|
|
|
Eve Pärnaste on selle raamatu
koostaja ja toimetaja, aga ka kujundaja ja fotode töötleja.
Foto Jüri Kotšinev. |
ERSP: Ellujäämise
ime kohustab enamaks!
Värsket väljaannet
käis uudistamas Jaanika Kressa
Jaanuari lõpupäevil esitleti
Estonia Talveaias Eve Pärnaste koostatud raamatut „Eesti
Rahvusliku Sõltumatuse Partei: ERSP aeg”.
Raamat on mahukas ja
kaua tehtud kaunikene. Kogumikus on artikleid, ülevaateid
ja mälestusi 42 kaasautorilt ja käsitletud on kõiki
tarvilikke valdkondi. Täielikult on uuesti avaldatud kaks
allikapublikatsiooni: “ERSP loomine” Tallinn, 1988 ja
“ERSP Toimetised nr 4” Tartu, 1989: Mõttevahetus
“Kuidas taastada Eesti iseseisvus?”. On kirjutatud ka
kaks uurimust: Jüri Adamsi uurimus “Mõttevahetusest
“Kuidas taastada Eesti iseseisvus?” ja Eve Pärnaste
uurimus “ERSP ja Eesti Kongress”.
Eve Pärnaste on selle raamatu koostaja ja toimetaja, aga
ka kujundaja ja fotode töötleja. Fotosid on raamatusse
pandud palju, et ka pildis võimalikult palju edastada tollast
õhustikku.
Raamat on välja antud Eesti Vabariigi 90. juubeliaasta tähistamise
raames ja seda on toetanud Eesti Vabariigi Valitsus ja Tallinna
Kultuuriväärtuste Amet.
Eesti tuli
tagasi
See raamat viib meid
ajas tagasi aastasse 1988. Kui sageli tundubki, et oleme oma vabaduseajaga
saavutanud liiga vähe ja et oleksime pidanud tänaseks
palju kaugemale jõudma, siis pilguheit sellesse kaugesse
aega, mis toob meelde nõukogude igapäevased ebanormaalsused,
sunnib olemasoleva eest tänulik olema. Nii palju on muutunud
ja vahepeal on suureks kasvanud lapsed, kes ainult uut eesti aega
mäletavadki, kellele vaba Eesti on tavaline ja punaokupatsioon
vaid hall ja tüütu lehekülg ajalooraamatus.
“Kahekümne aasta eest võis vaid unistada “igavast”
ja “normaalsest” tulevikuriigist, mis tegeleks põhiliselt
selliste päevaprobleemidega nagu eelarve tasakaal, inflatsiooni
kärpimine või valmistumine järgnevaiks vabadeks
valimisteks,” kirjutab kogumiku avaartiklis üks ERSP
asutajaliikmetest, Tunne Kelam. “1988. aastal oli küsimus
väikerahva ellujäämises. Oli oluline tabada õiget
hetke, et teha katse rahva käte-jalgade vabastamiseks asumaks
end ise päästma. Samuti petlike pseudolahenduste ärahoidmises,
mida pakkus kompartei paindlikum tiib.”
Lugedes seda raamatut, mis on keskendunud vaid ERSP algusajale,
räägib tema loomisele eelnenud ettevalmistustest, tema
tormilisest algusest, tekib põhjendatud küsimus: miks
on ERSP rollist Eesti vabanemisel nii vähe räägitud?
Vastuseks sobivad taas Tunne Kelami sõnad:
“ERSP lähtekoht oli esmajoones eetiline. Iseseisvunud
Eesti ideaaliks ei peetud Lääne massikultuuri ja tarbimisühiskonna
mudeli kopeerimist. Ellujäämise ime kohustab millekski
enamaks. Eesti missiooni tunnetamine ning realiseerimine sõltub
ühtaegu vaimsest iseseisvumisest, rahvuse eetilisest taassünnist.”
Nii saab tunda ja mõelda vaid vähemus, rahvuse missioonitundeline,
vaimne ja hingeline eliit, mida ERSP kahtlemata oli, mõtteviisi
ja elulaadina aga praegugi edasi on, olgugi varjus.
ERSP lõpetas kompartei ainuvalitsemise terves N Liidus,
kuid kõnealune kogumik läheb ajas kaugemalegi. Üks
ERSP algatajatest, Mati Kiirend, vaatab tagasi Eesti Demokraatliku
Liikumise ja Eesti Rahvusrinde 1972. aastal ÜRO peasekretärile
saadetud memorandumile, mille tulemusena mitmed mehed vahistati
ja vangi pandi.
Kiirend nimetab ERSP-d järjepidevuse kandjaks. Täna
ei ole ERSP-d enam juriidiliselt olemas, kuid tema unistus on
täitunud ja Eesti on iseseisev riik. Keegi pole selle üle
arvet pidanud, mitu ERSP-last on peale mitmeid liitumisi tänaseks
IRL-is, kuid n-ö suures poliitikas jätkab vaid üks
asutajaliikmetest, Tunne Kelam. Tema isikus on ERSP eetiline vaim
esindatud Euroopa Parlamendis.
Puhtalt ERSP aeg
Eve Pärnaste koostatud kogumik keskendub
taotluslikult just ERSP algusaastatele. “ERSP viimastest
tegevusaastatest teatakse rohkem, aga aeg ERSP loomise mõtte
algatamisest kuni Eesti Kongressini on see aeg, kus me alustasime,
olime üksinda, näitasime eeskuju ja tegime väga
palju ära. See puhtalt ERSP aeg lõppes, kui kolm organisatsiooni
– ERSP, Eesti Muinsuskaitse Selts ja Eesti Kristlik Liit
– tegid algatuse Eesti Kongressi kokkukutsumiseks. Siis ühinesid
meiega sajad ja tuhanded, esimene etapp sai otsa. Need olid aga
tormilised ajad, millest palju ei teata,” rääkis
Pärnaste Estonia Talveaias raamatu esitlusel.
Lagle Parek soovitas ERSP raamatut võrrelda raamatuga „Rahvarinne
20” ja kinnitas, et võrdlus saab olema õpetlik:
„See raamat pole mitte ood ühele või kümnele
suurele poliitikule, see on raamat kõigist meist.”
Pareki pöördumine aatekaaslaste poole oli liigutav.
Ta tänas ERSP peret koos oldud aja eest ja selle eest, et
ikka veel tuntakse õlatunnet.
„Tänan teid, et meil jätkus mõistust tookord
ja et ka praegu oleks mõistust pidada vastu. Meie jaoks
on tähtis Eesti riik, aga mitte oma rahakott. Kui on vaja
teha karme otsuseid, siis me otsustame ega vingu. Meie ei loobi
aknaid katki, me mõtleme enne, kui midagi teeme. Riik on
meile kõige tähtsam. Ja kuigi me kohtume harva, on
meie vahel side kogu aeg olemas,” rääkis Lagle
Parek.
Tunne Kelam võimendas Pareki varem öeldud sõnu,
et ühel miljonilisel rahval omada oma riiki on suur luksus,
mille eest tuleb, nagu luksuskauba eest ikka, maksta kõrget
hinda. Rasketel aegadel on kõige tähtsam hoida Eesti
riiki.
Mari-Ann Kelam meenutas, et palju aastaid pidasid vabadusvõitlejad
vabas maailmas südames seda ideed, et Eesti Vabariik võib
kunagi vabaks saada! Kuid paljud, kellega Läänes aastaid
koos sai lauldud „Hoia, Jumal, Eestit!”, ei elanud nii
kaua, et seda päeva näha, nad ei saanud enam ise kaasa
aidata Eesti riigi ülesehitamisele.
„See imekaunis lühike laul võtab kokku kõik,
mida on vaja: rahu, töö, kainus, vennaarmu suurus. See
laul andis meile lootust ja julgust. Oli suur kingitus, kui laulude
ja unistuste kõrvale tuli 20 aastat tagasi ERSP näol
ka tõeline poliitiline võimalus! Eesti oli esimene
N Liidus, kes sai endale demokraatliku erakonna, Eesti oli ees!”
jagas oma mälestusi Mari-Ann Kelam.
Mahukas kogumik meie lähiajaloost „ERSP aeg” pakub
rohkesti teavet Eesti iseseisvumise kohta. Lähiajalugu vajaks
palju rohkem tähelepanu, kuid meie desovetiseerimata ühiskonnas
laiutavad ikka edasi endised kommunistid ja nagu-kommunistid,
kes on ametis oma nostalgia õigustamisega ja püüavad
aastakümnete tagust tegelikkust varjutada.
|
|
|
