Kultuur ja Elu 3/2007


Kultuur ja Elu 2/2007

 

 

 

 



Taavet Avarmaa üliõpilasena. Foto Eesti Ajalooarhiivi kogudest, autor H. Riedel, Tartu.

Tosina tiitliga mees Taavet Avarmaa

tekst: UNO SCHULTZ

Eestis on rohkesti nõukogude võimu poolt purukskäristatud inimsaatusi, kes senini unustusehõlmas. Üks neist on õppursõdurina Vabadussõjas võidelnud, auväärne Eesti avaliku elu tegelane ja väljapaistvamaid isikuid Haapsalu ajaloos läbi aegade, jurist Taavet Avarmaa (Akermann).

Taavet Avarmaa sündis 22. septembril 1900 Pärnumaal Tahkuranna vallas Rannametsa külas talunik Peet Akermanni peres. Temast rääkis artikli autorile Uno Schultzile esimest korda Rootsis Uppsalas elav Maria Carlsson (kujur Amandus Adamsoni tütar), kes oli saksa ajal Avarmaa tõlkebüroos töötanud.

Neljateistkümne Haapsalu aastaga tosinkonna tiitli omanikuks

Oma neljateistkümne Haapsalus veedetud aasta jooksul oli Avarmaa linnavolinik, volikogu juhataja 1934–38, Kaitseliidu, Jahtklubi, Eesti Seltside Liidu, Haapsalu kaunistamise seltsi ja jahiühingu liige. Ta oli vaestelastekohtu esimees 1934–40, Isamaaliidu Haapsalu osakonna esimees, Haapsalu jahtklubi kommodor ja Eesti Jahtklubide Liidu juhatuse liige ning seltskondliku ühingu “Kungla” juhatuse liige. 1934. a määras Soome välisministeerium ta Soome aukonsuliks Haapsalus; enne tegutsesid põhjanaabrite aukonsulid juba Pärnus, Kuressaares ja Narva-Jõesuus.
Alghariduse sai Taavet Avarmaa koduküla algkoolis.1912.–1916. a õppis ta Pärnu Eesti kooliseltsi progümnaasiumis ning aastatel 1916–1918 Pärnu meesgümnaasiumis, kust astus välja, kui okupatsioonivõimud kooli saksakeelseks muutsid. Novembris 1918 astus ta Pärnu ühisgümnaasiumi, mille lõpetas 1920. a, olles vahepeal võidelnud Vabadussõjas Pärnu-Viljandi õpilaspataljonis Uuemõisa-Mõisaküla-Ruhja liinil. Aasta hiljem astus Avarmaa Tartu ülikooli, kus lõpetas majandusteaduskonna 1925. a ja õigusteaduskonna 1927. a. Akadeemiliselt kuulus ta EÜSi. Pärast ülikooli tegutses ta Tartus Noor-Eesti Kirjastuse asjaajajana ja ametnikuna notar I. Reimani kontoris. 1937. aastal valiti Avarmaa Eesti Rahvuskogu I koja liikmeks. Alates 1927. a kuni jaanuarini 1940 oli ta Haapsalu notar (büroo asus aadressil Wiedemanni 15), misjärel jätkas Tallinnas notarina. 1941.–42. a elas ta Saksamaal Berliinis ja töötas tõlkijana kirjastuses Ost Europa ja raadiodiktorina. 1942.– 44. a. oli ta tollal veel ühe haruldase tiitli omanik – Kohtudirektooriumi vandetõlk, bürooga Kinga tn 3 Tallinnas.

Esimesed saatusehoobid

Mais 1944 tegi Saksa poliitiline politsei Avarmaa kodus läbiotsimise. Otsiti muuhulgas Helsingis eesti rahvuslaste poolt väljaantavat ajalehte “Malevlane” ja nõuti andmeid EV Rahvuskomitee liikme Oskar Männi (Mänd) kohta, kes oli sakslaste poolt arreteeritud, samuti teavet keele- ja kirjandusteadlase Eduard Roosi kohta.

Punases põrgus

Taavet Avarmaa elu võttis dramaatilise pöörde seoses nõukogude vägede teistkordse sissetungiga meie kodumaale. Riigiarhiivis säilitatavas kriminaaltoimikus on arvukalt ülekuulamisprotokolle. Ühel pool kõrgesti haritud jurist, teisel pool vähe koolis käinud kirjaoskamatud mehed, kellest muide üks nimetab Taaveti venda Juhanit kapteniks ”Eesti kapitalistlikus armees” – nii kaugele ei läinud isegi sovetiaja ideoloogid.
Toimiku andmeil püüdis Avarmaa novembris 1944 põgeneda Rootsi. Sellega seoses võttis ta kontakti Leo Talgrega, kellega oli tutvunud Berliinis, ja kes hukkus kinnipidamiskatsel juba detsembris. Avarmaa juures ööbis muuhulgas eesti luuraja Toomas Hellat, kes detsembris nõukogude võimude poolt vahistati ja kes andis pärast piinamist välja suure osa oma kaaslastest. Toimikus mainitakse ka Aleksander Saarmanni, kellele Avarmaa andnuvat merekaardi Rootsi põgenemiseks ning Apollon Saarne’t (1906–1975), kel õnnestus Rootsi põgeneda ja kes sai seal tunnustatud peaarstiks.
Novembris 1944 Avarmaa arreteeriti ja ENSV NKVD sõjatribunal mõistis talle 10-aastase vanglakaristuse koos 5-aastase õiguste piiramisega. Kuu aega hiljem vahistati samuti ta naine Laura (sünd. Siiman).

Pääs küüdirongist ning elu valenime all

Poeg Ago kohta oli arreteerimisorder juba vormistatud, aga tal õnnestus imekombel pääseda.
Viis aastat hiljem leidis ta end jällegi küüdirongist. Ema julged õed Vanda ja Senta Siimred suutsid Ago rongist välja saada, olles enne poisi lapsendanud. Ago elas edaspidi uue perekonnanimega Siimre, lõpetas Tartu ülikooli ja töötas ajalooõpetajana.

Eluõhtul

1956. a Taavet Avarmaa vabanes ja naases koos abikaasa Lauraga Eestisse. Ta tegi Tallinnas juhuslikke tõlketöid ja elas pensionärina Haapsalus, kus surigi 1. oktoobril 1982. a.


 


kirjuta meile! toimetus tellimine reklaam arhiiv