|
|
VANA PLÄSS
“Näe, Tammsaare
nutab”
ehk mida rääkis Raul Mälk aastal 1988
Hiljuti
tähistati 20 aasta möödumist ajaloolisest Hirvepargi
miitingust. Sel puhul on sobilik meenutada, kuidas sündmusi
toona kajastati. Et lähenemas on Eesti Vabariigi 90. aastapäev,
siis avaldame praeguse diplomaadi Raul Mälgi kommentaari
“Vikerkajas” 25. veebruaril 1988.
Eelnevalt oli välja antud EKP KK organisatsioonilise parteitöö
osakonna ettepanekud “natsionalistide” kogunemise nurjamiseks
24. veebruaril Tammsaare ausamba juures (dokument on avaldatud
raamatus “Hirvepark 1987”, 2007 / ERAF, 1-42-120, 1.
23-24).
|
Raul Mälk |
Teksti
mõistmiseks on oluline teada, et lisaks Tartu Ülikooli
majandusmatemaatiku erialale on R. Mälk aastatel 1983–1985
haridust täiendanud Leningradi Kõrgemas Parteikoolis
ja kuulunud NLKP ridadesse aastani 1990. Enne diplomaadikarjääri
Eesti Vabariigi Välisministeeriumis on ta töötanud
Eesti Raadio välisuudiste toimetuses ja ENSV Ülemnõukogu
esimehe Arnold Rüütli kantseleis. R. Mälgile on
aastal 2004 omistatud Valgetähe III klassi teenetemärk.
Diplomaat
Raul Mälgi 25. veebruaril 1988 “Vikerkaja” saates
esitatud kommentaar meeleavalduse kohta Tammsaare pargis
“Näe,
Tammsaare nutab!”, öeldi eile kella poole kaheksa paiku
minu kõrval rahva seas. Tõepoolest, klassiku pronkskuju
peal helkisid jäised pisarapurikad. Anton H. Tammsaare jaoks
oli iga inimhing ammendamatu maailm oma rikkuses, vastuolulisuses
ja kordumatuses. Praegu meie ühiskonnas (seda) tervikuna
vaadeldes, päev–päevalt süvenevad muudatused
on olnud ja on ka edaspidi suunatud selle rikkuse avamisse, mis
on meie inimestes. Kuid me oleme ühtlasi vastuolulised, nii
nagu on seda sotsialistliku ühiskonna areng. Ülemäära
keskusesse koondatud käsujuhtimine, tühjad kohad kaupluselettidel,
eelmistel aastakümnetel tehtud tõsiste vigade avalikustamine
ja analüüs, nagu palju muud, leiab igas konkreetses
inimeses oma peegelduse.
Praegusel
murrangulisel ajal on neis kajastustes palju dramatismi. Nii mõnigi
ei ole suutnud endale selgitada, mida peaks tegema praeguste probleemide
lahendamiseks, kuidas töötada nii, et tehtust oleks
rõõmu endale ja nähtavat tulu oma rahvale.
Taas ja taas analüüsime me minevikku, otsime sealt selgitusi
olevikule, kuigi praegused mured ilmselt ei saa sealt leevendust.
Inimhinge vastuolulisus ja kordumatus tähendab meie ühiskonnas
kõige erinevamate seisukohtade olemasolu. Aja murrangulisus,
uuenduste raske kulg on siin paljutki teravdanud. On neidki, kel
pind jalge alt kadunud, kes haaravad kinni enda arvates päästvast
hoovast, nägemata, et tegemist on vaid murdunud õlekõrrega.
Muud ei taheta näha ega mõelda, sest see on keeruline,
ebaselge, ebamugav või isiklikku heaolu ohustav.
Tallinn
nägi eile kahte rahvakogunemist. Võiduväljakule
mindi päeval kell kolm avaldama vastuseisu grupi USA senaatorite
püüetele kirjutada Nõukogude Eestile ette, kuidas
oma asja ajada. Mõnigi kohalolija küsis endalt koos
Enn Põldroosiga, kas meil oli vaja kokku tulla? Tõepoolest,
meile siin oli räägitu selge. Mõnikord on vaja
end näidata ka neile seal, näidata oma kohalolekut.
See on meie võimalus teha suurt poliitikat. Sest on selge:
ühendriikide senaatorite grupp peab silmas suurriikide poliitikas
alanud suhete soojenemise nurjamist. Valimisvõitluse hoogustumise
perioodil tahetakse kammitseda neid, kes on valmis sammuma edasi
kokkulepete teel. Kui otserünnakud on lootusetud, püütakse
lüüa kõrvalt, mängides aastakümnetega
loodud ettekujutustel. Eilses Vaba Euroopa (õieti REE 23.
veebruari) eestikeelses saates valas emigratsiooniaktivist (Mari-Ann)
Rikken sappi Valge Maja peale, kes olevat baltlaste asjas –
tsiteerin – kõrvulukustavalt vait.
Õhtul kella
seitsmest kogunes rahvahulk Tammsaare monumendi juurde. Tol kõige
elavamal liiklemisajal polnud seisatajatest puudust. Õhtulehe
kaudu oli teada, et linnavõimud olid ENSV Ülemnõukogu
Presiidiumi otsuse alusel keeldunud lubamast koosolekuid kodanliku
EV LXX aastapäeva puhul. Mati Talviku hoitud mikrofoni kaudu
kutsuti inimesi, kellel huvi vaielda, seisukohti avaldada või
kuulata ajaloo ning tänapäeva asjus, lähedalasuvatesse
saalidesse. Seal ootas kõiki võimalus oma seisukohti
mikrofoni kaudu välja öelda. Tartus varem toimunud diskussioonid,
samuti esmaspäeval Tallinnas toimunud ajalookonverents kinnitasid,
et see on tõesti nii. Paljud kasutasid pakutud võimalust
ja vähemalt Estonia kontserdisaalis viibinud kolleegid viitavad
diskussiooni asjalikkusele.
Paraku oli Tammsaare
juures ka palju neid, kellel mikrofoni juurde minemine oleks olnud
mõttetu oma argumenteeritud seisukoha puudumise tõttu.
Murdunud õlekõrrest ei saanud vaielda. Seda võib
vaid kuulutada valjul häälel üksi hämaruses
või ühte sulades grupis rahva hulgas. Seal ei ole
vaja teistele ega endale midagi sisuliselt selgeks rääkida.
Olin tunnistajaks mitmele vaidlusele Eestimaa ajaloo ja tuleviku
üle. Nägin uudishimulikuna kõike-näha-püüdjaid.
Silmasin murelikke nägusid: mis küll ometi toimub? Kuulsin
purjus räuskamist. Kõike ei ole võimalik kirjeldada,
veelgi enam, paari sõnaga kokku võtta. MRP AEG ei
esitanud Mati Kiirendi suu läbi taas midagi muud kui tühje
sõnu eestlaste meeleavaldamise õigusest. Ei kasutatud
võimalust, mis pakuti saalides. See ei üllata. Nii
Tartus aset leidnud kui esmaspäevane ajalookonverents Tallinnas
näitasid, et selle rühmituse liikmed tahavad olla süüdistavate
repliikide esitajad – ärritajad.
Paaritunnise seismise
järel sammus osa kogunenuist raeplatsile, sealt väike
grupp, peamiselt noorukeid, veel Hirveparki. Sinnajõudnuil
polnud vist enam muud soovi kui näha, mida teeb miilits.
Mundrimehed ilmutasid vaoshoitust. Need aga, kes arvasid, et ringikäimise
ja “VABADUST!”-hüüetega saab kaasa aidata
Eesti probleemide lahendamisele, jätsid kuulamata nende murest
kantud sõna, kellel on midagi teistele öelda, kellel
on mõtteid meie ellu rakendamiseks. Tammsaare juures nõuti
mikrofoni ja ometi need mikrofonid ootasid inimesi lähedastes
saalides.
Anton H. Tammsaare
sekkus oma kaaluka sõnaga korduvalt inimeste ellu. Paljud
ei tahtnud eile ei kuulata ega öelda kaalukat sõna
– kahju!
* * *
Kommentaari kommentaar:
Holger Kaljulaiu hinnangul ühitas
R. Mälk toonases raadioesinemises nii välis- kui sisepoliitilisele
vaatlejale omase käsitluse, õigustas sovetlikke ametivõime
ja arvustas ühtlasi Läänt, sh välisraadio
seirematerjale kasutades. R. Mälgi sõnavõtt
jäi harduse, reportaaži ja paskvilli vahežanrisse.
Mälgi kommentaar illustreeriks hästi külma sõja
taandumislahingute ja superreaalsuse (võimu nimel, abil
ja poolt pealesurutud müütiline tegelikkusekäsitus;
teabevälja riigistamise katse tulemus) lagunemise, s.o siireaja
algust Eestis, kui üldrahvalikuks laieneva vastupanu tingimused
sundisid komparteid vastase lammutamiselt siirduma argumenteerivale
kontrpropagandale. Mälk oli teistest teleraadio poliitilistest
vaatlejatest julgem. Antud töö nõudis esinejalt
Tallinna raadio ja TV senise agitpropi taseme ületamist,
sestap võikski Mälgi tekst tähistada kontrpropaganda
tippu.
|
|
|
