|
|
Taavet Avarmaa üliõpilasena.
Foto Eesti Ajalooarhiivi kogudest, autor H. Riedel, Tartu.
|
Tosina tiitliga mees Taavet
Avarmaa
tekst: UNO SCHULTZ
Eestis
on rohkesti nõukogude võimu poolt purukskäristatud
inimsaatusi, kes senini unustusehõlmas. Üks neist
on õppursõdurina Vabadussõjas võidelnud,
auväärne Eesti avaliku elu tegelane ja väljapaistvamaid
isikuid Haapsalu ajaloos läbi aegade, jurist Taavet
Avarmaa (Akermann).
Taavet Avarmaa sündis
22. septembril 1900 Pärnumaal Tahkuranna vallas Rannametsa
külas talunik Peet Akermanni peres. Temast rääkis
artikli autorile Uno Schultzile esimest korda Rootsis Uppsalas
elav Maria Carlsson (kujur Amandus Adamsoni tütar), kes oli
saksa ajal Avarmaa tõlkebüroos töötanud.
Neljateistkümne
Haapsalu aastaga tosinkonna tiitli omanikuks
Oma neljateistkümne
Haapsalus veedetud aasta jooksul oli Avarmaa linnavolinik, volikogu
juhataja 1934–38, Kaitseliidu, Jahtklubi, Eesti Seltside
Liidu, Haapsalu kaunistamise seltsi ja jahiühingu liige.
Ta oli vaestelastekohtu esimees 1934–40, Isamaaliidu Haapsalu
osakonna esimees, Haapsalu jahtklubi kommodor ja Eesti Jahtklubide
Liidu juhatuse liige ning seltskondliku ühingu “Kungla”
juhatuse liige. 1934. a määras Soome välisministeerium
ta Soome aukonsuliks Haapsalus; enne tegutsesid põhjanaabrite
aukonsulid juba Pärnus, Kuressaares ja Narva-Jõesuus.
Alghariduse sai Taavet Avarmaa koduküla algkoolis.1912.–1916.
a õppis ta Pärnu Eesti kooliseltsi progümnaasiumis
ning aastatel 1916–1918 Pärnu meesgümnaasiumis,
kust astus välja, kui okupatsioonivõimud kooli saksakeelseks
muutsid. Novembris 1918 astus ta Pärnu ühisgümnaasiumi,
mille lõpetas 1920. a, olles vahepeal võidelnud
Vabadussõjas Pärnu-Viljandi õpilaspataljonis
Uuemõisa-Mõisaküla-Ruhja liinil. Aasta hiljem
astus Avarmaa Tartu ülikooli, kus lõpetas majandusteaduskonna
1925. a ja õigusteaduskonna 1927. a. Akadeemiliselt kuulus
ta EÜSi. Pärast ülikooli tegutses ta Tartus Noor-Eesti
Kirjastuse asjaajajana ja ametnikuna notar I. Reimani kontoris.
1937. aastal valiti Avarmaa Eesti Rahvuskogu I koja liikmeks.
Alates 1927. a kuni jaanuarini 1940 oli ta Haapsalu notar (büroo
asus aadressil Wiedemanni 15), misjärel jätkas Tallinnas
notarina. 1941.–42. a elas ta Saksamaal Berliinis ja töötas
tõlkijana kirjastuses Ost Europa ja raadiodiktorina. 1942.–
44. a. oli ta tollal veel ühe haruldase tiitli omanik –
Kohtudirektooriumi vandetõlk, bürooga Kinga tn 3 Tallinnas.
Esimesed
saatusehoobid
Mais 1944 tegi Saksa
poliitiline politsei Avarmaa kodus läbiotsimise. Otsiti muuhulgas
Helsingis eesti rahvuslaste poolt väljaantavat ajalehte “Malevlane”
ja nõuti andmeid EV Rahvuskomitee liikme Oskar Männi
(Mänd) kohta, kes oli sakslaste poolt arreteeritud, samuti
teavet keele- ja kirjandusteadlase Eduard Roosi kohta.
Punases põrgus
Taavet Avarmaa elu võttis
dramaatilise pöörde seoses nõukogude vägede
teistkordse sissetungiga meie kodumaale. Riigiarhiivis säilitatavas
kriminaaltoimikus on arvukalt ülekuulamisprotokolle. Ühel
pool kõrgesti haritud jurist, teisel pool vähe koolis
käinud kirjaoskamatud mehed, kellest muide üks nimetab
Taaveti venda Juhanit kapteniks ”Eesti kapitalistlikus armees”
– nii kaugele ei läinud isegi sovetiaja ideoloogid.
Toimiku andmeil püüdis Avarmaa novembris 1944 põgeneda
Rootsi. Sellega seoses võttis ta kontakti Leo Talgrega,
kellega oli tutvunud Berliinis, ja kes hukkus kinnipidamiskatsel
juba detsembris. Avarmaa juures ööbis muuhulgas eesti
luuraja Toomas Hellat, kes detsembris nõukogude võimude
poolt vahistati ja kes andis pärast piinamist välja
suure osa oma kaaslastest. Toimikus mainitakse ka Aleksander Saarmanni,
kellele Avarmaa andnuvat merekaardi Rootsi põgenemiseks
ning Apollon Saarne’t (1906–1975), kel õnnestus
Rootsi põgeneda ja kes sai seal tunnustatud peaarstiks.
Novembris 1944 Avarmaa arreteeriti ja ENSV NKVD sõjatribunal
mõistis talle 10-aastase vanglakaristuse koos 5-aastase
õiguste piiramisega. Kuu aega hiljem vahistati samuti ta
naine Laura (sünd. Siiman).
Pääs
küüdirongist ning elu valenime all
Poeg Ago kohta oli arreteerimisorder
juba vormistatud, aga tal õnnestus imekombel pääseda.
Viis aastat hiljem leidis ta end jällegi küüdirongist.
Ema julged õed Vanda ja Senta Siimred suutsid Ago rongist
välja saada, olles enne poisi lapsendanud. Ago elas edaspidi
uue perekonnanimega Siimre, lõpetas Tartu ülikooli
ja töötas ajalooõpetajana.
Eluõhtul
1956. a Taavet Avarmaa vabanes ja naases
koos abikaasa Lauraga Eestisse. Ta tegi Tallinnas juhuslikke tõlketöid
ja elas pensionärina Haapsalus, kus surigi 1. oktoobril 1982.
a.
|
