|
|
Priiuse paradoksid
tekst: anton kuhlap
Tulilinnust
ja õnnepõlvest
Kolmeteistkümnenda
sajandi vabadusvõitlusega võrreldes tekkis 1918.
aasta Eesti Vabariik masendusttekitava hilinemisega, sest läks
mööda tervelt seitse (!) sajandit, enne kui riik lõpuks
sündis, nagu föönikslind tuhast. Selle kujundi
juurde jäädes võikski Eesti vabadust võrrelda
müütilise tulilinnuga, kes pärast põlema
lahvatamist sealsamas omaenese tuhast uuesti noorena ja kaunina
taas virgub, et siis järjekordse millenniumi kestel elumõnusid
täie eest maitsta. Ka Vabadussõda võib tuhaks
põlemisega võrrelda, sest selle lahingutes hukkus
teatavasti 2236 ning sai haavata 13 775 inimest. Seetõttu
Tartu rahuleping allkirjastati 2. veebruaril 1920. a mitte ainult
sule ja tindiga, vaid see kinnitati ka hukkunud ja haavatud sõdalaste
nähtamatu verepitseriga. Kahjuks tõi aga tookordne
ohver priiuse altarile kaasa Vabadusjumalanna soosingu vaid 17.
juuni 1940. a varahommikuni, mil hambuni relvastatud Vene hordid
taas meie isamaale ei tea juba mitmendat korda enne ja pärast
Põhjasõda kutsumata sisse marssisid. Naissaar okupeeriti
aga juba 12. juunil ja mere ning õhublokaad algas 14. juunil.
Kahjuks anti eestlastele teistkordselt vaid napilt 20 rahuaastat.
See on vähem kui piisake selles ajameres, mis pärast
viimase jääaja lõppu siinkandis esivanemate ja
meie jaoks juba rohkem kui kümme tuhat aastat nähtavalt
ja kuuldavalt oma laineid loksutab. Eelnevaid mõtteid kokku
võttes küsiksin, kas ehk praegune Vabadus kestab siis
vähemalt veel 980 aastat takkapihta, et tuhat ikka täis
saaks? Meie õnnepõlveks ja kõigi eestlaste
hüvanguks...
Kelle jaoks
hilja?
Kuid priiuse paradoksid
elik näilised vastuolud sellega alles algavad. Esimene neist
seisneb selles, et Eesti Vabariigi taastamine väidetavalt
õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991 toimus
paljude jaoks lootusetult hilja ja paljude jaoks vastupidi, üleliia
vara. Lootusetult hilja kindlasti nende jaoks, kes 20. augustit
oma silmaga ei näinudki, kuna pidid enne selle saabumist
manalatee ette võtma. Ja see oli samasugune lugu, kui paljude
emad ja isad oleksid surnud kevade esimesi märke küll
ära tundes, kuid päris kevadet ometigi enam kunagi nägemata.
Nii juhtus ka minu ema ja isaga ning kui see mulle tookord Lauluväljakul
all voogavate ja esimest korda avalikult nähtud sini-must-valgete
kohal pähe turgatas, hakkasid üle mu selja “sipelgad
jooksma” ning mu kurku pitsitas meeleliigutuskramp. See elamus
oli ootamatul kombel isegi müstiline, sest kõige selle
ja sinitaeva taustal libises tõepoolest samal ajal eemal
Tallinna lahel sadama poole kauguse tõttu hääletuna
tunduv täiesti reaalne valge reisilaev...
Nõnda saabus 1991. a. 20. august lootusetult hilja ka neile,
kes endiste põgenikena kodumaale eluõhtul tagasi
saabusid, lootes taastada seda, mis kadus jäädavalt
eelmise sajandi neljakümnenda aasta ühe juunikuu varahommikust
alates, mil kahe ööpäeva kestel marssisid Eestisse
kutsumata üle saja tuhande hambuni relvastatud võõrsõduri
Sarmaatiast. Elavjõult oli vaenlase ülekaal masendav,
sest tookordses Eesti Vabariigi kaitseväes teenis samal ajal
vaid umbkaudu 16 000 meest.
Lootusetult hilja ka nende jaoks, kes küll Siberi vangilaagritest
või mujalt väheasustatud Venemaa aladelt küüditamistelt
tagasi saabusid pärast viiekümne kolmandat aastat ja
timukas-Stalini surma ning mõni aasta hiljem Hruštšovi
“sula” aegu ja selle tulemusena. Sest nende elud olid
muserdatud ja nende piinade pigistused liiga valusad, et sellest
veel võitlusvõimelise hinge ja vaimuga välja
tulla. Hea, et nad ellugi jäid, sest kümned tuhanded
ei jäänud ega tulnudki tagasi...
Ning lootusetult hilja veel ka nende jaoks, kes küll vangistustest
ja küüditamistest pääsesid, kuid pidid kasvama,
elama ja töötama oma parimad aastad hiiglaslikus kommunismivanglas
näiliselt sõbralikus ja vennalikus “rahvaste
peres”, mida ühendas “suur Venemaa hõim”,
tegelikult aga olid nad ilma jäetud mitmetest inimõigustest,
sõna ja isegi mõttevabadusest, rääkimata
priist eneseväljendamise võimalusest, mida keelati
kriminaalkaristuse ähvardusel.
Kelle jaoks kuratlikult
vara?
Ja nüüd siis
ka sellest paradoksist, mille kohaselt niinimetatud iseseisvuse
taastamine toimus paraku liiga vara. Ja nendest inimestest (eelkõige
eestlastest), keda see puudutab. Nende arv ulatub kindlasti kümnetesse
tuhandetesse ja poleks ime, kui neid oleks veelgi rohkem. Sest
teatavasti oli enne 20. augustit 1991 ja ehk aastake-paar isegi
varem EKP (NLKP) liikmeid Eestis üle saja tuhande isiku (1.
jaanuari 1989. a seisuga 111 799, neist eestlasi 55 858).
Ja kuigi neid oli kümneid kordi vähem kui nn “halli”
parteitut “massi”, olid nad ometi kollaborantidena saanud
enda kätte Vene poolt vangistatud sootsiumi juhtohjad. Seda
aga mitte rahva tahte, vaid okupantide suva ja valiku alusel,
mistõttu nad ülejäänud rahva jaoks olid
pigem valvurid kui juhid. Kui suur oli õieti nende enesepettus,
sellest kõneleb ilmekalt järgmine katkend endise mitmendat
põlve juhtkommunisti Jaak Alliku kõnest 1989.a suvel
Käärikul: “Küsimus on selles, et kujutada
ette eriti efektiivselt tegutsevat mitmeparteisüsteemi Eestis
kõrvuti olemasoleva komparteiga on momendil üsna raske...
Mitmeparteisüsteem on kahtlemata vajalik, see on teoreetiliselt
kindlasti õige. Samal ajal julgen ma aga väita, et
lähema 2–3 aasta jooksul oleks selline areng Eestile
ohtlik.”
Tema valeprohvetluse lükkas teatavasti ümber proosaline
tõsiasi, et just nimetatud 2-3 aasta jooksul kadus kompartei
senisel kujul Eesti avalikust elust peaaegu täielikult.
Juba viidatud Jaak Alliku kõnest leiab teisigi tähelepanuväärseid
argumente, mille abil ta püüdis tookord kaitsta ja õigustada
kommunistliku partei osa “rahvaste vanglas” elik NSV
Liidus, sealhulgas ka ENSV-s. Järgminegi neist väärib
uuesti tsiteerimist:
“Tegelikult on nende arvude taga see, et EKP-sse kuulub praegu
absoluutne enamik Eesti kesk-ja tippjuhte, peaaegu kõigi
majandite ja ettevõtete juhid, koolidirektorid, absoluutne
enamus eesti rahvusest ohvitsere, ühiskonnateadlasi, kohtunikke,
prokuröre, miilitsatöötajaid, riigiasutuste töötajaid,
kogu Eesti valitsus välja arvatud üks minister, kes
on parteitu – kultuurikomitee esimehe esimene asetäitja
Lepo Sumera.”
Aga veel üks argument oli tõeline “pärl”
ja selle kohaselt väitis Jaak Allik, et kompartei on täitnud
seda ülesannet, mis on olnud kirikul ja kommunistlik ideoloogia
täidab riigiusu rolli, mistõttu ühinemine parteiga
on tähendanud teataval määral ka riigiusu tunnistamist
või mittetunnistamist. Kompartei kui „religiooniõpetuse“
kandja rollile lisas Jaak Allik tookord veel, et EKP tegutseb
kui stabiliseeriv jõud ühiskonnas ning on ainus dialoogi
jätkaja Moskvaga, kes sealse ainuparteisüsteemiga ja
kommunistliku valitsusega ei taluks oma piiril antikommunistliku
Eesti iseseisvumist.
Neid ja teisigi Jaak Alliku seisukohti võib iga huviline
lugeda 1990. aastal Tallinnas Kultuuri ja Elu väljaandena
ilmunud raamatust “Metroo 89”. Ja kuigi tema „ettekuulutused“
ning hinnangud osutusid tervikuna ekslikeks, saab nende abil ometigi
aimu sellest, mis tegelikult toimus Eesti Vabariigi taastamisel
formaalselt õigusliku järjepidevuse käigus, kus
näiliselt demokraatlike valimiste sirmi all mängiti
tegelikult Vene okupatsiooniarmee kohalolekut ära kasutades
võimuohjad nendesamade endiste kompartei juhtfiguuride
kätte, kelle positsioonide loetelu esitas Jaak Allik oma
1989. a kõnes Käärikul.
Just nende kümnete tuhandete EKP liikmete jaoks saabus taasiseseisvumine
kuratlikult enneaegsena, sest oma praeguse elu peab enamus neist
ära elama selle teadmisega, et ligi miljoni ülejäänud
eestlase jaoks on nad olnud pigem reeturid ja rahvavaenlased,
kui ausalt valitud riigijuhid. Rahvaesindajate asemel said neist
silmakirjalikud kratid ja müügimehed, kellele omakasu
on igal juhul tähtsam kui mingi idealistlik aatemeel.
Kuhu lähevad
endised kommunistid?
Eelneva taustal avaneb
lõpetuseks võimalus hinnata veidi laiemalt ja sügavamalt
Juku-Kalle Raidi mõni aeg tagasi valmistatud skandaalset
punast T-särki rinnaosal küsimusega „Kaua võib?“
ja seljatagusel üleskutsega „KOMMARID AHJU!“. Ning
sealsamas väikeste algustähtedega kirjutatud isikunimede
loeteluga kõigist neist rüütlitest, savisaartest,
allikutest, ansipitest, reiljanitest, kallastest, palmarudest,
jõerüütidest, leivodest, lenkidest, mändidest
jpt, jne. Tegelikult pidanuks see nimekiri sisaldama vähemalt
viiekümne viie tuhande kaheksasaja viiekümne kaheksa
eestlase nime. Kellest vaid mõni üksik on senini kahetsenud
oma varasemat kuulumist EKP-sse kui endisesse kuritegelikku organisatsiooni.
Kuid minu arvates tänase arutelu viimane paradoks seisneb
hoopis selles, et ahi, kuhu kommarid kunagi sattuvad, on kõigele
vaatamata siiski olemas. Aga see pole mitte mingi krematoorium,
kuhu SS surmakomandod II maailmasõja käigus massiliselt
süütuid juute saatsid ega ka mitte mingi muu maine küttekolle.
Koht, kus see asub, on rahva poolt ammuilma välja öeldud
mõistusalmis: „Kilter, kubjas, aidamees, need on Põrgus
kõige ees!“ Olen kindel, et nende rahvamuistendite
põlatud tegelastega tuleb edaspidi põrguleekides
ühineda ka kõigil endistel kommunistidel...
Jaak Alliku eri...
Mis puutub aga Arnold Rüütli
ja Arnold Meri kõrval veel elus olevasse „rahvuskommunistide“
ühte „eredamasse ja koloriitsemasse“ persooni,
Jaak Allikusse, siis tema jätkab fataalse järjekindlusega
ning ilma igasuguse süümetundeta Vanatühja lepingujärgset
teenimist. Sealjuures üles näidates harjumuspärast
künismi, nahaalsust ja kõlvatust. Tema tiraad 10.
augusti 2007. a kultuurilehes Sirp pealkirjaga „Põlvili
või püsti“ on silmakirjalikkuse ja variserlikkuse
musternäidiseks. Samas ei maksa selle üle ka eriti imestada,
sest on ta ju mitmenda põlve kommunistlik kultuurizombi,
keda hoiab jätkuvalt virgena vaid põrguvürstilt
endalt kolme veretilga eest kunagi saadud elueliksiir. Tema nimetet
„kultuuriartiklit“ võib vabalt klassifitseerida
rahva kannatushaavadele soola raputamiseks. Kommunismiõpetuse
ja dialektilise marksismi jäänukina kordab ta nürimeelse
järjekindlusega arvatavasti kuni surmani seda kõigi
proletaarse internatsionalismi esindajate käibeviga, et räägib
eestlasena Eestist ja eesti rahvast nii, nagu ta ise ei kuulukski
Eestisse ja eestlaste hulka. Kuid ei maksa unustada ka seda, et
just tema oli üks neist figuuridest „varjus“, keda
pärast 1991. aasta augustiputši Moskva võimumehed
oleks võidu korral arvatavasti Eestimaa kui säiliva
okupatsiooniprovintsi etteotsa uueks ülemkupjaks sättinud...
|
|
|
