Kultuur ja Elu 3/2007

Kultuur ja Elu 2/2007

Nii otseses kui sümboolses mõttes elavad hiites edasi sinna maetud põlisrahva liikmed koos hiide viidud andidega – hiie aine-, energia- ja inforinges. Fotol: Raegma hiiemägi (www.maavald.ee)

Rahvuskultuuri jätkusuutlikkus glokaalses infoühiskonnas:
õpetajad kultuuriloo kandjana ja tähenduste andjana

tekst: Aare Kasemets

Autorist: Aare Kasemets on pärit Tartumaalt Võnnu kihelkonnast, lõpetanud Luunja Keskkooli 1982 ja Tartu Ülikooli (BA ajakirjanduses 1995, MA sotsioloogias 2001); õppinud ka Eesti Põllumajanduse Akadeemias (1983-88: agronoomia, maasotsioloogia) ja Oxfordi Ülikoolis (2004-05: sotsiaal-õiguslikud uuringud, õigussotsioloogia). Töö: Riigikogu Kantselei 1993-2004, Keskkonnaministeerium 2004-) jm. Kuuluvused: Eesti Sotsioloogide Liit, Liikumine Kodukant, Eesti Rooma Klubi.. .

Inimene on osake loodusest, tema eluspüsimise algtõed ning inimeseksolemise põhiväärtused on sügavale meie kultuuri juurdunud. Miks mitte rikastada oma maailma esivanemate loodushingelise ja kihelkondliku põliskultuuri pärimustega, arutleb Aare Kasemets.

Käesolev kirjatöö sai alguse Tartus tänase Maaülikooli maasotsioloogia uurimisrühmas 1990-ndail, kui Asser Murutari eestvõttel asuti koostama raamatusarja „Maarahva elujõud: müüdid ja tegelikkus” (Elmatar 1996, 1998). Need said järje Eestluse Elujõu Kongressi (1999) eel alustatud ühistekstis „Selle maa põlisrahva kultuur ja rahvuslik ideoloogia XXI sajandil: 12 poliitikat ja 24 tegevussuunda”. Teksti luuakse ühiselt edasi nagu rahvaluulet, siinavaldatu kaasamõtlejate hulgas on olnud Kärt Summatavet, Kalle Eller, Asser Murutar, Ingrid Rüütel, Mare Kõiva, Ahto Kaasik, Kauksi Ülle, Ahto Oja, Tõnu Otsasson jpt. Midagi esile tuues jääb midagi alati varju – tervikteksti (42 lk) leiab Kirjandusmuuseumi võrgulehelt: http://haldjas.folklore.ee/ideepank.htm.
Ühisteksti hariduspoliitikaga seotud tegevussuundi on käsitletud Pärnus Loova Hariduse Foorumil (2002) ja raamatus „Harmoonia võimalikkus süsteemis: inimene, keskkond, ühiskond” (2003).2) Siinkirjutaja viimane põhjalikum põlisrahva kultuuri jätkusuutlikkust käsitlev artikkel ilmub Õpetatud Eesti Seltsi Toimetistes (2007) pealkirja all „Looduslike pühapaikade kultuuri- ja looduspärandi kooshoidmine: jätkusuutlikkuse eeldused”.3)

Pean siin selgitama ka ettekande pealkirja sattunud uudissõna ehk mis ja miks on glokaalne? Selle rahvusvahelise sõna leidsin ühest kirjanik Jüri Talveti artiklist ja see tähistab kohaliku ehk lokaalse ja üleilmse ehk globaalse teabe lõimumist meie igapäevases infokeskkonnas, olgu selle kandjateks siis televisioon, internet, raadio, raamatud, filmikunst, teater või pealetungiv reklaam. Samuti on see isemoodi sõna teatud kooskõlas Rooma Klubi jt keskkonnakaitsele pühendunud kodanikeühenduste üleskutsega Mõtle globaalselt ja tegutse lokaalselt! Tähtis on siinkohal ka märkida, et juhtides tähelepanu põlisrahva omakultuurilise jätkusuutlikkuse ja enesetunnetuse (identiteedi) tugevdamise võimalusele, on keskmes maa ja rahva eripära, kuid seejuures ei soovi me vastanduda teiste rahvaste kultuuridele.4) On loomulik, et meie maa ja rahva omakultuuri(de), loodushoiu, keel(t)e, traditsioonide, ajaloo, uute võtmealade (nt infotehnoloogia) ja seda edasi kandva haridusega ei tegele keegi teine – oleme planeedil Maa ainukesed eestlased, vana maa-, metsa- ja mererahva järeltulijad. Me vastutame.

Miks õpetajad?

Haridus ja kultuur on omavahel tihedalt seotud ja õpetaja ülesanne on näiliselt lihtne – anda noorele põlvkonnale koos oma ainega edasi ka kultuurialaseid teadmisi ning põhiväärtusi. Kultuur kätkeb endas pea kõiki inimtegevuse valdkondi ja on ühtlasi neist samadest valdkondadest ka välja kasvanud. Kultuur on kapital, on ühiskonna sideaine, mis ühendab ühe maa rahva meeled, suhted ja kõnekeeled eriomaseks tervikuks, mida on raske sõnadesse püüda, kuid kerge kahjustada lausalise massikultuuri impordi ja lühinägeliku kultuuri- ning hariduspoliitikaga. Ebasobivate asjaolude kokkusattumus võib põhjustada põlisrahva omakultuurilises mõtlemises tõrkeid, katkestusi, kaotusi – esivanemate loodushingeline eluilm ei kõnele enam paljude lastelastega. Seepärast on õpetaja kui pärimuse kandja ja tähenduste andja olulisust raske üle hinnata. Eelnimetatud Eestluse Elujõu Kongressi ühistekstis on esitatud hulk elualasid, kus on võimalik selle maa rahva ligi 10220 aastast elulugu tuua ‘kaasaegse elu rikastuseks’ (O. Loorits 1938). Kultuurilugu kandavad ja tähendusi andvad võtmeinimesed on selles ühistöös õpetajad.

Eesti riiklikust hariduspoliitikast

Üheks hariduspoliitika kultuuriideoloogiliseks eesmärgiks võiks seada lahenduste leidmise kolmes küsimuses:

1) Kas meil on XXI sajandi keskel keeleliste, poliitiliste, äriliste jms maa- ja linnaeestlaste seas ka põliskultuuriteadjaid eestlasi, vana maa-, metsa- ja rannarahva järeltulijaid?

2) Kui jah, siis mis on esivanemate kultuuripärimuses sellist, mida võiksime endas kaasa võtta, et kasutada seda laste- ja lastelaste glokaalse vaimse keskkonna loomises, kujundamises ja kaitses? (ehk miks oma rahva kultuuri teadmine on kasulik?)

3) Mida ja kuidas teeb ja saab teha haridusministeerium koos maa- ja omavalitsustega, et täita riikliku õppekava isamaalise ja kodanikukasvatuse ained elava sisuga ja kindlustada seeläbi Eesti Vabariigi põhiseaduse mõtte ja sätte täitmine: ‘peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Alg-, põhi- ja keskhariduse tasandil tuleks teadus-, haridus- ja kultuuripoliitika hariduseelus lõimimise eest vastutaval Teadus- ja Haridusministeeriumil koostöös maavalitsuste, ärksate kohalike omavalitsuste ja kodanikeühendustega tegeleda maa- ja kihelkondliku kultuuri- ja loodusloo õppematerjalide (sh kodulehed internetis) tellimisega, ning mis vahest veelgi tähtsam, õpetajate kohalikku kultuurilugu käsitleva täiendõppega. Kui õpetaja on kohaliku põliskultuuri tundmise mõttes vaimselt migrant, ümbruskonna loodus ja kultuur “ei kõnele temaga”, siis ei suuda ta ka parema tahtmise juures kodukandi põliskultuuri lastele elavaks ja kõnelevaks luua. Siit edasi läheb koolide ja omavalitsuste enda otsustusahel, sh laste kirjandus-, keele-, kunsti-, käsitöö ja loodustundide sisu ning väikesed põliskultuuri tundmise võistlusedki. Erilist tähelepanu tuleks pöörata kihelkondliku kultuurimustri tutvustamisele läbi õpperadade, pärimuste, laulude ja ka rahvariiete. Riiklik poliitika saab siin luua soodsa keskkonna, omavalitsus toetada ja sädeinimesed ise teha ning koos lastega rõõmustada.

Kutse- ja kõrghariduse tasandil tuleks Haridus- ja Teadusministeeriumil koos asjast huvitatud ministeeriumide, koolide ja akadeemiliste valitsusväliste ühendustega esiteks analüüsida, milliste kutsealade millistes õppesuundades on tegemist kultuurilises ja ajaloolises mõttes selle maa põlisrahva(ste) traditsiooni (murded, muusika, põllundus, metsandus, kunst jm) või olemusliku nähtuse (hajaasustus, väikesed pereettevõtted jm) edasiloomisega. Edasiloomine eeldab sotsiaalteadlastelt kultuuriajaloolise “infosilla” ehitamist mineviku-oleviku-tuleviku vahele. Kui põliskultuurialane teave suudab luua endale “infopesad” kõikide Eesti kutse- ja kõrgkoolide õppeprogrammidesse ning seltsiellu, siis üksteist täiendava mitmekesisuse ning koostöövõrgu (sh Internet) ideedest lähtudes ei pea meie põliskultuuril XXI sajandil olema ainult “üks õige akadeemiline katus” mõne Eesti ülikooli näol. Et meie keele-, rahvaluule-, muusika-, metsandus-, põllundus-, karjandus-, kalandus-, käsitöö-, palkehitus- ja rahvaarstitraditsioone mõõdetakse aastatuhandetes, siis peaks nimetatud “infopesad” olema kindlasti seal, kus jagatakse vastava ala kõrgharidust ja luuakse Eesti Vabariigi kultuurilist, poliitilist, militaarset ning majanduslikku eliiti. Rahvusliku eliidi ja infoühiskonna liikmest saame kõnelda, kui selle maa rahva kultuur on tema jaoks tähenduslik ja ta oskab seda edasi viia.
Oskar Loorits on öelnud 1938.a.: “Üks riikliku kultuuri- ja hariduspoliitika muresid peitub selles, kuidas varem otse ennastkahjustavalt kahte vastakasse suunda hargnenud [maarahva, euroopaline] kultuurivoolu liita kokku üheks jõujaamaks, mis suudaks läbi töötada vana rahvakultuurireserve moodsa elu rikastuseks.”

Eesti riiklik rahvatervisepoliitika

Siinkohal käsitletakse kultuuri- ja hariduspoliitikat läbi holistliku tervisedefinitsiooni, mille kohaselt on tervis inimese hingeline, vaimne ja kehaline heaolu. Ühtlasi on inimese minaidentiteet, rahvuslik identiteet, kodukohatunne, staatus kodus ja tööl, loovus, töövõime, stressitaluvus, puhkus, soojätkamistervis jms teemad Jätkusuutliku Eesti kultuuriideoloogia lahutamatud osad. Inimese vaimne heaolu (elukvaliteet) on globaliseeruvas ilmas üha sagedamini seotud ka küsimustega: kes ma olen, kuhu kuulun, mis on minu ja mu rahva eripära teiste seas?

Eesti riiklik regionaalpoliitika

Kui riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandi otsustajad suudaksid kaasata pärimuskultuuri ning ajaloo tundjaid ja Riigikogus vastu võetud strateegia „Säästev Eesti“ (2005) ja „Eesti kultuuripoliitika põhialused“ (1998) alusel panna aluse maa- ja kihelkondlike koolitusraamatute väljaandmisele, siis oleks nendest abi nii koolide kodukandi kultuuriajaloo, pärimusõpetuse, loodusloo jm tundide ettevalmistamisel, samuti kohalike öko+maaturismi ettevõtete turunduses ja kohalike küla-/alevi-/linna-juhtide iga-aastaste kõnede kirjutamisel. Suunda saavad siin anda koolides, muuseumides jm tegutsevad koduloo-uurijad koostöös Eesti Rahva Muuseumi, Kirjandusmuuseumi jt maarahva ligi 10 000 aastase kultuurikihi kaardistajatega.

Eesti riiklik rahvastiku- ja perepoliitika

Kõigepealt tuleks luua Eesti neidudele ja naistele soodsad vaimsed, sotsiaalsed ja majanduslikud tingimused (sh meediakeskkond, tööseadusandlus, lastekasvatuse tugisüsteem, poiste ja tüdrukute haridus). Eesti rahva kultuurilise ja füüsilise edasikestmise teemad on lahutamatud: kui riigis on surijaid rohkem kui sündijaid, siis võib kaotada mõtte ka esivanemate põliskultuur, omakeelne haridus, poliitika ja riik ise. Meiegi ajaloos on kultuuritraditsioonide edasikandmine toimunud enamasti emade kaudu läbi oma laste ja lapsepõlve. Mida saab teha riik ja kohalik omavalitsus meie vanaemade, emade ja tütarde kui tulevaste emade meeleheaks?

Põliskultuuri jätkusuutlikkus on meie valikutes

Eesti põliskultuurilise mitmekesisuse ja jätkusuutlikkuse tagamiseks XXI sajandi globaalse konkurentsi- ja koostööväljal on vaja mitmete riiklike, omavalitsuslike või kodanikualgatuslike tegevusalade analüüsi, programmide käivitamist ja omavahelist seostamist. Võib-olla tuleks alustada sellest, et õppida tundma ja kasutama oma õigusi, kuna põliskultuuri edendamiseks vajalikud õiguslikud tingimused on enamasti olemas, kuid hariduse vallas neid peaaegu ei rakendata.
Lapsevanem, õpetaja, üliõpilane, ettevõtja, poliitik, ametnik, ajakirjanik jne näeb, valib ja väärtustab ümbritsevas elus eelkõige neid nähtusi, mis talle kodus, koolis või ajakirjanduses tähenduslikuks on saanud e mida sa ei tunne, seda sa ei saa ka hoida ja armastada. Kultuurilooming on sadade seostega valikute ahel, mis toimub iga päev inimeste peades.
Eesti maakondades ja kihelkondades on pea igal põliskultuuri alal veel traditsioonide jätkajaid, kes viivad selle teadmise/oskuse edasi rahvameditsiinis, ravimtaimede, esivanemate usundi, hiite, ohvrikivide ja -allikate tundmises, rahvamuusikas, sünni-pulma-peiekommetes, rahvakalendri tähtpäevade tundmises, käsitöös, loitsimises, rahvanaljades, küttimises, metsanduses, kalanduses, põllunduses, loomapidamises, sepistamises, palkehituses, rahvapillide vestmises jms. Põliskultuuri teadjaid on igas maakonnas, kihelkonnas ja igas teises vallas või linnaski. Teadmine teadjaist võiks igas kihelkonnas mõnda seltsi, kooli, teabetuppa või muuseumisse jõuda ja sealt edasi Eesti Rahva Muuseumisse ja Kirjandusmuuseumisse. Iga põlvkond ja inimene kas avastab oma rahva kultuuripärandi taas ja taas või kultuuriahel katkeb. Nüüd on tänu arvutisidele tekkimas võimalusi põliskultuuri uurijate, kaitsjate, õpetajate, edasiloojate koostöö- võrgustike rajamiseks, nii kodudesse, infopunktidesse, kui ka arvutiklassidesse.

Inimese isikuomadused ja ellusuhtumine kujunevad välja varases nooruses, enne kümnendat eluaastat. Eks elu lisa sellele kodust saadud aluspõhjale mõndagi uut ja elutormides pannakse nii kaasasaadud kui ka õpitud asjad proovile. Esivanemate kultuur on kodu- ja perekeskne, seepärast on ka maakultuuri seminarid valinud ligi kolmest tuhandest olemasolevast kultuuridefinitsioonist lipukirjaks Hando Runneli poolt 1988. aastal öeldu: ‘Paljudele on kultuur mingi vaimne toodang, mida kirjanikud, näitlejad ja kunstnikud siis raamatute, teatri või televisiooni kaudu rahvamassidele lahkesti pakuvad. Ei ole. Kultuur on kõigepealt kodu, on see vaba inimese olemise, tegutsemise ja käitumise viis, mis tal oma kodus on.’ Runnel rõhutas ka, et pärisinimese atribuudiks elus on omand – kui kodu ja maa ei ole inimese oma, siis ei ole tal ka sügavamat suhet (kultuuri) koduga ja maaga. Siit järeldub – mida rohkem on omanikke, seda tugevam ja kindlam on ühiskond. Omand ja omanikutunne, sh oskusteave, loob nii täiskasvanute kui ka laste eneseteadvust, kuid vahest veel olulisem on, milliste väärtuste, tavade ja teadmistega on see omanikutunne täidetud.

Põliskultuuris on palju koduga ja perega seotud traditsioone, mis on kandunud põlvest põlve ja andnud inimeste elule mõtteid ning väärtusi. Nimetaksin rahvakalendri tähtpäevade pidamist ja elusündmustega seotud kombeid. Leedo- ehk jaanitule ja jõulude kõrval on aegade sidemes oluline hingede aeg, kui suheldakse rohkem esiemade ja -isadega, kõneldakse lastele vanadest aegadest ja kavandatakse järgmise aasta tegemisi. Ka isiklik suhe vanade inimestega, taimedega, õppimisega, tööga, aususega kujuneb lastes enne kümnendat eluaastat. Mida me ise siis tegime? Mida teevad ja mõtlevad meie lapsed ja lapselapsed täna? Kas neil tekib mingi side selle maa rahva põliskultuuriga? Millised on meie laste igapäevased eeskujud kodus, tänaval, televisioonis, lasteaias, koolis? Millised on perede elulood ja traditsioonid täna?

Põlisrahva kultuurilis-poliitilise ajaloo teaduslikud käsitlused ja hariduselu

Kaasaegne haridussüsteem peab püüdma teadmistepõhise käsitluse suunas ja seepärast on kõigus kooliastmete õppekavade koostamises väga oluline oma maa ja rahvaga seotud teadusuuringute osa. Esitan siinkohal väljavõtte eelviidatud Õpetatud Eesti Seltsi kogumikus ilmunud artiklist, mis keskendub põlisrahva looduslike pühapaikade (hiied, allikad, puud jm) uurimise, teadvustamise ning kaitse küsimustele.
Hiite jt looduslike pühapaikade rahvakultuuris püsimise fenomeni mõtestamiseks andsid tugevasti ainet ka Tartu Ülikoolis mitmel semestril võetud rahvausundi ja ökoloogia seminarid. Sageli juhtus, et Mare Kõiva või Mall Hiiemäe juhendamisel toimunud rahvausundi seminarist läksin otse Jaan Eilarti või Ülo Mandri ökoloogiaseminarile ja, ühel hetkel jõudis tundmine, et aastatuhandete jooksul kujunenud esivanemate pärimuskultuur oma metsa-, jõe-, järve-, kodu-, põllu- jm haldjate ning tavaõigusega on oma olemuselt üsna lähedane neile uutele mõttevooludele ja väärtustele, mida tänases ökokatastroofidesse sisenenud maailmas kannavad süvaökoloogia (deep ecology) ning jätkusuutliku arengu (sustainable development) liikumised tuginedes teadlaste ökoloogilistele, geo-bioenergeetilistele jm looduskoosluste uuringutele (nt J. Lovelocki Gaia teooria [1979], A. Naessi ökosoofia [1989] jm). Eristama jääb pärimuskultuuri ja loodusuuringute kirjeldusi erinev mõistekeel - teadus toimib viimase teadaoleva teadmise alusel samas kui pärimuskandja ei tarvitse alati teada näiteks seda, miks hiies ei tohi vana tavaõiguse järgi puult oksa murda ega lilli või marju noppida. Aga kujutagem ette – kui tead, et hiites on peetud nii nõupidamisi kui peiesid (sageli on hiites kalmed) ja sinna on aastasadu või -tuhandeid viidud ohvriande ühes oma lootuste ja soovidega,5) siis koos loodusteadustest tuleva teadmisega aine-energia-inforingest (mida saad analüüsida laboris) polegi nii raske aimata, kuidas silmale nähtamatul mikrotasandil pakatab hiites maapind ja taimestik esivanematega seotud infoosistest. Seega, nii otseses kui sümboolses mõttes elavad hiites põletatud ja/või sinna maetud põlisrahva liikmed koos hiide viidud andidega edasi hiie aine-, energia- ja inforinges... tõustes igal aastal koos veega lillede, põõsaste ja puude lehtedesse ja langedes igal sügisel mullale, et taas minna läbi maa hiie (kui ökotoobi) eluringesse. Lugedes ning kuulates järgemööda rahvausundi- ja loodusteadlasi, leidsin, et nii on võimalik edasi mõelda ja uues ajas maa põlisrahva hiiepärimust tõlgendada (Kasemets 1996).6) See ei ole ainus võimalus (Kaasik, 2005; Kütt, 2004; Viires, 2000; Remmel, 1998; Hiiemäe, 1987; Loorits, 1948/1989).

Maainimene - osake loodusest

Maarahvakultuuri edasikestmist ja elujõudu tõendavate üllatuste eest hoolitses läinud kümnendil ka Asser Murutari juhitud interdistsiplinaarne maasotsioloogia uurimisrühm.7 Küsitluste andmed näitavad, et umbes 2/3 meie inimestest, kes elavad külades, asulates või väikelinnades, tunneb end iga päev või vähemalt kord-paar nädalas loodusinimesena, osakesena loodusest ja neile meeldib looduses töötada. Hinge-, nime-, õnne-, pere-, värava-, õue- või muidu tuttava ja lähedase puu ütles endal olevat neli inimest viiest, kaks kolmandikku maainimestest usub, et puud elavad, puudel on hing ja üle poole usub, et puu tunneb valu ja neljandik on puud langetades küsinud puult andestust. Samuti on üsna levinud uskumus, et kui mõni koduõe puu või selle haru murdub, siis võib mõnda pereliiget tabada raske haigus või surm (vt ka Kasemets 1993a; 1996, 75-76; Moor, 1998).

Meie kultuuri- ja poliitikaajaloo seoste mõtestamiseks andis tõuke Eesti Muinsuskaitse Seltsi rahva ajaloolise mälu taastamisele suunatud töö. Soovin tuua siin mõne viite ajalooallikatele näitamaks, et okupatsioonivõimudel koos kirikute ja mõisatega ei õnnestunud esivanemate pärimuskultuuri tasalülitada ka enam kui 500 aastat pärast meie maade okupeerimist, mille verine algus on kirjas Hendriku Liivimaa Kroonikas ja vallutusõiguslik sisu maarahva lepingutes võõrastega. Jüri Uluotsa uurimuse kohaselt on näiteks saarlaste ja paavsti määratud peapiiskop Alberti esindajate 1241.a vasallilepingu puhul tegemist „“kristluse õiguste“ lähema määramisega maksustamise ja kohtumõistmise alal“, kus on muuhulgas kirjas: „..kes kodumaisel (=paganlikul) kombel ohverdab ja laseb ohverdada, kumbki maksab (trahviks) 1/2 marka hõbedat, see aga kes nõnda ohverdab, peab veel alasti kolmel pühapäeval kirikaias kahetsema.“ (Uluots 1989, 19).8)
M.J.Eiseni vahendusel (1996, 44-45) võime lugeda sellest, milline olukord valitses võõraste vaatekohalt ligi 500 aastat hiljem: „Hiärn kirjutab oma ajaloos: ‘Eestlased niisamuti kui soomlased on pühaks pidanud metsi ja metsasalusid, ka üksikuid puid, nõnda et keegi ei tohtinud neist lehtegi võtta’ (1794, lk 20). Hupel ütleb hiite kohta: ‘Keegi ei lähe heameelega nende juurde ega julge oksagi niisugusest pühast puust raiuda ega maasikaid noppida nii kaugelt, kuhu puu vari ulatab /.../. Talupojad, keda asja väljatulemine ja ettemääratud karistus ei hirmuta, matavad surnuid hea meelega salaja niisugusesse paika. Niisugustes pühaks peetud hiites käimine on kõvasti ära keelatud. Mõned mõisnikud on nõudnud, et talupojad niisugused puud maha raiuksid, aga kõigi ähvarduste ja manitsustega ei võinud nad midagi korda saata; pidid viimaks ise kirve kätte võtma, et kartlikkudele julgust anda. Villa-, vaha-, lõnga-, leiva- ja muude asjade ohvrid on veel tänapäeval nende juures viisiks; nad panevad need annid pühasse paika ehk pistavad puude õõnsustesse“ (1774-1782, I-III).

R.Põldmäe (1984): „Pärimuskultuurile on loomuldasa tunnuslik tagasipöördumine vanade kujutelmade juurde. J.Cr. Quandti, Urvaste pastori (1736.a) diaariumist võime lugeda: „Ja kuigi pastorid nende avalikud ebausupaigad hävitasid, pühad metsasalgad maha raiusid, ka mõisahärrade kaastõmbamisega neid isikuid, keda seal tabati, karmilt karistada lasksid, siiski olid neile paigad, kus need pühad metsasalgad seisid, mitte ainult pühaks ja palvetamisväärseks jäänud, vaid neil olid ka nende köökides, humalaaedades, põldudel ning siin ja seal metsades veel säärased kohad, millest mõnda kurjaks ja mõnda pühaks paigaks nimetasid, kuhu nad läkitasid nende nõidu ohvritega, kes olid veidi haiged või kurja teinud, et sealt abi saada.“ (viidanud Kõiva 1998, 171).
Tänapäevases kultuuriajaloo käsitluses võime hinnata sellaste võõraste valitsejate, kirikupeade ja mõisnike käitumist põlisrahva ning tema kultuuri suhtes kui koloniaalset kultuuriimperialismi, teades, et kõik, mida okupatsioonivõimud on juurutanud vaimse ja/või füüsilise vägivalla abil, ei saa olla moraalses mõttes õiguspärane ega siduv niikaua kui üks inimene ja rahvas seda mäletab.9)
Kahele eeltoodud võõraste kirjapandud hiieelu kajastusele saab lisada hulga näiteid ka käesolevast sajandist ja väita, et maarahva hiiepärimus on ajas muutudes elanud üle ka oktoobrirevolutsiooni, nõukogude okupatsiooni, nn teaduslik-tehnilise revolutsiooni ja koguni üliliberaalse ‘kõigile avatud’ turumajanduse esimese pealetungi. Igaüks võib selles veenduda sirvides näiteks mulluseid Maavalla Koja, Eesti Kirjandusmuuseumi, Tartu Ülikooli ja Muhu Muuseumi esindajate korraldatud Muhumaa looduslike pühapaikade ülevaatuse kajastusi ning fotosid kohalikest pärimuskandjatest, kes mäletavad/hoiavad tänaseni paiga mälu (Laine 2005, 2005a; Käärt 2005, 2006).10)
Tagasivaate lõpuks üks futuristlik kild Kauksi Ülle 1999.a ettekandest:11 „Ma lubasin rääkida täna etno-futurismist sellepärast, et tegelikult ei piisa meil sellest, et me kogume ja kaardistame ja paljundame ja mõtestame lahti meie põliskultuuri niipalju, kui meil teda alles on (kui me otsida oskame, siis polegi teda nii vähe), vaid tähtis on, et me suudaksime selle edasi anda oma lastele, oma järeltulevatele põlvedele nii tugeval kujul, et nad suudaksid seda edasi ise luua...“
Selles kõnekillus ilmutab end Põhiseaduse preambula kultuuri ja keele üle aegade kestmise sätte mõte, mis võiks olla ka Eesti riigi esimese looduslike pühapaikade arengukava mõte.

Põliskultuur Eesti koolihariduses

Kuidas põimida selle maa ligi kümne tuhande aastane kultuurilugu uue aastatuhande globaalse infoühiskonna visioonidega?
Milliseid põlisrahva kultuuri valdkondi tuua kaasaegse elu rikastuseks, et see muutuks noorte eneseteadvuse osaks ja annaks neile hingejõudu globaliseeruvas maailmas? Kuidas väärtustada oma rahva kultuuri kaasaegsele noorele, kes elab mitmes kultuuris korraga ega erista põlist oma hilistest laenudest? Kui kaugele on meediaajastul jõudnud eri kultuuriilmade segunemine?
Põlisrahva kultuuri kõnekaks tegemine koolis sõltub õpetajatest. Pea kõikide õppeainete sissejuhatavas osas on õppeprogrammides võimalik esitada tagasivaade esivanemate kultuurile.
Näiteks astronoomiatunde saab alustada soome-ugri rahvaste maailmaloomise müütidega (nt Päike kui kollane linnumuna), muusikatunde regilaulu ja rahvapillide (nt hiiukannel, parmupill, torupill) mängimisega, ajalootunde maa põlisrahva vaatekohast analüüsitud arhiiviallikate, sündmuste, otsuste ja arheoloogiliste leidude meenutamisega; kodanikuõpetusetunde talgute ja kärajate traditsiooni avamisega; kirjandustunde kohaliku rahvaluulega, emakeele tunde kohaliku keelega (nt. ligi 4000 aastaste sõnade jume, jumal jt lugu), tütarlaste kunstiõpetuse tunde rahvariidemustrite ja taimevärvidega ning nende sügavama sõnumi mõtestamisega, ökoloogia ja loodusõpetuse tunde esivanemate metsa-, jõe- ja järvehaldajate elu ning ökokoosluste info-aine-energiaringide seostamisega (vrd Gaia hüpotees), usundiõpetuse tunde looduslike pühapaikade pärimuse ning hiites käitumise hea tava tutvustamisega; kehalise kasvatuse tunde vanade maarahva osavusmängudega; pereõpetuse ja psühholoogia tunde esivanemate inimsuhete käsitlusega rahvausundis. Näide: On sul suur mure, siis räägi sellest kolmele inimesele, keda usaldad. Pole omakseid siin ilmas, kõnele Manalas elavatega. Oled rääkinud, saab kergem (vt pärimuskogusid: http://haldjas.folklore.ee/ , www.erm.ee jt ).

Teisalt, kool on seotud oma lähikeskkonna, sh töö, ettevõtluse ja omavalitsuse olukorraga. Linna- ja maakoolid ei paku täna õpilastele põhiseaduslikke võrdseid võimalusi. See väljendub ka õpilaste eneseteadvuses ja tulevikunägemuses, mida kirjeldavad haridussotsioloogilised uuringud (www.psych.ut.ee/esta). Psühholoogiast teame, et madal enesehinnang ja nõrk usk oma võimetesse kahandab elus olemasolevate võimaluste kasutamist. Tuleb toetada õpetajate täiendusõpet ja koostööd ülikoolide, muuseumite, haridusseltside jt algatustega ning luua maakoha vaimul ning võrgustikul põhinev ühisjõud, mille sihiks on tugevdada inimeste sidet maarahva loodushoidliku kultuuripärandiga (www.kodukant.ee; www.ecotourism.ee; www.agenda21.ee; www.maavald.ee ; www.erm.ee jmt).

Postmodernistlik vaateviis, infoühiskonna eripärad ning võimalused ja Eesti põliskultuuride edasiloomine on nii riigi kui ka maakondade tasandil eriti oluline seoses haridusega: koolinoortele ja üliõpilastele, kelle side esivanemate kultuuriga on õhkõrn, kes on otsimas ennast inimesena maailmas, võiks sobida põliskultuuri pärandile lähenemiseks muuhulgas Interneti-ajastu postmodernistlik vaateviis. Selle järgi on kultuur tähendusmaailm, milles inimene elab ja mida ta ka ise kodu, hariduse, massimeedia ja töö abil jõudumööda konstrueerib ning ehitab. See kaasaegne vaateviis näeb inimkultuuri pideva igapäevase valikute ahelana, kus igaühel meist on õigus ise teadlikult valida oma kultuurilisi eelistusi, väärtusi ja luua oma maailma. Miks mitte rikastada oma maailma esivanemate loodushingelise ja kihelkondliku põliskultuuri pärimustega?

Inimene on osake loodusest, tema eluspüsimise algtõed ning inimeseksolemise põhiväärtused on sügavale meie kultuuri juurdunud. Tasakaalu saavutamine vaimsel tasandil inimese ja teda ümbritseva vahel (teised inimesed, elukeskkond, universum) on peamine eesmärk ja abi, mida võime õppida ning õpetada oma rahva tarkusest tänapäeva maailmakodanikule. Tuleb uuesti õppida tõekspidamisi maailma ja inimese kujunemisest, kestmisest ja püsima jäämisest meie rahvaluulest, lauludest, uskumustest, rituaalidest, sümbolite keelest. Seda saab iga hetk täiendada mõne sobiva omaks tehtud kultuuri-laenuga, mis sobib kokku põliskultuuri väärtustava Jätkusuutliku Eesti arhitektuuriga.

Vanade põliskultuuride hoidmine ja edasiloomine võib saada maailma näinud Eesti noortele valgustuslikuks väärtuseks. Meie jt soome-ugri põlisrahvaste kultuuripärandis on mitmel põhjusel paiguti säilinud veel side esivanemate ökosoofilise maailmavaatega, mida mitmel pool Euroopas püütakse taastada teadusuuringute abil. Seepärast on vahel veidi kurb ja koomiline, kui Eestis turismi, looduskaitse ja muude teenindusalade tegelased oma hõimu, kodukandi või muuseumi allikate uurimise asemel laenavad teiste rahvaste kultuurikilde või 19–20. sajandil loodud rahvusromantilisi müüte. Noor-Eesti ning Oskar Looritsa sõnumeid põimides võiks rahvusliku kasvatuse juhtmõte olla: olgem väärikad eurooplased siin enam kui kümme tuhat aastat elanud maarahvana!
Siinkohal üks näide rahvakalendri sügisestest pühadest, hingede ajast. Rahvakalendris on mitmeid sügispühi, mida võime tähenduselt ja tavadelt pidada maarahva omaks. Näiteks ussiurguminemise päev (8. IX), pekopäev (IX keskel), kolletamispäev (14. X), mardipäev (10. XI), hanipäev (24. XI) ja kasupäev ehk mihklipäev (29.IX). Teistest olulisem on aga hingedeaeg – esivanemate hingesideme tähtsust ja pärimuse jõudu näitavad küünalde-meres surnuaiad jm märgid. Maarahva suhe surnutesse võib esmapilgul tunduda kummastav. Kuid kui järele mõelda, leiab selles paljugi tuttavlikku. Kui inimene sureb ja lahkub siitilmast, ei lahku ta ometi oma perekonnast, hõimust ja rahvast. Oma mõtetes ja tegudeski oleme alatihti nendega, kes läinud Toonela maile. Me oleme esivanematega üks kogukond, mis aeg-ajalt teatud päevadel jälle kokku saab.
Hingede aeg kestab nädalast kuue nädalani, sügiskuu algusest jõuludeni. Sagedamini on arvatud, et hingedeaeg algab nädal peale kasupäeva ja lõpeb nädal enne mardipäeva. Kuna pärimus kõneleb erinevatest kuupäevadest, on võimalik, et varem oli hingedeaeg seotud kuukalenderiga. Kindel on aga see, et hingedeajal peaksid olema vaiksed ja udused ilmad. Kui hingedeajal on tuuline, on hinged rahulolematud. Nõost on pärimus: Ma mäleta veel yteldi: “Engiaigu om nii vaikne, et puuleht ka ei liigu, et aena vai villä põllul rõuku paned, vajub kokku ja ei kuiva, lääb kopitama.” Kõneldi, et selleperäst om vaikne, et engeaigu surnude enge käevä, tol ajal ytest tõise käevä. Oma kodun, kos na eläsivä ja kost neid mateti ja kõnniva ka mujal, kos na om elun käenu.
Hingedeajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse edasi ning õhtuti ei töötata. Neil õhtuil on sobiv mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid.

Tava kohaselt tapetakse talus hingede tulemise päeval loom. Mõnel pool kana või kukk, mõnel pool tall või põrsas, et kostitada surnud omakseid. Tavakohased hingedepäeva toidud on veel rammus leemesupp, verikäkid, tangupudru, kohupiim, koorimata piim ehk talupiim, õlu ja leib.
Lõuna-Eestis viidi hingedele mõeldud toit tavaliselt pööningule ja asetati olviaugus olevale lauakesele, räästa alla või selleks mõeldud ohvripakkudele. Viljandist on teade: Sis viiti ingedele syya. Ingedepäe olli kohe kaks nädalt peale mihklepäeva. Kanu ja kukka tapeti ja limbisuppi tehti ja viiti yles tare otsa pääle, et tulge nyyd kõik sugulased, sõbrakesed, õeksed ja vennaksed otsma. Kui inged jälle ära läksid, siis tapeti lammas ja tehti verikäkki ja viiti neile jälle seda..
Põhja-Eestis kaetakse laud aga tavaliselt tuppa või sauna. Iisakust on teade: Surnutepüha lauba õhta kattab majaperenaine laua roogadega ja kutsub siis surnud, kes omast majast surnud on ja ka sugulased ja tuttavad, keda aga mäletab, sööma. Kui juba natukene aega vaiksel viisil on mööda läinud, võtab perenaine kätte rätiku ja hakkab surnuid välja ajama, ööldes: “Sõite, jõite, minge välja!” Peale selle istub oma pere lauda sööma ja pyhitsevad vaiksel viisil surnutepyha.

Toitu on viidud ka majapidamishoonetesse, hiiepuude alla ja külakalmistule. Hingede väljaminemise päevaks tapetakse talus taas loom ja valmistatakse sellest piduroad. Hingedele köetakse saun ja peale söömaaega saadetakse nad ära, paludes, et mindaks teed mööda ja õnnistataks pere ettevõtmisi.
Hinged tulevad ka tänavu. Maailm muutub üha kiirenevas tempos, kuid meie rahva juured ja elupõline pärimus jäävad samaks. Suur loona teeb ikka oma ringkäiku, hingedeaeg tuleb omal ajal ning koos sellega tulevad koju käima meie surnud esivanemad ja sõbrad. Neid võib eirata, kuid nendega võib ka arvestada. Seejuures pole kuigi tähtis, kus me elame, vaid see, kuidas me neid vastu võtame. (Kasutatud on kohalikke, murdekeelseid nimesid).12

Etnofuturism. Keel ja mõte

Oulu ja Helsingi ülikooli õppejõud Kari Sallamaa leidis Eesti noorte luuletajate ringist etnofuturismi idee ja edendas seda (http://www.suri.ee/etnofutu/3/doc/salla-sm.html). Ta usub, et see on soomeugrilaste ja laiemaltki, uurali rahvaste, kunstile omaseim filosoofia ja esteetika. Etnofutu aluseks on oma mõtteviis, mis põhineb uurali keelte ehitusel. Selle erinevust indoeuroopa keeltest rõhutas juba F. Nietzsche osutades uurali ja altai rahvaste subjektimõiste nõrkusele. See aga on omane ka postmodernismile. L. Wittgenstein ütles: minu keele piirid on minu maailma piirid. Uurali keeltes pole grammatilist sugu, mis viitab algupärasele mehe-naise võrdõiguslikkusele. Soome-ugri keelefilosoofia alal on märkimisväärseid saavutusi eesti teoloogil, filosoofil ja kirjanikul U. Masingul, eriti uurimuses “Taevapõdra rahvaste meelest ehk juttu boreaalsest hoiakust”. Kritiseerides “standardse keskmise eurooplase” rassistlikku mõtteviisi, vastandab ta indogermaanide võimuihale põhinevatele muinasjuttudele ja müütidele (nt Grimmi muinasjutud) boreaalse muinasjutu, kus loomad ei ole mitte inimeste teenrid, vaid esiisad ja tootemid ning milles puudub loogiline süþee.
Nils Aslak Valkeapää järgi ei alga joig kusagilt ja ei lõpe kusagil. Seda, mida keskused avastasid Ameerika Ühendriikides 1960-ndail aastail, teadsid põhjarahvad juba igivanast ajast. F. de Saussure osutas möödunud sajandil sõnade ja mõistete arbitraarsusele, juhuslikkusele ja kokkuleppelisusele, ugrilased on aga alati teadnud, et nimi ei ole kunagi identne tähistatavaga. Kui indogermaan peab draakonit üheselt piiritletuks, siis lohemaoga on hoopis teisiti: lohe ja madu ei sulandu kunagi üheks ning olendi fantastilisus jääb alles. Masing viitab ka sellele, et indoeuroopa keeltes (non-, un- ja in-alguliste sõnadega tähistatavad) eituslikud mõisted iseseisvuvad jaatavaks. Vähemalt läänemeresoome keeltes on ei- ja eba-algulised sõnad alati järsult eitavad. Meie keeltes pole võimalik, et “olematus” võiks iseseisvana “olemise” kõrval eksisteerida. Masingu järgi on indogermaani ja boreaalse filosoofia erinevuseks ontoloogia. Esimesele on omane vaid üks absoluutne tõelisus, teisele vähemalt kolm, mõnel juhul kuni kaksteist. (www.suri.ee/il/99/2/ ).

Põlisrahva kultuur on Jätkusuutliku Eesti ideoloogiline juur maailmas

Rajamaks Eesti riiklust kindlamale alusele, ei saa me mööda rahvusliku ideoloogia kujundamise vajadusest. 1918-40 domineeris Eesti Vabariigis põllumajanduslikul alusel maaideoloogia. Ilma maa lubamiseta poleks võidetud Eesti Vabadussõda, maad anti ameti- ja autasuks sõduritele, olümpiavõitjatele, kooliõpetajatele. Ka täna võiks kõigile neile anda maad tasuta kasutamiseks. Samuti võiks teaduspreemia laureaatidele olla Eesti maa autasuks, rääkimata presidendist. See kinnistaks rahva eliidi tugevamini maa ja maakultuuri külge. Kaarel Liidaku sõnadega: maa sunnib inimesele oma vaimu peale, maa sunnib eestlast jääma eestlaseks.13

Eesti rahvuslikult mõtlevatel haritlastel tuleb interdistsiplinaarses ühistöös Eesti ühiskonnale näidata, milles peituvad rahvusliku omapära ja identiteedi kultuurilised alused, s.t selgelt sõnastada meie rahva, maa, kultuuri ja riigi iseolemise mõte. Rahvusliku identiteedi ja sellele tugineva säästva arengu ideoloogia otsing seondub mitmete praktiliste ülesannetega. Kui muiste oli hõimu või rahva ees seisvate ohtude näitaja ja tegevuskava sõnastaja teadja, tark, nõid, hiislar või preester, siis viimasel sajandil lasub see ülesanne teadlastel.
Kaarel Liidak (1934): ”…Oma kultuurita ei saa olla selget, põhjendatud rahvuslikku ideoloogiat… Rahvuslikku ideoloogiat ei saa leiutada, see tuleb avastada ...”.

Oskar Loorits (1951): “... Sest sageli aimatakse ette saatuslikke tagajärgi: kes ideoloogilises võitluses kaotab, kaotab oma tuleviku…”.
Meil on piisavalt infot ja teadlasi, et hakata kirjutama ka Eesti rahvuslikku kultuuri- ja majandusideoloogiat, mis väärtustaks põliskultuuride edenemist ja kindlustaks Eesti riigi ning kodanike konkurentsivõimet XIX sajandi globaalses infoühiskonnas. Hiljemalt aastaks 2009 võiks Eesti kodanikel olla selgem omakultuuriline ideoloogia ja rahvuslik tegevuskava. Oluliseks, kõiki elualasid läbivaks komponendiks on loomulikult haridus.
Rahva kultuuriidentiteedi alasele arutelule ja haridusele aitab kaasa ka Euroopa Liidu riikidega peetavate läbirääkimiste ja referendumiküsimuste tõusulaine Eesti avalikus elus, poliitikas ja ajakirjanduses. Meil tuleb veel kasvada sirgeselgseks haritud rahvaks – põlisrahvaks, mille liikmed enamasti teavad, kes me kultuuriliselt oleme, millised on meie võimalused ja mida me tahame? Need küsimused hakkavad prantslaste, sakslaste, hollandlaste ja teistest rahvustest inimestega suhtlemisel peale väga lihtsatest asjadest, millele me sageli ei ole mõelnudki. Näiteks: Kas pererahval on kombeks lõunalauas leiba murda või noaga lõigata? Milliste soovidega saadate hommikul lapsed kooli? Millised on Eesti koolid, kas looduskaitset õpetatakse? Kuidas suhtute Ameerika massikultuuri? Milliseid filme näidatakse televisioonis?

Teistest kultuuripoliitika tahkudest

Rahvuskultuuri Fondi, Kultuurkapitali jt kultuuriprojektidele raha eralduse proportsioone vaadates ei ole selle maa põlisrahva pärimuskultuur täisväärtuslik või prioriteetne kujutamise ning edasiloomise maailm. Meie põliskultuuri arhetüüpide ning sümbolite edasiloojaid rahastatakse vähem kui germaani, slaavi, anglo-ameerika jt rahvaste kultuuripärandi edasiviijaid, modernsetest maailmaprojektidest rääkimata. Võib-olla on küsimus ka selles, et põliskultuuri ainest tunnetavad kaunite kunstide meistrid ja kultuuriseltsid pole piisavalt jõuliselt oma ringist välja tulnud, et kultuuripoliitikas sõna sekka öelda, esitleda oma taideid-ilmutusi ja mõjutada avalikkuse kaudu meedia-arutelusid, ettevõtjaid, kultuuripoliitikat kujundavaid isikuid. Loodetavasti ei saa täiendav massikultuuri või teiste rahvaste kõrgkultuuride import prioriteediks eesti autorite loomingu ees. Aga millised kodanikuühendused hoiavad meie riiklikul kultuuripoliitikal silma peal? Ja kes on need teadlased ja korüfeed, kes õpetavad meie haridusasutustes kultuuripoliitikat?

Kihelkondliku põliskultuuri taassünni huvides tuleks piirkondlik kultuuritöö võtta kohalike omakultuuriteadlike kodanike tähelepanu alla, kutsudes appi ka omavalitsuste koole, seltse ja üksikettevõtjaid. Riigi tasandil on sellesuunalisi mõtteid viljelenud Eesti Folkloorinõukogu, Ühenduse Eesti Elujõud, Külade ja Väikelinnade Liikumise Kodukant, Ökoturismi Ühenduse, Maarahva Teabetubade, TÜ Viljandi Kultuurikolledþi jt eestvedajad. Norra näitel võiks meilgi igas omavalitsuses olla osalise tööajaga loodus- ja kultuuriloo tundjad (teejuhte), kes oskaksid kaasa rääkida ka piirkonna mainekujunduses. Miks mitte taotleda kooli koduloo õpetajale seltside ja klubide ettepanekul omavalitsusest täiendkoolitust ja lisateenistust. Sellest tõuseks tulu ka kohalikele turismiettevõtetele, tekiks viidastik ja tugi inimeste ühistegevustahtele.
Väga kriitiliselt tuleks analüüsida Eesti massimeediat kui vaimse keskkonna olulist komponenti, sest kodu, pere, kooli ja sõprade kõrval on massimeedia üks tähtsamaid inimeste infokeskkonda ning maailmavaadet kujundavaid institutsioone. Kui Eesti maksumaksja rahastatud programmi pole kootud meie põlisrahva kultuuri mustreid, siis sadades tuhandetes teiste riikide kodanike poolt finantseeritud meediakanalites pole seda ammugi. Iga programmi, filmi või meelelahutussaate import on võõra kultuuri ja ideoloogia import, mille eest tuleb niikuinii maksta. Kasvavate ja arenevate laste ning noorte kujunemisel on massimeedia sageli nii kooli kui kodu ees (koos internetiga) tähtsuselt esimesel/teisel kohal. Eesti ühiskond vajaks adekvaatset ettekujutust meediast, et olla rohkem informeeritud ja vähem manipuleeritud kaasaegse ajakirjanduse ja reklaamiagentuuride poolt. Kui meediauuringute peegeldus (sekundites, ruumis, tegelaste-teemade esindatuses, mõjuvuses) näitab meie vaimses kultuuris ohumärke, siis tuleb appi võtta oma rahva talupojatarkus – vaimse infokeskkonna kaitse on infoühiskonnas oma vaimse vabaduse kaitse.

Ka looduse ja põliskultuuri kaitse on tihedalt seotud. Looduskaitse- ja kultuuri- ning haridusseltside koostöö üheks eelduseks on arusaam – meie maa loodus ja põliskultuur on lahutamatult põimunud. Looduskaitseteemalistel üritustel ja õppekavades saab siduda maa- ja kihelkondade loodusmälestisi kultuurimälestistega ning meie kultuuris nende kohta olevate nimede tähendustega. Põhjus lihtne – kui kohalik loodus ja kultuur minule-sinule-temale ei kõnele, siis ‘varjusurmas’, tähenduseta kujul ei püsi nad meie hinges allikana, mis annab jõudu. Õpetajad on sageli oma kogukonna mälu ja eneseteadvuse hoidjad, sidepidajad eelkäijate põlvkondade eluilmaga meie külade, põldude, metsade, järvede ja merre voolavate jõgede maal, kus igaühel oma nimi ja elulugu.

Lõpetuseks

Mõtte-, sõna- ning maailmavaate vabadus ja õigus, õigus oma maa ja rahva kultuuri kanda üle aegade, on minu-sinu-tema inimõigus ja kodanikukohustus ja elamise mõnu.
Selle maa rahva omakultuur (omakapital) loob teadjale rikkust ja mõnu – selle avastamine ja edasiandmine uutele põlvkondadele peab maailmastumise massiüritustega sammu pidama, kui me ei soovi maarahva järeltulijatena jääda kultuuriliseks vähemuseks oma kodus.
Pärimuskultuuri väe avastamise võimalusi võib olla sama palju kui õpetajaid ja õpilasi, õpilasi ja õpetajaid. Sõnadesse raske püüda, aga kes on seda väge ja mõnu tunda saanud, sellel on, mida jagada, seda sädeinimest poliitilised tõmbetuuled ei suuda räsida ega mõte väsida, kuni on kuulajaid lapsi ja mõttekaaslasi, kel silmis säde.

Autorist:
Aare Kasemets on pärit Tartumaalt Võnnu kihelkonnast, lõpetanud Luunja Keskkooli 1982 ja Tartu Ülikooli (BA ajakirjanduses 1995, MA sotsioloogias 2001); õppinud ka Eesti Põllumajanduse Akadeemias (1983-88: agronoomia, maasotsioloogia) ja Oxfordi Ülikoolis (2004-05: sotsiaal-õiguslikud uuringud, õigussotsioloogia). Töö: Riigikogu Kantselei 1993-2004, Keskkonnaministeerium 2004-) jm. Kuuluvused: Eesti Sotsioloogide Liit, Liikumine Kodukant, Eesti Rooma Klubi...

* * *

1. Kommentaarid
   
2. vt A. Kasemets „Õpetaja – pärimuse kandja ja tähenduste andja“ raamatus „Harmoonia võimalikkus süsteemis: inimene, keskkond, ühiskond”. Toim. Peeter Vissak, AS Ülo Siinmaa Grupp, Tln 2003, lk 219–229
   
3. http://aare-kasemets.planet.ee/maasots_ ja_kultuur/AKasemets_ HiiteArengukavaJatkusuutlikkus_180307t_21lk.pdf
   
4. Identiteet on peegelpiltide summa, mis kujuneb enda vastuseadmisest lähemate ja kaugemate naabritega, enda subjektsustunnetusest suurtes ajaloosündmustes (mitte üksnes sõdades, vaid ka linnastumises, internetistumises vms). Identiteeditunne saab olla selge või hägune, aktiivne või passiivne. Paljud väikerahvad on ajaloost kadunud mitte identiteedi kaotamise tõttu, vaid seepärast, et identiteedist ei kujunenud võitlusvahendit etnose järjekestvuse eest seismiseks.“ (Eesti inimarengu aruanne, 2001, p. 4.6).
   
5. O.Loorits (1989, 44): „Meie esivanemate austav suhtumine isegi putukalle ja põrmule kui ka kogu looduselle põhineb muidugi siirdhinge kujutelmal, mis näeb looduses surnute hingi... Mitte ainult surnud ei hingesta loodust vaid loodust ennast kujutellakse ka hingestatuna...Nagu üksik puu oli omaette hingestatud olend, nii ka mets tervikuna tundus omaette elava olendina oma eri hingega... Vahekordade loomises ümbritsevaga meie esivanemad on lähtunud iseenda-mõõdupuust: nagu mina muile, nii muud minule. Rikkus, reostas, hävitas inimene midagi, siis võis selle hingejõud vastata temale samaga: mets võis eksitada, vesi uputada, maa haigestada jne... Vastastikkuse põhimõte juhtis aga inimesi ühtlasi ka n-ö sõpruslepingute sõlmimisele teiste olenditega, kelle hingejõudu vajati... põhimõttel annan sulle, et annaksid vastutasu mulle. Selline tõotamine oligi meie usulise kultuse algus, oli meie esivanemate ohverdamine.“
   
6. Taimekoosluste bioenergeetikast jm vt ka http://www.vigalasass.com/sassist.htm (1997)
   
7. Vt Paas, M. 1997: http://www.psych.ut.ee/esta/ TARGET.EST/BAASINF/UURIMUS.GRP/MAASOTS/grp_ maasotsioloogia.html
   
8. J.Uluotsa hinnangul jäi maarahva e. vana-eesti „õigus püsima meie aladel ka peale seda, kui maa oli väliselt alistatud võõrsilt tulnud valitsejatele“ (1989, 21). Oma elukogemuse alusel võivad Eesti NSV-s elanud inimesed ette kujutada, kuidas rahvas saab hoida oma väärtusi ja kultuuritavasid okupatsiooni ajal. Raskem on hinnata võõrvõimu kultuurimõju maarahva hulgas varasemate okupatsioonide ajal (XIII-XX saj., sh trahvid ja inimväärikust alandavad karistused tavade järgimise eest), kuid pole kahtlust, et alates J.W. Jannseni ajalehest on kasvanud tõlkelise kirjakultuuri ja hariduse roll.
   
9. vt ka Uuspuu, 1938; Salupere, 1999, lk 11-33. Ühe lahendusena on siin nähtud Rooma paavsti ja Eestit okupeerinud riikide kirikupeade ajaloo-vägivalla tunnistamist (nagu Rooma paavst palus andeks Lõuna-Ameerika põlisrahvailt).
   
10. Vt ka http://www.maavald.ee/ > Hiite ülevaatus, Muhu pühapaigad piltidel jm materjalid.
    
11. Kasemets (toim.) 1999: http://haldjas.folklore.ee/ideepank > p.19: Ü.Kauksi, K.Sallamaa ja B.Vaher etnofuturismist.
    
12. Lisainfo maarahva ajastaja pühade kohta: http://www.maavald.ee/maausk.html?op= rubriik&rubriik=61
    
13. Kaarel Liidak „Eesti rahvuslik ideoloogia ja maa selle alusena“ - Üliõpilasleht 1934 ja 1991