|
|
Krokodilliõigustest
tekst: Valdeko Potisep
Ilus lootus küll, aga
vaevalt et keegi meie kaitsmiseks maailmasõda alustab,
kui meie riik ise jätab kasutamata oma võimalused
rahu kindlustamiseks ja enesekaitseks, arvab Valdeko Potisep.
Kui siia ilma sünnib inimlaps,
siis on tema esimeseks eneseavalduseks nutt, kuulutamaks kõigile:
mul on õigus elada ja ellu jääda. See on inimese
põhiõigus. Mis on antud meile kõigile. Kõik
teised õigused on teisejärgulised. Surnule pole vaja
ei valimisõigust ega asjaõigust. Aga probleem on
meil selles, et õigust nagu oleks, kuid pole võrdsust.
Kuuldavasti pole seda isegi teispoolsuses, nagu arvatakse. Ikka
ja alati on ühed võrdsemad kui teised, olgu riigikord
ükskõik missugune. Järelikult ei saa olla ka
kõigile võrdset õigust. Nii käibki pidev
rebimine mitte üksnes üksikisikute vahel, omavahel kemplevad
ka mitmesugused organisatsioonid, firmad, ettevõtted, parteid
ja riigid. Ikka selleks, et tagada endale suuremaid õigusi
ja lahedamat elamist.
Kuid kahjuks ja õnnetuseks
kogu loodule leidub maailmas nii üksikisendeid kui ka organisatsioone
ja riike, kes selle asemel, et oma õigusi ja võimalusi
iseenda töö ja loominguga suurendada, on valinud oma
eluõiguse teostamiseks teiste eluõiguse hävitamise.
Kirjutame oma ajalugu, nagu mõned vene juhtpoliitikud sedasorti
tegevust muhedalt tõlgitsevad. Mis seal siis halba, niisugune
on elu ka loomariigis. Kui krokodillid elatuvad teiste elusolendite
hävitamisest, miks ei või siis meie nii teha. Kuid
imperialistid vaatavad mööda sellest, et loomariigis
pole kiskjatel teist ellujäämise võimalust, nende
magu ei seedi taimetoitu. Inimühiskonnas niisugust sundseisu
ei ole. Poleks paha, kui vene “ajalookirjutajad” uuriks
ka üldajalugu veidi lähemalt, siis näeksid nad,
et krokodilliõiguste alusel teisi rahvaid hävitades
trambitakse samal ajal ka enda eluõigustel. Pidevalt vallutussõdu
pidanud vene rahvas on valgete inimeste hulgas üks vaesemaid,
kui mitte kõige vaesem. Ajalugu on pühkinud kaardilt
ühe impeeriumi teise järel. Kadunud on muistsed Lähis-Ida
suurriigid, Rooma, tatarlased-mongolid, Briti Impeerium, hitlerlik
Saksamaa, N Liit... Neid pole enam.
Ent N Liiduga pole asjad siiski
ühel pool. Käesoleva aja sündmused näitavad,
et N Liit üritab siiski kas või zombina taas ellu
ärgata. Et siis vastavalt Pjotr Pervõi ja Lenini juhistele
laiendada venekeelset impeeriumi. Mida sihukesele laiutamise maaniale
võiks vastu panna ohustatud pool, Venemaa väikesed
läänenaabrid? Esmajärjekorras Eesti, kes on juba
sattunud täiesti selgesihiliste provokatsioonide märklauaks.
Me ei ole küll üksi, aga meie liitlastel on ärihuvid
võibolla tähtsamad kui mõne pisiriigi iseseisvus.
Kõik sõltub sellest, kui palju meie valitsus on
võimeline selles olukorras tegutsema. Näib, et väga
ei tahetagi. Las hauguvad, mis sellest. Küllap liitlased
meid siis kaitsevad, kui stalinlik vallutamistuhin hakkab üle
piiride ajama. Ilus lootus küll, aga vaevalt et keegi meie
kaitsmiseks maailmasõda alustab, kui meie riik ise jätab
kasutamata oma võimalused rahu kindlustamiseks ja enesekaitseks.
Vastupidi – meie endine kaitseministergi tassis portfelli
salajaste dokumentidega koju ja asetas selle varastele hästi
kättesaadavale kohale, mida vargad loomulikult kasutamata
ei jätnud. Mida see näitab?
See näitab, et ettevalmistused
Kolmandaks maailmasõjaks käivad mitmel tasandil. Mitte
ainult võidurelvastumisel. Isegi pisiasjade tasandil. Tänapäeval
võib paugutamine agressorile endalegi ohtlikuks osutuda.
Ilmselt on kavalam teha panus sellele, et iga rahva seas leidub
neid, kes juudaseeklite eest on valmis oma riiki maha müüma,
ikka ja alati leidub rahulolematuid, kes loodavad uutelt peremeestelt
paremat pajukit. Ja nende abil läheks impeeriumi laiendamine
suurema kärata. Maailma ja Euroopatki ühe ampsuga ei
haara, nagu näitasid seltsimeeste Lenini ja Stalini kogemused,
aga samm-sammult – miks mitte üritada. Selle strateegia
esimeseks sammuks on valitud Eesti.
Eesti hõivamise järel muutuks Venemaa sisuliselt Läänemere
valitsejaks, kui siia lisada veel gaasitoru. Järgmine samm
oleks siis Läti. Rohkem probleeme tuleks Leeduga, kuna viiekümne
okupatsiooniaasta vältel ei õnnestunud Moskval Leedut
ära russida, nagu see Eestis ja Lätis poolenisti korda
läks. Aga tegemata see ei jää, sest Kaliningradi
oblast (omamoodi sillapea, nagu kaardilt näha) ootab ühendamist
oma loojaga. Kui see tehtud, siis peagi võib Euroopa oodata
“aljošat” oma ukse taga kolistamas: “Davai,
govorim po tšhelovetšheski”. Süües kasvab
isu.
Suudaks meie poliitikud äritsemisest
pimestatud läänemaailmale seda vene värki nähtavaks
rääkida, siis garanteeriks see meie iseseisvust kindlasti
enam kui sõjalaevade ostmine.
|
|
|
