivi. Kaarli kirikusse pääses ruumipuuduse tõttu ainult kutsetega. Matusekõnedega esinesid: riigivanem J. Teemant, riigikogu esimees K. Eenpalu, kaitseminister A. Kerem, Läti kaitseväe esindaja kindral Kljavins, soome kaitseväe esindaja kpt. Lawoulu, kindral A. Tõnisson, kindral Roska, õp. Treuman.
Oli lahkunud suur sõjamees Vabadussõja sangar ja iseseisvuse vahimees, meie kindral.

Kindral Põdderi nimeline tänav Tartus

Esimese Eesti Vabariigi ajal nimetati kindral Ernst Põdderi nime järgi üks tänav Tartus. See nimetus anti Pepleri tänavale 1932. aastal, kui kindral suri. Hiljem on tänav kandnud Rudolf Pälsoni nime ja alates 1991.aastast on taas Pepleri tänav. Endine vabadusvõitleja Valdur Raudvassar Võrust on avaldanud nördimust selle üle, et praegusel ajal kindral Põdderi nime kandvat tänavat Tartus ei eksisteeri. Ometi on meil taas Eesti Vabariik. Kas Tartu linn häbeneb meest, tänu kellele saavutati võit Vabadussõjas?

 


Kindralmajor Andres Larka 1879-1943. Foto: Viljandi muuseumi kogust.

Kindralmajor Andres Larka

Noorpõlv

Andres Larka sündis 5. märtsil 1879. aastal Viljandimaal, Pilistvere kihelkonnas Kabala vallas, Laeva külas möldri pojana. Haridusteed alustas 1889. aastal Laeva vallakoolis, sellele järgnes Pilistvere kihelkonnakool ja põhihariduse omandas Põltsamaal Aleksandri linnakoolis 1898. aastal. Seejärel liitus ta vabatahtlikult armeega ja alustas teenistust Pihkva kadetikorpuses.
1900–1902 õppis Andres Larka Vilno sõjakoolis. Esimene teenistuskoht oli 113. Starorusski jalaväerügement. Osales Vene-Jaapani sõjas. 1909–1912 õppis Peterburi Nikolai Sõjaväeakadeemias. Seejärel läbis edukalt täienduskursused ja saadeti staþeerima Vilniuse sõjaväeringkonna staapi. 1914. aastal omistati talle kapteni auaste ja Esimeses maailmasõjas osales staabiohvitserina lahingutes Saksa armee vastu. 1916. aastal ülendati Andres Larka alampolkovnikuks ja määrati 5. Siberi korpuse staabiohvitseriks, samal aastal sai temast 159. jalaväediviisi staabiülem. Võttis osa lahingutest Galiitsias ja Rumeenias. Autasustati mitme kõrge Venemaa aumärgiga. Naases sünnimaale aastal 1917, nagu kõik Eestimaa laialipillutatud pojad.

Eesti armee

Jaanuarist märtsini 1918 suurtükibrigaadi ülem ja formeerija Haapsalus. Eesti Ajutise Valitsuse esimene sõjaminister veebruarist novembrini 1918, ühtlasi Eesti sõjaväe ülem 28. veebruar – 13. aprill 1918. Ajutise valitsuse otsusega ülendati sama aasta märtsis kindralmajoriks. Vabadussõja eel nimetati Peastaabi ülemaks. Veebruarist 1919 kuni jaanuarini 1925 Sõjaministri abi, ühtlasi Tagavaravägede ülem veebruar-oktoober 1919, sõjaväeringkonna ülem oktoobrist 1919 kuni märtsini 1920. Sõjanõukogu liige 1919–1925.
Tema teenistuslehel on kirjas, et ülendati alampolkovnikust kindralmajoriks. Eesti ja Vene auastme tabelid olid erinevad ja mitmed eesti ohvitserid ülendati üht auastet vahele jättes, nende hulgas oli ka Johan Laidoner. Lahkus tervislikel põhjustel 1925. aasta jaanuaris sõjaväest. Seejärel siirdus ravile välismaale, kus läbis eduka ravikuuri ja tervenes täielikult.
Kindral Andres Larka oli üks neist, kelle teeneid isamaa ees on hinnatud kõrgeima aumärgi –Vabaduse Risti I liigi 1. järguga. Äramärkimist väärib fakt, et kindrali noorem vend Johannes Larka osales samuti Vabadussõjas ja autasustati Vabadusristiga.

Demokraatliku jõu esilekerkimine

Vabadussõjalaste esilekerkimise põhjusteks oli riigipoolne poliitiline saamatus. Eestis olid alates 1919. aastast valitsused vahetunud igal aastal. Peale uue valitsuse ametisse määramist algas seal paari kuu pärast rahvakeeli „kriisitamine ja lehmakauplemine“. Riigi erinevates osades valitses pidevalt kaitseseisukord, mis tähendas kodanike õiguste ja vabaduste piiramist. Vabadussõjalasi ei sidunud mitte elukutse, vaid idee. Nende meelest oli vaja pidada võitlust Eestis valitseva marksismi ja erakondliku korruptsiooni vastu.
Andres Larka ühines 1928. aastal vabadussõjalaste liikumisega. Oli 1930–1933 Eesti Vabadussõjalaste Keskliidu juhatuse esimees ja 1933–1934 Eesti Vabadussõjalaste Liidu keskjuhatuse esimees. Tema juhtimisel kujunesid vabadussõjalased poliitiliseks survegrupiks. 1932. aastast tohtisid nendega ühineda ka Vabadussõjas mitteosalenud.
11. augustil 1933 kehtestas Jaan Tõnissoni valitsus järjekordse kaitseseisukorra ja sulges mitmed liidud, sealhulgas ka vabadussõjalaste oma. 1933. aasta oktoobris võeti rahvahääletusel suure enamusega vastu vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse parandus, mille järgi pidi Eestist saama presidentaalne riik. Eelnevalt oli kaks korda läbi kukkunud riigikogu esitatud eelnõu.

Võitlus võimu pärast

1933. aasta lõpuks olid Põllumeeste-Asunike Koondis ja vabadussõjalased jõudnud kokkuleppele, et nende ühine kandidaat riigivanema valimistel on kindral Johan Laidoner. Paraku keeldus Laidoner valimisvõidu puhul kinnitamast kaitsevägede ülemjuhatajaks kindral Andres Larkat, sest pidas teda endast alaväärsemaks, ja tõi ettekäändeks tema madalat kvalifikatsiooni kavandatava sõjaväereformi puhul?! See oli Laidoneri poolt alatu solvang, sest haridustasemelt olid mõlemad mehed võrdsed.
17. detsembril samal aastal toimunud vabadussõjalaste kongressil kinnitati riigivanema kandidaadiks Andres Larka. Võimalik, et sellise kannapöörde tegemine tulenes Laidoneri keeldumisest valimisvõidu puhul kinnitada Andres Larka kaitseväe ülemjuhatajaks. Tegelikeks põhjusteks näisid siiski olevat Laidoneri paljud segased finantstehingud, mida oli ohtra riigi rahaga kinni mätsitud.
Jaanuaris 1934 toimusid ülemaalised omavalitsuste valimised. Vabadussõjalastel läks harukordselt hästi, paljudes linnavolikogudes said nad enamuse häältest. Selline seis võis tähendada nende edu ka riigivanema ja riigikogu valimistel. Järgnes suur ahastus potipõllumeeste ning sotside seas, sest vabadussõjalaste esilekerkimine pani löögi alla nende kui elukutseliste poliitikute soojad kohad.
Seaduse järgi pidi riigivanema kandidaadil olema kogutud vähemalt 10 000 hääleõiguslike kodanike soovitusallkirja. Vabadussõjalased kogusid Larkale 64 658 allkirja, samas kui Laidoner kogus 38 493 ja Päts 18 577 allkirja. Paistis, et riigivanema ametikoht selgub juba valimiste esimeses voorus, aga läks hoopis teisiti.

Vaikiv ajastu

Päts nägi ärasolvatud Laidoneris liitlast, kes tahab kätte maksta teda hüljanud vabadussõjalastele. 12. märtsil 1934. aastal kehtestatigi riigis range kaitseseisukord, valimised lükati edasi, inimeste kodanikuvabadusi piirati miinimumini.
Riigipöördeid on maailma ajaloos toimunud ennegi, kuid mitte ükski riigipöörde juht pole oma võimuhaaramist seondanud rahva „haigusega“. Päts oli selles vallas omaette fenomen. Kuna rahva haigus olevat psüühilist laadi, siis esialgne „ravi“ toimus paljude jaoks lukustatud uste taga. Ravi aeg oli piiramata, sest vabadussõjalased olid oma põhiseaduse parandusega andnud riigivanemale piiramatud volitused.
Vabadussõjalaste liit keelustati ja palju nende liikmeid vangistati. Seda kõike põhjendati võimalikku riigipöördega juhul, kui nende kandidaati kindral Andres Larkat riigivanemaks ei valita. Samuti heideti ette Larka arvukaid esinemisi rahva ees, kus tema tekstist võis välja lugeda üleskutset revolutsiooniks koos riigivõimu kukutamisega. Seda, et tuleb suur aktsioon nende neutraliseerimiseks, teadsid ka vabadussõjalased ise. Nad jõudsid hävitada hämmastavalt suure osa oma dokumentatsioonist, jättes ajaloo-uurijaile vaid sisutühjad kassaraamatud ja koosolekuprotokollid.
Andres Larkat ei arreteeritud, kuid Sõjaringkonnakohtu otsusega määrati talle 1935. aasta mais tingimisi aastane vangistus.
20. septembril 1935. aastal andis kindral Andres Larka riigikogu esimehele üle Põhiseaduse muutmise eelnõu, et kuidagi tõkestada kestvaid Põhiseaduse rikkumisi Konstantin Pätsi poolt. See eelnõu piiranuks kõvasti riigivanema võimu. Päts reageeris kiiresti, andes välja uue seaduse, mis lubas kaitseseisukorra ajal rahvaalgatusi ja rahvahääletusi ainult riigivanema loal.
Juba mõnda aega oli riigis käimas mitteametlik vabadussõjalaste vastane kampaania. Provokaatorid õhutasid rahvast põletama vabadussõjalaste poolt välja antud kirjandust ja ajalehti. Kümned julgeolekuteenistuse palgalised nuhid olid ennast immutanud vabadussõjalaste ridadesse ja provotseerisid sabotaaþe ning õhutasid vastuhakkamistele valitseva võimu vastu. Riigi tellimus kandis varsti vilja.
7. detsembril 1935. aastal arreteeriti vabadussõjalaste juhid süüdistatuna riigipöörde kavandamises. Üle terve riigi korraldati suur nõiajaht ning trellide taha saadeti kokku üle 700 vabadussõjalase. Kuna olukord riigis oli muutunud väljakannatamatuks ja Põhiseaduse rikkumistele ei paistnud lõppu tulevat, planeerisid vabadussõjalased tõesti mingit aktsiooni. Planeeritud väljaastumine otsustati ära jätta, sest ei tahetud taganeda oma demokraatlikust doktriinist. Andres Larka, nagu paljud tema võitluskaaslased, mõisteti 1936. aasta mais 15 aastaks sunnitööle, kuid vabanes 1937. aastal amnestiaga. See oli tema kui poliitiku karjääri lõpp, samuti oli hävitatud vabadussõjalaste organisatsioon.

Isiklikku

Oli abielus kolm korda, kooselust Marianne-Leontine Ostroviga (1894–1928) sündis poeg Georg-Andres (1919–1970). Teise maailmasõja ajal teenis Georg-Andres Larka Saksa lennuväes, peale sõda elas Kanadas. Viimane abikaasa Helmi-Veronika Ostrov (1903–1981) arreteeriti 1950. aastal, oli Arhangelski oblasti vangilaagris, kust vabanes 1956. aastal ning tuli tagasi Eestisse. Sellest abielust sündis poeg Peeter-Jaak 1935. aastal.
Kindralmajor Andres Larka arreteeriti Nõukogude julgeolekuteenistuse poolt 23. juulil 1940 Tallinnas Nõmmel. Sõjatribunali otsusega mõisteti 8 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist kogu vara konfiskeerimisega. Tema ülekuulamistoimikus oli muuhulgas märgitud, et on kõlbmatu koostööks ja värbamiseks. Andres Larka suri 8. jaanuaril 1943 Kirovi oblastis, Malmõþi vanglas. Matmispaik teadmata.
Andres Larkat on iseloomustatud kui korralikku ja täpset ohvitseri ametikohuste täitmisel. Olid ajad, mil teda peeti erinevate olukordade analüüsimisel ja strateegilistes planeeringutes asendamatuks. Inimesena oli ta vaikne ja tagasihoidliku iseloomuga, heatahtlik ning sõbralik. Seltskonnas käitus alati härrasmehelikult. Hoidis ennast Vene armees teenides isamaa sündmustega pidevalt kursis, külastas eesti perekondi.
Kindral Larkal on hindamatud teened meie riigi relvajõudude loomisel. Me võime vaid ette kujutada, mida ta tundis, kui juhtis Vabadussõja alguses Peastaapi. Ühelt poolt nõuti juhiseid, teisele poole pidi andma käske, abilisteks kogenematud adjutandid. Isegi tema oma erakordse organiseerimisvõimega ei olnud ju jumal maapeal, vaid lihtsalt inimene. Isegi siis, kui saatus tahtis teha temast poliitiku, jäi ta väärikaks oma tegemistes. Vabadussõjalaste juhina tahtis ta oma isamaale parimat. Võib-olla poleks ta pidanud poliitikasse sekkuma, kõik võib olla. Siiski on iga inimese elutee erinev ja kõigile on antud käia oma kindel rada. See on nii, sest siin ilmas oleme vaid külalised.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv