|
|
Eesti kindralid Vabadussõjas:
130 aastat kindral Ernst Põdderi ja Andres Larka sünnist
|
Kindral Ernst-Johannes Põdder
1879-1932 |
Tekst: Avo Savitsch
Eestimaa ajaloos on olnud silmapaistvaid
väejuhte. Täna tahan meenutada kindralit, kelle teened
meie riigi ees on hindamatud, kuid kes ise on vajunud unustuse
hõlma. Ilma liialdamata võin öelda, et tegemist
oli esimese Eesti Vabariigi populaarseima kindraliga nii rahva
kui sõdurite seas.
Ernst-Johannes
Põdderi lapsepõlv
Ernst-Johannes Põdder
sündis 10. veebruaril 1879 Tartus. Elukohaks Alatskivi mõis
Tartumaal, kus tema isa oli mõisa kammerteener. Ristiti
Tartu Maarja kirikus ja vaderiteks olid Alatskivi parun Arved
Ernst Nolcken abikaasaga ja Johannes Schmidt. Tema seotus Võrumaaga
on samuti olemas, kuna mingil ajal koliti perega Väimelasse
Põõna karjamõisa, kus tema vanemad töötasid
mõisateenijatena. Väga vähe on teada tema vennast
Erich Põdderist, teadaolevatel andmetel töötas
ta Turkmenistanis pangaametnikuna.
Ernst Põdder asus üheksa-aastaselt Tartu linnakooli
õppima, kus omandas alg- ja põhihariduse. Peale
õpinguid astus ta 1898. aastal Vilno sõjakooli,
mille lõpetas lipnikuna 1900. aastal. Osales Vene-Jaapani
sõjas, ülendati rooduülemaks ja leitnantiks.
Esimeses maailmasõjas tõusis teenistusredelil staabikaptenist
polkovnikuks, kamandas pataljoni. Nendes sõdades sai ta
neljal korral haavata ja põrutada.
Eesti riikliku
iseseisvuse eest
1917. aastal saabus
Põdder tagasi sünnimaale. Siin asus ta tegutsema selle
nimel, et Eesti saavutaks riikliku iseseisvuse. Kõigepealt
tuli alustada korrakaitse tagamisega. 22. juulil 1917 määrati
Ernst Põdder 1. Eesti polgu ülemaks. Tema oli see,
kes lõpetas enamlaste maradööritsemise ning laastamise
talude ja mõisate kallal. Tegi lõpu ka bolševike
kihutustööle polgus endas. Septembris 1917 oli Ernst
Põdder üks neist, kes alustas Eesti Omakaitse moodustamisega,
et taltsutada riigis illegaalselt tegutsevaid relvaformeeringuid.
Eestist minemakihutatud enamlased jõudsid ta selle tegevuse
eest tagaselja surma mõista.
1918. aasta veebruarikuu teisel poolel liikusid sakslased Lääne-Eesti
saartelt mandrile. Sama aasta märtsis ülendas Eesti
Ajutine Valitsus Ernst Põdderi kindralmajoriks.
Sakslased Eesti Omakaitset ei tunnistanud ja saatsid selle laiali,
moodustades oma Bürgerwehri( Saksa Omakaitse). Sinna õnnestus
juhtpositsioonile saada kindral Põdderil, kes selle organisatsiooni
katte all moodustas põrandaalust kaitseliitu. Sakslased
vangistasid ta rahvusliku tegevuse pärast umbes kuuks ajaks.
Esimene maailmasõda lõppes novembris 1918, Saksa
väed lahkusid Eestist. Omakaitsest sai Eesti Kaitse Liit
11. novembril 1918. Juhatuse esimeheks valiti admiral Johan Pitka
ja ülemaks kindralmajor Ernst Põdder.
Vabadussõja
kangelane ja Võidupüha algataja
17. detsembril 1918
määrati kindralmajor Ernst Põdder riigisisese
julgeoleku ülemaks. Oli alanud Vabadussõda ja sisekorda
kaitsma vajati kindlat meest.
Aprillis 1919 sai kindral Põdder vastloodud 3. diviisi
ülemaks. Diviis kaitses Eesti lõunapiiri Heinastest
kuni Valgani. Juunis 1919 purustas 3. diviis Lemsalu-Roopa-Võnnu-Ronneburgi
lahingus baltisaksa Landeswehri ja palgalise Rauddiviisi ning
viis eesti sõjalipud Riia väravateni.
Pärast Võnnu (Cesise) all saavutatud võitu
andis diviisiülem Põdder oma päevakäsuga
23. juunil 1919 järgmise korralduse. “Saadud võitude
puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle,
linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes
garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud.” Vabadussõjas
oli saavutatud murrang ja sõdurite võitlusvaimu
üleval hoidmiseks oli igati vajalik üks võimas
paraad. 1934. aastast tähistatakse seda päeva meil riikliku
võidupühana.
1919. aasta lõpus tekkis ohtlik olukord Narva all –
vene bolševike armee rindest läbimurde oht. Enamlasi
peatama saadeti Landeswehri alistaja Ernst Põdder koos
oma 3. diviisiga. Antud ülesande täitis ta talle omase
põhjalikkusega ja vaenlase pealetung peatati. Selle sõjalise
operatsiooni tagajärjel sõlmiti relvarahu vaenupoolte
vahel, mis tipnes Tartu rahulepinguga 2. veebruaril 1920.
Detsembrimäss
1. detsembri varahommikul
1924. aastal olid Eesti enamlased vallutanud mõned strateegilised
punktid Tallinnas. Millegipärast tabas see meie sõjaväge
ja julgeolekustruktuure ootamatult. Kindral Ernst Põdder
olevat konstateerinud fakti, et „Eesti sõjaväe
etteotsa on roninud täielikud oinad“. Riik oli oma kaitstuses
kindel ja juhtpositsioonil olevad sõjaväelased puhkasid
Vabadussõja loorberitel.
Juhuse tahtel oli kindral Ernst Põdder Tallinnas ja ööl
vastu 1. detsembrit pidutses oma relvavendadega Lindeni restoranis.
Saanud putšist teada suundus Ernst Põdder mõnede
ohvitseridega peapostkontorisse.
Sel ajal Tallinnas olnud Chicago Tribune’i Baltikumi korrespondent
Donald Day kirjeldab postimaja vabastamist oma memuaarides “Onward
Christian Soldiers”: “Kindral Põdder oli esimene,
kes sisenes postkontorisse. Trepil seisis püssiga mees, kes
tõstis relva ja suunas selle kindralile. Ta oli meist vasakul
ülal, trepikäänaku jagu kõrgemal. Kindral
Põdder tegi siis ühe parima lasu, mida eales olen
näinud. Kui ta vilksamisi märkas peakohal sihtivat meest,
tulistas ta teda üle oma vasaku õla. Kuul tabas punast
lõua alla, tungis üles ajju ning mees varises surnult
maha. Läksin ohvitseridega postkontorisse kaasa. Nad leidsid
veel viis punast ja lasid nad kõik maha. Kaks neist olid
surma hetkel ametis Venemaale appikutse saatmisega.“
Kindral Põdderi
juhtimisel suruti riigipöördekatse enne maha, kui ta
õieti alata jõudis.
Kui tema abikaasa järgmisel päeval küsis: „Ernst,
sa olevat inimesi maha lasknud, aga kas sa teadsid, kes nad olid?”
Selle peale oli kindral vastanud: “Hakkasin ma siis enne
isikutunnistust küsima?!”
Fakt jääb faktiks – poleks kindral Põdderit
Tallinnas olnud, saanuks mäss väga suure ulatuse. Paistis,
et tema oli üks väheseid kes väljakujunema hakkava
rahulolu ühiskonna tingimustes oli säilitanud kaine
mõtlemise ja sõjamehe ettevalmistuse. Seda isegi
veidi piduses olekus.
Vabadussõjalaste
liikumise algataja
Kindral Ernst Põdder
oli Vabadussõjalaste liikumise algataja, kuid oli sunnitud
sealt lahkuma, kuna tegevsõjaväelased ei tohtinud
poliitilistes organisatsioonides tegutseda.
Põdder oli öelnud, et “vapse” (nii nimetati
vabadussõdalasi rahvasuus) ei seo mitte elukutse, vaid
idee. Vabadussõjalaste meelest oli vaja pidada võitlust
Eestis valitseva marksismi ja erakondliku korruptsiooni vastu.
Kindral Põdder oli Eesti Vabadussõjalaste Liidu
ainus auliige.
Rahvuslik
sõjakangelane isiksusena
Ernst Põdder
oli vastutulelik, sõbralik ja alati abivalmis. Ellusuhtumises
omapärase huumorimeelega, mis aitas kaasa tema ülisuurele
populaarsusele. Looduse poolt oli talle kaasa antud selge mõistus,
kõrge intelligents, sädelev vaimukus ja kiire otsustusvõime.
Kindral Põdderit peeti heaks inimestetundjaks, hinnati
tema oskust sõdureid õigel ajal ja julgelt tegutsema
panna.
Talle meeldis väga venepäraselt sõnu moonutada,
eriti poliitilise terminoloogia alal. Ta puistas nagu varrukast
pilkeid ja teravmeelsusi meie poliitiliste erakondade pihta, nimetades
neid “jerakondadeks”. Tema silmis oli erilist pilkamist
väärt nende omavaheline nägelemine ja erakordne
võimuahnus, kuid mitte kunagi ei nimetanud ta oma pilkealuseid
nimepidi. Jaan Tõnissoni valitsusse 1920. aastal ei soovinud
sõjaministrina astuda, käskides edasi öelda,
et ei kõlba, kuna seisab “vne jerakondov”.(erakonnaväline)
Kindral Põdder oli ülimalt populaarne sõdurite
ja rahva seas. Sõduritesse suhtus hästi, karistusi
määras harva. Teda iseloomustas veel groteskne huumorimeel,
n-ö vallatu temperament. Kui ilm oli palav, sõitis
ta vaguni katusel, teised kindralid nii ei teinud, aga tema tegi.
Hüüdnimi “ Vana Õkva” pärines
tema võrukeelse sõna “õkva” (otse,
otseti) kasutamisest peaaegu lakkamatult, nii lause ees kui lause
taga.
Väljaspool teenistust käitus ta vabamalt kui paljud
teised väejuhid. Kippus alkoholiga liialdama ja jommis peaga
oli meister igasuguste lolluste peale, kuid mitte pahatahtlik.
Samuti võrratu anekdootide jutustaja. Kauaaegse kodumaalt
eemalviibimise tõttu oli tal emakeel konarlik, kuid eesti
meel oli säilinud.
Taevasesse
armeesse
Vabadussõja kangelane,
Vabaduse Risti I liigi 1. järgu kavaler kindralmajor Ernst
Põdder suri 24. juunil 1932.
Tema viimane teekond oli tõeliselt suursugune. Nii maeti
vanal ajal kuningaid. Puusärki kandsid eranditult kindralid.
Tema põrm asetati suurtüki lafetile. Järgnes
protsessioon Kaarli kirikusse ja sealt Juhkenthali kalmistule,
mida saatis umbes 10 000 leinajat kõigist Eestimaa paigust.
Viimast au andis sõjasangarile ka eesti lennuvägi,
moodustades lennukitest kolmnurkse rivi. Kaarli kirikusse pääses
ruumipuuduse tõttu ainult kutsetega. Matusekõnedega
esinesid: riigivanem J. Teemant, riigikogu esimees K. Eenpalu,
kaitseminister A. Kerem, Läti kaitseväe esindaja kindral
Kljavins, soome kaitseväe esindaja kpt. Lawoulu, kindral
A. Tõnisson, kindral Roska, õp. Treuman.
Oli lahkunud suur sõjamees Vabadussõja sangar ja
iseseisvuse vahimees, meie kindral.
Kindral Põdderi
nimeline tänav Tartus
Esimese Eesti Vabariigi
ajal nimetati kindral Ernst Põdderi nime järgi üks
tänav Tartus. See nimetus anti Pepleri tänavale 1932.
aastal, kui kindral suri. Hiljem on tänav kandnud Rudolf
Pälsoni nime ja alates 1991.aastast on taas Pepleri tänav.
Endine vabadusvõitleja Valdur Raudvassar Võrust
on avaldanud nördimust selle üle, et praegusel ajal
kindral Põdderi nime kandvat tänavat Tartus ei eksisteeri.
Ometi on meil taas Eesti Vabariik. Kas Tartu linn häbeneb
meest, tänu kellele saavutati võit Vabadussõjas?
|
Kindralmajor Andres Larka 1879-1943.
Foto: Viljandi muuseumi kogust. |
Kindralmajor Andres
Larka
Noorpõlv
Andres Larka sündis
5. märtsil 1879. aastal Viljandimaal, Pilistvere kihelkonnas
Kabala vallas, Laeva külas möldri pojana. Haridusteed
alustas 1889. aastal Laeva vallakoolis, sellele järgnes Pilistvere
kihelkonnakool ja põhihariduse omandas Põltsamaal
Aleksandri linnakoolis 1898. aastal. Seejärel liitus ta vabatahtlikult
armeega ja alustas teenistust Pihkva kadetikorpuses.
1900–1902 õppis Andres Larka Vilno sõjakoolis.
Esimene teenistuskoht oli 113. Starorusski jalaväerügement.
Osales Vene-Jaapani sõjas. 1909–1912 õppis
Peterburi Nikolai Sõjaväeakadeemias. Seejärel
läbis edukalt täienduskursused ja saadeti staþeerima
Vilniuse sõjaväeringkonna staapi. 1914. aastal omistati
talle kapteni auaste ja Esimeses maailmasõjas osales staabiohvitserina
lahingutes Saksa armee vastu. 1916. aastal ülendati Andres
Larka alampolkovnikuks ja määrati 5. Siberi korpuse
staabiohvitseriks, samal aastal sai temast 159. jalaväediviisi
staabiülem. Võttis osa lahingutest Galiitsias ja Rumeenias.
Autasustati mitme kõrge Venemaa aumärgiga. Naases
sünnimaale aastal 1917, nagu kõik Eestimaa laialipillutatud
pojad.
Eesti armee
Jaanuarist märtsini
1918 suurtükibrigaadi ülem ja formeerija Haapsalus.
Eesti Ajutise Valitsuse esimene sõjaminister veebruarist
novembrini 1918, ühtlasi Eesti sõjaväe ülem
28. veebruar – 13. aprill 1918. Ajutise valitsuse otsusega
ülendati sama aasta märtsis kindralmajoriks. Vabadussõja
eel nimetati Peastaabi ülemaks. Veebruarist 1919 kuni jaanuarini
1925 Sõjaministri abi, ühtlasi Tagavaravägede
ülem veebruar-oktoober 1919, sõjaväeringkonna
ülem oktoobrist 1919 kuni märtsini 1920. Sõjanõukogu
liige 1919–1925.
Tema teenistuslehel on kirjas, et ülendati alampolkovnikust
kindralmajoriks. Eesti ja Vene auastme tabelid olid erinevad ja
mitmed eesti ohvitserid ülendati üht auastet vahele
jättes, nende hulgas oli ka Johan Laidoner. Lahkus tervislikel
põhjustel 1925. aasta jaanuaris sõjaväest.
Seejärel siirdus ravile välismaale, kus läbis eduka
ravikuuri ja tervenes täielikult.
Kindral Andres Larka oli üks neist, kelle teeneid isamaa
ees on hinnatud kõrgeima aumärgi –Vabaduse Risti
I liigi 1. järguga. Äramärkimist väärib
fakt, et kindrali noorem vend Johannes Larka osales samuti Vabadussõjas
ja autasustati Vabadusristiga.
Demokraatliku
jõu esilekerkimine
Vabadussõjalaste
esilekerkimise põhjusteks oli riigipoolne poliitiline saamatus.
Eestis olid alates 1919. aastast valitsused vahetunud igal aastal.
Peale uue valitsuse ametisse määramist algas seal paari
kuu pärast rahvakeeli „kriisitamine ja lehmakauplemine“.
Riigi erinevates osades valitses pidevalt kaitseseisukord, mis
tähendas kodanike õiguste ja vabaduste piiramist.
Vabadussõjalasi ei sidunud mitte elukutse, vaid idee. Nende
meelest oli vaja pidada võitlust Eestis valitseva marksismi
ja erakondliku korruptsiooni vastu.
Andres Larka ühines 1928. aastal vabadussõjalaste
liikumisega. Oli 1930–1933 Eesti Vabadussõjalaste
Keskliidu juhatuse esimees ja 1933–1934 Eesti Vabadussõjalaste
Liidu keskjuhatuse esimees. Tema juhtimisel kujunesid vabadussõjalased
poliitiliseks survegrupiks. 1932. aastast tohtisid nendega ühineda
ka Vabadussõjas mitteosalenud.
11. augustil 1933 kehtestas Jaan Tõnissoni valitsus järjekordse
kaitseseisukorra ja sulges mitmed liidud, sealhulgas ka vabadussõjalaste
oma. 1933. aasta oktoobris võeti rahvahääletusel
suure enamusega vastu vabadussõjalaste esitatud põhiseaduse
parandus, mille järgi pidi Eestist saama presidentaalne riik.
Eelnevalt oli kaks korda läbi kukkunud riigikogu esitatud
eelnõu.
Võitlus võimu
pärast
1933. aasta lõpuks
olid Põllumeeste-Asunike Koondis ja vabadussõjalased
jõudnud kokkuleppele, et nende ühine kandidaat riigivanema
valimistel on kindral Johan Laidoner. Paraku keeldus Laidoner
valimisvõidu puhul kinnitamast kaitsevägede ülemjuhatajaks
kindral Andres Larkat, sest pidas teda endast alaväärsemaks,
ja tõi ettekäändeks tema madalat kvalifikatsiooni
kavandatava sõjaväereformi puhul?! See oli Laidoneri
poolt alatu solvang, sest haridustasemelt olid mõlemad
mehed võrdsed.
17. detsembril samal aastal toimunud vabadussõjalaste kongressil
kinnitati riigivanema kandidaadiks Andres Larka. Võimalik,
et sellise kannapöörde tegemine tulenes Laidoneri keeldumisest
valimisvõidu puhul kinnitada Andres Larka kaitseväe
ülemjuhatajaks. Tegelikeks põhjusteks näisid
siiski olevat Laidoneri paljud segased finantstehingud, mida oli
ohtra riigi rahaga kinni mätsitud.
Jaanuaris 1934 toimusid ülemaalised omavalitsuste valimised.
Vabadussõjalastel läks harukordselt hästi, paljudes
linnavolikogudes said nad enamuse häältest. Selline
seis võis tähendada nende edu ka riigivanema ja riigikogu
valimistel. Järgnes suur ahastus potipõllumeeste ning
sotside seas, sest vabadussõjalaste esilekerkimine pani
löögi alla nende kui elukutseliste poliitikute soojad
kohad.
Seaduse järgi pidi riigivanema kandidaadil olema kogutud
vähemalt 10 000 hääleõiguslike kodanike
soovitusallkirja. Vabadussõjalased kogusid Larkale 64 658
allkirja, samas kui Laidoner kogus 38 493 ja Päts 18 577
allkirja. Paistis, et riigivanema ametikoht selgub juba valimiste
esimeses voorus, aga läks hoopis teisiti.
Vaikiv ajastu
Päts nägi
ärasolvatud Laidoneris liitlast, kes tahab kätte maksta
teda hüljanud vabadussõjalastele. 12. märtsil
1934. aastal kehtestatigi riigis range kaitseseisukord, valimised
lükati edasi, inimeste kodanikuvabadusi piirati miinimumini.
Riigipöördeid on maailma ajaloos toimunud ennegi, kuid
mitte ükski riigipöörde juht pole oma võimuhaaramist
seondanud rahva „haigusega“. Päts oli selles vallas
omaette fenomen. Kuna rahva haigus olevat psüühilist
laadi, siis esialgne „ravi“ toimus paljude jaoks lukustatud
uste taga. Ravi aeg oli piiramata, sest vabadussõjalased
olid oma põhiseaduse parandusega andnud riigivanemale piiramatud
volitused.
Vabadussõjalaste liit keelustati ja palju nende liikmeid
vangistati. Seda kõike põhjendati võimalikku
riigipöördega juhul, kui nende kandidaati kindral Andres
Larkat riigivanemaks ei valita. Samuti heideti ette Larka arvukaid
esinemisi rahva ees, kus tema tekstist võis välja
lugeda üleskutset revolutsiooniks koos riigivõimu
kukutamisega. Seda, et tuleb suur aktsioon nende neutraliseerimiseks,
teadsid ka vabadussõjalased ise. Nad jõudsid hävitada
hämmastavalt suure osa oma dokumentatsioonist, jättes
ajaloo-uurijaile vaid sisutühjad kassaraamatud ja koosolekuprotokollid.
Andres Larkat ei arreteeritud, kuid Sõjaringkonnakohtu
otsusega määrati talle 1935. aasta mais tingimisi aastane
vangistus.
20. septembril 1935. aastal andis kindral Andres Larka riigikogu
esimehele üle Põhiseaduse muutmise eelnõu,
et kuidagi tõkestada kestvaid Põhiseaduse rikkumisi
Konstantin Pätsi poolt. See eelnõu piiranuks kõvasti
riigivanema võimu. Päts reageeris kiiresti, andes
välja uue seaduse, mis lubas kaitseseisukorra ajal rahvaalgatusi
ja rahvahääletusi ainult riigivanema loal.
Juba mõnda aega oli riigis käimas mitteametlik vabadussõjalaste
vastane kampaania. Provokaatorid õhutasid rahvast põletama
vabadussõjalaste poolt välja antud kirjandust ja ajalehti.
Kümned julgeolekuteenistuse palgalised nuhid olid ennast
immutanud vabadussõjalaste ridadesse ja provotseerisid
sabotaaþe ning õhutasid vastuhakkamistele valitseva
võimu vastu. Riigi tellimus kandis varsti vilja.
7. detsembril 1935. aastal arreteeriti vabadussõjalaste
juhid süüdistatuna riigipöörde kavandamises.
Üle terve riigi korraldati suur nõiajaht ning trellide
taha saadeti kokku üle 700 vabadussõjalase. Kuna olukord
riigis oli muutunud väljakannatamatuks ja Põhiseaduse
rikkumistele ei paistnud lõppu tulevat, planeerisid vabadussõjalased
tõesti mingit aktsiooni. Planeeritud väljaastumine
otsustati ära jätta, sest ei tahetud taganeda oma demokraatlikust
doktriinist. Andres Larka, nagu paljud tema võitluskaaslased,
mõisteti 1936. aasta mais 15 aastaks sunnitööle,
kuid vabanes 1937. aastal amnestiaga. See oli tema kui poliitiku
karjääri lõpp, samuti oli hävitatud vabadussõjalaste
organisatsioon.
Isiklikku
Oli abielus kolm korda,
kooselust Marianne-Leontine Ostroviga (1894–1928) sündis
poeg Georg-Andres (1919–1970). Teise maailmasõja ajal
teenis Georg-Andres Larka Saksa lennuväes, peale sõda
elas Kanadas. Viimane abikaasa Helmi-Veronika Ostrov (1903–1981)
arreteeriti 1950. aastal, oli Arhangelski oblasti vangilaagris,
kust vabanes 1956. aastal ning tuli tagasi Eestisse. Sellest abielust
sündis poeg Peeter-Jaak 1935. aastal.
Kindralmajor Andres Larka arreteeriti Nõukogude julgeolekuteenistuse
poolt 23. juulil 1940 Tallinnas Nõmmel. Sõjatribunali
otsusega mõisteti 8 aastat vangilaagrit ja 3 aastat asumist
kogu vara konfiskeerimisega. Tema ülekuulamistoimikus oli
muuhulgas märgitud, et on kõlbmatu koostööks
ja värbamiseks. Andres Larka suri 8. jaanuaril 1943 Kirovi
oblastis, Malmõþi vanglas. Matmispaik teadmata.
Andres Larkat on iseloomustatud kui korralikku ja täpset
ohvitseri ametikohuste täitmisel. Olid ajad, mil teda peeti
erinevate olukordade analüüsimisel ja strateegilistes
planeeringutes asendamatuks. Inimesena oli ta vaikne ja tagasihoidliku
iseloomuga, heatahtlik ning sõbralik. Seltskonnas käitus
alati härrasmehelikult. Hoidis ennast Vene armees teenides
isamaa sündmustega pidevalt kursis, külastas eesti perekondi.
Kindral Larkal on hindamatud teened meie riigi relvajõudude
loomisel. Me võime vaid ette kujutada, mida ta tundis,
kui juhtis Vabadussõja alguses Peastaapi. Ühelt poolt
nõuti juhiseid, teisele poole pidi andma käske, abilisteks
kogenematud adjutandid. Isegi tema oma erakordse organiseerimisvõimega
ei olnud ju jumal maapeal, vaid lihtsalt inimene. Isegi siis,
kui saatus tahtis teha temast poliitiku, jäi ta väärikaks
oma tegemistes. Vabadussõjalaste juhina tahtis ta oma isamaale
parimat. Võib-olla poleks ta pidanud poliitikasse sekkuma,
kõik võib olla. Siiski on iga inimese elutee erinev
ja kõigile on antud käia oma kindel rada. See on nii,
sest siin ilmas oleme vaid külalised.
|
|
|
