|
|
Tunnistus ORKAle
Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riikliku komisjoni
materjale
Tekst: Eerik Heine,
Torontos 10. juunil 1996
|
Eerik Heine sai avalikkuse tähelepanu
osaliseks ka seoses CIA kohtuprotsessiga 1960ndate USAs. Väljavõte
ajalehest The Evening Star. |
Tunnistus
komisjonile
1940. aasta. Baasid
olid juba sees — rahvas oli ärevil, masendatud ja hirmunud
nõukogude vene nõudmiste pärast. Tartu Kaitseliidu
Maleva juhtkond oli kokku kutsunud salakoosoleku oma kõige
ustavamatest liikmetest — peamiselt õppurmalevkonna
ja üliõpilaskonna ridadest. Salakoosolek toimus Emajõe
luhal ja kuna ma olin üks kutsutuist, siis olin juba varakult
kohal. Kuna olukord oli äärmiselt pinev kogu riigis,
siis vastavalt konspiratiivsuse nõuetele teesklesime, et
oleme suplejad ja päevitajad.
Kutseid oli saadetud paarikümnele inimesele, kuid kohale
oli ilmunud ainult kümnekonna inimese ümber, nagu ma
mäletan. Arutati võimalusi vastupanuks, nii passiivseks
kui ka aktiivseks, ja milliseid meetmeid tuleks rakendada. Tuldi
üksmeelsele otsusele, et meil tuleb minna „põranda
alla” ja võitlust vaba Eesti eest tuleb jätkata
iga hinna eest. Mindi laiali raske südamega ja tõotusega,
et hoitagu sidet, juhtugu mis tahes.
Juba paari päeva pärast astus minuga ühendusse
hr Jürisaar (pärastine kolonel Rebase adjutant) ja tegi
ettepaneku organiseerida kooliõpilasi põrandaalustesse
vastupanuüksustesse võitluseks Nõukogude Liidu
vastu. Nõustusin ettepanekuga ja alustasin koheselt noorte
värbamisega. Samal ajal korraldasin või aitasin alustada
Tartus rahvuslikke meeleavaldusi (rahvusvärvides lindikeste
jagamine Barclay platsil, punaste miitingute segamine, Vabadussõjas
langenute haudade ilustamine lilledega jne, jne).
Samal ajal sõitsin Eestis linnast linna ja püüdsin
värvata noori võitluseks Venemaa vastu.
Vahepeal hr Jürisaar avaldas mulle usalduslikult, et tema
töötab Ratsarügemendi ülema kolonel Kurvitsa
ülesandel vastupanuliikumise organiseerimisel, ja lisas,
et kolonel Kurvitsa kaudu on võimalik ka relvi ja laskemoona
saada.
Umbes samal ajal tuli venelaste nõudmisel Kaitseliidult
relvad ära korjata — sättisime end äraantavaid
relvi ja laskemoona pakkima ja korrastama ning nii õnnestus
kenake hulk relvi ja laskemoona kõrvale sokutada. Tartus
olid minu vandevendadeks Richard Jurss, Arvo Sütt, Joonas
Sihver, Rondel, Raimond Tralla, Ahto Pae ja mitmed teised, kelle
nimed olen kahjuks unustanud.
Lipu kaitseks
Senini olin tegutsenud
avalikult, kuid siis tuli sündmus, milline sundis mind „põranda
alla“. Olin parajasti tegevuses rahvusvärvides lindikeste
jagamisega Barclay platsil, kui mu poisid tulid teatega, et Raekojal
veel lehvivat Eesti lippu asutakse maha võtma ja punaplagu
asetatakse asemele. Läksime Raekoja juurde ja teade osutus
õigeks — Eesti lipp oli kõrvaldatud. Sisenesin
Raekotta ja ühes toas nägin umbes kümmekond R.O.
meest ja Tartu nn täitevkomitee tegelast, kelle käes
oli mahavõetud Eesti lipp. Nõudsin neilt Eesti lipu
tagasiasetamist ja punaplagu kõrvaldamist. Algas äge
vaidlus kisa ja sõimuga ja umbes kümne minuti järel
ma nägin ära, et siin asjatult oma aega raiskan —
haarasin Eesti lipu nende käest ja tormasin Raekoja trepist
üles, et heisata lipp Raekoja torni. R.O. mehed ja täitevkomitee
tegelased tormasid mulle järele ja läks kakluseks, milline
vältas peaaegu kümme minutit. Lipp kisti ribadeks ja
mind lohistati trepist alla ja kuulutati arreteerituks. Kolm või
neli R.O. meest talutasid mu välja Raekoja eesuksest, milline
avaneb Raekoja väljakule.
Vaade oli fantastiline — Raekoja plats oli täidetud
inimestest. Mu poisid olid aru saanud, et olen kriitilises olukorras
— kisa ja kära oli kostnud välja ja neil oli õnnestunud
inimesi alarmeerida, et üks koolipoiss on kimbus R.O. meeste
käes Eesti lipu pärast. Kui R.O. mehed ja täitevkomitee
tegelased tõid mu Raekoja uksest välja vangina, käed
kistud seljataha, siis rahvas hakkas spontaanselt meie hümni
laulma. Ja missugust hümni — valulist, südamest
tulnud võimsat ja vägevat hümni. Nii kaua kuni
ma elan, ei unusta ma seda kunagi. Mu vangistajad kivistusid —
ma nägin, kuidas nad kahvatasid kas hirmust või ehmatusest
ja kasutades seda momenti, kiskusin end R.O. meeste käest
lahti ja kadusin rahva hulka nagu kivi vette.
Lindprii
Olin nüüd
lindprii, aga mul olid kohustused täita. Mul olid Kavastus
sugulased ja ma varjasin end nende juures ja rändasin kohast-kohta,
organiseerides-julgustades ja toetades vastupanu Venemaa sopale
ja pasale. Siis toodi mulle sõna, et mu vanemad on võetud
NKVD poolt pantvangideks ja kui poiss end kätte ei anna,
siis lähevad mu vanemad! Mu isamaa okupeerijad olid esitanud
mulle väljakutse. Läksin Tartusse tagasi ja kõigepealt
otsisin üles oma sõbrad ja vandevennad ja valmistasin
nad ette oma vangistusele. Paistab, et olin juba teinud otsuse,
ilma et ma seda ise oleks teadnud. Pärast istusin pool päeva
Toomemäel Tähetorni lähistel pargipingil ja võitlesin
rasket võitlust iseendaga — hirm ja kartus tundmatu
tuleviku ees ja mure vanemate pärast vaevasid mu südant
ja hinge.
Aga lõpuks saabus lahendus — mu südant täitis
teadmine, et olen suuteline taluma kõike, mida venelased
kavatsevad minuga teha, ja kui see nii peaks olema, siis olen
nõus ennem surema, kui et reedaks oma rahva ja vandevennad.
Praegusel hetkel peaks mu peamine ülesanne olema oma vanemate
vabastamine NKVD küüsist. Rahuliku südamega lahkusin
Toomemäelt ja läksin koju.
Trellide
taga
Kodus Tähe tänaval
ootasid mind NKVD ohvitserid — üks umbkeelne venelane
ja teine Sõštšikovi nimeline Läti juut,
kes valdas eesti keelt. Arreteerimisel öeldi mulle, et mind
vangistatakse nõukogudevastase tegevuse pärast. Sõštšikovi
saatel kõndisime läbi linna, tema tihedalt minu kannul.
Sisenesime nn „Sõmermaa” majja, kus asus Tartu
NKVD peakorter. Mind viidi kolmandale või neljandale korrusele
ühte korterisse ja kästi vannitoas oodata, kuni mind
kutsutakse. Vannitoa uksele pandi üks hiiglaslik mongoollasest
NKVD sõdur tunnimeheks ja mind jäeti üksi. Oli
28. august 1940.
Sama päeva õhtupoolikul, kui päike oli juba loojunud,
tuli Sõštšikov mulle järele, pani mul käed
raudu ja viis „Sõmermaa” maja tagaõue,
kus üks vene sõjaväe veoauto ootas, mehitatud
kolme relvastatud sõduriga. Sõštšikov
käskis mind veoautosse ronida ja seal pikali heita, ise aga
istus juhikabiini ja sõit läks lahti all-linna. Tartu
vangla ees veoauto peatus, Sõštšikov viis mind
Tartu vanglasse sisse ja andis mu vahtkonna ülemale üle
koos mõningate paberitega. Vahtkonna ülemaks osutus
olema mu hea tuttav ja laskeasjanduse instruktor Kaitseliidust
— laskurmeister Kübar. Tulenedes olukorrast me ei teinud
väljagi, et tunneme teineteist, Kübar viis mind Sõštšikovi
nõudel üksikkambrisse nr 3 ja lukustas ukse. Öösi
saime kümmekond minutit teineteisega rääkida ja
leppisime kokku, et „vend ei tunne venda”. Kübar
mainis samuti, et Sõštšikov olevat öelnud,
et olen hädaohtlik poliitiline kriminaal, ja olevat käskinud
mind hoida täiesti isoleerituna teistest vahialustest.
Nii algas minu vangipõlv Tartus. Esialgu polnud vigagi,
kuni valvuriteks olid eestlased. Esimene kuu mind keegi ei tülitanud,
ainult pildistati vangla kontoris — rinnaplakati nr oli 217.
Omastega kokkusaamist ei lubatud. Palusin Kübarat järele
uurida, kas mu isa ja ema on vabad ja terved, ja seda ta ka tegi.
Mõlemad olevat vabaduses ja terved. Vähemalt see tõik
aitas mul end ette valmistada tulevasteks kannatusteks, millised
olid kindlasti tulemas.
Peks ja piinamine
Septembris oli olukord
Tartu vanglas drastiliselt halvenenud. Suurem osa eestlastest
valvureid oli vallandatud või arreteeritud ja asemele olid
tulnud Peipsi-äärsed venelased, kellest paljud ei osanud
sõnagi eesti keelt. Vene kolmekordsed täitsid õhku
ööd ja päevad läbi ja ma kuulsin oma kambrisse
peksmiste ja piinamiste hääli ja karjeid. Valmistasin
end ette kõige halvemaks. Ja siis see algas, esimese ülekuulamisega.
Vahtkonna ruumi kõrval asuvas tühjas toas ootasid
mind üks väike juut NKVD mundris, kes esitles end kui
„tähtsamate asjade kohtu-uurija” Morošihhin,
Sõštšikov ja uute venelastest valvurite seast
Ivan Stepanov. Mind kästi istuda ja Morošihhin hakkas
mind küsitlema. Kõigepealt küsiti, kas ma vene
keelt oskan. Saades eitava vastuse, kutsus ta tõlgiks ühe
Tartu juudi ühiskonna matrooni, kes oli nähtavasti vabatahtliku
tõlgina vanglas ametis. Kõigepealt küsiti eluloolisi
andmeid ja muud tühja-tähja. Kõik neli olid ametis
minu ülekuulamisega — üks pilkega, teine ähvardustega,
kolmas hoiatustega ainult tõtt rääkida ja neljas
rusikatega. Eriti agar oli selles Sõštšikov.
Ja siis läks lahti. Morošihhin küsis, millisesse
nõukogudevastasesse salaorganisatsiooni ma kuulun ja kes
on selle salaorganisatsiooni juhid. Kuna ma teatud määral
vene keelt oskasin, siis sain asjast kohe aru ja enne kui juudi
matroona selle Morošihhini küsimuse eesti keelde tõlkis,
oli mul juba vastus valmis — nii sain seda 5–10-sekundilist
vahet ära kasutada oma huvides kõikidel ülekuulamistel.
Vastasin, et ei tea sellest asjast midagi. Sõštšikov
ja Stepanov kargasid mulle kallale ja hakkasid mind peksma nagu
jõudsid. Kukkusin toolilt põrandale ja peks kestis
edasi, nüüd juba rusikate ja jalgadega, Ka juudi proua
„tegi oma käe seks”. Kui kaua see esimene ülekuulamine
kestis, ei tea ma praegugi, sest kaotasin teadvuse ja ärkasin
üles oma kambri põrandal, kui Stepanov kallas ämbrist
külma vett kaela. Ja nii see läks — kaks-kolm korda
nädalas kuni oktoobrini. Kogu aeg ähvardati, et küll
me sind rääkima paneme. Oktoobris viidi mind vanglast
välja, pandi käed raudu ja käsutati vene sõjaväe
veoautole, kus kaks või kolm sõdurit juba ees olid.
Kästi veokasti ronida ja seal pikali heita. Morošihhin
ja Sõštšikov istusid juhikabiini ja sõit
läks lahti endisele Tähtvere lasketiirule, kus ma õppurmalevkonna
liikmena tihti lahinglaskmist treenimas olin käinud. Sõštšikov
ja Morošihhin käsutasid mind autost maha ja saadetuna
NKVD sõduritest, talutati mind ühe kraavi kaldale.
Vaade oli masendav — kraavi põhjas lamasid kahe mehe
laibad. Sõstšikov tõukas mind põlvili
ja röögatas, et kui sa nüüd ei räägi,
kes see juht on ja mis salaorganisatsioon see on, kuhu sa kuulud,
siis laseme su maha nagu koera, kes sa ka oled. Mõlemad,
nii Sõštšikov kui ka Morošihhin, võtsid
püstolid kabuurist välja ja asusid mu selja taha. Pärast
mitmekordset nõuet, et tunnistaksin üles, et olen
salaorganisatsiooni liige, tulistas üks neist üle mu
õla maasse. Nad kordasid seda protseduuri veel mitu korda,
kuid nähes, et eitan endiselt kõiki süüdistusi,
käskis Sõštšikov mul üles tõusta,
kuid mu jalad ei võtnud vedu. Üks asi sai mulle selgeks:
kui surm on tulemas iga sekund, siis on inimene ääretult
üksi siin maailmas.
Morošihhin lasi kolmel NKVD sõduril mind auto juurde
tassida ja ma ei häbene seda ütlemast, et värisesin
üle terve keha veel mitmed tunnid pärast seda episoodi.
Enne kui hakkasime vanglasse tagasi sõitma, ütles
Sõštšikov ähvardavalt, et küll Moskva
spetsialistid sind juba rääkima panevad, neetud tšuhnaa.
Mida ta sellega mõtles, sai mulle valulikult selgeks alles
paar nädalat hiljem. Vahepeal jäeti mind rahule. Nähtavasti
anti mulle aega järele mõtelda möödunud
sündmustest. Ja ma mõtlesin järele ja tulin otsusele
hoopis vastupidises suunas, kui NKVD arvatavasti lootis.
Elu moto
Möödunud läbielamuste
mõjul kristalliseerus mu hinges haruldase selgusega mu
elu moto, mille kordamine ja kordamine rasketel momentidel andis
mulle ülimat jõudu ja otsustavust vastu panna kõikidele
katsumustele, millised olid mulle Saatuse poolt määratud.
Kriipisin moto oma üksikkambri seinale ja need laused on
jäänud mu elu ja võitluse aluseks ja inspiratsiooniks,
kuni mulle elu on antud:
Usun oma Eesti isamaasse.
Usun Tema peatsesse ülestõusu.
Usun Tema igavesse püsimisse.
Oli juba november ja
vangla oli ülerahvastatud, üksikkambrid olid kõik
täis ja niisamuti suuremad kambrid. Ülekuulamised jätkusid
nii päeval kui öösel. Eestiaegsed valvurid olid
kadunud, peksmised ja piinamised kestsid rutiini kohaselt edasi.
Toitlus oli üle läinud nõukogude liidu normidele
— vesine supp ja paarsada grammi liha, õhtuks paar
lusikatäit mingit putru ja soolakala. Kõige raskem
olukord oli naisvangidel — nii valvurid kui ka ülekuulajad
käisid neid regulaarselt vägistamas. Kutsuti kambrist
välja ülekuulamise ettekäändel ja siis atakeeriti
neid kas üksikult või kambaga. Valitses täielik
anarhia ja ülekohus.
Ja siis tuli ka minul „eksamile“ minna. Olin olnud üksikkongi
vangistuses juba üle kolme kuu, kuulnud ja näinud toorust
ja jõledust venelastest vangivalvurite poolt ja oodanud
Sõštšikovi ähvarduse täitumist. Mind
kutsuti välja ülekuulamiseks ja selles ruumis, kuhu
mind viidi, ootasid pool tosinat venelast minu saabumist: Stepanov,
Sõštšikov, Morošihhin ja kaks NKVD mundrites
kõrges auastmes vene ohvitseri ning jälle naistõlk
juudi kogukonnast — seekord oli Kaplanite suguvõsa
matroon. Ilma pikema jututa kästi mul riidest lahti võtta
ja kui keeldusin ja nad „heasse kohta“ saatsin, siis
kisti mind alasti ja seoti toasoleva tooli külge kinni. Morošihhin
küsis tõlgi kaudu, kas ma tunnistan üles, et
olen venevastase salaorganisatsiooni liige. Ma eitasin seda ja
siis need kaks vene ohvitseri asetasid kõrvaloleva laua
peale mingi aparaadi, mille küljes rippusid traadid koos
näpitsklambritega. Kontaktid kinnitati minu suguelundite
külge ja siis kordas Morošihhin oma küsimust. Nüüd
ma juba teadsin, milles asi seisab ja mida oodata. Saatsin nad
kõik põrgu ja siis tunnetasin sellist valu terves
kehas, mida on võimatu kirjeldada. Olin otsustanud, et
ma ei karju, kui mind piinatakse, aga see valu oli selliselt ürgne,
et võimatu oli vaikida ja kannatada — karjusin ja
möirgasin täiest kõrist nagu suutsin. Sõštšikov
keeras laualoleva raadio täistuuridele ja viimane, mis ma
mäletan, oli Kaplani proua, kes ilkus mu kõrval parastades
ja sõimates.
Ärkasin oma kambris, kubemes oli tuim valu, milline kestis
mitu päeva, suguelundid olid tugevasti paistes. Aga ma olin
rõõmus, sest ma ei olnud reetnud kedagi. Vaatasin
oma motot kambri seinal ja kordasin neid kolme lauset ikka ja
jälle. Ja mul läks kergemaks. Need siis olidki Moskva
spetsialistid, kellega Sõštšikov oli mind ähvardanud
ja kes kasutasid elektrišokki ülekuulamistel. Paar-kolm
korda nad kasutasid veel elektrit minu ülekuulamistel, kuid
siis umbes kolme-nelja sentimeetri paksust ja umbes kümne
sentimeetri pikkust metall- või mingist plastikust pulka,
mille nad surusid mu pärakusse. Valu oli kohutav ja kõrbelõhna
oli terve tuba täis, kuid ma eitasin kõike, milles
nad mind süüdistasid. Ja mu moto kergendas mu vaeva.
Silm silma
vastu
Paar nädalat enne
Jõule kutsuti mind jälle välja, arvasin, et läheb
jälle piinamiseks lahti, kuid seekord seati mind silm-silma
vastu Sarve-nimelise noore poisiga, kes nägi veel viletsam
välja kui mina. Morošihhin käskis Sarve korrata
neid sõnu, mida ma olevat öelnud temale ja teistele
poistele, kes olid kogunenud Barclay platsile — hoiame kokku
poisid, meid võib veel tarvis minna. Mul langes kivi südamelt.
See lause, mida ma tõepoolest olin öelnud oma poistele,
oli NKVD poolt konstrueeritud tüüpiliselt nõukogude
ajude produktina, inspireeritud mingi venevastase salaorganisatsiooni
aktina. Ja see lause oli nähtavasti aluseks Sarve arreteerimisele
ja minu vangistamisele. Taevale tänu, minu koostöö
kolonel Kurvitsa poolt organiseeritud vastupanuorganisatsiooniga
jäi saladuseks ja kui Teine ilmasõda algas, siis mu
vandevennad tõusid üles kui üks mees ja andsid
oma panuse Vene impeeriumi kahjustamiseks ja kui saatuse tahtel
saabus uuesti surmaöö, siis mälestus sellest ülestõusust
hoidis elavana tule tuha all, kuni saabus lunastus. Mul polnud
mingit põhjust maha salata seda ütelust ja võtsin
selle ka omaks. Ülekuulajate nägudest võisin
näha, et nad arvasid, et olen oma surmaotsusele sellega alla
kirjutanud. Isiklikult olin „seitsmendas taevas“, sest
mu saladus oli päästetud ja võisin rahulikult
surmale silma vaadata, kui see nii peab olema.
Jälle
seltskonnas
Umbes nädal pärast
vastandamist Sarvega viidi mind üksikvangistusest ära
suuremasse kambrisse vangla teisel korrusel. Sattusin väga
auväärsesse seltskonda: vallavanem Pruuli, noor Mustvee
koolipoiss Ülo Pant, 1924. aastal Tartu kommude juhi Hans
Heidemanni tabaja Pol Poli teenistuja (nime olen unustanud), kaks
Eesti sõjaväe II osakonna luurajat, kes olid regulaarselt
Venemaal käinud kuni Moskvani välja ja tagasi. Ka oli
selles kambris Vene Loodearmee ohvitser Vabadussõja ajast,
Beloussov, kes jäi Eestisse ja lõpetas ülikooli
ning oli töötanud Tartus advokaadina. Oli hea olla jälle
inimeste seas pärast kolmekuulist üksikvangistust ja
raskeid ülekuulamisi ja peksmisi ning piinamisi. Kõik
nad olid läbi käinud NKVD „peksupingist” ja
ootasid kohtuotsust. See pani mind mõtlema, et võib-olla
olen oma karika tühjaks joonud ja ootan, mis edasi saab.
Läbisaamine oli eeskujulik ja 100%-liselt isamaaline —
ainult Beloussoviga oli meil kogu aeg ägedaid vaidlusi. Hoolimata
sellest, et teda oli jõledalt piinatud, tervitas ta nõukogude
vene okupatsiooni kõigest südamest ja käitus
ka vastavalt. Vallavanem Pruuli oli raskelt südamehaige ja
oli kindel, et ta ei ela enam kaua. Kõik mu kambrikaaslased
— välja arvatud Beloussov — olid suurepärased
inimesed ja ma veetsin nendega mitmed kuud suurimas sõpruses.
Tallinna
kaudu vabadusse
Ühel päeval,
vist jaanuaris, kutsuti mind välja ja talutati vahtkonna
ruumi (elektrišokkide tõttu oli mul kõndimine
veel vaevaline). Seal ootasid kaks NKVD ohvitseri, kes viisid
mind sõiduautoga Tartu raudteejaama ja andsid mind kohaliku
R.O. valve alla. Tallinna rong oli tulemas ning jaamahoone oli
inimestest pungil. Pakkusin arvatavasti erisugust vaatepilti —
südatalvel üks suveriietes olevus R.O. valve all ootab
rongi. Tallinnasse jõudes viidi mind Patarei vanglasse
üksikkambrisse, kus veetsin kaks kuud. Aprillis viidi mind
ühte kambrisse, kus oli kuusteist meest ootamas otsust oma
tuleviku suhtes. Nagu ilmnes, ootasid need mehed väljasaatmist
Saksamaale. Neile olevat öeldud, et nad vahetatakse välja
Saksa kommunistide ja juutide vastu. Ja nii ka sündis.
Aprilli lõpus sõidutati mind Tallinna raudteejaama,
kus „vene saadik” Botškarjov andis meid isiklikult
üle Saksa usaldusvalitsuse komisjonile ja sõit läks
lahti vabaduse poole.
Elagu Eesti!
|
|
|
