|
|
Sugupuu kui süüdistuse
alus
tekst: Elmar Joosep
|
FOTOL: Jaan Joosep hukati Sverdlovski
oblast hävituslaagris 21.04.1942; Anna Joosep viibis
Siberis asumisel 1941–1957; Elmar Joosep viibis Siberis
söekaevanduses 1941–1946; Maimu Joosep-Vahur pages
sügisel 1944 Rootsi, sealt 1949 USA-sse, elab San Franciscos.
Foto on tehtud Uduveres, 1935. |
Küüditamise
uurimisega tegelenud Elmar
Joosep analüüsib
sugupuu seotust repressioonidega oma ja president K. Pätsi
suguvõsa näitel.
Pöörde
tegi õigusemõistmine 20. sajandil, kui mitu suurriiki
suundus totalitarismi teele ning kehtestas taas absoluutse võimuprintsiibi.
Küll ei mõeldud sellega välja midagi uut, ent
endiste absoluutmonarhiate ajal ei olnud inimelu kunagi nii odav.
Nüüd ootas koos süüdlase arreteerimisega
ka pereliikmeid kui mitte muu, siis kodunt eemaldamine ja sunnitööle
saatmine. KGB niinimetatud väljasõidutoimikust leiame
aga kahtlustavat pilguheitu süüdlase veelgi kaugemale
sugulasringile. Sealt paistab, nagu oleks süüdistusi
kogutud lausa sugupuud juhendina silme ees hoides. Kuid nõukogude
inimese välismaale lubamine, selleks need toimikud ju koostati,
oli ikkagi äärmine risk ja et lüpsikari laiali
ei jookseks, tuli võimudel tõepoolest eriti ettevaatlik
olla.
Pea peale pööratud ühiskonnas, millest meil õnnestus
välja rabeleda, leidus karistusvaldkonnas jõhkrate
väljamõeldiste seas ka lausa paradoksaalset. Nagu
teada, kuulus küüditusaktsiooniga kurjategija
perekond väljasaatmisele. Süüdlane ise toimetati
sunnitöölaagrisse, mis II maailmasõja lõpuni
tähendas hävituslaagrit, kus peale mahalaskmise rakendati
kinnipeetu hukkamiseks ka nälga ja kurnavat tööd.
Ent võis juhtuda, et süüdlane kandis karistuse
laagris ära, sai, ütleme, 10 aasta pärast vabaks
ja võis kodumaale sõita. Perekonda küüditusest
aga lahti ei lastud. Kui sooviti perekondlikku kooselu taastada,
tuli vabal mehel asuda elama küüdikülas peetava
perekonna juurde, kus ta enamasti võeti ka küüditatuna
arvele ja pidi temagi käima end iga kahe nädala tagant
komandandile näitamas. Ei päästnud perekonda küüditusest
ka perekonnapea surm, kuigi see oleks ju loogiline olnud. Kuid
mis loogikat me võisime oodata sellest tohutute totruste
impeeriumist.
Artikli
autori Elmar Joosepi emapoolse sugupuu kaks põlvkonda
ja nende seos repressioonidega.
|
Martin Reinu lasksid sõja
esimestel päevadel kodupõllul igaks juhuks maha
hävituspataljonlased. Vanima onu kolm vanemat poega (Konstantin,
Johannes, Aleksander) olid võetud Saksa sõjaväkke;
viimane pages sügisel 1944 läände. Teistel
tuli vaevelda sõjavangilaagris. Joosepi perest küüditati
1941 Anna ja Elmar. Jaan hukati hävituslaagris. Maimu
pages 1944 läände. Onu Aleksander Rein sai Saksa
sõjaväes teenides raskelt haavata ja viidi haiglaga
Saksamaale. Martini pere – naine Kristiina ja pojad Evald
ning Edvin küüditati märtsis 1949. Nikolai
naine Elli pages 1944 Rootsi. Aleksandri, Nikolai ja Maria
välismaist kirjavahetust kontrolliti. Selline oli ühe
keskmise eestlase sugupuu varjukülg. |
Väljasõidutoimikud KGB teenistuses
Nagu öeldud, on
sugupuu kaugema ringi osalus isiku süüdlaseks tegemisel
selgemalt väljaloetav Riigiarhiivis säilitatavais väljasõidutoimikuis.
Seda toimikut hakati inimese kohta koostama hetkest, kui ta andis
avalduse välismaale saamiseks. Nii ei olnudki need, kes just
sellepärast hoidusid seda luba taotlemast, eksiteel. Iga
sooviavaldaja võeti kohe fookusesse ja mitte ainult tema
ja ta pereliikmed, vaid ka järgmisse sugulusringi kuuluvad
isikud – tädid ja onud, rääkimata õdedest-vendadest.
Väljasõitu soovijal tuli täita põhjalik
ankeet, muidugi vene keeles. Ankeedis tuli loetleda külla
kutsujad (loa taotlemine kutseta polnudki võimalik), välismaal
ajutiselt või alaliselt elavad kaugemad sugulased ja lõpuks
ka lähisugulased nagu abikaasa, isa, ema, lapsed, õed
ja vennad, ka siis, kui nad olid surnud. Juures pidi olema majavalitsuses
kinnitatud väljavõte majaraamatust selles elavate
elanike kohta. Ja soovija abikaasa pidi kinnitama, et ta ei ole
teise poole välismaale sõidu vastu. Ka töökoha
juhataja, partorg ja ametiühingukomitee esimees pidi allkirjaga
kinnitama, et pole sõitmise vastu. Sellega võtsid
nad endale ka mingi vastutuse avaldaja välismaalt tagasituleku
suhtes. Loomulikult keelduti allkirja andmast, kui asi tundus
kahtlane. Keeldumisega asjamees midagi ei kaotanud, ent avaldaja
välismaale jäämise korral oleks temalgi pahandust
olnud palju. Võis ka juhtuda, kui KGB ei soovinud avaldajat
välismaale lubada, siis helistati soovija ülemusele:
tehke takistusi!
Välismaise kirjavahetuse
kiskus KGB lahti ja luges läbi. Seda kinnitavad 2 järgmist
dokumenti:
Joosep Elmar Janovitš
1924. a sündinud. Kirjavahetuse põhjal on koostatud
1972. aastal õiend nr 1437 ENSV KGB 2. osakonna jaoks.
Kontrollimise teostas 1969. aastal sm Õun ENSV KGB 5. osakonnast.
Oma kirjavahetuses kontrollitav lubab nõukogude tegelikkuse
kohta tendentslikke väljendeid, võltsib nüüdiselu
fakte.
Kirjavahetus on sugulastevahelise iseloomuga: 1) Vahur Lisa (õde)
USAs 1970-1978, 2) Vahur Maimu Janovna USA (õde) sugulastevaheline
1957-1986, 3) Sepp Lisa USA , sugulastevaheline (õetütar)
1980. On kodumaareeturi Sepp Tõnu naine, 4) Martens Ellen
– Kanada, sugulastevahelise iseloomuga 1970 – 1983.
Õiend
Arhiiviandmete põhjal kontrolliti Josep E 1958 –
59 aastail kui rahvuslikult meelestud inimest. 1958. a-l kirjades
oma USAs elavale õele lubas nõukogudevastaseid
ja rahvuslikke väljendeid. Analoogilised kirjad saatis
ka 1971. aastal oma tuttavatele Inglismaale. Isa oli 1941. a
arreteeritud kodanliku Eesti ametliku politseitöötajana.
Talle mõisteti kõrgeim karistusmäär.
Josep E ise koos emaga oli eriasumisel. Töökohal iseloomustatakse
Josep E kinnise ja endassesulgunud inimesena. Kollektiivi ühiskondlikus
elus ei osale.
Arvestades eelnevat sõitu õe juurde USAsse loeme
ebasoovitavaks.
16. märts 1987
ENSV KGB 2. osakonna ülem
V.I.Gorbatšev
ENSV KGB 6.osakonna ülema asetäitja podpolkovnik V.A.Pool
Arhiivist otsiti üles
ka soovija onude ja tädide välismaine kirjavahetus.
Näiteks on uuritud sõita soovinu onu Nikolai Reinu
kirjavahetust: 1) USAs elanud Aleksander Lusikaga 1975. Kirjavahetus
on klassifitseeritud sõprade vaheliseks. Aleksander Lusik
oli Nikolai Reinu tädipoeg. 2) Rootsis elanud Kristjan Siimsoniga
1966. Kirjavahetus on liigitatud olmeliseks. Saksa okupatsiooniaegne
Halinga vallavanem Siimson oli onu naaber Pärnu-Jaagupis.
Õiendil on suur tempel kirjaga, et ENSV KGB Informatsioonikeskusel
pärijat huvitavaid andmeid pole.
Õiend on välja antud 18. märtsil 1987
Samal ajal on ikkagi väljasõidutoimikusse õmmeldud
dokumendid tõepäraseimad kogu KGB koostatud paberipahna
seas. Nendega püüti tõepoolest isikust saada
tõepärast pilti, mitte panna teda rääkima
KGBle vajalikku. Eks sellepärast suur osa neist viimase võimuvahetuse
ajal ka kõrvaldati ja nähtavasti hävitati.
Suurtest ühiskondlik-poliitilistest muutustest Vene impeeriumis
andis märku see, et kuu aega pärast sõiduloa
keelamist soovitava toimiku koostamist kutsuti avaldaja KGB viisade
osakonda ja teatati, et luba talle 3 kuuks USAsse sõiduks
on olemas.
Eesti esimese presidendi sugupuu
seosest repressioonidega
Presidendi vanemate, Jakobi ja Olga Pätsi
lastest küüditati üks Venemaale juulis 1940, teine
juunis 1941, mõlemad seal ka surid. Kaks suri Eestis ja
ühel õnnestus enne uut Vene okupatsiooni pääseda
läände.
Konstantin Päts, eesti rahva valitud president pandi koos
poja Viktori perekonnaga küüdivagunisse enne, kui Eesti
riigivõimu üleminekut okupantide käsilaste kätte
oli jõutud vormistada; küsigem siis, mis võim
küüditas seaduslikult valitud presidendi oma iseseisvast
riigist võõrriigi hukatuslikesse vanglatingimustesse.
|
President Pätsi isa-ema koos
lastega (vasakult): vend Nikolai, õde Marianna, isa
Jakob, vend Voldemar, ema Olga, vennad Peeter ja Konstantin.
Foto raamatust Eesti Vabariigi President Konstantin Päts,
Tallinn 1938. |
|
Pätside sugupuu -- vaata
suuremalt. |
Presidendi õde, Marianne Pung,
võeti koos abikaasa, Eesti Panga esimese presidendi, Riigikogu
liikme Mihkel Pungaga ja nende poja ning pojaperega kinni küüdiööl
14. juunil 1941. Marianne suri 6. jaanuaril 1947 Kirovi oblasti
Oritši rajooni Gadõ turbarabas. Samal, 14. juuni ööl
küüditatud Erast Pung arreteeriti Gadõs 1943.
aastal ja määrati 15 aastaks sunnitööle Vene
NFSV kriminaalkoodeksi §58 1a alusel, mis tähendas süüdimõistmist
võimu nõrgestamisele suunatud kontrrevolutsioonilise
tegevuse eest. Loomulikult küüditati ka poja abikaasa
Helmi Pung ning tütar Piia Mai Pung.
Nikolai Päts suri 1940 ja Peeter Päts 1942. Voldemar
Päts põgenes perega sügisel 1944 Rootsi, kust
asus hiljem Kanadasse. Ta suri Torontos 27. juulil 1958. Nikolai
lastest sai tuntuks filmioperaatorina tegutsenud Voldemar Päts.
Pärast abiellumist Ludmilla Hanssoni nime kandnud Nikolai
tütar pääses läände ja suri Londonis.
Peetri poeg Ilmar õppis Pärnu
Gümnaasiumis. Temagi pages 1944 Rootsi, Rootsis sündis
peresse kolm last.
Voldemar Pätsi tütar Silvia abiellus Eestist pagenud
arhitekti Artur Jürvetsoniga. Arturi vanemad Maria ja Aleksander
Jürimäe võeti 14. juunil 1941 kinni Pärnumaalt
Anelema külast. Nende 4 last (Artur, Elmar, Juta ja Olev)
pääsesid läände. Alekander suri Sverdlovski
oblasti hävituslaagris juba oktoobris 1941. Marial lubati
küüdikülast lahkuda 13. juunil 1955. Pärast
6 aastat kestnud taotlusi lubati tal asuda laste juurde elama.
Varem oli talle vastatud, et kui ta on vana ja vajab laste abi,
siis tulgu lapsed Eestisse elama.
Hariduselt juristi, eduka advokaadi ja
tunnustatud riigimehena tegutsenud Konstantin Pätsi järglastest
on valdav osa valinud juristi kutse. Presidendi mõlemad
pojad, Leo ja Viktor olid Tartu Ülikooli lõpetanud
juristid. Leo õppis Tallinna Gustav Adolfi Gümnaasiumis
ja lõpetas 1925 Tartu Ülikooli juristidiplomiga. Tegutses
Tallinnas kohtu-uurijana. Pages Soome 1939 ja sealt Rootsi. Suri
Rootsis 16.juunil 1988. Ka Viktor lõpetas Gustav Adolfi
Gümnaasiumi 1924 ja Tartu Ülikooli 1928. Tegutses Tallinna
vandeadvokaadina. Oli Riigikogu liige. Arreteeriti juulis 1940
koos oma isa ja perekonnaga. Suri Moskvas Butõrka vanglas
4. märtsil 1952.
Presidendi pojapojal Matti Pätsil
on 2 kõrgkooli diplomit. Ta on lõpetanud Tallinna
Polütehnilise Instituudi elektromehaanikainsenerina ja Moskvas
NSVL Patendiinstituudi juristina. Kahe diplomiga on ka Matti tütar
Madli Vallikivi; ta on diplomeeritud keeleteadlane ja jurist.
Juristidiplom on ka Matti väimehel Hannes Vallikivil, pojal
Madisel ning minial Riina Pätsil (neiuna Pihel). Nii ei olegi
Matti järeltulijate seas ühtki teist elukutset esindatud.
|
|
|
