|
|
|
1956. a kevadel eestlased Vorkuta
laagri nr 10, kaevanduse nr 29 kalmistul, hukkunute mälestussamba
rajamisel. Vasakul: Richard Aavisto, Enno Rattas ja Albert
Maripuu. Paremal: Bernhard Mark, Johannes Marleen, Arno Kukk
ja Rein Aru. |
Kui miljonid lõid lõkkele
–
veriselt mahasurutud vangide ülestõus Vorkuta laagris
tekst: JÜRI
KINDEL
1. augustil
1953 toimus Komi ANSV-s Vorkuta vangilaagris vangide ülestõus,
mis suruti veriselt maha. Veretöö käigus langes
56 inimest, nende seas neli eestlast. Läänemaalt Lihula
vallast Petaaluse külast Andruse-Jaani talust pärit
Jüri Kindel (1928) oli üks poliitvang, kes tapatalgu
üle elas.
Tänavu märtsis
möödus 54 aastat suurima inimkonna ajaloo massimõrvari
Jossif Stalini surmast. Stalini lõpuaastail oli N Liidu
vangilaagreis üle 22 miljoni inimese, enamus olid poliitvangid,
karistusmääraks 10 kuni 25+5 aastat.
Enne Stalini surma oli poliitvangide tulevik väga sünge.
Oli kadumas peale II maailmasõda tekkinud lootus võimalikust
sõjast N Liidu ja USA vahel. Nii tunduski Stalini surm
poliitvangidele vabanemise algusena. Ootuspinge oli nii suur,
et vangide kannatusekarikas oli saanud täis. Moskvas aga
olid endise rangusega võimul Stalini GPU loodud inimvihkajalik
verejanuline orjapidajate süsteem.
Juunis-juulis 1953 algasid paljudes N Liidu orjalaagrites üsna
üheaegselt tööstreigid. Keelduti tööle
minemast, nõuti Stalini-aegsete karistusmäärade
tühistamist. GULAG oli Stalini terrori ajastul maailmas enneolematu
suurusega orjadekauplemise ettevõte.
Olin sellel ajal poliitvang Vorkuta orjalaagris nr 10/29 kaevanduse
juures. Juuli esimesel poolel toodi meie laagrisse Karagandast
poliitvange, kes rääkisid, et sealseis laagreis on toimunud
suured poliitvangide streigid. See teade levis üle Vorkuta
orjalaagrite kulutulena. Sel ajal võis olla Vorkuta piirkonnas
vangilaagreis umbes 1,5–2 miljonit vangi.
Meie laagri vangid arutasid salaja kuuldud uudist omavahel. Juuli
keskel saabus laagrisse veel suur ešelon sakslasi ja ungarlasi.
Nende saabumine andis meile hoogu, et Moskva orjapidajad ei mõtlegi
poliitvangide heaks midagi teha. Üle laagri levis teade,
et Karagandas Kengiiri Dzezkzgani laagris oli poliitvangide kallal
pandud toime ränk veresaun. Tankide abil olid orjapidajad
vangid maha surunud. See traagiline uudis tugevdas vangide viha
Moskva orjapidajate vastu veelgi.
“Vabadus
ja inimväärne elu meile!”
26. juulil kell 11.00
haaras kogu laagrit üldstreik hüüdlause all “Vabadus
ja inimväärne elu meile!” Laagris oli sel ajal
üle 2200 poliitvangi. Peamiselt ukrainlased, leedulased,
ungarlased, sakslased ja paljude teiste maade kodanikke. Kokku
võis olla erirežiimilaagris üle 30 rahvuse, eestlasi
oli 378.
26. juuli õhtul moodustatud paljude rahvuste streigikomitee
lõi laagri ametkonna kihama. Streigikomitee esitas laagrivõimudele
nõudmise: tulgu kohale Moskva ametlik valitsuskomisjon.
“Kui kaua me veel oleme nende orjad?”.
28. juulil ilmus mingisugune Moskva-Vorkuta komisjon, viimane
kuulas ära vangide nõudmised, kuid ei andnud mingisuguseid
lubadusi, vaid leivanorm võeti 400 grammilt 250 grammile.
Ja 150 gr pudru asemel sai päevas 100 gr mingisugust körti.
Kolm päeva oli laagris salapärane vaikus. Laagrivõimud
vange enam tööle ei sundinud, korda hoidsid alal vangidest
loodud valvemeeskonnad. Valitses väga hea üksmeel ja
kord. Laagritsooni välisvalve aga tugevnes kolmekordselt.
Sõdurid vahitornides kõõnutasid automaatide
ja kuulipildujate taga. Lagedal tundramaastikul võis aga
näha laagri poole suunatud kuulipildujaid. Barakkide katustel
olid suured valged kirjad: “Vabadus meile, maha stalinlik
orjapidamine!”
Ja vastuseks
kõmatasid lasud…
Vangide üksmeel
ei saanud kesta üle kolme päeva ja öö. 1.
augustil kell 10.00 jõudsid 28 autoga kohale Moskva MVD
eriväeosa sõdurid. Vahitornidesse pandi võõrsõdurid.
Kogu laager jäi MVD väeosade kuulipildujate haardesse.
Valjuhääldajate kaudu kostis metsik muusikalärm,
kell 11.00 hakati valjuhääldajate kaudu vange laagri
väravasse olevale platsile Moskva kõrge komisjoni
ette kutsuma. Laagriväravasse tuli sadu vange. Väravast
astus sisse salkkond julgeoleku ohvitsere, neile järgnes
N Liidu peaprokurör Rudenko, MVD vägede kindral Maslenikov,
Vorkuta laagrite ülem kindral Derevenko. Rudenko püüdis
algul vangidele rääkida, et minge tööle, edaspidi
leitakse poliitvangidele kindlasti lahendusi. Aga kohe astusid
Rudenko ette endised ohvitserid ja teised suuremad tegelased,
kes olid saanud isakeselt Stalinilt 25+5. Keegi valjult kõnelev
venekeelne sõnavõtja hüüdis üle vangide:
“Teiesugune Ukraina ja Poola rahva timukas oleks pidanud
Nürnbergi kohtus istuma süüaluste esireas, aga
mitte olema süüdistaja.” Samas kõlas jälle
üle laagri käsk: “Alluda, kohe laagrist välja
tulla!” Selline otsene käsk oli vangidele otsene õli
tulle valamine. Üksikud vangid hakkasidki jalgvärava
poole minema, kuid nad haarati kaasvangide poolt kinni. Tekkis
suur rüselemine. Rudenko, Maslenikov ja teised vormikandjad
jooksid laagritsoonist välja. MVD tuletõrjesalk jooksis
kohale voolikuga. Üks vang haaras noa ja lõikas vooliku
pooleks. Siis kõlas pauk, mis oli ühtlasi märguanne
sõdurite vangide pihta tule avamiseks. Hakkasid ragisema
kuulipildujad ja automaadid, kogu laager oli tiheda risttule all.
Viskusin maha baraki nr 40 trepi varju. Mõni samm kaugemal
sai pihta Austria Viini ülikooli dr Smith. Veri paiskus tugeval
mehel suust ja ninast. Mõned vangid tõusid püsti
ja hakkasid jooksma barakkide poole, ka mina panin jooksma, jõudsin
üle haavatute ja surnute baraki nr 19 juurde, kui avati laagrile
jälle marutuli. Baraki nr 20 uksest püüdis sisse
joosta Pintitšuki nimeline ukrainlane, kuid sai automaadivalangu
ja langes trepi kõrvale maha. Pärast teist marutuld,
mis võis kesta u 4–5 minutit, kõlasid valjuhääldajast
uued käsklused laagrist väljumiseks. Veresaunast pääsenuil
polnud kellelgi võimalust terrorivõimude korraldusi
mitte täita. Käed peade kohal, läksid tuhanded
poliitvangid läbi tsooni tulnud MVD sõdurite peksu
ja sõimu saatel laagri peavärava poole. Üle maa-ala
lebas surnuid ja haavatuid. Selle võika massimõrva
õigustamiseks olid mõned surnud poliitvangid lohistatud
laagri kahe värava vahele. Rudenko ja Maslenikov lasid surnuid
fotografeerida. Et teised Moskva orjapidajad näeks, et vangid
tunglesid väravast välja. Laagri värava taga laua
ääres istusid veresauna läbiviijad. Peamõrvarid
Rudenko, Maslenikov, Derevenko ja laagri ülem Dunalkin. Nende
selja taga aga seisis rida tumedanahalisi MVD sõdureid.
Pärast 3-4-tunnist tundras kuulipildujate vahel istumist
viidi poliitvangid 25 mehe kaupa laagrisse tagasi. Surnud olid
viidud laagri kõrvale saekaatriruumi, suured vereloigud
oli MVD tuletõrjemeeskond ära uhanud. MVD sõdurid
olid haavatuid enne laagrihaiglasse viimist peksnud. Haavatuid,
nii kergemaid kui raskemaid, oli laagrihaiglas üle 200. Sama
päeva õhtul oli vangidel juba teada langenud poliitvangide
arv, 56. Kõige rohkem oli langenute hulgas ukrainlasi,
leedulasi ja venelasi. Ungarlasi oli langenud 12, poolakaid 10,
sakslasi 6, eestlasi 4.
Veretöö
ohvrid maeti jäisele asemele
Massimõrva ohvrite
matmine toimus ööl vastu 6. augusti suure saladuskatte
all. Algul kaevati surnutele suur ühishaud, kuid üks
päev enne matmist tehti kiiruga igale mõrvatule tundra
igikeltsa madal hauakääbas ja klopiti kokku puidujäätmetest
kastid. Et olin sel ajal laagri sisebrigaadis, siis viidi meie
brigaad 5. augusti hilisõhtul vange matma. Kaevandusse
viivad teed ja laagrikalmistu ümbrus oli sadade sõdurite
valve all. Kalmistul käisid ringi MVD ohvitserid. Keegi ei
tohtinud midagi rääkida.
Sel öösel sadas õrna vihma. Väljakaevatud
igikelts ja jää oli haudade ümbruses sulanud. Mitmed
surnute kastid olid nii kokku löödud, et need autodelt
mahavõtmisel lagunesid, tulid välja jalad ja käed.
Haudadele pandi teibad, kuhu löödi külge poliitvangi
toimiku number. Vange oli sel ööl matmas mitmed leedulased,
kes lootsid teada saada, kuhu maetakse leedu sõjaväekapten
Alfontas Kasaukas. Alfontas Kasaukas maeti mõrvatute esimesse
ritta, kalmistu äärde tundra piirile. Peale massimõrva
ohvrite matmist jäid laagri kalmistule valvesse MVD sõdurid.
Kui palju tuhandeid neil tapatalguil Vorkutas ja mujal sadades
poliitvangide laagreis 1953. a suvel süütuid poliitvange
hukati, teavad rääkida ainult salastatud MGB ja MVD
arhiivid. Peale Teist maailmasõda oli 1953. a N. Liidu
poliitvangide ülestõus väga suure tähtsusega
sündmus, see pani aluse inimkonna ajaloo hirmsama terrori-
ja orjariigi kokkuvarisemisele. Kindlasti elab veel Lätimaal,
Leedus, Ukrainas ja mujal neid poliitvange, kes elasid üle
Vorkutas, Karagandas ja mujal N. Liidu orjalaagreis ajastu, kui
miljonid poliitvangid nõudsid õigusi.
Eestimaal elab veel neid üksikuid poliitvange, kes elasid
üle 29. kaevanduse juures oleva nr 10 laagri tapatalgu. Selles
tapatalgus langes 50 inimest, nende hulgas 4 eestlast: Klassen,
Jüri; Linnuk, Lembit; Kukk, Karl; Ohakas Jüri. Punase
terrori ohvriks langenud eestlastele on Vorkutas 29. kaevanduse
kalmistul rajatud mälestussammas.
Saatusekaaslane Guido-Arved Palm (1916–1986)
on selle veretöö meenutuseks 9.08.1953 Vorkutas kirja
pannud järgmised luuleread:
Päikest ja vabadust palusid mehed,
isegi mitte ei nõudnud…
langesid järsku kui sügisel lehed,
sedagi mõista ei jõudnud,
aimata, kuis see nii juhtus.
Relvata rahvale suunati lasud,
käsu seks sõjamees andis,
saatus, sa temale kunagi tasud,
kes seda veretööd mõtetes kandis,
inimese ellu nii suhtus.
Puhake laiuval tundral siin rahus,
laulgu und tuisud ja tormid,
meiega olete, olgugi lahus,
muuta et sunnitöö vormid.
Eestlased, koju ei antud teil sõuda,
paljuile lisaks te jäite.
Annab meil taevas kodusse jõuda,
mõtetes meiega käite.
|
|
|
