|
|
|
Helgi ja Robert Kivi — eestluse
tallelhoidjad. |
Väike Eesti keset Saksamaad
tekst: Iivi Zájedová
Okupeeritud
Eesti riigi vastu huvi äratamiseks oli rahvatants nagu loodud,
sest poliitikaga ju ei tohtinud tegeleda. Tantsule järgnevad
jutuajamised võisid aga kesta juba õllekannu taga,
sest nagu Eestis, nii ei puudunud õlu üheltki korralikult
rahvapeolt Saksamaalgi.
Öeldakse, et parim
elu on õlu. Saksa rahvas kui väga õllelembeline
teab seda ammu. Võib koguni öelda, et see on sakslase
mõttelaadi üks nurgakive. Nii on sakslasega kergem
saada ühele lainepikkusele sel, kes samuti õllest
lugu peab. Eestlastelgi on oma õllekultuur ja seetõttu
on õllekruusi taga eestlasel ja sakslasel kergem vennastuda,
teineteisele maailmaasju seletada.
Ometi jääb õllest selgitustöö tegemisel
väheseks; kui tahetakse põhjalikumalt seletada-tutvustada,
siis tuleb kasutada teisi “näitlikke õppevahendeid”.
Nagu näiteks rahvalaul, rahvatants või rahvaloomingu
mõni muu osa. Ja seda teed läksid ka eestlased, kes
sattusid pärast viimast suurt sõda Saksamaale ja soovisid
seal kohalikele ennast tutvustada oma rahvaloomingu kaudu.
Tants äratas huvi
eestlaste ja Eesti vastu
Need eestlased elasid
Saksamaal mitte tavakülalistena, vaid põgenikelaagrites,
olles seal mitmeid aastaid. Olud olid väga kitsad, kohati
lausa ebatervislikud, kuid sellele vaatamata käivitasid eestlased
sisuliselt laagrisse saabumise algusest peale väga elava
seltsi- ja hariduselu: loodi omakeelsed koolid ja kogudused, moodustati
laulukoorid ja rahvatantsuringid, samuti spordivõistkonnad,
võimlemisrühmad ja -klubid. Et eelmainitud harrastustest
oli rahvatants üks valdavamaid ja kestvamaid, on mõistetav.
Ta on üks ürgsemaid alasid, kõige rohkem seotud
vana kultuuripärandiga, loov ning ühtlasi sümboolne.
Seetõttu polegi ime, et põgenikelaagrites tekkisid
rahvatantsutrupid, muidugi juhuslikuks jäävad, kuid
siiski suunda näitavad!
Laagrisolijatele ei vaadatud ju eriti hästi ja kõik
püüdsid sealt võimalikult ruttu välja saada.
Ja niipea kui laagritest välja saadi ja pisut kohaneti, taaselustusid
ka tantsutrupid. Kas tantsiti ehk turvatunde hoidmiseks või
oli see ehk pigem üks eneseväljendusvorme, ei omanudki
nähtavasti suurt tähtsust. Tähtis oli hoopiski
see, et rahvatants ei nõudnud erilist oskust ega väljaõpet,
vaid peamiselt ikka head tahet ja vahest siiski ka kalduvusi ning
varasema traditsiooni teadvust – seda, mis kasvas välja
inimeste sügavamast tarbest. Ühesõnaga, eestvedajad
ja juhidki ei tarvitsenudki olla väljaõppe saanud
eriteadlased, vaid tarvidus ise lõi oma juhid. Muidugi,
peale eelnevalt mainitud seesmise eelduse ja varasemate traditsioonide
pidi olema ka väliseid tingimusi, nagu näiteks kooselavad
kompaktsed grupid, vastavad ruumid kooskäimiseks, harjutamiseks
ja esinemiseks.
Mis puutub niisuguse harrastuse välistesse eeldustesse, siis
polnud need kuigi soodsad. Olid ju eestlased pillutatud üle
maa laiali. Kuna noorte aastakäigud olid väliste sündmuste
tõttu ebaühtlased, siis tegelikult määraski
harrastustekõvera tõusu ja mõõna noorte
pealekasv! Pealegi nõudis harrastus ka kulusid, mida purupaljastel
põgenikel oli raske katta. Saksamaa aga oli täiesti
purustatud ja vaene. Ka kiired muutused “eesti keskustes”
ei soodustanud pikaajalisi rühmade tegevusi. Nii tekkisid
ja lagunesid rahvatantsutrupid suhteliselt kiiresti just väiksemates
ja ajutistes keskustes.
Esimesena nimetatud eeldusi oli – nagu järgnevast jutust
ilmneb – piisavalt. Rahvatantsu traditsioonid on ju Eestis
igivanad, ulatudes 12. sajandini, olles pealegi rikkalikult säilinud.
Harrastati ju iseseisvusajal rahvatantsu teadlikult ja pagulaste
hulgas leidus küllaldaselt neid, kes võisid asuda
rahvatantsutruppe organiseerima ja juhtima. Mis aga oli kõige
olulisem: pagulastel jätkus energiat ja tahet, elurõõmu
ning tulevikuusku, et hingeliselt raskes põgenikuseisundis
karmi tegelikkust trotsides tantsida, ka võimelda ning
sportida. Neil jätkus tahet midagi ühiselt teha enese
ja selle maa hüvanguks, kus nad olid pelgupaiga leidnud.
Helgi Kivi
– eestluse tallel hoidja
Nii juhtus ka praegugi
Saksamaal Bocholtis elava pr Helgi Kiviga, kes samuti otsustas
tegutseda rahvatantsu alal. Olid ju eelmainitud seesmised eeldused
temalgi olemas, kooliajal sai ka ise Kaera-Jaani, Jooksupolkat,
Tuljakut ja teisi rahvatantse tantsitud.
Helgi elas kuni 1944. a sügiseni Paides ning 18-aastasena
põgenes koos paljude teiste kaasmaalastega punase terrori
eest – kaubalaeval, pideva pommirahe all – Danzigisse.
Sealt saadeti ta edasi juba Saksamaale, kus peagi satuti Ameerika
tsoonis olevasse laagrisse. Paljudel oli kavatsus rännata
edasi Baltimore´i, kuid mõned jälle arvasid,
et kui Eesti saab vabaks, siis on Ameerikast kaugem tagasi saada!
Nii nagu paljud teisedki eestlased, jäid ka Helgi ja Robert
Kivi elama Lääne-Saksamaale, seades kodu sisse Bocholti
linnas. Helgi poja Richo Zieminski abikaasa Elviira isa hr Liivak
(kelle eesnimi ei tulnud H. Kivil paraku meelde) alustas väikeste
eesti lastega rahvatantsu tegemist, mis aga ajapikku paraku soikus.
Siis Helgi otsustaski 1975. aastal jätkata tantsurühma
komplekteerimist – oli ju vaja kasvavatele lastele natuke
eesti rahvatantsu õpetada. Peamiselt olid lapsed ikka eesti
päritolu peredest, kuid ka saksa sõbrannade tütred/pojad
tulid Helgi loodud “Põhjala” rahvatantsurühma
tantsima. Paljud neist olid Liivaku juures õppides mõnedki
tantsud selgeks saanud, lisaks suvekoolis õpitu. Abi leidis
Helgi oma täditütrelt saadud Ullo Toomi raamatust “Eesti
rahvatantsud”.
Rühmas oli kuus-kaheksa paari. Proove tehti igal nädalal
poolteist kuni kaks tundi kooli võimlas. Saatjaks oli saksa
päritolu pillimees. 16 aasta jooksul (kuni 1991. aastani)
õpiti ära umbes 30 tantsu. „Põhjalat“
kutsuti ka palju esinema. Esineti peamiselt eesti rahvuspühadel,
kokkutulekutel, pidudel: suve- ja sügispeod, võidupüha
ning vabariigi aastapäev, jaanipäev, mil üle Saksamaa
tuli kokku isegi neli-viis tuhat inimest. Neil suurematel pidudel
tantsisid mitme linna rahvatantsu harrastajad koos. Ühiselt
harjutada sai vahetult enne esinemist. Peale Bocholti tantsiti
veel Annabergis, Kölnis, Lübeckis, Düsseldorfis,
Münsteris jm.
Pidudelt ei tohtinud puududa eesti akordionist Edgar Pent, kes
oli nii kõva pillimees, et mängis lugusid mälu
järgi. Tihti kutsuti rahvatantsijaid esinema ka Bielefeldi,
kus samuti eesti rahvatantsurühm tegutses, Belgiasse, Hollandisse
ja isegi Inglismaale. Esineti tasuta, oma kulu ja kirjadega ning
rõõmustati, et saab mängida. Mõnikord
löödi isegi mõne teise eesti rahvatantsurühmaga
kokku, nagu Oldeburgis olev Linda (Käo) Einamanni (elab nüüd
Münchenis) juhendatav eesti rahvatantsurühm. Niimoodi
juhtus näiteks Europeaadil, kus esines palju teisi rahvatantsurühmi.
Sõidukulusid nagu ka rahvariiete valmistamist aitas katta
Eesti Keskesindus. Rahvariideid oli ju väga raske saada ja
ka valmistada. Hannoveris elav pr Valda Koel kudus seelikuriiet
telgedel, Helgi Kivi ise valmistas ja õmbles välja
pluuside mustrid ja tema abikaasa Robert õppis selleks
isegi rätsepatöö ära, et saaks poistele eesti
rahvariiete särgid ja vestid selga. Esialgne vestiriie oli
sinist värvi, kuid polnud originaal. Hiljem, vene ajal sõideti
lühikese turismiviisaga (teised viisapalved lükati tagasi)
Eestisse ja siis osteti materjali kaasa. Kõike püüti
valmistada originaalide järgi, rahvarõivaraamatute
põhjal.
Suvepidudele tuli eestlasi külla ka Göteborgist, Stockholmist,
tantsiti koos, mis olevat kohalolijatele vägeva tunde andnud.
Sai koos olla, rääkida eesti keelt ja eesti pidu pidada.
Skaudilaagritesse tuli kohale eestlasi üle ilma: USA-st,
Kanadast, Taanist, Norrast, Rootsist ja mujaltki. Seal õpiti
aga peale skautlusega seotu ja eesti keele ka rahvatantsu. Helgi
teadis veel lisada, et tema teab vähemalt oma rahvatantsurühmast
kolme paari, kes leidsid endale sealt ka elukaaslase.
Siis aga hakkasid välised eeldused muutuma ebasoodsaks ja
saabus aeg, kus osavõtt kahanes: lastest olid sirgunud
noored neiud ja noormehed, enamus oli juba abielus ja väikeste
lastega, kelle tõttu alati igale poole ei saanud esinema
minna. Mõnikord ei saanud üks, siis jälle teine
tulla ja lõpuks jäi tantsijaid alles ainult kolm paari.
Nii lõpetas Helgi Kivi rajatud “Põhjala”
tantsugrupp 1991. aastal oma tegevuse. Nagu paljud teised pagulaseestlased,
tegid ka Helgi ja Robert kõike rahvustundest lähtuvalt
ning sisemisest sunnist õpetada eesti rahvatantsu, sest
eesti kultuuri hoidmist peeti väga tähtsaks.
Samas aitas just rahvatants tutvustada eesti kultuuri ja andis
sel moel kõigile Saksamaal elavatele teadmisi ühe
väikerahva kohta! Tunti huvi: kus asub see riik, mille rahval
on nii kenad rahvariided, tants ja muusika? Kes on eestlased?
Oma okupeeritud riigi vastu huvi äratamiseks oli rahvatants
nagu loodud, sest poliitikaga ju ei tohtinud tegeleda. Tantsule
järgnevad jutuajamised võisid aga kesta juba õllekannu
taga, sest nagu Eestis, nii ei puudunud õlu üheltki
korralikult rahvapeolt Saksamaalgi.
* * *
Autorilt:
Juba väiksest peale olen olnud seotud rahvakultuuriga. Ema
Astrid Randla juhatas eesti laulukoori “Tiina” ja isa
Peet Randla mängis Kreenholmi klubis tantsijatele (tantsujuht
Suren Aruturjan) saateks. Suvel sai koos ema juhitud laulukooriga
mööda Eestit sõidetud ning siis sain imetleda
nii rahvalaulu kui ka rahvatantsu. Seejärel sai eesti rahvatantsu
õpitud Nadezda Taarna käe all Tallinna Koreograafiakoolis
(1966–1974). 1991. aastal olin Tšehhi-Eesti klubi asutajaliige,
mille järgnevatel üritustel kasutasin mitmel korral
Eesti laiemat tutvustamist just rahvatantsu kaudu. Tundub, et
see on igal pool ja alati mõjuv.
|
|
|
