Kultuur ja Elu 3/2007


Kultuur ja Elu 2/2007

 

 

 

 


VANA PLÄSS

“Näe, Tammsaare nutab”
ehk mida rääkis Raul Mälk aastal 1988

Hiljuti tähistati 20 aasta möödumist ajaloolisest Hirvepargi miitingust. Sel puhul on sobilik meenutada, kuidas sündmusi toona kajastati. Et lähenemas on Eesti Vabariigi 90. aastapäev, siis avaldame praeguse diplomaadi Raul Mälgi kommentaari “Vikerkajas” 25. veebruaril 1988.
Eelnevalt oli välja antud EKP KK organisatsioonilise parteitöö osakonna ettepanekud “natsionalistide” kogunemise nurjamiseks 24. veebruaril Tammsaare ausamba juures (dokument on avaldatud raamatus “Hirvepark 1987”, 2007 / ERAF, 1-42-120, 1. 23-24).


Raul Mälk

Teksti mõistmiseks on oluline teada, et lisaks Tartu Ülikooli majandusmatemaatiku erialale on R. Mälk aastatel 1983–1985 haridust täiendanud Leningradi Kõrgemas Parteikoolis ja kuulunud NLKP ridadesse aastani 1990. Enne diplomaadikarjääri Eesti Vabariigi Välisministeeriumis on ta töötanud Eesti Raadio välisuudiste toimetuses ja ENSV Ülemnõukogu esimehe Arnold Rüütli kantseleis. R. Mälgile on aastal 2004 omistatud Valgetähe III klassi teenetemärk.

 

Diplomaat Raul Mälgi 25. veebruaril 1988 “Vikerkaja” saates esitatud kommentaar meeleavalduse kohta Tammsaare pargis

“Näe, Tammsaare nutab!”, öeldi eile kella poole kaheksa paiku minu kõrval rahva seas. Tõepoolest, klassiku pronkskuju peal helkisid jäised pisarapurikad. Anton H. Tammsaare jaoks oli iga inimhing ammendamatu maailm oma rikkuses, vastuolulisuses ja kordumatuses. Praegu meie ühiskonnas (seda) tervikuna vaadeldes, päev–päevalt süvenevad muudatused on olnud ja on ka edaspidi suunatud selle rikkuse avamisse, mis on meie inimestes. Kuid me oleme ühtlasi vastuolulised, nii nagu on seda sotsialistliku ühiskonna areng. Ülemäära keskusesse koondatud käsujuhtimine, tühjad kohad kaupluselettidel, eelmistel aastakümnetel tehtud tõsiste vigade avalikustamine ja analüüs, nagu palju muud, leiab igas konkreetses inimeses oma peegelduse.

Praegusel murrangulisel ajal on neis kajastustes palju dramatismi. Nii mõnigi ei ole suutnud endale selgitada, mida peaks tegema praeguste probleemide lahendamiseks, kuidas töötada nii, et tehtust oleks rõõmu endale ja nähtavat tulu oma rahvale. Taas ja taas analüüsime me minevikku, otsime sealt selgitusi olevikule, kuigi praegused mured ilmselt ei saa sealt leevendust. Inimhinge vastuolulisus ja kordumatus tähendab meie ühiskonnas kõige erinevamate seisukohtade olemasolu. Aja murrangulisus, uuenduste raske kulg on siin paljutki teravdanud. On neidki, kel pind jalge alt kadunud, kes haaravad kinni enda arvates päästvast hoovast, nägemata, et tegemist on vaid murdunud õlekõrrega. Muud ei taheta näha ega mõelda, sest see on keeruline, ebaselge, ebamugav või isiklikku heaolu ohustav.

Tallinn nägi eile kahte rahvakogunemist. Võiduväljakule mindi päeval kell kolm avaldama vastuseisu grupi USA senaatorite püüetele kirjutada Nõukogude Eestile ette, kuidas oma asja ajada. Mõnigi kohalolija küsis endalt koos Enn Põldroosiga, kas meil oli vaja kokku tulla? Tõepoolest, meile siin oli räägitu selge. Mõnikord on vaja end näidata ka neile seal, näidata oma kohalolekut. See on meie võimalus teha suurt poliitikat. Sest on selge: ühendriikide senaatorite grupp peab silmas suurriikide poliitikas alanud suhete soojenemise nurjamist. Valimisvõitluse hoogustumise perioodil tahetakse kammitseda neid, kes on valmis sammuma edasi kokkulepete teel. Kui otserünnakud on lootusetud, püütakse lüüa kõrvalt, mängides aastakümnetega loodud ettekujutustel. Eilses Vaba Euroopa (õieti REE 23. veebruari) eestikeelses saates valas emigratsiooniaktivist (Mari-Ann) Rikken sappi Valge Maja peale, kes olevat baltlaste asjas – tsiteerin – kõrvulukustavalt vait.

Õhtul kella seitsmest kogunes rahvahulk Tammsaare monumendi juurde. Tol kõige elavamal liiklemisajal polnud seisatajatest puudust. Õhtulehe kaudu oli teada, et linnavõimud olid ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi otsuse alusel keeldunud lubamast koosolekuid kodanliku EV LXX aastapäeva puhul. Mati Talviku hoitud mikrofoni kaudu kutsuti inimesi, kellel huvi vaielda, seisukohti avaldada või kuulata ajaloo ning tänapäeva asjus, lähedalasuvatesse saalidesse. Seal ootas kõiki võimalus oma seisukohti mikrofoni kaudu välja öelda. Tartus varem toimunud diskussioonid, samuti esmaspäeval Tallinnas toimunud ajalookonverents kinnitasid, et see on tõesti nii. Paljud kasutasid pakutud võimalust ja vähemalt Estonia kontserdisaalis viibinud kolleegid viitavad diskussiooni asjalikkusele.

Paraku oli Tammsaare juures ka palju neid, kellel mikrofoni juurde minemine oleks olnud mõttetu oma argumenteeritud seisukoha puudumise tõttu. Murdunud õlekõrrest ei saanud vaielda. Seda võib vaid kuulutada valjul häälel üksi hämaruses või ühte sulades grupis rahva hulgas. Seal ei ole vaja teistele ega endale midagi sisuliselt selgeks rääkida. Olin tunnistajaks mitmele vaidlusele Eestimaa ajaloo ja tuleviku üle. Nägin uudishimulikuna kõike-näha-püüdjaid. Silmasin murelikke nägusid: mis küll ometi toimub? Kuulsin purjus räuskamist. Kõike ei ole võimalik kirjeldada, veelgi enam, paari sõnaga kokku võtta. MRP AEG ei esitanud Mati Kiirendi suu läbi taas midagi muud kui tühje sõnu eestlaste meeleavaldamise õigusest. Ei kasutatud võimalust, mis pakuti saalides. See ei üllata. Nii Tartus aset leidnud kui esmaspäevane ajalookonverents Tallinnas näitasid, et selle rühmituse liikmed tahavad olla süüdistavate repliikide esitajad – ärritajad.

Paaritunnise seismise järel sammus osa kogunenuist raeplatsile, sealt väike grupp, peamiselt noorukeid, veel Hirveparki. Sinnajõudnuil polnud vist enam muud soovi kui näha, mida teeb miilits. Mundrimehed ilmutasid vaoshoitust. Need aga, kes arvasid, et ringikäimise ja “VABADUST!”-hüüetega saab kaasa aidata Eesti probleemide lahendamisele, jätsid kuulamata nende murest kantud sõna, kellel on midagi teistele öelda, kellel on mõtteid meie ellu rakendamiseks. Tammsaare juures nõuti mikrofoni ja ometi need mikrofonid ootasid inimesi lähedastes saalides.

Anton H. Tammsaare sekkus oma kaaluka sõnaga korduvalt inimeste ellu. Paljud ei tahtnud eile ei kuulata ega öelda kaalukat sõna – kahju!

* * *

Kommentaari kommentaar:

Holger Kaljulaiu hinnangul ühitas R. Mälk toonases raadioesinemises nii välis- kui sisepoliitilisele vaatlejale omase käsitluse, õigustas sovetlikke ametivõime ja arvustas ühtlasi Läänt, sh välisraadio seirematerjale kasutades. R. Mälgi sõnavõtt jäi harduse, reportaaži ja paskvilli vahežanrisse.
Mälgi kommentaar illustreeriks hästi külma sõja taandumislahingute ja superreaalsuse (võimu nimel, abil ja poolt pealesurutud müütiline tegelikkusekäsitus; teabevälja riigistamise katse tulemus) lagunemise, s.o siireaja algust Eestis, kui üldrahvalikuks laieneva vastupanu tingimused sundisid komparteid vastase lammutamiselt siirduma argumenteerivale kontrpropagandale. Mälk oli teistest teleraadio poliitilistest vaatlejatest julgem. Antud töö nõudis esinejalt Tallinna raadio ja TV senise agitpropi taseme ületamist, sestap võikski Mälgi tekst tähistada kontrpropaganda tippu.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv