Ülo Alo Võsar:
Aega ja saatust ei valita

tekst: JAANIKA KRESSA

Ülo Alo Võsar Foto: Anželika Tšibizova

Põlisviljandlane ja literaat Ülo Alo Võsar (80) teab Viljandis mõne loo rääkida pea iga maja kohta. Ta tunneb linna lugu ja hinge rohkem kui keegi teine, sest iseenda mälestustele lisaks on tal kasutada ka vanaema omad. Milline oli elu sõjajärgses Viljandis? Milline oli nõukogude argipäev? Küsime kohalikult poeedilt, kes aastakümneid töötas kohalikus lehes ja kes nüüd, vabas Eestis, valutab südant oma kodulinna tuleviku pärast.

Oled sündinud Viljandis, sõja ajal. Millised on su esimesed mälestused kodulinnast?
Olen sündinud surnutepühal, 26. novembril 1942, Stalingradi lahingu ajal, mil mu isa sai „Katjušast“ raskesti haavata ja viidi Punase Risti lennukiga Saksamaale hospidali. Seda aega ma ise ju ei mäleta.
Olin vanaema laps ja koos temaga jalutasime tihti kesklinnas ja lossimägedes. Varemeid oli nii siin kui seal. Sõda oli ju kergelt üle käinud ka Viljandist. Üht väga kaunist tornidega maja nähes küsisin vanaemalt, kes oli mulle igasuguseid jutte jutustanud, et kas see ongi muinasjutuloss. Vanaema ütles, et on küll sedamoodi, aga see on hoopis Orimissoni loss. Muidugi tahtsin ma teada, kes see selline on, kel loss Viljandis. Ja vanaema vastas: „See on suur kunstnik Villem Ormisson, kes on maalinud palju ilusaid pilte. Meil oli kodus ka üks tema maal, aga neljakümnendatel, kui venelased sisse tulid ja me linnast väljas olime, varastati see ära.“ Jätsin igatahes meelde selle tornidega maja noorte roheliste puude ja varemete vahel, samuti kunstniku nime.
Elasime Kantreküla linnajaos, vanaisa-vanaema riigistatud – natsionaliseeritud, öeldi – majas, Vaksali 18. Vaksali uulits oli kesklinnast raudteejaamani viiv ja sellest paremale-vasakule kulgevate tänavakestega elamurajoon, kus oli palju värvilisi puumaju, sekka punaste telliste arhitektuuri. Kahel pool munakivisillutisega teed kasvasid vanad vahtrad ja tuulteski tugevad tammed. Kevadel õitsesid õunapuud ja lõhnasid sirelid. Kui päike paitis, oli lapsepõlv lausa päikseline.
Tegelik elu oli igatepidi elajalikult sünge. Vanaema ja vanaisa võisid esialgu elada oma majas, kuid viiekümnendal aastal aeti nad oma kodust välja ja nad elasid esialgu keldris. Kui talvekülm kimbutama hakkas, kolisid meie korterisse. Keegi meie perest tööd ei saanud. Viieliikmelist perekonda pidas üleval ema, kes oli salaõmbleja. Ega seegi töö kuigipalju sisse toonud, kõik olid ju vaesed, jäid tihti võlgu, mõned kadusid koos võlaga.
Meie pere peale oli rohkesti kaebusi: elavad Ameerika abist, varjavad metsavendi, peavad sidemeid kulakute ja metsavendadega. See oli 1949. aastal enne küüditamist, kui igal öösel nõudis sisselaskmist passikontroll. Neli-viis umbkeelset meest, viinad kaasas, jäid siis passima neid metsavendi. Ma mäletan neid hästi, kuigi olin kuue-seitsmeaastane. Üks neist, heleda lokkispeaga kõhn noormees oli tõlk. Alles aastaid hiljem selgus, et tõlgina tegutses Uno Laht.
Need kagebeelased olid meie suhtes üna inimlikud ja avameelsed. Ütlesid, et Eestis on üksjagu inimesi, kel kange tahtmine teiste peale kaevata. Seetõttu on neil siin kerge tegutseda. Venemaal tulevat tunnistused väga raskesti. „Me ju näeme, millest te elate,“ ütlesid nad emale, „aga minge ikka kuhugi tööle.“ Ema läkski siis tikuvabrikusse õpilaseks, kuid ei pidanud venelannade konkursil vastu ja tuli ära: oli olnud praagi puistamisi tema masina ette, oli jala ettepanekuid õlilibedal teel...
Küüditamisest pääsesime ilmselt tänu neile öistele passikontrollidele, kuigi olime olnud algselt nimekirjas.
1950. aastal läksin Valuoja kooli esimesse klassi. Mina kui vangi laps tagakiusamise all ei kannatanud, küll aga kiusasid mõned õpetajad minu viis aastat vanemat õde, kes ei olnud nõus pioneeriks astuma.
Kantreküla on aastatega muutunud. Nõukogude ajal hakkasid pikkamisi lagunema hooldamata ja halvasti remonditud puumajad, hõrenesid ka sirelisalud. Kurb on, et uue Eesti Vabariigi ajal on maha võetud põlispuid. Teede äärde on istutatud õitsvat „umbrohtu“ takjate ja pujupõõsaste kõrvale. Nagu teisteski Viljandi linnaosades.

Kes pani sulle poeetilise nime Ülo Alo ei peagi vist küsima, see oli kindlasti ema?
Nii see siiski ei olnud. Ema pani mulle nime Bergmanni ballaadi „Ustav Ülo“ järgi. Õele oli ta tahtnud kaht nime – Helle Maie – panna, kuid isa oli juba perebüroos ainult Maie registreerinud.
Ülo Alo nimi sündis algselt üsna proosaliselt. Tol ajal ei tohtinud ajalehes ilmuda kaht lugu ühe nime all. Nii pidin otsima teisele tekstile alla uut nime. Keegi helistas. Ütles halloo asemel vedelalt aloo. Nii saigi Ülo Alo kirja esimest korda. Pseudonüümi oli vaja veel mitmel korral. Nii hakkasin seda kasutama, kasutan tänaseni. Ülo Alo on ametlikult kirjas ka minu Ajakirjanike Liidu piletil. Pealegi on Alo väga luuleline nimi – minu vanaisa Jaan Kikka sugupuusse kuuluva Kristjan Jaak Petersoni luulest.
Ema ja emapoolsed sugulased, tema maailm, on Sind palju kujundanud. Oled emale pühendanud imelise raamatu „Peeglite pidu“.
Emast olen enam-vähem kõik kirja pannud raamatus „Peeglite pidu“. Kõige süngemad stseenid sealt siiski puuduvad. Ja kas ongi vaja?
Ema on mõjutanud mind moode looma ja õmblema. Nõnda, et niiti-nõela peos hoida ikka mõistan. Mul on ema loomingust säilinud mahukas kogu, välja arvatud väljaõmmeldud lipud – nende saatus on teadmata. Võib-olla läksid need põgenikega koos välismaale. Olen püüdnud näitusi koostada, kuid keegi ei võta vastu. Tulevikus annan need ilmselt Eesti Rahva Muuseumile.
Loomingulise poole pealt on olnud mõjukaim vanaema oma loominguliste suguvõsadega Hüpassaarest ja Pärassaarest. Ta oli Nõmmitsa metsavahi Peet Saare ja kodukooliõpetaja Kristina Kuldkepp-Saare tütar. Suurest heliloojate ja kirjanike soost. Mõned näited: Mart Saar, Tuudur Vettik, Tammsaare, Kivikas, Johannes Jürisson, Edgar Viies, Mai Murdmaa...
Vanaema ise oli lõpetanud vaid Kaansoo kooli, aga kultuurilised teadmised ületasid tänapäeva gümnasiste. Saanud teada, et ma luuletan, ütles ta: „Kirjutada võid, kuid avaldama ära kipu – see võib rohkem kahju kui kasu tuua.“

Sinu ema oli kuulsa muusiku John Pori muusa, kes inspireeris nii läti keelest tõlkima „Viljandi paadimeest“, kui ka ameerika laulule seatud „Mulgimaad“ looma. Milline inimene oli John Pori?
John Pori käis Viljandis esinemiste päevil meil külas. Mäletan teda vaid nagu läbi udu. Oli selline väikest kasvu, armsalt jutukas mees. Mina olin ju alles viieaastane, kui ta 1947. aastal suri.
Kui tellisin kunstnik Urve Dzidzaria-Sunnylt Pori portree, siis selle kunstnik Aate-Heli Õuna organiseeritud esitlusel kohtusin muusiku arhitektist tütre Aino Asszonyiga. Aino tütar, tulevane ooperilaulja Aile Asszonyi laulis seal vanaisa mälestuseks.

Mida sa mäletad oma sõjaväelasest isast? Milline oli tema saatus?
Minu isa Ernst Johannes Võsar oli elukutseline sõjaväelane. Ta kuulus Eesti kaitseliidu Sakala malevasse, oli üleajateenija. Allus Alfons Rebasele ja ehitas Männimäele noorsõduritega lasketiiru, mis muide ei olnudki Rebase enda idee.
Nõukogude võim nullis Sakala maleva, mehed viidi üle Tapale. Ka minu isa ja tema perekond komandeeriti Tapale. Mis seal juhtus, ma ei tea. Kui tulid sakslased, liitus isa 36. Politseipataljoniga ja jõudis eesliinile, sai Stalingradi lahingus haavata. Saksamaal taheti jalg amputeerida, aga ta ei lubanud. Hiljem tuli kahel jalal kodumaale tagasi, Raudrist rinnas.
Siis tulid taas punaväelased justkui oma koju, eestlastelt luba küsimata. Ja minu isa saadeti 15 aastaks Vorkutasse. Üheksa aastat istus ära, jõudis koju Hruštšovi amnestiaga. Töötas Jämejala hullaris sanitarina. Viimased eluaastad veetis kodukandis Kamaris Põltsamaa lähedal, vend Mihkli kingitud majakeses looduse rüpes. Suri 3. märtsil 1976 kopsuvähki. Matus sattus naistepäevale. Kirikuõpetajal olid kõik tunnid kinni, ilmalikud lugejad keeldusid tulemast – ei olnud oma. Lõpuks leidis Põltsamaa õpetaja Herbert Kuurme lahenduse: luges kabelis ja pani kolm peotäit mulda kirstu kaasa.
Oma isapoolset vanaema ei ole ma näinud: ta oli oma elutee lõpetanud enne minu sündi. Tema hauakivil on sama nimi mis minu emal, Amalie Võsar. Sündinud oli ta Peiker.
Isa luges palju, peamiselt klassikat. Tema aatekaaslane oli kirjamees ja muusik Aimur Murd, samuti vaene patune Saksa armeest, kelle loomingut isa tundis ja hindas.

Kas sa mäletad ka oma vanaisa Mihkel Võsarat?
Esimene linn pärast Viljandit, kuhu sattusin, oli Põltsamaa. Sinna sai suure punase bussiga, milles mu süda läks alati pahaks. Sealt mõni kilomeeter edasi oligi Võsarate viimane peatuspaik, Kamari, pärast Lustiveret. Mina sattusin koos õega peamiselt onu Mihkli tallu, kus sõbrunesime onutütarde Aime ja Ingega. Vanaisa Mihkel elas Põltsamaa jõe kaldal, varem mõisale kuulunud majas, mille ta oli saanud poegade Mihkli ja Aleksandri osalemise eest Vabadussõjas. Nende kahe pojaga tegutses ta aeg-ajalt „mitmel rindel“, pärast esiklapse Kristph Eduardi langemist duellil Lustivere mõisnikuga. Miks vanaisa Mihkel Paldiski vanglas istus, ma ei tea. Ta oli oma vallaslapse saatuse tõttu sakslaste peale õudsalt vihane.
Mina nägin vanaisa Kamaris küll, aga ei mäleta, et me omavahel vestelnud oleksime. Vaatas mulle mingi sügava pilguga otsa ja see oli kõik. Kas ta oma teiste lastelastega rohkem suhtles, ei tea. Eks see sakslase veri temas nii salapäraselt voolaski...

Mihklil oli suur pere, palju lapsi. Aga tal endal õdesid ja vendi ei olnud, ta oli oma ema ainuke laps, vallaslaps. Sealtpoolt voolab su soontes saksa verd, kuidas see sind on mõjutanud?
Vanaisa Mihklil oli 8 last, kuus poega ja kaks tütart. Neil kõigil oli kaks-kolm eesnime, nagu sakslastel ikka. Küllap ta pidas ennast sakslaseks. Perekonnanimi Võsar on vallasnaise, Oorgu talutütre Mari Võsara nimi. Mari töötas Soosaare mõisas virtinana ja sai mõisnik von Siversilt lapse. Väike Mihkel jäi von Sieversi nimest ilma ja oli terve elu sellepärast vihane.
Kõige õnnetumalt läks tema esimesel pojal, Musta mere madrusel, kel jäi pruut Soome maha, kui isa ässitas ta Lustivere mõisniku vastu. Kristoph Eduard Võsar sai 24. veebruaril 1918 Lustivere mõisa rõdul vastastikusel laskmisel surma, ja pere, kel oli Lustivere härra alluvuses küllaltki hea elu olnud, pidi koli kokku panema ja hulkudes uut pesapaika otsima, nagu linnukesed oksal. See vihavaen von Siversite (olgu nad i- või ie-ga, ühed puha) vastu, ei lõppenud Mihklil kunagi.
Mina olen Siversite vastu ükskõikne. Minus on peale saksa vere ka vene verd. Ja kes teab, kelle verd veel. Mu vanaema ütles ikka, et ta on Poola päritolu, Rootsi tõugu, puhastverd eestlane. Olen temaga ühel nõul. Puhastverd eestlane. Ja sakslane ja venelane minus saavad tülitsemata läbi. Ma mõtlen heasoovlik sakslane ja heasoovlik venelane. Vallutajad, timukad ja küüditajad minu veres ei voola. Aga jah – vanaisa emapoolsed Torokoffid olid vene juurtega.
Tähtis ei ole, kes on su sugulased, vaid kes sa ise oled. Tähtis on olla inimene. Ma pole kunagi tahtnud olla ei rohkem ega vähem kui eestlane. Ja von Siversid puhaku rahus, mulle nad korda ei lähe, välja arvatud Julius Jegor von Sivers, kes oli luuletaja ja tõlkis saksa keelde eesti luulet ja rahvaluulet.
Kahju ainult, et eestlased on hävitanud Heimtalis kunagise uhke kalmistu, kallid hauakivid kusagil ümber kujundanud või vundamentidesse vedanud.

Õppisid Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat. Kuidas sinna sissesaamine läks? Miks õpingud katkestasid ja alles hiljem lõpetasid?
Ülikooli saamine ei läinud libedasti. Esimene kord ei õnnestunud. Hoolimata halvast eluloost lubati eksamitele, kuid need ei läinud hästi. Sügisel sain kutse sõjaväkke. Kui tavaliselt käidi kaks korda komisjonis, arvelevõtmise ajal ja armeesse saatmisel, siis mina tegin seal kokku viis korda striptiisi, sest kurtsin oma tervise üle. Ei aidanud, kuid määrati rivituks. Leningradis sattusin arstide käe alla. Väeosa arst soovitas: teil on neid vigu õige mitu, me võiksime teid koju saata, aga tuleval aastal tulete tagasi, neil on plaan ja sõja ajal sündinuid vähe. Mind saadeti haiglasse tervist turgutama ja pärast seda Karjala metsa vange valvama.
Pärast sõjaväge, 1964. aastal, sain koos tööstaažiga kandidaatidega eelisjärjekorras sisse. Meil olid head õppejõud: Paul Ariste, Arno Kask, Huno Rätsep, Gerda Laugaste, Ellen Uuspõld, Enn Koit, Harald Peep, Karl Muru, Udo Kolk, Ants Järv jt. Kuid ridamisi hakkasid tüütama ja kimbutama need marksismid-leninismid, lausa koomilised mõõtmed võtnud teaduslik kommunism... Ja siis tuli see sõjaline õpetus: üks päev nädalas puhvaikades roomamist väljadel ja haigutama ajavatel loengutel. Meist taheti teha ohvitsere! Ka minust. Vägisi. Kuigi olin rivitu, tehti riviliseks. Kehv tervis ei lugenud midagi. Simulant. Sealgi oli mingi komisjon, mida juhtis arst, õppejõud, kes karjus mu peale, et üldse julgesin enda eest kosta. Muide, aastaid hiljem sain siiski Viljandis tõendi, et mul on südame ja kopsu liide, mis siis ajuti mulle raske taluda oli ja on.
Neljandal kursusel tegime sõjalisest poppi. Ükskord läks õnneks. Teine kord tõmmati lugu suure kella külge ja meil, neljal-viiel sõjaväes käinul, õnnestus rahulikul teel ülikoolist lahkuda. Professor Juhan Peegel õpetas: kirjutage ise lahkumisavaldus, hiljem võtame teid kaugõppesse tagasi. Nii läkski. Me kõik lõpetasime ülikooli, kes varem, kes hiljem: Kalju Kass, Leho Männiksoo, Anton Tubli, Ülo Võsar, Tiit Mesila. Lembit Vaba, tulevane doktor, kes polnud sõjaväes käinud, pidi oma haigete kopsudega kõik läbi tegema, kuni pärast raskesti haigestumist sõjaväelaagris tuli tal terve aasta ravil viibida.
Meie sõjaväelise väljaõppe gruppi kuulusid eesti filoloogid, vene filoloogid ja ajaloolased. Kui õppehoonest veoauto lahtises kastis läbi linna Luunja väljale roomama suundusime, suutsime alati laulda: „Välja, välja, Vabariigi seest, kel jalas kirsasäärikud ja lipsu pole ees“ ja teisi taolisi. Ühel 24. veebruaril oli meil repertuaaris „Saa vabaks Eesti meri“. Inimesed jäid Tartus tänava ääres seisma ja kuulasid hardunult. Ohvitserid ei teadnud neist lauludest tuhkagi ja keegi meist kusagile keelt kandma ei läinud.
Üks Kuznetsovi-nimeline ohve, kes unistas oma Moskva kodust ja pianiinost, oli päris inimlik. Luunja lumisel väljal ajasime teamaga niisama rahumeelset juttu, ja kui aeg täis, ütles: „Noh, püherdage end nüüd valgeks ka, siis kõik näevad, kui äge õppus meil on olnud.“

Läksid noore mehena Viljandi ajalehte tööle ja jäid sinna terveks eluks. Miks? Millised olid sealsed õppetunnid ja parimad hetked? Või groteskseimad hetked?

Ülo Alo Võsar aastaid tagasi tööl ajalehe toimetuses. Foto: Endel Veliste

Et kaugõppesse pääseda, pidi kuhugi erialale ligilähedasele alale tööle asuma. Anton Tubli sai teada, et Viljandi ajalehes on vaba põllumajandusosakonna juhataja koht ja sõitis kohale. Koidula Vilpart võttis ta kohe tööle. Ju ta oma ilmunud kirjatööd ette näitas. Minule esialgu peale noortekoloonia kasvataja koha ei koitnud. Siis otsis Anton mu üles ja ütles, et toimetuses on vabanenud veel üks töökoht. Läksin toimetaja palge ette. Ta võttis minugi tööle, kuid kolmekuulise katseajaga. Osakond haaras tööstust, majandust, kaebekirju seoses nende aladega ning veel seda ja teist. Minul Vilpartiga töö ajalehes klappis. Kirjutasin temast, kui ta juba pensionil oli, loo. Kavatsen seda laiendada. Võib-olla tuleb midagi välja. Ta oli inimene, kes kaitses oma töötajaid, parteikomitee, täitevkomitee ja eriti põllumajandusjuhtide eest. Ja oma tehtud vigu tunnistas ja kahetses.
Kui Olev Bendi vastutava sekretäri ehk tegevtoimetaja kohalt toimetaja asetäitjaks asus, pandi mind tema endist tööd tegema. Ega see mulle meeldinud. Aga ta õpetas mu välja. Ja tagantjärele ei kahetse. See on mul võimaldanud toimetada ajalehti ja raamatuid.
Olin õpetatud filoloog ja pedagoog. Seda viimast ametit olen pidanud niivõrd-kuivõrd, praktikal Elva Keskkoolis ja C.R. Jakobsoni nim. Gümnaasiumis Viljandis. Loenguid olen pidanud Viljandi Kultuuriakadeemias ja Tampere Ülikoolis. Ajalehe toimetuses töötades läbisin Tartu Riiklikus Ülikoolis veel kaks korda ajakirjanduskursused. Et ma nii kauaks ühte kohta pidama jäin, oli ehk see, et ma suudan kõigiga läbi saada, ka vimmameestega. Neidki meil oli, nii Vilparti kui Tetsmanni ajal.
Minul endal groteskeid momente lausa ei meenu, aga Anton Tublil oli küll selline juhtum. Kirjutas mingi tähtpäeva lehte mingi tähtsa punategelase kodupaigast. Järgmisel hommikul luges oma lugu ja läks näost üleni punaseks. Avastas, et talle oli juurde poogitud lause: „Aga rahvavaenlane ei maganud.“
Kummaline küll, aga uute peremeeste ajal, umbes 1995. aastal, oli minu ühele loole lisatud nõukogulik loosung: “Kunst kuulub rahvale“. Küllaltki groteskne oli siis ka kogu 18-leheküljeline tööleping, mida lugedes kohe otsustasin, et „Sakalasse“ ma enam ei jää, sest selle põhjal ajakirjanikul oma pead otsas nagu ei tohtinud ollagi, kõik tarkused pidi saama teistelt. Lahkusin omal soovil, sest kõik märgid näitasid, et vastasel juhul tuleb mul minna nende soovil.

Oled nii palju kirjutanud teistest, aga sinust ei tea me peaaegu mitte midagi. Kuidas sul on õnnestunud nii elada ja tegutseda, et pole tulnud intervjuusid anda?
Kui sa töötad ajalehe toimetuses, teed oma igapäevaseid lugusid, kes siis ikka sinust lugu tegema tuleb või intervjueerima. Teles meil tänapäeval täht vestleb tähega. Ei, minust ei ole keegi intervjuud teha tahtnud.
Ega ma nii väga tagasihoidlik olegi, üksjagu edevgi. Kui Viljandi lehes juubelite puhul postmargisuuruse pildiga õnnitleti – hiljem kahanes see prussaka moodi väikeseks –, siis ma keelasin enda puhul sellise „tähelepanuavalduse“.

Kes on olnud need inimesed, kes on sulle autoriteedid, kellega oled jõudnud kohtuda olgu eluteel või mõtteilmas?
Autoriteete on palju, üks paistab silma ühe, teine teise külje pealt. Mul on üks väike autogrammiraamat „Täht põleb laubal“ – seal on neid rohkem kui tosin.
Mulle on kirjanduslikult suurt mõju avaldanud meie kooli vilistlane Minni Nurme oma lihtsuse, südamlikkuse ja sügavuse poolest. Minni Nurme viis mind kokku surematu Betti Alveriga. Nii ausat, vankumatut ja igas olukorras endaks jäävat poeeti annab otsida. On teisigi. Mõnega olen kohtunud vaid vaimusilmas, olgu siinkohal nimetatud Sergei Jessenin.

Ülo Alo Võsara kunstikogu põhjal koostatud näitus Urve Dzidzaria loodud portreedest Viljandi kunstisaalis. Foto: erakogu

Kas oled ise jõudnud kokku lugeda, kuipalju trükiseid sa oled välja andnud?
Oma raamatuid üles lugeda pole mul raske. Mul on ilmunud 10 luulekogu: „Kuupaistekaasikud“, „Eestimaa valge lumi“, „Ööbikuvalgus“, „Pilved lõhnavad lumest“, „Sõnade simman“, „Betti Alverile tähtedesse“, „Mälestustega mängides“, „Jõuluheinamaa“, „Anarhia ananassiga“ ja „Universumi unede udus“, lühiluulekogumikud „Kus külas kõndis Koidula“, „Õnne asupaik“ ja „Täht põleb laubal“ ning mälestuste- ja luulepõimikud „Viiulivaikus“, „Hüpassaare hüüe“, „Kingitakse kristalli“ ja „Peeglite pidu“. Neid on illustreerinud Hilve Koidla, Monika Järvekülg, Taavo Võsu, Evi Kaur, Lilian Härm ja Hanno Härm. Avaldamata on kaks värsikogu „Kõik sõltub ilmast“ ja „Pealt kuldsed kuuekümnendad“.
Olen koostanud mulgi murde antoloogia „Suud anna mullal ma“ ja oma kooli vilistlaste loomingu valimiku „Üksvahe“.
Koostanud ja toimetanud olen sadu raamatuid, eraldi tahaks nimetada „Sakala“ märgiga luuleraamatute sarja: Virve Osila, Elle Eha, Katrin Tammiku, Mare Osi, Ingrid Põldsaare, Leida Rohtla, Malle Pärna, Maarika Maagemusta ja Valeria Räniku luulekogud. Kahjuks jäid nii mõnedki paberipuudusel trükkimata. Tegime neid koos Aime Kivistikuga „Sakalast“. Palju tööd andis Aino-Monika Jõesaar Paidest, kelle vanaema Maria Haava kolm luulekogu olen toimetanud. Kõiki ei jõua üles lugeda.

Oled nii palju jäädvustanud Viljandiga seotud inimesi, aga niimoodi ükshaaval pudenevad nad kõik kuidagi laiali. Kas oled mõelnud kogutud teoste väljaandmisele?
Sellest ei käiks mu jõud üle. Kokku koguda, ümber kirjutada, toimetada, trükki anda, laiali kanda – ei tule kõne allagi. Aga nad on mul olemas ja trükitud lood on ju ka ajalehekaustades.

Sul on kindlasti nii palju mälestusi, nii iseenda kui teiste põlisviljandlaste omi, mis pole veel ilmunud, kas need on ikka kõik vähemalt üles kirjutatud ja ilmumas?
Mälestusi olen vaikselt kirja pannud ja panen veelgi. Mis neist saab, ei oska öelda. Pealegi: aeg ei jookse minu kasuks. Märkamatult olengi 80-aastaseks saanud.

Oled toimetanud palju raamatuid ja innustanud teisi luuletajaid oma kogusid välja andma. See sai alguse ajal, mil Viljandi ajaleht kandis nime Tee Kommunismile. Kuidas on ometi võimalik, et nime vahetudes Sakalaks tagasi hakkas leht alla käima ja kultuuri ja luulet sinna enam ei mahtunud?
Koidula Vilpart oli väga nõudlik taseme suhtes, pealegi olid tal omad „advokaadid“, kes ühe või teise autori loomingu maha laitsid. Meil oli toimetuses koguni kaks oma kirjanikku: Johannes Selg ja Juhan Teder. Selg hakkas taas aktiivselt kirjutama just noorte õhutusel, Teder taganttõukajaid ei vajanud, pakkus katkendeid romaanidest ja följetone.
Johannes Tetsmann, peatoimetaja aastatel 1975–1995, end kirjanduskülgede toimetamisse eriti ei seganud. Meil Aime Kivistikuga olid üsna vabad käed. Pealegi soosis professor Peegel noorte loomingu avaldamist. Meie autoritest on paljud jõudnud oma raamatuteni: Hendrik Lindepuust on saanud näitekirjanik, luuetaja, tõlkija, toimetaja ja kirjastaja. Erkki Kõlu on kuulus anektoodikogumike meister, Milvi Panga on tuntud lasteraamatute autorina, Aivar Kull on mahukate monograafiate autor, Elle Eha ja Malle Pärn paistavad silma nii luuletajate kui prosaistidena. Oma epigrammikoguni on jõudnud Raivo Raigna. Viljaka poetessi Katrin Tammiku loomingulise tee lõikas läbi vikatimees.
Tänane „Sakala“ on lausa luulevaenulik! „Meie luulet ei avalda,“ ütlevad nad. Avaldavad ikka – erandkorras. Aga nad on unustanud, et
C. R. Jakobsoni „Sakala“ päise all oli kirjas „Poliitika, kirjanduse ja põllumajanduse ajaleht“.

Sakala nime tagasisaamise eest peeti ju omal ajal võitlust, mida sellest ajast meenutad?
See oli tore aeg! Kõik olid rakkes, et leida toetajaid! Endel Roosimäe määrasime asjaajajaks. Mul oli võimalus kord pealt näha, kuidas ta kõrvuni punaseks läks, kui kellegi keskkomitee mehe käest sõimata sai.
Nüüd mõtlen küll, et kelle jaoks me seda võitlust pidasime? Kahjuks ei ole tänane Viljandi ajaleht jakobsonlikult võitlev. Ja kui nad ajalehe või Jakobsoni tähtpäevi peavad, siis nad meid, endisi, pidutsema ei kutsu.
Meil olid toimetuses vanade „Sakalate“ köited, tol ajal keelatud kirjandus. Uued peremehed pidasid neid ülearusteks ja viisid muuseumi. Meie väikese grupi tellitud Jakobsoni büst on seal aga alles. Muide, meil oli toimetuses seinal alati Jakobsoni, mitte Lenini pilt.

Kindlasti oled mõelnud sellele, mis oleks elus võinud olla teisiti, kui oleksid sündinud, õppinud ja elanud vabas Eestis?
Aega ja saatust ei valita. Ega minu elu, võrreldes paljude teistega, nii väga untsu läinudki. Aga ajakirjanik on see, kes muretseb rohkem teiste kui enda pärast. Ja paljudel teistel läks ikka väga kehvasti. Eesti Vabariigis oleks minust saanud mõneti teistsugune inimene, kuid mitte väga. Lihtsalt mõned mu eluunistused oleksid vabamalt täitunud. Ülikoolis oleks saanud süvenenumalt õppida oma eriala, mitte neid lisandeid.
Vaba Eesti oli meie jaoks nagu ilus muinasjutt, mida kõvasti ei tohtinud lugeda. Ja sinna muinasjuttu ei oska ma ennast kuidagi sobitada.

Kui Eesti 1990. aastate alguses justkui sai vabaks, siis millised olid lootused ja nende purunemisega seotud suurimad pettumused?
Lootused olid suured. Aga kõhklused algasid ka kohe. Kasvõi see, et erinevate poliitiliste vaadetega inimesed hakkasid ühise laua taga seadusi kujundama: põhiseadust, valimisseadust, keeleseadust. Neid ei sätitud ritta mitte rahva, vaid nende endi heaks.
Kolmekümne aastaga pole kahjuks paljugi paremuse poole läinud. Meil võib vabalt mõni tume kuju soojendada ridamisi viit-kuut ministritooli ja suutmata midagi rahva ja riigi heaks teha, olla kindel, et keegi ei julge talle öelda: oled loll ja otsi lihtsam amet. Kui palju ettevõtteid on võõramaalastele mahaparseldamise tõttu põhja lastud! Kolmekümne aastaga ei suudetud vene tanke utiili saata ja punasambaid ära korjata, nüüd kulutatakse nende likvideerimiseks kampaaniakorras tohutult raha.

Lisaks luulele ja kirjandusele oled lähedane ka kujutava kunstiga. Kas sa oled kunstikoguja või kunstikriitik? Või mismoodi sa ennast kunsti suhtes positsioneerid?
Kunstikriitikuna olen tegutsenud. Nüüd pole see enam võimalik, vähemalt minul mitte. Aga kunstivaeseid kunstinäitusi tuleb Viljandis ikka enam ja enam ette. Oma andekad kunstnikud on siin esinemast loobunud või lepivad oma loomingu eksponeerimisega koridorides ja trepikodades.
Kunstikogujaks ma ennast ei nimeta, kuid maale ja graafikat mul on. Urve Dzidzaria on loonud mulle terve galerii portreesid mu sugulastest ja lemmikutest. Hea valik on mul Erich Pehapi graafikast, Lilian ja Hanno Härma teostest, üksikuid taieseid on Veera Laugult, Meelik Mälksoolt, Siim Kärnerilt, Enno Allikult, Juhan Muksilt, Edgar Viieselt ja mitmelt väliskunstnikult. Olen koostanud ja avaldanud kunstnik Evald Reieri „Sada šarži“ ja raamatu temast „Näost näkku Eiaga“.

Kui sa saaksid teha koostööd kuldkalakesega, kes täidaks su kolm soovi seoses Viljandiga, siis mida sa sooviksid?
Sooviksin, et Viljandi Linnavalitsuses töötaksid valitud tegelased Viljandi ja viljandlaste heaks. Et nad ei laseks laguneda väärtarhitektuurseid maju, et nad ei kulutaks raha tsemendist maasikate ja kasside, vaid kuldaväärt kunstiteoste peale. Et Viljandit ehiks rohelus, mitte puud kui paljaks näritud kondid üldrahvalikuks naeruks.
Arved Haug tegi mu sõnadele laulu „Roheline linn“. Kui ma nüüd leiaksin helilooja, pakuksin talle teksti „Kännulinn Viljandi“. Kunagine kaunis roheline paik on saanud ju põlisviljandlastelt uue nime Kännulinn.

* * *

Ülo Alo Võsara luulet

Raimond Kaugverile mõeldes

Halliks tõmbunud tumedad lokid,
elugraafika sügavtrükk otsal.
Meeles kiivrid ja katelokid,
külmund sinilind okastraatoksal...

Mõtlik mees. Söekaevanduspilgust
lootussädemeid sekka põikab.
Taust on tume, täis aja ilgust,
taust on tume ja valgust lõikab.

Aga räsitud mõtetekangast
meelekindluse lõngu loeb lõug.
Mõistab looja, et rahvaste vanglast
on üle ta jonnakas tõug.

7. VIII 2010

Heiti Talviku mälestuseks

I
Siberi vahustelt vetelt
vene kannab randa poeedi
valudest vintsutatud keha.
Aga lauliku hing lendab
juba ammu
pilvekobarate kannul.
Külasireleid vihmasiniseid
meenutavad pilved,
ah pilved.

1987

II
Jumaldan su julgust,
Heiti Talvik,
julmal ajal,
mitte juhtumisi,
vaid raudkindlalt
hoida peod puhtad
püssirauast.
Sestap kasinaks
(kuid kauniks!)
jäi su särav salmik,
mis nüüd kiirgab,
kiirgab eluluhta valgust
nimetu kurgaani
ainuhauast.

2007