|
|
|
Regionaalminister Vallo Reimaa.
|
Regionaalminister Vallo Reimaa: Tuleb
vabaneda näilisusest!
intervjuu: k&e
Mida
Te olete oma kodust ellu kaasa võtnud?
Arvan,
et olen ellu kaasa võtnud üldhoiaku püüda
probleemidesse lõpuni süüvida. Vahel on see väga
kasulik, sest pealispindsust on ühiskonnas kahjuks hirmuäratavalt
palju. Vahel on see jälle natuke takistav, et ei suuda asju
kergemalt võtta, sest alati pole ju vaja minna nii sügavuti.
Kes või
mis on Teile eeskujuks olnud?
Olen olnud kogu aeg
üksinda rügaja. Kaudsed eeskujud olid algul suured ja
kaugel, kuid mida rohkem liikusin ühelt redelipulgalt teisele,
seda rohkem avastasin, et paljud eeskujud osutusid mulliks ja
pelgalt väliseks märgiks. Suhteliselt vähe on jäänud
selliseid inimesi, keda ma austan, kuna on tõesti sisuliselt
väga targad. Nad veavad Eesti elu oluliselt rohkem kui seda
teatakse ja nähakse. Sageli püsib mõne sellise
üksiku inimese najal terve süsteem. Aga välja tahavad
paista hoopis kümned teised inimesed, keda ühiskond
paraku tähtsustab rohkem kui neid, kelle najal terve see
seltskond elab.
Te olete ajaloolane.
Millest tekkis huvi ajaloo vastu ja mida ajalugu Teie jaoks tähendab?
Tegelikult kahtlesin
kooli ajal mitme valdkonna vahel. Sel ajal kui tegin trenni (ja
päris korralikult), ent tahtsin saada treeneriks. Keskkooliastmes
kavatsesin füüsikat õppima minna, astrofüüsika
huvitas. Loomulikult ootas kohutav pettumus, kui kooli füüsikaprogrammis
saabus vastav osa. See on ilmne näide, kuidas kool võib
mõne erakordselt põneva teema ära rikkuda ja
noore inimese huvi ära lõhkuda. See oli üks räigemaid
kogemusi minu kooliajast. Ka tänases kooliprogrammis on analoogseid
näiteid palju. Harva osatakse õppekava ja reaalne
õppetöö üles ehitada nii, et see tooks välja
olulised probleemid ja kasvataks huvi. Piirdutakse mingi kuiva
skeletiga, mis võõrutab. Aga mitte sellepärast
ei mõelnud ma ümber, vaid mingil hetkel sain aru,
et astrofüüsika tähendab aastakümneid vaatlustöid,
enne kui jõuad järeldusteni. Tundsin, et mul ei jätku
nii palju kannatust. Siis tegin kannapöörde ja läksin
ajalugu õppima, mis oli kogu aeg olnud taustahuvi. See
otsus tuli ajalooõpetajale äärmise üllatusena,
sest kooli partorgina õpetas ta ajaloo pähe peamiselt
parteiajalugu. Tema jaoks olin üks üsna rumal õpilane,
kes tunnis kunagi ei õppinud, sest ma ei suutnud aru saada,
miks peaksin neid lõputuid parteikongresse pähe tuupima?
Võib ütelda, et vaatamata kõigele, mida ajalooõpetaja
tegi, läksin ajalugu õppima. Ja ma ei ole seda kunagi
kahetsenud, sest ajalugu pakub mõtlemiseks erakordselt
palju. Mind huvitab pigem ajaloo see osa, kus on rohkem valgeid
laike. Põnev on seal, kus ootavad ees lahenduseta küsimused.
Mida tähendavad
Teie jaoks mõisted isamaaline kasvatus ja rahvuslus?
Väga tähenduslik
ja silmiavav on Postimehes ilmunud Integratsiooni Sihtasutuse
uurimuse tutvustus, mille järgi 2002. aastal vastasid 43%
muukeelsete koolide õpilastest, et Eesti astus vabatahtlikult
Nõukogude Liitu. See number on košmaarselt suur ja
tekib küsimus, mis suunas meie muukeelne kool tegelikult
töötab? See ei ole ilmselt see, mida me arvame, et seal
toimub. Mõned aastad hiljem ulatub sama uuringu alusel
muukeelsete koolide õpilaste protsent, kelle arvates Eestit
ei okupeeritud, juba 56%-ni. See tähendab, et protsess liigub
väga kiiresti hoopis vastupidiselt sellele suunale, kuhu
soovime. Midagi on kapitaalselt valesti. Oleme nii silmad kinni
elanud kui veel olla saab. Oleme naiivselt pea liiva alla peitnud,
saates eestlastele mõeldud tõlkeõpiku venekeelsesse
kooli, tundmata huvi, mis tunnis tegelikult toimub, kontrollime
formaalselt. Tänased vene kooli õpikud ei lähtu
sellest, milline õpilane on nendes koolides. Muukeelse
õpilasega suhtlemine, tema kodanikuks muutmine algab selle
tundma õppimisest, milline on lähteplatvorm. Kui tulla
nende ette tekstiga, mis ei haaku kõige sellega, mis neil
peas on ja mida neile kodus räägitakse, siis õppeprotsessi
ei toimu. Selles olukorras ei saa formaalselt neile midagi õpetada,
nende tegelikke hoiakuid muutmata. Kasvatame vaid kaksikmoraali!
Kui nõukogude sümboolika ja ajalugu muudetakse religioosseks,
siis kuidas meie saame selles olukorras rääkida oma
juttu. Kui keegi on mingid sümbolid muutnud pühaks,
siis mõistusepärane jutt siin ei aita.
Arvan, et see, mis toimus, oli erakordselt vajalik. Just sellepärast,
et tegelik olukord sai selgemaks. Kui silmaklapid eest võtta,
siis ei pruugi meeldida pilt, mida me näeme. Ja väga
palju on hirmu ja kartust, see ei ole see maailm, kus arvasime
ennast olevat. Ega peegel samuti alati ei meeldi, aga peeglisse
tuleb julgeda vaadata. Palju hullem, kui ei vaata. Siis ei saagi
teada, kes ise oleme. Täna on just see hetk, kus tänu
nimetatud sündmustele teeme silmad lahti ja näeme reaalsust
kogu halastamatuses. Me peame seda ka sellisena võtma ja
ühtlasi õppima, kuidas reaalsust muuta. See on raske
ja hirmutab. Päevselge, et religioossus tuleb maha võtta.
Kuidas? See on spetsiifiline, keeruline teema. Aga kui me ei õpi
seda teadlikult lahendama ning integratsiooniprotsessi sellele
tuginedes üles ehitama, siis osutuvad järgnevad tegevused
sama teovõimetuks. Täna on kodanikuks saamine väga
formaalne protsess. Meil pole vaja näilisust, vaid tegelikkust.
Eesti on rajanud oma integratsioonimehhanismid näilisusele.
Me petame ennast kogu aeg.
Mida tuleks õppekavas
muuta?
Ajaloolasena tahaksin
küll väita, et ajalugu pürgib objektiivsusele.
Teine asi on pedagoogiline protsess, kuidas õpetada ning
mida pidada oluliseks. Peamine viga, mida väsimatu järjekindlusega
tehakse, on soov õpetada kõike. Sellest tuleneb
näiteks mälule suunatud ajalooõpetus. Muu maailm
on ammu aru saanud, et olukorras, kus informatsiooni on meeletult
palju, ei ole mõtet kuhjata fakte, vaid see, mida peab
tund andma, on mõistmine. Ajaloost on vaja välja selekteerida
olemuslikud sündmused, mis on mudeliks ja eeskujuks järgnevatele.
Selleks peab mingite küsimustega minema süvitsi ja see
võtab aega. Tuleb julgeda loobuda materjalist, mis tugineb
lihtsalt formaalsele ajalooprotsessi läbivõtmisele.
Koolis pole mõtet pelgalt teadmisi õpetada, tuleb
võtta olemuslikud faktid ja nende põhjal õpetada
mõistmist, isemõtlemist ja olulise eristamist ebaolulisest
ehk teisisõnu: noor tuleb õpetada info-ookeanis
iseseisvalt ujuma.
Mis on need väärtused,
mille pärast tasub Eestit armastada?
Eestis on piisavalt
palju sellist, mida mujal ei ole, mis on siinne eripära.
Meie kestvus, püsivus on väga selgelt märgata.
Paljudes kohtades on ajalootormid vahetanud rahvaid, rasse, kultuure.
Äärealal olemine (aga Eesti on Euroopa kultuuri mõistes
ääreala) on tekitanud unikaalse olukorra, kus selleks
uunikumiks ongi püsivus ja kestvus ise. Selles seisneb meie
identiteet.
Milline on Teie
kui poliitiku kreedo?
Arvan, et oskus suuta
näha asjade olemust ja mitte lasta end näilisusest ära
petta, mitte rajada oma käitumist välistele märkidele
ja formaliseeritud tegevustele.
Millised on Eesti
riigi arengupidurid?
Tundub paradoksina,
aga arengupiduriks on kiire areng. Ja kiire areng kindlates sektorites.
Eesti ei arene kiirelt mitte ühtlaselt, vaid ainult ühes
kindlas sektoris – majandussektoris. Sellest tulenevad ka
paljud probleemid. Oleme unustanud, et majandussektor ei ole veel
kogu ühiskond, vaid ainult üks osa sellest. Kiire areng
ja sellest tulenev väline sära on olnud ka põhjuseks,
miks mõni sektor on vähe arenenud. Aga see on ka paratamatu
protsess. Ajalugu tugineb seaduspärasustele. Küsimus
on, kas me ise näeme, et see on seaduspärasus ja õpime
mingit protsessi kiirendama, pehmendama, või juhib protsess
meid. Me ei saa eitada seda, mis on paratamatu. Aga ka paratamatust
saab juhtida.
Lähiajaloo
uurimine ei ole Eestis paraku prioriteet. Milliseid probleeme
näete Teie lähiajaloo uurimisel ja kuidas selles vallas
edasi tegutseda?
Lähiajaloo uurimine
on tundlik ja erakordselt valuline teema. Mõnes mõttes
see ei olegi ajaloo-uurimise valdkond. Minimaalselt peab pool
sajandit möödas olema, et saaks rääkida kriitilisest
uurimisest. Jääb küsimus, mis oleks vaja täna
teha selleks, et 50 aasta pärast saaks tänast päeva
teaduslikult uurida? Kõik see, mis tugineb mälule,
on oluliselt teistsugune kui klassikaline teadus ja seda tuleb
lahendada teises võtmes. Siin on võimalik väga
palju haiget teha. Kaugema mineviku puhul seda teha ei saa. Ega
Eestis ei olegi veel selgelt õpitud lähiajalugu käsitlema.
Materjal on vaja enne kriitiliselt läbi töötada,
seda tundma õppida ning fikseerida, et järgmise põlvkonna
ajaloolased saaksid teha ajalooteaduslikke otsuseid. Täna
ei ole see veel võimalik. Aga sellega tuleb mõistvalt
tegelda ja leida selliseid kompromisse, kus inimesed ei kannataks.
Lähiajaloo uurimine on suuresti sotsiaalvaldkonda kuuluv
nähtus.
Viimaste aastakümnete ajaloos on takistavaks teguriks inimeste
isiklik minevik. See on paratamatu ning seostub inimestega, kes
on täna elus. Tuleb leida võtmeid, leidmaks teed ka
nende inimeste juurde, panna inimesi hindama ja nägema oma
minevikku teistsugusena, kui nad seda isiklikus mälus näevad.
Igal inimesel on oma isiklik mälu ja tema peab seda ainuõigeks.
Lähiajalugu erineb kaugematest ajalugudest just selle poolest,
et koosneb nii paljudest ajalugudest, kui palju on inimesi. Leida
selles paljususes tegelikku ajalugu, on väga keeruline. See
on seotud isiklike hoiakutega ja küsimus on selles, kas on
võimalik muuta inimese peas olevat ajalugu, mis ongi tema
jaoks ajalugu? Rääkides nõukogude perioodist
ja mõnest vanemast inimesest, siis peame endale aru andma,
et me tahame muuta nende isiklikku ajalugu. Siin võib küsida,
mis õigus on meil seda teha, see on ju tema isiklik omand.
Kas see on õiglane? Näed, kui delikaatne on see teema.
Kodanikuühiskonna
arendamine on üks Teie haldusala valdkondi. Tundub, et postsovetlikus
Eestis ikka veel kardetakse kodanikku ja vohab sulasementaliteet.
Mida tuleks ette võtta, et taasväärtustada kodanikku?
Me tuleme nõukogude
ühiskonnast, mis oli selgelt bürokraatlik, kus kõike
korraldas ja juhtis riik. Ühistegevus oli sisuliselt keelatud
ning seda ei väärtustatud. Kodanikuühiskonna arendamine
on mõnes mõttes ühiskonna vastupidi pööramine.
Selle moto on, et kõik, mida saab kodanik oma ühistegevuse
kaudu teha, selle peab tema ise tegema. Praegused seltsid on oma
tegevusega alles lapsekingades, võrreldes näiteks
sellega, milline oli seltsitegevuse ja asjaajamise tase tsaariajal.
Aga nende inimeste seljataga, kes tegid Eestis seltse aastal 1900,
oli juba kolm põlvkonda seltsiliikumist Juba nende vanaisad
olid seltsitegelased, oli tekkinud hoiakute süsteem, väärtussüsteem.
Selle kõrvale tekkis omavalitsus ja selle peale omakorda
kasvas riik. Seetõttu oli seltsiliikumisel väga oluline
roll ning seda ka tunnustati ja väärtustati.
Meie tänane seltsielu on paraku õpipoisijärgus.
Tänased seltsitegelased ja nendega seotud hoiakud sarnanevad
mõnes mõttes 19. sajandi keskpaiga omaga. Seetõttu
me ei tohi solvuda nende peale, kes veel ei mõista. Neile
peab aega andma. Teadlikult tegutsedes on üleminekuprotsess
kiirem. Võib-olla saame kahe põlvkonnaga hakkama.
Hoiakud ei muutu päevapealt ega käsu peale. Oleme mõistvad.
Õpetame inimesi väärtustama kodanikku ja kodanike
ühistegevust.
Mis võiks olla Eesti märksõna
21. sajandil?
Kuna oleme väikerahvas, siis on
meil võimalus kiiremini tundma õppida seda maailma,
mis ootab meid ees 3-ndal aastatuhandel. Ja sellele vastavalt
ka ennast muuta. Suurtel riikidel ja rahvastel on seda palju raskem
teha, sest nad on palju inertsemad. See ongi edu võti.
Kes õpib infoühiskonnas esimesena efektiivselt toimima,
on kõige jätkusuutlikum.
|
|
|
