|
|
Jõgeva jutustab oma
lugu
tekst: jaanika kressa
Eesti Vabariigi 20.
aastapäeval 1938. aastal sai teiste seas linnaõigused
ka varem raudteejaamana tuntud Jõgeva. Kui palju aastakümneid
ei teatud Jõgevast Eestis muud kui kollast kartulisorti,
siis nüüd on väikelinn lõpuks hakanud jutustama
oma lugu. Tervele Euroopale.
Jõgeva lugu jutustades
soovivad põlised jõgevlased, linnapea Viktor Svjatõšev
ja Betti Alveri muuseumi juhataja Toomas Muru, heakorrastada muuseumi
ja raudteejaama vahelise ala, muutes selle küüditamiste
mälestuspargiks ja renoveerida Jõgeva kui raudteelinna
lagunevad sümbolid — vanad pagasiaidad ja kaubajaama.
Võimalik, et ka Jõgevale tuleb ehtne küüditamiste-aegne
loomavagun, nagu on Riia lähistel ja väikeses Skrunda
linnas Kuramaal.
Euroopa ei tea, mida
kommunism tähendas
„Just Jõgeva
jaama toodi ümbruskonna inimesi mõlemal korral, nii
1941. aasta juunis kui 1949. aasta märtsis. Jõgevalt
algas paljude tee külmale maale. Meil on rahvana õigus
rääkida oma lugu ja küüditamine puudutab meid
kõiki,” kinnitab Toomas Muru, kelle vanaisa samuti
Siberisse saadeti.
“Vanaisa küüditamise põhjus oli see, et
ta oli saksa rahvusest ja töötas sõja ajal raudteejaamas
tõlgina. Ta ei läinud 1939. aastal ära, sest
oli siin selle paigaga seotud. Ta polnud isegi jõukas:
kõigepealt töötas postijaamas, hiljem raudteeametnikuna.
Keegi ei osanud tollal karta, see tundus alguses absurdsena, et
inimesi küüditama hakati,” räägib Muru.
Küüditamise ja lähiajaloo tutvustamiseks soovivad
jõgevlased raha saada Euroopa Liidust, kus leidub „Kodanike
Euroopa” nimelises programmis meede „Euroopa mäletab”,
mille raames võib raha saada näiteks mälestustseremooniate
korraldamiseks, arhiivide digitaliseerimiseks, videotehnika soetamiseks,
ajalooliste objektide ja paikade säilitamiseks.
Ajaloosündmuste valgustamiseks midagi teha tuleb Muru sõnul
nii iseendi kui ka selle pärast, et Euroopas Teisest maailmasõjast
seniajani veel valesti aru saadakse. “Saksa natsionaalsotsialismi
peetakse väga kuritegelikuks, aga komminismi kuritegusid
ei olegi veel kuritegudena formuleeritud. Lääne-Euroopa
ei tea, mida kommunism tähendas, ja mängus on ka majandushuvid.
Euroopa Liit ei taha Venemaaga majanduslikke suhteid rikkuda,”
kommenteerib Muru. Muuseumijuhi hinnangul tuleks maailmal omistada
NKVD-le ja KGB-le vähemalt sama staatus kui SS-ile.
Okupatsioonid
polnud võrreldavad
See oleks Muru sõnul
elementaarseim, mida eestlased peavad nõudma, kuigi meie
jaoks polnud okupatsioonid tegelikkuses võrreldavad.
Betti Alveri muuseumis hiljuti välja antud raamatus „Mälestuste
Jõgeva”, kus oma lugu jutustavad need, kes elasid
Jõgeval juba 1938. aastal, ilmneb igal sammul, kui oluliselt
olid sakslased eestlastele vastuvõetavamad kui venelased
ja et astuda Eesti Leegioni oli tollastele poistele ainuke mõeldav
võimalus Eesti iseseisvuse eest võidelda.
Mälestusteraamatu eessõnas ütleb Muru, et Jõgeva
on mälestustes nagu vanaaja fotoalbum, omamoodi kaleidoskoop,
mis mälukildudest koosneb ja pööramisel erinevaid
mustreid loob. See on jutustus töökast ja edasipüüdlikust
väikelinnast, kus karskus ja kokkuhoidlik eluviis olid tavaks.
1940. aasta riigipööre tõi endaga kaasa jõhkra
vägivalla, tegelikkus muutus absurdseks, irvitavaks grimassiks:
tapeti, vangistati, küüditati, natsionaliseeriti. Nõukogude
võim tahtis hirmutamisega hävitada isegi mälestuse
sellest, mis varem oli. Ajalugu on aga tõestanud, et see
ei õnnestunud. Mälestus vabadusest ja endistest aegadest
võimaldas taastada Eesti vabariigi.
Nagu meenutab mälestusteraamatus Väino Luht, rõõmustasid
Jõgeva inimesed 1941. aastal sakslaste saabumise üle.
Rahvas tuli tänavatele: pääseti hirmust venelase
ees. Saksa sõdurid aitasid kustutada bolševike poolt
süüdatud maju, kuigi paljusid neist ei suudetud enam
päästa. Nii kaotas Jõgeva suure osa kunagisest
kaunist puithoonestusest.
Raudtee jääb poolitama kurbi ja rõõmsaid
mälestusi
Teises maailmasõjas maha põletatud linnasüda
on saamas pargiks ja Jõgeva hindab oma erilisi kodanikke.
Betti Alveri pargi kõrvale on kavandatud Alo Mattiiseni
park, aga võib-olla saab sellest hoopis kahe sõbra
park.
“Vabadusvõitlus on meile oluline, tulevikku vaadates
on seda veelgi olulisem mäletada kui kannatusi. Alo ja Jüri
olid sõbrad ja kui poleks olnud ühte, poleks võib-olla
olnud ka teist. Jüri Leesment kirjutas aga kodulinnale 70.
juubeliks linnalaulu,” on linnapea laulikule tänulik.
Muuseumijuhi sõnul on meil kohustus rääkida ajaloost
oma rahva seisukohalt. Küüditamise lugu saab muuseumi
laienedes ja lisaruumide tekkides Jõgeval jutustada ka
Betti Alveri abikaasa, küüditatud ja Siberis surnud
poeedi Heiti Talviku elusaatuse kaudu.
Jõgeva on endiselt
linn, mida läbib raudtee. Raudtee jääb tulevikus
poolitama erineva tonaalsusega parke: ühele poole raudteed
jäävad kurvemaid ja teisele poole rõõmsamaid
mälestusi elustavad ja edastavad pargid.
|
|
|
