|
|
|
27. oktoobril 1981sõitis
Rootsi skäärides Karlskrona sõjaväebaasi
esisel karile Balti laevastiku S-363 tüüpi allveelaev.
Foto: www.blekingemuseum.se |
Läänemere veealune
luure
tekst: Jüri
Liim
Seoses Vene-Saksa gaasitrassiga
on avaldatud arvamust, et venelased püstitavad veealuse gaasitoru
turvamiseks ka veealused elektroonilised valvesüsteemid-fiksaatorid.
Taolisi luureseadmeid on aga püstitatud pidevalt lääneriikide
sõjalaevade liikumise jälgimiseks. Antud teema valguses
lahkab Jüri
Liim 1981. aastal juhtunud
konflikti Rootsi rannikul karile sõitnud vene allveelaevaga.
Lahkaks veidi seda venelaste salajaste tegutsemiste valdkonda.
Esitaksin teema näitena 1981. aasta juhtumit, kus venelaste
allveelaev sõitis Rootsi rannikul karile, mida ma käsitlesin
ajakirjanduses 1992. aasta juulis. Vahe on aga selles, et vahepeal
on elektroonilist luuret tõhusalt täiustatud.
Luuresõda Rootsi vetes
Enne üheksakümnendaid aastaid
kajastati mitmel korral Eesti ajakirjanduses Venemaal ilmunud
lugusid USA ja N Liidu allveelaevade pikaaegsest luuresõjast
maailma meredel. “Kontaktidest”, millised oleksid peaaegu
viinud sõjaliste konfliktideni. Kajastused olid tavaliselt
ikka stiilis: vaat-vaat, mida need neetud jänkid teevad.
1981. aastal aga juhtus konflik rootslastega, mida venelased häbenesid
ja püüdsid end veidrate valedega päästa. N
Liidus püüti seda sündmust igati varjata, kuid
läbi lekkis kõik ikkagi. Seda tänu Soome televisioonile,
mille saateid eriantennide abil võis Eestis jälgida.
Üheksakümnendatel aastatel tõstis Rootsis juhtumi
veel kord üles tolleaegne selle riigi peaminister, Eesti
suur sõber Carl Bild. Kindlalt sooviti teada saada, miks
ja mis tegelikult juhtus venelaste allveelaevaga Rootsi rannikul.
Rootslased moodustasid isegi erikomisjoni ja soovisid saladokumentidega
tutvudes asjasse selgust saada. Situatsioonis üritati ära
kasutatda nn Gorbatšovi uutmise ja avalikustamise poliitikat.
Sedapuhku juleti või lubati tõde avaldada ka Eestis.
N Liidus süüdistati Rootsit sageli salajastes sidemetes
NATO-ga. See tekitas N Liidu mereväelastes erilist huvi viikingite
maa vastu, kuid mitte ainult sel põhjusel.
Venelaste seda vahelejäänud tüüpi diiselallveelaevu
hakati vorpima natside 75 meetri pikkuse allveelaeva “V52”
järgi. Välisriikide määrangu põhjal
said seda tüüpi venelaste diiselallveelaevad kodeeringuks
“Whickey”.
Selle kopeeritud haugi veeväljasurve on 1900 t vee peal ja
2200 t vee all. Süvis on 5,8 m, kiirus 18 sõlme (sõlm
1852 m/h) vee peal ja 15 sõlme vee all. Diiselmootori võimsus
7300 kw vee peal, 2600 kw vee all (kui viimane arv on õige,
siis üllatav võimsuse langus).
1970. aastal laeva moderniseeriti ning
relvastusse võeti torpeedod, mis on võimelised kandma
nii tava- kui ka tuumalaenguga lõhkepead. Tavaliste diiselallveelaevade
selline kummaline moderniseerimine üllatas läänemaailma.
1981. aastal ja ka hiljem küsisid rootslased ärevalt:
“Mida tegi venelaste allveelaev U137 Rootsi rannikul tegelikult?”
U137 oli aluse pardanumber, tegelikult oli tegu Balti laevastiku
allveelaevaga S363. See Whiskey-haug sisenes 27. oktoobril 1981.
aastal pealveekäigul diislite mürinal (asjaosaliste
kinnitusel) Rootsi vetesse. Laeva komandör Anatoli Guštsin
õnnestus mul üles otsida. Mees nõustus jutustama
ja tõde teatama ainult teatud tingimustel. Jutuajamine
pidi aset leidma looduses, sest seintel pidavat olema kõrvad,
ja temaga kohtumisest ei pajatata. Pidavat piisama ka antavast
infost. Neid tingimusi ma täitsin ka seekord, nagu erinevates
situatsioonides hoopis teiste inimeste ja juhtumitega edaspidigi.
Laeva komandöri Guštsini kõrval oli laevas sel
korral eriti tähtsa ülesande täitmise kindlustamiseks
määratud esimese järgu kapten Jossif Avrukevitš.
See Valgevene külast Ozjorõst pärit mereväelane
võttis erisituatsioonis kogu kamandamise enda peale. Mees
oli laevas kõige tähtsam “nina” ja tegutsemise
osas peastaabi täisvolitustega. Laeva politrukiks oli ka
selle operatsiooni käigus Vassili Besedin.
Veidi aja möödudes põrutas S363 Rootsi sõjabaasi
Karlskrona skäärides Torumskäri saare karidele,
jäädes veealusele kaljuseljandikule kiikuma. Sealt oma
jõududega juba pääsemist ei olnud.
Rootslastel muidugi üllatus missugune ja tegevust palju.
Venelased keelasid rootslastel läheneda, laeva kontrollida,
seda üle vaadata. Selleks oli ka põhjust küllaga.
Nõukogude madrustest tunnimehed ähvardasid rootslasi
automaatidega ja lubasid tule avada. Sellisele ohule vaatamata
siiski paadiga ümber laeva tiirutati ja tolleaegse info põhjal
avastasid aluselt tuleva radioaktiivse kiirguse. Selle päritolu
ei osatud ära arvata. Tegu oli ju diiselallveelaeva, mitte
aatomialusega.
Peatselt üritasid venelased end
igati välja vabandada. Kõike põhjendasid eksitusega
ja mootoririkkega(!). Radioaktiivsuse kohta aga ei antud mitte
mingisugust selgitust, ei siis ega ka hiljem – sellest kategooriliselt
keelduti.
6. novembril anti “seiklejatest gastrolöörid”
üle nõukogude päästeteenistuse ülemale
viitseadmiral Aleksei Kalininile. Hävitaja “Obrastsovõi”
(eeskujulik) sikutas allveelaeva Rootsi vetest arvuka kohaliku
eskordi saatel Liepaja baasi.
Seal oli juba kohal süngelt mossis komisjon Moskvast. Tähtsad
seltsimehed tulid kibekähku järeldusele ja langetasid
otsuse navigatsioonitehnilisest “õnnetusest”.
Samuti levitati teadet, et vahelejäänud laevas käis
üleüldine joomapidu. Selle põhjal ristisid Rootsi
ajalehed allveelaeva “Whisky on the rocks”. Joomingu
toimumist kinnitas mulle ka Paldiski baasi kõige kõvem
tegelane admiral Olhovikov.
Loomulikult pandi ja pannakse venelaste nii mere- kui ka maavägedes
usinalt “tina”. Antud juhul vahelejäänud laeva
kapten kinnitas, et “tina” ei pandud mitte ainult panemise
enda pärast – sellest aga edaspidi.
1982. a suvel anti Avrukevitšile valida, kas pagunid maha
või väike pension. Mees valis viimase variandi. Omad
probleemid olid ka laeva ametlikul komandöril Anatoli Guštsinil.
Kapten elas ülemuste süüdistused üle küllalti
problemaatiliselt. Ta kõrvaldati laeva kamandamisest ja
paigutati kaldal ametisse. Viimane töökoht oli tal Baltiiski
baasi ühes laos. Kõrgematelt ülemustelt sai kõvad
vitsad ka spionaažilaeva politruk Vassili Besedin, poliitkasvatajat
aga vähemalt laomeheks ei suunatud. Loomulikult sakutati
läbi ka terve hulk väiksemaid tegelasi, kes mitte milleski
süüdi ei olnud ja millegi üle ei otsustanud. Kõike
seda nimetati profülaktiliseks töötluseks tuleviku
tarbeks.
Mis puudutab Avrukevitšit, siis see mees jäigi komisjoni
versiooni juurde navigatsiooniveast. Ta ei proovinud ega saanudki
midagi muud öelda, vastasel juhul jäänuks ka sellest
pisikesest pensionist ilma. Siiski kinnitas hiljem mees: Rootslased
teavad selle Paldiskist startinud laeva kohta vähem kui poolt
kogu tõest.
Samas ta siiski ise tõtt ei rääkinud,
vaid luuletas edasi komisjonile meelepärases stiilis. Tema
kinnituste järgi olevat tüürimees teinud suure
vea juba mõned päevad (!) enne mainitud sündmust
karidel. Tüürimees sõitnud mööda III
Decca merekaardi asukohamärgist. Avrukevitš seletas:
Sturman oli valesti võtnud koordinaadid II ja kuna puudus
asukoha määramise indikaator II, siis põrutasimegi
valesti!!! Ka raadiopeilimisseadeldis oli nässus, gyrokompass
ei funktsioneerinud jne... Viga, mis tehti “valesti võttes”,
viis kõrvale ligemale 60 meremiili!!! Nii pajatas siis
Avrukevitš.
Iga vähegi haridust saanud meremees võib öelda,
et see kõik on absoluutselt jama. Mis siis ikka. Tuleb
välja, et tolleaegne allveelaev oli mitte nõukogude
oma, vaid lausa “Lendav Hollandlane”. Imeks võib
ainult panna, kuidas see kurt ja pime laev napaka tüürimehega
pardal nendes ülimalt keerulistes oludes Rootsi skääridel
üldse jõudis Karlskrona baasi alla ja kuidas küll
pauk ühel või teisel viisil juba enne ei käinud?
Tundub, et lisaks kõigele oli ka pealveekäigul tornis
vahti pidanud tunnimees kurt ja pime, kui ta rannatulesid ei märganud.
Imestamist kui palju.
Tähelepanuväärne kogu loos oli veel ka see, et
navigatsioonikaardile kantud kurss oli maha kustutatud, kiiruga
sinna peale kantud uus kurss aga räpakalt tehtud. Selle “uue”
kursi järgi pidanuks allveelaev asuma Gotlandi saare keskel!
Rootsi ärevust ja proteste nende vetes liikuvate tundmatute
objektide osas, milliseid seostatakse venelastega, nende fikseerimist,
tagaajamist ja isegi pommitamist aga on venelased pidevalt nimetanud
meditsiiniliselt niivõrd peenelt nagu “Rootsi poliitikute
periskoobihaigus”. Ometi oli ja on rootslastel tõsi
taga ja “haigus” igati põhjendatud.
Bildi komisjoni liikmed kohtusid üheksakümnendate alul
venelastega ekspertide tasemel Moskvas. Vene poole pealepressimisel
lepiti kokku, et sedapuhku räägitakse ainult 1981. aasta
juhtumist ja mitte ühestki teisest “tundmatust vene
veealusest objektist”.
Venemaa poolt juhtis komisjoni 1. järgu kapten Vladimir Vazov.
Ta selgitas: “Seoses mõningate dokumentide salastatusega
(!) ei ole saadud juba 10 aastat ümber lükata rootslaste
poolt esitatud süüdistusi nende kallaste lähedal
käiva luuretegevuse kohta.”
Sellel kohtumisel siiski esitati Rootsi nõuandjale kapten
Emil Svenssonile osa käsust, mille sai merele minnes Balti
Laevastiku allveelaev S363. Selles ülesandes oli juttu piirkondadest,
mis ei võimalda luurata kalda lähedal, kus juhtus
navigatsiooniviga! Samuti toodi letti Liepaja uurimisakt, retke
kaardid ja vahiraamatu sissekanded. Sellele vaatamata jäid
rootsi eksperdid oma arvamuse juurde: “Meie territoriaalvetesse
on sihilikult sisse tungitud.”
Loomulikult venisid kõrgeid paguneid kandvate venelaste
näod sellest pikalt. Miks nad küll meid ei usu, pidi
kahjatsedes tunnistama ka venelaste peamees Vazov.
Kahtlemata oli rootslaste arvamus ja
väljaöeldu täiesti põhjendatud, kuna “dokumentide
maalimise kunstnikud” olid vahepeal tublisti tööd
teinud. See töö aga oli üpris läbipaistev.
Loomulikult ei olnud idanaabri-poolne võltsimine esmakordne
ja mitte ainult sel teemal. Taolistes asjades on venelastel suuri
kogemusi.
Rootsi vetes seiklevad mitte ainult suuremad veealused laevad,
vaid ka palju tillemad. Akvatooriumis fikseeritud miniallveelaevade
liikumise kohta on venelased selgitusi andes väitnud, et
need tulid käiku meil alles üheksakümnendatel aastatel.
Kinnitati, et sellest lähtuvalt ei saanud rootslased pommitada
meie minisid enne üheksakümnendaid aastaid. Iseenesest
huvitav ütelus – kas pärast siiski sai pommitada?
Kinnitati ka: Need mitme funktsiooniga allveeaparaadid on peale
pikaaegseid katsetusi ja ebaedu valmis. Rootslastele on neid saavutusi
ka teatud määral näidatud. Ometi oli tegu ainult
“prügikalaga”. Lõviosa tolleaegsetest, rääkimata
praegustest leiutistest ja nende täiustamistöödest,
on aga loomulikult ülimalt salastatud.
Venelaste huvi Rootsi vastu aga oli ja saab olema ka edaspidi.
Ikka jätkuvalt ollakse NATO versioonide juures. Juba väga
pikka aega tundis ja tunnevad venelased rootslaste elektrooniliste
kaitsesüsteemide, miinivööde, tõkete jm
vastu huvi. Rootsi rannikud olid neile oma võimete ja tehnika
katsepolügooniks.
Kui aga rääkida miniallveelaevadest, siis neid meile
kõige lähemal projekteeriti ja valmistati-valmistatakse
Peterburgi Ždanovi nim laevatehases (kandis sellist nimetust),
Baltiiskis ja detailide osas ka mujal. Oma jõukohase panuse
on andnud ka Eesti paigad nagu Hara, Loksa piirkond ja Paldiski.
Esimestena mainitud paikades, sealses militaarses instituudis
üritati välja töötada miniallveelaevade energiasüsteemide
ja ajamite helide looduslikeks kujundamist. Mootori heliväljund
pidi matkima näiteks kalaparve-, saarma- , hülge- või
mõne muu elusolendi tegevusest tekkivat kõla.
Tõsi on, et nii üks kui teine suurriik paigutab merepõhja
oma luureaparatuuri ja mitte ainult kõnede pealtkuulamiseks,
vaid ka all- ja pealveelaevade kindlakstegemisteks, liikumise
ja tegevuse fikseerimiseks. Ka riikide, antud juhul Rootsi mereliste
kaitsesüsteemide töö kompamiseks-tundmaõppimiseks.
Kohal käidi ka iseenda tehnilistel vajadustel – vahetamas
veealust aparatuuri või nende energiablokke.
Põhiliselt neil põhjustel sekeldasidki venelaste
erinevad allveealused Rootsi vetes. Minide kallal aga töötati
peamiselt sel põhjusel, et vähem silma paista. Nende
kasutamist nähakse ette ka konfliktide korral näiteks
vastaste sõjasadamates. Ei ole tõsi, et minimudelid
said valmis alles üheksakümnendate aastate alul, siis
said nad töökindlamateks. Katsetused selles osas aga
käisid vahelduva eduga juba ammu. Seoses mini suhteliselt
vähese kaasavõetava energiahulgaga, mis piirab tegevusraadiust,
toimetatakse väike alus vajaliku tsooni lähedale suurema
kukil või sees. Ülesande täitmiseks Rootsi rannas
liigutakse juba omal jõul. Sellist kohalevedimist on võimeline
tegema ka mainitud Whiskey. Täiuslikus katsetusjärgus
oli üheksakümnendatel aastatel aga emalaevast väljalastavad
laiema tegevusraadiusega minid ja hermeetiline allveetank.
Mis puudutab allveetanki – nii vees ujuvat kui ka roomikute
abil põhjas liikuvat väikest allveelaeva –, siis
on tema tegevust ülimalt raske avastada. Siin tuleb selle
tehnika plusspoolde arvestada eriti vaiksete mootorite olemasolu,
aeglast mööda põhja roomamist, tema veovõimet,
töökindlust ja tegevusvõimalusi. Eks taolisi
roomikujälgi oleks teadmiste korral võinud voolustekindlates
põhjakihtides ka avastada. Loomulikult on selline roomikallveelaev
oma eriliste töövahenditega võimeline paigutama
kohale luureseadmeid, murdma avasid sadamate veealustesse kaitsetõketesse-kardinatesse
jne... Vajaduse korral sooritama sadamates diversiooniakte, paigutama
kodeeritud kaugkäsuga või ka ajamiine... ja mida kõike
veel.
Kui aga rääkida allveelaevast S363, siis kasutasid siin
punalaevastiklased ööpimeduses pealveekäigul laevatulede
põledes seilates küll kavalat nippi. See nipp toimis
täies mahus. Arvestati, et rootslased taolist häbematust
ei oota ja aluse liikumist täheldades ei pööra
sellele erilist tähelepanu – oma laev, mis muud. Pealegi
hoiti tagataskus igaks juhuks veel ka “eksimise” varianti.
Asja rikkus ära ainult see ootamatu kari. Tundub, et ülemerenaabrid
olid ka lohakad, liialt loodeti oma elektroonikale. Oma silm on
ikka vahel ka kuningas.
Karilesõidu peapõhjus
... oli aga hoopis muus. Nagu öeldud,
fikseerisid rootslased laevast tuleva radioaktiivse kiirguse.
Selle päritolu ära arvata ei osatud ja venelased seda
mõistetavatel põhjustel ei avaldanud. Asi aga oli
piisavalt riskantne nii venelastele kui ka rootslastele.
Moderniseeritud diiselallveelaevadele üritati paigutada täiustatud
relvi. Torpeedode tavalõhkepead asendati taktikalise tuumarelva
omadega. Nii oli ka karile sõitnud alusega ja sel põhjusel
väljastas alus ka kiirgust. Kiirgus oli üpris proosaline.
Laeva püüti kiirguse eest kaitsta, meeste tervist säästa.
Paraku need kindlustamised muutsid aluse liialt raskeks ja sellest
tulenevalt ei suutnud diiselmootor vajalikul tasemel toimida.
Varjetest loobuti.
Meeskond aga oli kiirituse vallas. Vene aatomiallveelaevnike arusaamade
järgi aitab radioaktiivse kiirguse vastu või selle
toime vähendamiseks organismile vodka. Järgmised, kogemustest
saadud tarkused panid paika ka selle, et vodkat tuleb juua joodiga
segatult. Nii kaitsesid end radioaktiivse kiirguse vastu ka S363
allveelaevnikud. Joodiga segatud votkat mitte ei joodud, vaid
lausa kulistati alla, suurtes kogustes ning pidevalt. Seetõttu
oli kogu meeskond kaptenist madrusteni pidevalt purupurjus. Ometi
osati isegi sellises purupurjus olekus läbi keeruliste Rootsi
skääride jõuda ülesandes ette nähtud
punkti sõjabaasi Karlskrona alla. Tüürimees ei
saanud olla puruloll, kuigi oli purupurjus, vaid oma ala suur
spetsialist. Vastasel juhul poleks jõutud sinna, kuhu jõuti.
Katastroofi aga tekitas venelaste käsutuses olev puudulik
merekaart, millele olid valesti märgitud kari kohal oleva
veekihi meetrid.
Omapärane selles loos on see, et alusel, mille nimetus on
Whickey, ei joodud mitte viskit, vaid haljast vene vodkat. Kõrged
ülemused aga süüdistasid kogu meeskonda ja pragasid
nendega joodivodka joomise pärast: “Kuidas te tohtisite
seda teha, nõukogude mereväelased on kohustatud lahinguülesannet
täitma alati kaine peaga. Nõukogude madrus peab alati
vastuvaidlematult ja täpselt täitma kõiki Partei
ja Valitsuse ülesandeid. Nõukogude inimene peab taluma
kõiki raskusi, üle elama ka radioaktiivset kiirgust.
Mis siis saab, kui meil kõik hakkavad reididel olles jooma
(pjäntsvovat).” Selline oli siis ülemuste arusaamine
oma alluvate võimetest...
Mis aga puudutab venelaste Moskva tasemel valetamisi, siis see
on igati mõistetav. Kuidas sa hing tunnistad ja pealegi
veel ametlikult, et täideti militaarset ülesannet neutraalse
riigi vastu ja seda kogunisti tuumarelvaga pardal.
|
|
|
