Kultuur ja Elu 3/2007

Kultuur ja Elu 2/2007

Revalia poistekoor Sirje Kaasiku võidulaulu esitamas. Juhatab Janne Fridolin.

Armastan, Sind Eestimaa

tekst: Toivo Kallas

Rene Eesperelt laenatud tunnuslause “Armastan Sind, Eestimaa” all on peetud kaks isamaaliste koorilaulude konkurssi. Neist esimesele, 2004. aastal toimunud konkursile esitati 153 tööd, millest lõppvooru pääses 9. Lõppvooru pääsenud laulud kanti ette 2. mail 2004 Estonia kontserdisaalis peetud kontserdil, kus ka võitnud laulude autorid välja kuulutati. Konkursivõitjate seas olid mitmed tuntud heliloojad nagu Rene Eespere, Alo Ritsing jt.

“Tahan presidendiks”

Teisele, käesoleva aasta algul toimunud isamaaliste koorilaulude konkursile esitati 67 tööd. Lõppvooru valitud 16-st koorilaulust läks auhindamisele 13, mis ka Estonia kontserdisaalis vabariigi aastapäeva eel, 18. veebruaril peetud kontserdil ette kanti.
Kui esimesel isamaaliste koorilaulude konkursil olid laste- ja poistekooridele mõeldud koorilaulud suhteliselt tagasihoidlikult esindatud, siis tänavuse konkursiga astuti suur samm edasi ka nende osas.

“Kui Stalin keeras Kremlis vuntsi…”

Miks on isamaaliste koorilaulude konkursside korraldamise algatanud Kultuuriselts Hirvepark ja Eesti Kooriühing nende korraldamist vajalikuks pidanud?
Enne sellele küsimusele vastamist tehkem väike kõrvalepõige ja meenutagem, et mäletatavasti lauldi mõnd isamaalist laulu isegi okupatsiooniajal toimunud üldlaulupidudel. Laulupidudel käinud ju mäletavad, et laulupidude lõpulauluks oli “Mu isamaa on minu arm.”
On tõsi, et rahva rahustamiseks lubati sõjaeelsetel laulupidudel esitatud laule laulda veel sõjajärgsel, XII üldlaulupeol, kus esimest korda oli kavas G. Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” L. Koidula sõnadele, segakooride esituses. Kuid avalauluks oli juba V. Muradeli “Raudtahtel Stalin juhtis meid”.
Järgmisel laulupeol selle järjekorranumbrit enam ei nimetatud (see olnuks XIII). Laulupeo nimeks oli Nõukogude Eesti 1950. a üldlaulupidu ning see avati kolme Stalinile ja “rahva võimule” pühendatud lauluga. Üldlaulupeo, kus esines kaevurite koor ja Nõukogude armee koorid, ametlikust kavast “Mu isamaa on minu arm” puudus. Puudusid ka teised isamaalistena tõlgendatavad laulud. Kuigi Stalinit ülistati nii, et küllalt sai, peeti “Kantaati Stalinist” vajalikuks esitada kahel korral – nii puhkpilliorkestrite kui segakooride esituses.

Idee ja meeleolu kontrastidest

Ka 1955. aasta üldlaulupidu nimetati Nõukogude Eesti 1955. a üldlaulupeoks. Märgiks Stalini surmast ja kompartei sisestest seisukohamuutustest oli avalaul ühendkooridelt – V. Muradeli “Partei meid juhib”. Lisaks sõdurite koorile demonstreeris ka teiste väeliikide kohalolekut mereväelaste koor.
Üldlaulupeo kavas ei peetud enam vajalikuks märkida, millised laulud esitatakse vene keeles. Nagu arvata, puudus ametlikust kavast ka “Mu isamaa on minu arm”.
Isamaaliste laulude ärajätmist peokavast püüdsid õigustada kaks noort püüdlikku eesti rahvaluuleteadlast oma 1964. aastal koostatud valimikuga “Laul olgu lühike või pikk”, mille 40. leheküljel nad kinnitasid, et pärast kodanliku vabariigi tekkimist olla loodud laule, milles avaldatakse rahulolematust liig väikese riigi üle. Idee ja meeleolu kontrastina olla “rahvas loonud mitmete laulude populaarsed paroodiad nagu M. Veske “Kas tunned maad” teisendused, kus isamaa ülistust asendab terav valitsevate olude kriitika, või “Minge üles mägedele” paroodia, kus isamaa ilu asemel nähakse verist arveteõiendamist revolutsioonilise rahvaga. Samalaadsed on ka laulu “Isamaa hiilgava pinnalla…” paroodia “Isamaa kurvalta pinnalta…”, Koidula luuletuse “Meil aiaäärne tänavas” eeskujul loodud “Meil vallamaja väravas…” jt… Need paroodiad olid rahva hulgas väga populaarsed (lk 47).
1941. aasta suvel rahva hulgas lauldud laule nagu “Stalin keeras Kremlis vuntsi, käes tal jälle Eestimaa”, “Vares vaga linnukene, lendas Kremli katusele”, “Uhke Baltimere punalaevastik, kümme aerupaati ja üks sütebrikk” ning teisi taolisi nõukogude laulude paroodiaid püüdlikud rahvaluuleteadlased polnud nagu kuulnudki.
Nõukogude Eesti 1965. aasta üldlaulupidu avati G. Ernesaksa kantaadiga “Laul ava tiivad”. “Laul Leninist” esitati tagasihoidlikult teisena. Ent selle eest lauldi Leninist kolmel korral. Ühel korral oli pandud seda tegema lastekoorid. Sõdurite ja mereväelaste koore polnud. Nende asemel osalesid vene koorid, kes täitsid suhteliselt suure osa kavast. Partei raudne haare oli lastud pisut lõdvemaks – “Mu isamaa on minu arm” oli uuesti kavas ning seda pidi kava kohaselt juhatama autor.
1965. aasta üldlaulupidu lubati nimetada juubelilaulupeoks ning ühendkooridel avada M. Lüdigi lauluga “Koit” F. Kuhlbarsi sõnadele. Lenini või partei ülistamise teemale oli leitud lahendus sellega, et teise lauluna esitati “Lenini partei”. Välja arvatud see, koosnes juubelilaulupeo esimese päeva kava tuntud ja armastatud koorilauludest eesti autoritelt.
Tekkinud ideoloogilist puudujääki lasti tasakaalustada teise päeva kontserdil vene kooridel ja külaliskooridel “vennasvabariikidest”. Kontserdi lõpetuseks lasti veel kord ühendkooridel laulda E. Kapi “Lenini parteid”, kuid seda enne, kui esitati M. Lüdigi “Koit”, G. Ernesaksa “Mu isamaa on minu arm” ja R. Kulli “Kodumaa”. Viimane mõistagi ühendpuhkpilliorkestrilt. Kavalehele oli tehtud märkus, et “Mu isamaad” on lauldud kõigil laulupidudel alates 1947. aastast, kuid polnud täpsustatud, et mitmetel laulupidudel tegid seda koorid omal algatusel.

Isamaalised laulud hoidsid vaimu ülal

Isamaaliste laulude laulmine oli ohtlik, eriti esimestel okupatsiooniaastatel. Keri vabariigiaegse Merisideposti Nr 10 postivanem vanemmaat Ludvig Kernole määrati selle eest, et laulis sõpraderingis “Eestimaa, Su mehemeel pole mitte surnud veel” ning kahtles N. Liidu rahvamajanduse väidetud saavutustes, 10 aastat vanglakaristust. Kohtuotsuse langetamise hetkel oli mees juba rohkem kui kuu aja eest vene vangilaagris surnud.
Sõjajärgseil aastail ärritas okupatsioonivõime eriti rahvalauluna tekkinud ja laialt levinud “Metsavendade laul”.
Riigiarhiivi Tõnismäe osakonnas on ENSV Julgeolekukomitee esimehe K. Kortelaineni salajane õiend EKP KK esimesele sekretärile K. G. Vainole (20. 2. 1986 Nr 189) 1983.–1985. aastal ENSV territooriumil, noorte vabaaja veetmise kohtades aset leidnud negatiivsetest nähtustest. Esimees pidas muuhulgas vajalikuks esimesele sekretärile ette kanda, et “1983. aasta septembris Haapsalu rajooni Taebla Keskkooli õpilastest koosnev vokaal-instrumentaalansambel, koosseisus Ivar Aidnik, Ergo Pikver, Andrus Post, esitas “Metsavendade laulu”. Esimees pidas vajalikuks kinnitada, et kõik ansambli liikmed profülakteeriti, mis KGB kõnepruugi kohaselt tähendas hoiatavat ideoloogilist “vestlust”, mis süü raskusastmest olenevalt viidi läbi kas koolis lukustatud õpetajate toas või KGB ruumides.

Laulu vägi vabastas vaimu võõrvõimu ahelatest

Ääretult kaalukas osa Eesti iseseisvuse taastamisprotsessis oli öölaulupidudel lauldud isamaalistel lauludel nagu R. Eespere/R. Eespere “Ärkamise aeg”, Ü. Vinteri/E. Vetemaa “Laul Põhjamaast”, O. Ehala/J. Viiding “Kodulaul”. Loomulikult ei saa märkimata jätta A. Mattiiseni/J. Leesmenti viie ärkamisaegse laulu “Kaunimad laulud”, “Mingem üles”, “Sind surmani”, “Isamaa ilu hoieldes” ning “Eestlane olen ja eestlaseks jään” ajakohaseid töötlusi.
Öölaulupidudest on möödumas 19 aastat. Selle aja sees on kasvanud uus, noor sugupõlv. Maailmas ja meil on selle aja jooksul palju muutunud. Endiselt terav on küsimus eesti keelest. Veel teravam ehk meie füüsilisest ja kultuurilisest püsimajäämisest.
Siit koorub välja ka vastus eespool esitatud küsimusele, miks on isamaaliste koorilaulude konkursside korraldamise algatanud Kultuuriselts Hirvepark ja Eesti Kooriühing nende korraldamist vajalikuks pidanud. Sellepärast, et raske on meie püsimajäämist ette kujutada jätkuvalt uueneva isamaalise koorilauluta.
Olgem eurooplased, kuid jäägem eestlasteks!

* * *

Autoritest olid isamaaliste koorilaulude kategoorias edukad Sirje Kaasik lauludega “Tahan presidendiks “ (tekst Aidi Vallik) ja “Ema nimed” (tekst Heiki Vilep), Riine Pajusaar lauludega “Õnnelaul” ja “Lambad on kadunud” ning Alo Ritsing lauluga “Rivilaul”. “Tahan presidendiks”, mis tunnistati I preemia vääriliseks, sai kontserdil esitatud lauludest ka publiku suurima poolehoiu osaliseks.
Segakoori laulude kategoorias olid edukad Urmas Sisask lauluga “Eestlastele” (tekst Anne Kahro), Tiina Kiilaspea lauluga “Tähediamendid” (tekst Juhan Liiv) ja Sirje Kaasik lauluga “Armastuse ülemlaul” (I Kor XIII).
Meeskoorilaulude kategoorias olid edukad Alo Ritsing lauludega “Teretus” (tekst Lydia Koidula) ja “Kojuigatsus” (tekst Ernst Enno) ning Erki Meister lauluga “Roimar” (tekst Hando Runnel).
Naiskoori lauludest pääses kontsertvooru vaid Alo Ritsingu “Kevad kumiseb”.
Nõudlikus žüriis istusid helilooja Veljo Tormis ning dirigendid Elo Forsel, Vaike Uibopuu, Andrus Siimon ja Indrek Viljard.