|
|
|
Piiskop Alberti pitsatijäljend
aastatest 1253 – 1272. Nelja eestlase poole suunatud
käe sõrmed on tõotuse seisundis –
pöial ja kaks sõrme sirged ning kaks viimast sõrme
peos. See tähendab lepingulist, mitte alistamissuhet. |
Muistne maa rahva õigus
tekst: IVO MAHHOV
vandeadvokaat
Õigus
ja inimeste õigusteadvus on rahva ajaloolise kultuuri osa.
Nii, nagu me täna säilitame ajalooliselt väärtuslikku
ehitist ja püüame elus hoida murdeid, nii peaksime teadvustama
ka oma õigusajalugu, olema selle üle uhked ning märkama
iidse tavaõiguse ilminguid tänases õiguses.
Mida me
täna teame oma muinasaegsest õigusest? Kuidas sõlmiti
tehinguid? Kas oli olemas kinnisvaraturg? Kes päris lahkunu
vara? Kes ja kuidas mõistis kohut?
Sellest tuhande aasta tagusest ajast pole säilinud koodeksite
virnu ega riigikogu stenogramme. Seetõttu kaheldakse teinekord,
kas üldse ongi midagi võimalik tolleaegse õigussüsteemi
kohta arvata või kas meil see õigus üldse eksisteeriski?
Tegelikult on õigusajaloolastel olemas üsna terviklik
ettekujutus muistsest tavaõigusest. Lai ja, nagu me järgnevalt
näeme, tänaseni lõpuni läbi uurimata on
ka allikate kogum.
Kirjalikud
allikad
Kõigepealt on
uurijatel kasutada kirjalikud allikad. Läti Henriku kroonikast
loeme, kuidas loodusjumalal lasti kohut mõista usuvend
Teoderichi üle, kelle õnneks astus hobune üle
oda õige jalaga. Säilinud saarlaste lepingutest vallutajatega
1241. ja 1255. aastast näeme, et alistatutele jäeti
alles nende õigus – kohut maarahva asjades mõisteti
ka edaspidi muistsetest tavadest ja kommetest lähtuvalt.
Huvitavaid vihjeid, mis lubavad teha järeldusi ühiskonnakorralduse
ja avaliku õiguse kohta, võib leida skandinaavia
saagadest, vene kroonikatest ning Taani hindamise raamatust. Rooma
paavsti kirjavahetus siinsete vasallidega 13. sajandist annab
aimu abielu- ja perekonnaõigusest ning orjade õiguslikust
seisundist.
Keel
Eriti huvitav allikas
muistse õiguse uurimiseks on keel, mida me iga päev
räägime.
“Võlg on võera varandus”. Sõna
“võlg” oli meie keeles olemas juba siis, kui
meie esivanemad elasid Aasias. Venekeelnegi sõna “dolg”
on ilmselt sama algupära. Sõna “laen” on
aga germaani päritoluga ning meieni jõudnud ehk meie
ajaarvamise alguse paiku või veidi varem. Tänapäeva
saksa keeles on laenama “leien”. Rootsikeelne
“lån” kõlab meile veelgi omasemalt.
Ühte õigussuhet puudutava kahe mõiste erinev
päritolu kinnitab õigusajaloolaste seisukohta, mille
kohaselt algselt tekkisid võlasuhted mitte laenamisest,
vaid mingite reeglite või kohustuste rikkumistest. Laenu
polnud, aga võlg oli! Võlad laenusuhetest tekkisid
alles siis, kui ühiskond rikkamaks muutus, kui oli, mida
laenata.
See, et sõna “laen” tuli meile Euroopast (või
Skandinaavia kaupmeeste vahendusel), räägib ka meie
võimalikest sidemetest ajal, mil Vahemere ääres
valitses Rooma õiguse õitseaeg. Kui esitada küsimus,
kas muistne vanarahva õigus võis olla mõjustatud
ka rooma õigusest, siis sunnib selline keelelaen neid mõjusid
uskuma. Vähemalt lepinguõiguses ehk võlaõiguses,
nagu moodsamalt väljendatakse, pidi Euroopast pärit
kaubanduspartnerite arusaamine õigusest paratamatult mõjutama
ka meie esivanemate tavaõigust.
Selleks, et olulised tehingud kehtiksid, tuli need millegagi tagada.
Tehingut tagasid kihlad. “Kihlad” tähendasidki
maarahva õiguses eelkõige lepingut. Kihlumise, s.t
muistse lepingu läbi, toimus näiteks abiellumine. Nii,
nagu me teeme abiellumisel pulmakingitusi täna, tagati ka
muistne kihlumine andidega. Kingitusi tehti üksteisele, aga
ei unustatud ühtlasi, et oleme looduse osa, ja and jäeti
ka ohvrikivile. Kõige tähtsamad haldusüksused,
kihelkonnad, tekkisid külakondade vabatahtliku ühinemise
tagajärjel.
Sõna mõis seostatakse meil tavaliselt keskaegsete
saksa rõhujatega. Seetõttu võib üllatada
fakt, et kohanimedes esinesid mõisad juba Taani hindamise
raamatus Põhja-Eesti aladel 1219. aastal. Eestis on küllalt
mõisakülasid, kus kunagi mitte mingit mõisahäärberit
seisnud ei ole. Keeleteadlased tuletavad selle mõiste ka
omakeelsest sõnaühendist “mo isa” koht,
isalt saadud “mulle” kuuluv omand. Need kohad paiknesid
tavaliselt eraldi külade ühisvaldustest. Õigusajaloolane
leiab siit kinnituse sellele, et 13. sajandi alguseks olid meil
olemas ka juba päritavad eravaldused.
Muistised
Palju võivad
kõnelda ka muistised. Kui meil on väljakaevamistel
ilmnenud rikkalikke hauapanuseid ka naistele, siis räägib
see nende tugevast õiguslikust positsioonist perekonnas,
sh pärimisõigusest. Mündileiud viitavad aladele,
kellega kaupa tehti ja suheldi. Need geograafilised piirkonnad,
kust on pärit Eestis leitud mündid, pidid ilmselt mõju
avaldama ka meie õigusele. Seega, nonde maade võrdlev
õigus lubab püstitada põnevaid hüpoteese
ja teha huvitavaid järeldusi meie õigusest. Intrigeeriv
on fakt, et enamik hõberahasid 9.–10. sajandi aardeleidudest
pärineb araabiamaailmast… Milliseid lepinguõiguse
norme tõid kaasa viikingid, kelle kaubateed läbisid
meie alasid ning kes need mündid tõenäoliselt
Araabiast kohale tõid? Miks on meil leitud vaid üksikuid
münte Rooma riigist? Kas tähendab see siiski ka Rooma
õiguse tõenäoliselt vähest või
väga kaudset mõju meie muistsele õigusele?
Kombed
Huvitavaks allikaks
muistse õiguse uurimisel on kombed. See, et muistsel ajal
lepingud kihladega tagati, tõendavad meie tänapäevased
kihlveotavad. Kui me täna kellegagi kihla tahame vedada,
on tavaline, et kokku lepitakse ka, mille peale kihla veetakse.
Muistsetest omandisuhetest annab aimu prof. Jüri Uluotsa
poolt tema 30-ndate aastate juuraloengutes toodud näide heinaniidukommetest.
Möödunud sajandi alguses esines Eestis veel tava, mille
kohaselt alustati külas heinateoga korraga. Kui keegi alustas,
viskasid ka kõik teised oma muud tööd nurka ning
hakkasid niitma. See seletub asjoluga, et muinasajal olid heinamaad
perede ühisomanduses ning heinategu algas niidutükkide
ühise väljajagamisega niitmiseks. Muudel välitöödel
nagu künd sellist üksmeelt ei täheldatud, mis räägib
sellest, et põllumaade valdus või omamine oli püsivam.
Folkloor
Ja lõpuks see,
millest algas käesoleva kirjutis – vanasõnad,
muistendid, rahvalaulud, jutud, pärimused…
Pärimisõiguse alal on õigusajaloolaste seisukohaks
olnud arvamus, et eesti aladel, nagu ka germaani õiguses,
ei tuntud testamente. Kui aga lugeda eesti muinasjutte, siis kohtame
korduvalt motiivi, kus surev isa kutsub oma kolm poega voodi ette.
Kaks vanemat ja hakkajamat venda saavad maad ja talud, noorem
saadetakse õnnemündiga kodust välja laia maailma.
Aga mida siis seegi muud on, kui viimse tahte väljendus,
täpselt samamoodi kui Rooma õiguses rahvakoosolekul
avalikult deklareeritud suuline testament?
Kui õigusajaloo seisukohast on põhjalikult uuritud
kirjalikke allikaid, siis suhteliselt tahaplaanile ongi jäänud
just kombestiku ja rahvapärimuse uurimine. Jakob Hurda ja
tema abiliste kogutud materjal on sellest seisukohast juristide
poolt uurimata ja käsitlemata.
Tähelepanu puudus nende allikate vastu on aga ülekohtune.
Laiemalt teadvustamata on asjaolu, et vaatamata ristirüütlite
ja järgnevate vallutajate võimutsemisele ei sekkunud
uued valitsejad üldiselt maarahva tavaõigusesse. Kaasatoodud
kiriku- jm seisulik õigus reguleeris küll põhjalikult
aadlikke, linnarahvast-käsitöölisi ja kirikut puudutavat,
kuid kohut maal mõisteti endiselt tavaõiguse alusel.
Alles Rootsi ajal, 17. sajandil, hakati Eestis laialdaselt kasutama
Rooma õiguse retseptsioonile põhinevat kõikehõlmavat
õiguslikku regulatsiooni. Kuid ka see regulatsioon võttis
ulatuslikult arvesse kohalikke kombeid ja tavasid. Seega võib
väita, et laialdase rahvapärimus kogumise kõrgajal
19. sajandi teisel poolel oli rahva mälu muistsetest aegadest
peale välja kujunenud tavaõiguse osas suhteliselt
värske. Nende allikate uurimine võib juristile anda
põnevat materjali meie oma õigusajaloo kohta.
Leida ja
säilitada tänases õiguses iidset ja oma
Õigus ja inimeste
õigusteadvus on rahva ajaloolise kultuuri osa. Nii, nagu
me täna säilitame ajalooliselt väärtuslikku
ehitist ja püüame elus hoida murdeid, nii peaksime me
teadvustama oma õigusajalugu, olema selle üle uhked
ning märkama iidse tavaõiguse ilminguid tänases
õiguses.
Näiteks võib tuua tänapäevased vaidlused
pärandi vastuvõtusüsteemi osas.
Praegu kehtib meil süsteem, mille kohaselt peab pärija
selleks, et pärima asuda, pärandi vastu võtma
– reaalselt pärimiseks soovi avaldama. Et ta aga pärandi
vastu võtta saaks, peaks ta pärandaja surmast muidugi
teadma. Kodukoha maha jätnud, sugulastega sideme kaotanud
sugulane jääb pärandist ilma, kuivõrd ta
sellest lihtsalt ei tea. Selline süsteem soosib neid sugulasi,
kes olid pärandajaga lähedastes suhetes. Tahaplaanile
jäävad “naervad” pärijad – need
sugulased, kes pärijast kaugeks olid jäänud ning
kellele seetõttu päranduse süllekukkumine mitte
leinaks, vaid rõõmsaks sündmuseks kujuneb.
Selline aktiivse pärandi vastuvõtu süsteem on
meil iidne ning ulatub tõenäoliselt tuhandete aastate
taha. Pärast peremehe surma jäi talu kohalolevatele
perekonnaliikmetele. Saarlased-läänlased saavutasid
oma 1255. aasta alistumislepingus piiskop Alberti ees muuhulgas
selle, et pärijad võisid perila (talu) hõivata.
Kui pärijad olid asunud maksma pärandaja veritasu võlga,
ei saanud neilt perilat enam ära võtta.
Saksamaal valitseb teine vastuvõtusüsteem, kus pärijateks
loetakse automaatselt ka “naervad” ja kadunud pärijad.
Meie reformikavad näevad ette meie vana vastuvõtusüsteemi
hülgamist ning Saksamaal kehtiva õiguse kopeerimist.
Nendes vaidlustes pole kahjuks üldse tähelepanu pööratud
õigusajaloolisele küljele…
Vähene huvi meie omaenda õigusajaloo vastu ongi kivi
eelkõige juristide kapsaaeda. Juuraloengutes uuritakse
põhjalikult Babüloonia kuninga Hammurapi koodekseid
ning Rooma õiguse ajalugu, kuid ei osata uhkust tunda selle
üle, mis on olnud ja on meil endal. See on meie võlg
esivanemate ees, mis täna on veel “võera varandus”.
|
|
|
